Mõned vanemad uudised ka, mis vajavad ära märkimist ja mõned uuemad uudised... ja lõpuks ka paar väikest nimekirja sügise oodatuimate tükkide kohta...
12. septembril kuulutati Tartus, Athena Keskuses välja Eesti suurima teatrifestivali auhinnad.
Parimaid selgitati kahe programmi raames – Eesti Teatri Festival DRAAMA 2009 ja Balti Teatri Festival OmaDRAAMA.
DRAAMA 2009 võistlusprogrammist, kus osales 15 Eesti teatrit, pälvisid auhinnad:
• Triin Suvi – valguskujunduse preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
Argo Aadli, Indrek Ojari, Alo Kõrve – preemia kolmele meesnäitlejale, R.A.A.A.M. „Vahepeatus”
Eesti Nuku- ja Noorsooteater „Mängurid” – preemia nukudisaini ja –näitlejameisterlikkuse eest
Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” – ansamblitöö preemia
Martin Algus – lavale jõudnud lootustandva kirjutaja preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
Ardo Ran Varres – helikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
Riina Degtjarenko – kostüümikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
Marika Vaarik – naisnäitleja preemia, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
Uku Uusberg – lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemia, R.A.A.A.M. „Vahepeatus”
Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova – preemia teatri ja elu vahelise piiri testimise eest, Tartu Uus Teater „Elud”
OmaDRAAMA rahvusvahelises võistlusprogrammis toodi esile järgmised inimesed:
Tiit Ojasoo – Best Production, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele"
Ago Anderson – Actor’s Prize, Pärnu Teater Endla „Janu”
Marika Vaarik - Best Production, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
Marta Vosylic ūté – Scenography Prize, Teater Utopia „Dekaloog”
Ene-Liis Semper - Best Production, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
Martin Algus – Playwright’s Prize, Pärnu Teater Endla „Janu”
Linnateater:
12.12. on oodata uusimat Nüganen-i Tammsaare käsitlust! See on puhas maagia, mis ta siiani on Tammsaare teostega suutnud teha, seega paratamatult on ootused jälle kõrged :) Teada on hetkeks nii palju, et "Ma armastasin sakslast" proovides osalevad hetkel: Ursula Ratasepp, Külli Teetamm, Priit Võigemast, Tõnn Lamp, Kalju Orro ja Aleksander Eelmaa. Kes, mis osas on, on hetkel veel nö. saladus :) Mina loodan, et Oskari rollis on Priit ja Erica suhtes vahet polegi... mõlemad variandid on väga huvitavad, nii Ursula kui Külli.
Järgmisel aastal on aga oodata päris põnevat asja kohe jaanuarist! Nimelt ka Linnateater tuleb välja minu lemmiknäidendi lavastusega - Kes kardab Virginia Woolfi! Naljakas kokkusattumus on, et NO teatris mängib Marthat Marika Vaarik, aga Linnateatris George-i Andrus Vaarik... minu meelest kahepeale kokku ideaalne variant... kuigi loomulikult on ülihuvitav näha ka NO versioonis George-ina Toomperet ja Linnateatris Marthana Eespäeva. Aga jah, paratamatult oma peas tekivad oma stsenaariumid ja rollijaotused :)
Linnateatri kodulehel on muideks väga huvitavad lingid Andrus Vaariku "Arteris" ilmunud intervjuule ning "Kahekõne" saatele, kus osales Elmo Nüganen. Ja "to round it up", Šapiro taastab Linnateatris parajasti oma lavastust "Nii see on kui Teile nii näib". Eelmises versioonis oli tegemist väga laheda ja ülihuvitavate kunstiliste lahendustega tükiga. Nüüdsest on kaasatud ka Andrus Vaarik lavastuse näitlejate sekka. Minu üpris põgusat, aga kõrgehinnangulist arvamust "eelmisest versioonist" võib lugeda siit.
Draamateater:
Lauri Lagle on uus noor auteur Eesti teatrimaastikul. Nimelt lavastab ta kahasse Maria Lee Liivakuga kirjutatud tüki "Sinul on meretäis hirmu". Selles osaleb ka Juss Haasma, kes Ugalas jätkab sügisest ainult rollilepingutega. Lugu noorte kuttide bänditegemisest tundub hästi põnev seda enam, et see on Eesti dramaturgia.
Hiilgav! on juba oma esietenduse ära teinud. Veel on oodata sügisel Karusoo lavastust "Vihmatants". Kus osalemas näitlejana ka Tõnis Mägi. Ja lastele lavastab uuesti oma kunagise hittlavastuse (toona Jüri Krjukoviga) "Piparkoogimehike". Sobivasti just jõuludeks :)
Nukuteater:
Eesti Nuku- ja Noorsooteater omistas õigused tuua lavale Walt Disney Company muusikali. Ehk kogu maailmas ülipopulaarne "High School Musical", mille Eesti esietendus on planeeritud kevadesse 2010. "High School Musicali" toob Nuku- ja Noorsooteatri suure saali pöördlavale kogenud muusikaliloojate meeskond, kes on varem Nuku- ja Noorsooteatris lavale toonud muusikalid "Risk", "Grease" ning "Romeo ja Julia". Peaosatäitjate ning kooriliikmete leidmiseks toimub 7. ja 8. oktoobril avatud casting. Lisainfo Nukuteatri kodulehel.
Cabaret Rhizome:
Tallinnas on septembrist uus teater! Peamiselt Viljandi KA jõududega toimiv nö. "tugitooliteater... sest tavapäraseid teatritoolide ridasid asendavad tugitoolid ja diivanid. Teatrit vaadates saab ka kokteile nautida ja tunda end vabalt. Ma pole veel ise sinna jõudnud, aga ilmselt on tegemist endiste Salong-teatri ruumidega. Kaarli puiesteel. Lisainfot nende kodulehel.
Ugala:
Oma lavatee lõpule on jõudmas üks minu suuri viimaste aatate lemmikuid - Anna Karenina. Aaaaah kui hea see oli! Jääb südamesse igavesti. Sellest etendusest peale avastasin, et Triinu Meriste on ikka päris hea näitleja! See niiöelda avas tema talendi minu jaoks.
NO:
Pepeljajev on jälle Eesti lavakate kallal :) Siit-sealt ja tegelikult igalt poolt on juba ülistavat kriitikat kosta. Tegemist ju Bulgakoviga ka. Seega ülipõnev! Ise jõuan küll alles detsembris vaatama, aga põlen põnevusest! Tantsulavastuste kartjad tunnevad ilmselt kergendust, et seekord on Saša ka teksti oma lavastusse lubanud, kuid minu meelest kõik kes seda näinud on räägivad kui ühest suust, et sõnad on nagunii nii kõrvalised, et neid ei pane selle laheda liikumise jälgimisel tähelegi!
Novembris alustab lavateed uusim "Virginia Woolf". oioioi kui magus see on :) Kas ehk seekord ilmub lavale ka Georgi ja Martha "poeg" :) No-teatris ei või kunagi selliseid asju ette aimata...
VAT:
Tegelikult ka mitmed teised teatrid, nagu näiteks Polygon, Ugala ja Endla alustavad noorte teatrikoolitusi. Lapsevanemana ma arvan, et sellised teatriringid on head kasvõi teatrihuviliste noorte kasvatamiseks. Seeläbi tutvutakse ka kirjandusega ning ega esinemisoskus pole ka tuleviku tööelus kunagi "mööda külgi maha jooksnud".
Novembris on tulekul uus noortekas "Robinson & Crusoe". Autorid: Nino d`Introna ja Giacomo Ravicchio, Lavastaja: Aare Toikka, Kunstnik: Kaspar Jancis, Osades: Meelis Põdersoo ja Ago Soots
Rakvere Teater:
Teatris toimuvad debatid, mida on võimalik kuulata ka teatri kodulehe kaudu. Urmas Lennuk lavastab lastele "Jäneste kirik" -u ja piletid on juba müügis.
Muideks teater otsib hetkel turundusjuhti! Ise ootan väga "Harry kotab Sallyt"... Lichtfeldt-i tippvormi on nii lahe nautida. Kõik mis ta viimasel ajal teeb muutub kullaks!
Vanemuine:
Vanemuise uute tükkide nimistu on TÄHELEPANUVÄÄRNE! Ja teater ju hakkab kohe etendama oma muusikale ka kohe avatavad Solarise keskuses asuvas Nokia Kontserdimajas. Vähemalt Evita, Ämbliknaise suudlus ja Nukitsamees on neil seal kavas. Ise plaanisin ÄS-i pileti järgmise aasta algusesse juba ära. Malviuse Draamateatri versioon on üks mu lemmikuid teatrilavastusi üldse mu elus. Krjukov ja Lutsepp olid niiiiii vinged... kahtlen kõvasti, et lauljad nende rollidega muud pakkuda suudavad kui lauluhäält... aga eks näis...
Endla:
Kuni 10.10 toimub Endlal sooduskampaania! Pärnus kuni aastal lõpuni toimuvatele etendustele on 50% hinnasodustus!
Von Krahl:
Ometi on sealgi majas jälle uusi tükki tulekul! Põnev kombinatsioon ooperiga segatult on "Indiate uurimine". Mille toob lavale üks põnevamaid lavastajaid, nimelt Koldits. Ka teine sügise uuslavastus, mis juba oma lavaelu on alustanud - PostUganda - tundub olevat midagi teatri piire kompavat.
Tartu Uus Teater:
Tundub, et see teater on tulnud, et jääda! Uusi lavastusi tulekul ning ka mõned vanemad veel ringlevad. Ott Aardam on ka oma maailmarännakutelt tagasi ning tema kahemehetükki koos Mart Aasaga mängitakse jälle. Täpsem info nende kodulehel. Selline indie-värk on väga lahe nähtus Eesti teatripildis. Vaatasin, et Aardamiga koos maailmarännul olnud Karol Kuntsel osaleb Vanemuise tükis, huvitav kas mehed maanduvad koos Tartu maastikule?
Theatrum:
Võimalik on jälle näha tänavu Teatriliidu auhinnajagamisel mitu suurt auhinda võitnud kahte lavastust. Mina igatahes tegin plaanid juba ära!
Võru Linnateater:
Uuel hooajal uus lavastus: anonüümne MEES/anonüümne NAINE. Täpsem info nende kodulehelt. Ise loodaks ikka näha "Koomiku lapsepõlv"-e, aga seda neil mängukavas pole...
Kuressaare Linnateater:
Novembris on oodata uuslavastust "Vares". Hetkel veel täpsem info puudub.
Muu:
Eesti Teatri Agentuur kuulutas Tartus välja selleaastase näidendivõistluse võitjad.
Žürii koosseisus Toomas Kall (esimees), Sven Karja, Liina Pihlak, Anne-Ly Sova, Garmen Tabor, Taago Tubin, Ingomar Vihmar jaotas preemiad alljärgnevalt:
I
Martin Algus "Postmodernsed leibkonnad"
II
Siim Nurklik "Kas ma olen nüüd elus"
III
Loone Ots "Libuhunt"
Eripreemiad:
Raivo Kütt "Brüsseli hull"
Andri Luup "Piloot"
Lauri Vahtre "See toru seal laes"
Äramärgitud:
Jaan Aps "Õnnelikud lapsed"
Katariina Kabel "Aline ehk Tuled põlevad, aga kedagi pole kodus"
Mart Kase "ELU 2.0"
Kaido Liiva "Onu Alberto miljonid"
Kaur Riismaa "Tulvavesi vaatama"
Katrin Ruus "Katel"
Enn Vetemaa ja Erki Aule "Ühekäeline bandiit"
Nii põnev kui need nüüd ka realisseruks laval :) Eesti dramaturgia on minu meelest nii tugev. Vinge, et ka uusi tegijaid on nimistus märgata. Mitmed uued on värskelt Drakadeemia õpilased. See on minu meelest hea märk sellest, et Drakadeemias tegeletakse õige asjaga ning seal tasub kindlasti osaleda!
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kuulutab välja konkursi lavakunstikooli juhataja ametikoha täitmiseks ajavahemikus 1.09.2010–31.08.2015.
Eva Kübar on teinud päris hea ülevaate Postimehes (augusti lõpus) üpris mitmete etenduste kohta, mis on teatritel kavas. Mõned asjad on küll muutunud ja mõned asjad on juurde tulnud, aga väga vähe. Seega soovitan lugeda.
Õnne ka Uku Uusbergile ja Sandra Ükskülale augustis toimunud pulmade puhul! Nad on mõlemad nii andekad noored teatritegijad :)
Oodatud tükid:
Minu "veel selle aasta mängukavade" oodatuimate tükkide top 25 (tärnidega need, millele pilet ka juba võetud...iseasi muidugi, et kas kõik klapib plaanidega ning kas ma ise ka nendele jõuan...):
Kes kardab Virginia Woolfi? -NO **
Nii nagu taevas - Ugala **
Ma armastasin sakslast - Linnateater (esietendus 12.12. Piletid tulevad müüki 01.11)
Kui Harry kohtas Sallyt - Rakvere **
Esimesed suudlused - Endla **
Sinul on meretäis hirmu - Draama **
Vihmatants - Draama **
Päeva lõpus - Rakvere
Don Juan - Vanemuine **
Suurema kurbuseta - Vanemuine
Cyrano de Bergerac - Rakvere **
Ämbliknaise suudlus - Vanemuine **
Maarja kuulutamine - Theatrum **
Linn - Theatrum **
Poks - Ugala **
Tapatöö jumal - Kuressare Linnateater
Margarita ja Meister - NO Teater **
Elu ja kuidas sellega toime tulla - Rakvere Teater
Tiramisu - Endla
Mässajad - Endla **
Vaene loom vihma käes - Vanemuine
Indiate uurimine - Von Krahli Teater **
Teisel pool - Rakvere Teater
Tarbetud inimesed - VAT Teater
Hiilgav! - Draamateater **
Ja kuna algamas ju selline hooaeg, kus lastega eriti palju saab, võib ja tuleb koos olla ning tegutseda ("jõulud" ja muidu kah), siis siin on minu jaoks huvitavamad asjad kavadest (nähtud tükid on nimekirjast väljas):
Detektiiv Lotte - Vanemuine **
Limpa ja mereröövlid - Ugala **
Väikesed ajarändurid - Draama **
Robinson & Crusoe - VAT
Kaval-Ants ja vanapagan - Rakvere **
Jäneste kirik - Rakvere **
Pipi Pikksukk - Rakvere
Väike nõid - Nukuteater **
Reinuvader rebane - Endla
Piparkoogimehike - Draama **
Tere - Nukuteater
Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi - Estonia
Võlurätik - Nukuteater **
esmaspäev, 5. oktoober 2009
pühapäev, 4. oktoober 2009
Los abrazos rotos / Murtud embused / Broken embraces (Hispaania 2009)
Režissör ja stsenarist: Pedro AlmodóvarOlulisemad näitlejad: Lluís Homar, Penélope Cruz, Blanca Portillo, José Luis Gómez, Rubén Ochandiano
Loo lähtekoht: Pime kirjanik, Harry Caine, on võtnud endale uue identiteedi. Ta on teinud lõpparve minevikuga ja elab uut elu, uue nime all. Film hakkabki jooksma kahes eri ajas. 14 aastat tagasi, siis kui Harry nimi oli veel Mateo Blanco ning ta tegi filme. Filmitegemisel kohtus ta ka imekauni Lenaga. Lenal oli aga meheks temast oluliselt vanem härra, kes oli teda majanduslikult toetanud läbi aastate. Lena aga tunneb läbi filmitegemise, et ta saab justkui endale tiivad, et lennata "tõelise" armastuse radadel. Sellest supist ei ole valutut väljapääsu. Armastus, armukadedus, petmised, intriigid - ehk kõik Almodovari tuttavad seebiooperlikud nüansid ja teemad on olemas :)
Üks maailma suurimaid ja austusväärsemaid auteur-e - Almodovar, on kindlasti üks neid, kelle tehtud filmid tuleb alati ära vaadata. Neis on alati midagi! Alati on nad ka kindel tase! Kuigi kohe alguses võib ära öelda, et seekord on tegemist mitte just kõige parema Almodovariga, kuid siiski ootusi rahuldava ning igati oma tunnustust vääriva teosega. Penelope Cruz on öelnud avalikult, et kui ta ka oma elu lõpuni peaks ainult Pedro filmides mängima, siis tal poleks selle vastu midagi. Need on suured sõnad ühelt hetke maailma kuumima näisnäitleja suust. Kuigi tean Penelopet alates Trueba filmist Belle Epoque, saabus minu jaoks tema ande avastamine Johnny Depp-i narkomaanist abikaasa rollis filmist Blow. See oli minu jaoks tolle aasta parim naiskõrvalosa. Ja ausalt öeldes selles alates olen vaadanud teda kui näitlejat alati imetlusega. Minu meelest oli ka tema eelmise aasta Oscar auga välja teenitud, teise suure auteur-i Woody Allen -i filmist "Vicky Cristina Barcelona". Eks juba Volver-iga kandideerides oli ta juba üks front runneritest.
Murtud embustes tal on ka palju mängida ning kindlasit on see film nii hea ka osaliselt tänu Penelopele. Ta on juskui omas elemendis. Näitlejanna... küll mitte hea näitlejanna, kuid siiski amet, mida ta teab väga hästi. Sellise filmi puhul on aga väga oluline montaaž. Esiteks esi aegade vahelised hüpped, aga ka see kui tehakse filmi, ning pärast ümbermonteeritakse seda, siis need võrdlusmomendid on justkui kolmekordse montaaži tulemusel nähtavad. Kehva filmi montaaž, uue, ehk hea filmi montaaž, ning kogu filmi, kus tehakse filme montaaž. Huhh, segaselt väljendan, aga ei leia ka praegu paremaid sõnu.
Mis mulle Almodovari teemade juures meeldib, on see selline lapsik teemaarendus, mis peaks mõjuma täiesti ebaeluliselt ning fabritseeritult. Kuid ta suudab need usutavalt kinoekraanil elama panna. Tema intriigid on nii sügavad, et tõesti peaks jääma seebiooperlik maitse suhu, kuid ometi on just see "fun". Vanamees, kes jälgib oma naist huulteltlugeja abil, samal ajal kui naine ise tuleb uksest sisse... või see tüüpiline "tegelikult sina oledki tema isa/poeg"... see on ju juba nii ära leierdatud ning peaks mõjuma hästi tobedana, kuid ometi on see justkui vajalik tükike suurest Almodovari filmipuzzlest. Ja muidugi suured tunded... need on Almodovaril alati ülevoolavad ning Murtud Embused ei ole erand. Hispaani temperament ikkagi :) Lisaks ajaga mängimisele ning põhiliinile teevad loo intrigeerivamaks ka kõrvalliinid, mis on filmi sisse põimitud. Assistent, kes justkui oleks peategelasse armunud... tema stoori jääb alguses ebaselgeks, kuid muidugi kõik omal ajal ning paljastatakse ka see. Kuid ehk just sellepärast, et ei teadnud täpselt, mis värk on, muutis selle omakorda sisulises mõttes põnevamaks.
Meeldis ka veel see, et ei osanud seda põhijuhtumit seal keskel üldse oodata. Ei osanud ka oodata, et mis siis veel pärast. Ja omamoodi on see kõik kuidagi värviline. Nii sisulises kui otseses mõttes. Almodovari kollased ja punased toonid on ka siin filmis omal kohal. Loomas atmosfääri - kirgi, kui nii võiks öelda.
Hinnang: 4+ (jah, väga hea film, kuid siiski mitte Almodovari parimaid. Sama ehk üks selline vaatajasõbralikumaid ning kuidagi läbimõeldumaid, viimistletumaid. Mina sain oma Almodovari-laksu igatahes kätte ja nüüd jaksan ehk jälle aasta paar... ja loodetavasti saab siis temalt juba midagi uut ja vähemalt sama põnevat :) Film linastus muideks Cannes-i festivalil ka hea kriitikaga. Kuid hispaanlased seda Oscaritele ei saada. Ei tea küll miks... ma usun, et sellel läheks seal päris hästi. Ja minu meelest, võiks Penelope selle 80ndate stiilis punase asjaga tihedamalt käia :) Lõppu mainiks veel, et see laul, mida filmis kasutatakse - "Werewolf" on ka kuidagi sobiv ja sümboolne. Penelope käis "hunti jooksmas" ja "murdis mehi" :))) Aga mis on Libahundi saatus... Oh, see lõpp oli nii rahuldust pakkuv, nagu ise oleks saanud mingi enda tehtud, aga teiste poolt ära soperdatud asja "ära parandatud" :) Almodovari kunsti austajatele kohustuslik! Aga tasub ka proovida, siis kui varem pole mehe filmides lugu pidanud... seekord on ta tõesti nagu natuke neid oma ülemeelikusi maha keeranud... Ühed kaotavad, teised võidavad...)
Filmi trailer:
reede, 2. oktoober 2009
Jonas Gardell - Standup på bio
Rootsis on stand-up koomika kujunenud viimase paarikümne aastaga täiesti arvestatavaks kultuuriilminguks. Ehk polegi seda just õige teatriks nimetada, kuid mina võtan seda teatrina ja sellepärast lahterdan selle lavalise vormi tõesti siin blogis vabameelselt nö. teatriks. Kes pole nõus - mõistan 100%! Aga paratamatult võtavad ka need koomikud seal laval nagu mingi rolli. Olgugi, et tihti just nö."iseennast" esitavad. Tavaliselt ju need lood, mida räägitakse (etendatakse) serveeritakse tavaliselt nii, et need on juhtumid, mis koomiku elus päriselt on juhtunud. Ja mingil maagilisel moel on see mõjuvam nii - ikkagi "päris"... kuigi arvata on, et suurem osa neist juttudest on luiskelugude valdkonda kuuluvad - lihtsad linnalegendid või jutustajat häbistavad ülestunnistused või jutustaja enda eripäraga seotud anekdoodid või isegi füüsiline koomika.
Ma ei tea, kuidas teiste riikide koomikutega on (olen küll tv vahendusel Ameerika stand-up-iga natuke kursis - kuid ei saa võrrelda stand-up koomikat, mida vaatad teleri vahendusel ja seda, mida päris nö."Stand-up klubis". Teleris on paratamatult tsensuuripiirangud ning muud telefirma nõuetest või ka montaažist tulenevad kõrvalmõjurid.), aga Rootsi koomikud on üpris "selle" kesksed. Ehk kõik mis on seotud seksiga, see on paljude jaoks vist tabu ning haarab inimesed kuidagi kergema vaevaga kaasa. Vähemalt nii mulle tundub, olles nüüd juba nii mõnegi koomiku ampluaaga tuttav.
Seekord sai see huumorimaiustamine ette võetud jälle ühe mul lemmikkirjaniku pärast - nimelt Jonas Gardell astus üles Drottninggatanil asuval Skandia kino laval. Tegemist lausa ari-ettevõtmisega, ehk korra nädalas või üle nädala astuvad samal laval kolm koomikut oma kavadega rahva ette. Teised kaks, ehk keegi Karin, kes pidavat osalema mingis siinses TV3-e komöödisarjas ja keegi Kristoffer, kes pidavat tuntud olema "Parlamentet" saatest, olid minu jaoks uued näod.
Kõigepeal alustas showd konferansjee, kes ise oli ka mingi koomik (nimi samuti Kristoffer). Ta suutis rahva päris kuumaks juba kütta, niiet kui Karin lavale saabus, oli aplaus üsna tormiline ja rahvas hirnus naerda esimestest lausetest alates. Päris julgelt naine rääkis nö. naiste asjadest. Kõikudes seal labasuse piirimail. Kuid see kuidas ta neid oma lugusid (näiteks naiste "sellest piirkonnast" rääkis), oli kuidagi nii loomulik ja muhe, et seda ei saanud jutustamisvormi pärast labasena võtta. Ja need teemad ta hüppasid kah niimoodi naljakalt pool somivalt pool sobimatult näiteks sellest kuidas ta oma mehele soovitas GPS osta, et seal... ei ma ei suuda seda lugu siia kirjutada... sorry :) see on natuke rõve... (mul tekib isu minna sülitama isegi paljalt nende mõtete pärast, mida selle loo ettekujutamine mkinust tekitab).. ühesõnaga rõvedatelt lugudelt ja abikaasalt lastele... Paar ütlust, mis meelde jäid näiteks:
*Mul on mees ja kaks last, aga miks küll ei võiks olla vastupidi?
*Lapsed pidevalt vinguvad kodus, et ma ei olevat maailma parim ema, nagu teiste laste emad... noh, ühel päeval mul sai mõõt täis ja ma paiskasin neile ka tõe välje - Teie pole maailma parimad lapsed ka!
Karini lood olid lühikesed ja ma ei tea kas sellepärast, et need mind niimoodi naerma ajasid, tundus mulle, et tema osa oli kuidagi lühem ka kui teistel.. aga võibolla oligi... Igatahes pärast teda tuli Parlamenteti Kristoffer. Suur ja selline mõõdukalt kogukas. Irvas kohe Jonas Gardelli üle, et lava taga on kalamarja ja igasuguseid hõrgutisi, sest staar on majas :) Ta avastas, et laval on luuk, tegi selle lahti, justkui tõesti oleks just selle sealt avastanud - ronis sisse. Aga päris sinna alla ta ära ei mahtunudki - ronis välja ja vabandas, et ta on "liiga lühike" oma kaalu kohta :))) Mees oli selgelt pärit Skånest, sest vahepeal lasi mõnusalt murdes nii, et ma pidin korralikult pingutama, et aru saada. Aga olgem ausad, ma ei tulnud ju teda sinna vaatama-kuulama, vaid ikka Gardelli.
Kui ta siis lõpetas, tuli vaheaeg. Ja pärast vaheaega, kui oli teada, et on lõpuks Jonase kord.... tuli lavale konferansjee ja teatas, et staar pole veel saabunud ja et on veel üks üllatuskoomik. Dämit. Noh, tema nimi ei tule nüüd meeldegi, aga ta on samuti telekast tuttav. Selline tõmmunahkne pontsakas onkel, kellele meeldis oma karvast ja suurt kõhtu paljastada. Ei oskagi tema nalju siin ümber jutustada, sest lihtsalt pole ühtki meeles. Aga naljakas oli ta küll, selles pole asi... asi on mu kehvas mälus. Kuid siis, lõpuks ometi, piilus ukse vahelt Gardell sisse... vabandas, et ta olevat täna juba kolmes kohas esinemas käinud... Jonas Gardell on üks kuulsamaid Rootsi homoseksualiste. Linnalegend räägib, et sellepärast, et rahvas tema raamatuid ja koomikat ning isegi tema meest nii väga armastab, et sellepärast olevatki rootslased nii tolerantsed ja mõistvad tänavatasandil ning kodudes kõigesse, mis puudutab homoseksualismi. Gardell oma juttudega nende ühisest elust Mark Levengood-iga (Mark on rootsisoomlane, kelle raamatuid on ka eesti keelde tõlgitud ja ta on ka üks kuulsamaid konferansjeesid siinmail, olles ka kohalikku eurovisiooni läbi vedanud ning muid suuri gaalasid), on toonud homode suhted kõikide rootslaste söögilauajuttudesse ja seltskonnavestlustesse. Gardell on müünud miljoneid raamatuid ise ja tema stand-up showd, mis on tihti vürtsitatud ka laulukestega, müüakse alati välja kiiresti ning ta tuuritab nendega mööda Rootsimaad pikki kuid. Lisaks juttudele nende ühisest elust Markiga ning homonaljadele, on tema leivanumbriks suhelda esimesse ritta istunud inimestega. Muidugi nende üle nalja vistates. Aga trikk on selles, et jääb tõesti mulje, et ta oma naljad lennult välja mõtleb ning et need oleksidki just sellel õhtul ette ritta istunud inimeste kohta. Aga kes teab, võibolla see ongi päriselt nii? Lisaks meeldib talle teha "räsitud kotkapoja nägu"... ta tõesti meenutab natuke kotkast... Ta rabaski ühelt eesistuvalt naiselt tolle käekoti ja hakkas seda siis kogu rahvale paljastama. Vaene naine läks nii ähmi täis ning nõudis oma kotti tagasi. Gardell oli pärast põgusat tuuseldamist ning tädi üle irvamist nõus koti tagasi andma, kuid ainult tingimusel, et too talle musi annab :) Tädi juba peaaegu oli valmis seda tegema, kuid siis võttis Gardell oma räsitud kotkapoja rolli välja ning sellisele tõesti ei taha kohe kindlasti keegi isegi "teri visata" musi andmisest rääkimata :)
Üks lugu, mis Gardellilt nöiteks võiks tuua ona tema ja Marki saladus - nad tähistavad kohe-kohe oma 23ndat kooselu aastapäeva. Ehk siis pikaajalise tugeva ning püsiva suhte saladus ei ole mitte mingi selline ebamaine asi, nagu armastus. Nende suhte on koos hoidnud ikka ühised pangalaenud ja võlad :)
Hinnang: 4 (mina eelistan ikka ühe koomiku pikka showd. Siis saab paremini sisse elada. Liiatigi Gardellil olid müned naöjad, mis juba tuttavad tema viimasest lavashowst. Ja muidugi oma viimasele raamatuöe "Om Gud", tegi ta ka kõvasti reklaami... ehk siis jumala-naljad olid ikka siinseal vahepeal. Ja mis seal salata, oleks tahtnud ka "esimeses reas istuda... jäi nagu osa sellest saamata... isegi selle hirmu hinnaga, et ta just minu oleks naerualuseks teinud... minu meelest sellel poleks vahet olnud -pigem adrenaliini tekitav ning mõnus võimalus ka iseenda üle narda... ei tea kas mul on tõesti nii paks nahk ka päriselt. Noh, jaanuaris pidi Gardell uue showga välja tulema, eks siis saab end proovile panna :) Seniks aga saab tema raamatuid lugeda - hetkel loen ikka tema järge "Koomiku lapsepõlv"-ele.. see on lihtsalt nii hea, et ma loen pidevalt neid peatükke üle ning ääriveeri, et see nänn ometi otsa ei saaks... aga paraku on see kohevarsti läbi... õnneks on veel ka kolmas osa - "Jenny"... see pidavat olema Gardelli enda lemmikraamat oma kirjutatud raamatutest... elik sellega pidavat ta ise kõige rohkem rahul olema. Töökaaslane, kes seda lugenud, soovitas ka ja ütles, et see olevat üks kõigi aegade kurvemaid raamatuid olema... huvitav kas headel koomikutel on kõigil anne ka vastandsuunal, ehk tõeliselt kurbadel teemadel sama osavalt jututstada...
Paratamatult tervet seda shoed vaadates tekkis kade meel, et miks Eestis ei ole selliseid stand-up koomikuid. Meil on küll estraadi omal ajal tehtud, kui näiteks Aimla oma satiiride või Baskin oma estraadikavadega esines.. ja muidugi Eliisavet Jõhvi ning Uduvere Ärni... aga kuhu need kõik noored kasvav koomikute põlvkond on jäänud... neid lihtsalt pole.. nii kahju... kuigi Jan Uuspõld ja Peeter Oja ehk siiski... kuid kahe mehega kultuuriilmingut ei loo... kahju... Naer on minu meelest tõesti terviseks! Ja ellu on vaha võimalikult palju häi nalju ning mõnusat naeru... ja eks siis niikaua peab olema õnnelik, et saab neid Rootsi koomikuid vaadata-kuulata :))
Ma ei tea, kuidas teiste riikide koomikutega on (olen küll tv vahendusel Ameerika stand-up-iga natuke kursis - kuid ei saa võrrelda stand-up koomikat, mida vaatad teleri vahendusel ja seda, mida päris nö."Stand-up klubis". Teleris on paratamatult tsensuuripiirangud ning muud telefirma nõuetest või ka montaažist tulenevad kõrvalmõjurid.), aga Rootsi koomikud on üpris "selle" kesksed. Ehk kõik mis on seotud seksiga, see on paljude jaoks vist tabu ning haarab inimesed kuidagi kergema vaevaga kaasa. Vähemalt nii mulle tundub, olles nüüd juba nii mõnegi koomiku ampluaaga tuttav.
Seekord sai see huumorimaiustamine ette võetud jälle ühe mul lemmikkirjaniku pärast - nimelt Jonas Gardell astus üles Drottninggatanil asuval Skandia kino laval. Tegemist lausa ari-ettevõtmisega, ehk korra nädalas või üle nädala astuvad samal laval kolm koomikut oma kavadega rahva ette. Teised kaks, ehk keegi Karin, kes pidavat osalema mingis siinses TV3-e komöödisarjas ja keegi Kristoffer, kes pidavat tuntud olema "Parlamentet" saatest, olid minu jaoks uued näod.
Kõigepeal alustas showd konferansjee, kes ise oli ka mingi koomik (nimi samuti Kristoffer). Ta suutis rahva päris kuumaks juba kütta, niiet kui Karin lavale saabus, oli aplaus üsna tormiline ja rahvas hirnus naerda esimestest lausetest alates. Päris julgelt naine rääkis nö. naiste asjadest. Kõikudes seal labasuse piirimail. Kuid see kuidas ta neid oma lugusid (näiteks naiste "sellest piirkonnast" rääkis), oli kuidagi nii loomulik ja muhe, et seda ei saanud jutustamisvormi pärast labasena võtta. Ja need teemad ta hüppasid kah niimoodi naljakalt pool somivalt pool sobimatult näiteks sellest kuidas ta oma mehele soovitas GPS osta, et seal... ei ma ei suuda seda lugu siia kirjutada... sorry :) see on natuke rõve... (mul tekib isu minna sülitama isegi paljalt nende mõtete pärast, mida selle loo ettekujutamine mkinust tekitab).. ühesõnaga rõvedatelt lugudelt ja abikaasalt lastele... Paar ütlust, mis meelde jäid näiteks:
*Mul on mees ja kaks last, aga miks küll ei võiks olla vastupidi?
*Lapsed pidevalt vinguvad kodus, et ma ei olevat maailma parim ema, nagu teiste laste emad... noh, ühel päeval mul sai mõõt täis ja ma paiskasin neile ka tõe välje - Teie pole maailma parimad lapsed ka!
Karini lood olid lühikesed ja ma ei tea kas sellepärast, et need mind niimoodi naerma ajasid, tundus mulle, et tema osa oli kuidagi lühem ka kui teistel.. aga võibolla oligi... Igatahes pärast teda tuli Parlamenteti Kristoffer. Suur ja selline mõõdukalt kogukas. Irvas kohe Jonas Gardelli üle, et lava taga on kalamarja ja igasuguseid hõrgutisi, sest staar on majas :) Ta avastas, et laval on luuk, tegi selle lahti, justkui tõesti oleks just selle sealt avastanud - ronis sisse. Aga päris sinna alla ta ära ei mahtunudki - ronis välja ja vabandas, et ta on "liiga lühike" oma kaalu kohta :))) Mees oli selgelt pärit Skånest, sest vahepeal lasi mõnusalt murdes nii, et ma pidin korralikult pingutama, et aru saada. Aga olgem ausad, ma ei tulnud ju teda sinna vaatama-kuulama, vaid ikka Gardelli.
Kui ta siis lõpetas, tuli vaheaeg. Ja pärast vaheaega, kui oli teada, et on lõpuks Jonase kord.... tuli lavale konferansjee ja teatas, et staar pole veel saabunud ja et on veel üks üllatuskoomik. Dämit. Noh, tema nimi ei tule nüüd meeldegi, aga ta on samuti telekast tuttav. Selline tõmmunahkne pontsakas onkel, kellele meeldis oma karvast ja suurt kõhtu paljastada. Ei oskagi tema nalju siin ümber jutustada, sest lihtsalt pole ühtki meeles. Aga naljakas oli ta küll, selles pole asi... asi on mu kehvas mälus. Kuid siis, lõpuks ometi, piilus ukse vahelt Gardell sisse... vabandas, et ta olevat täna juba kolmes kohas esinemas käinud... Jonas Gardell on üks kuulsamaid Rootsi homoseksualiste. Linnalegend räägib, et sellepärast, et rahvas tema raamatuid ja koomikat ning isegi tema meest nii väga armastab, et sellepärast olevatki rootslased nii tolerantsed ja mõistvad tänavatasandil ning kodudes kõigesse, mis puudutab homoseksualismi. Gardell oma juttudega nende ühisest elust Mark Levengood-iga (Mark on rootsisoomlane, kelle raamatuid on ka eesti keelde tõlgitud ja ta on ka üks kuulsamaid konferansjeesid siinmail, olles ka kohalikku eurovisiooni läbi vedanud ning muid suuri gaalasid), on toonud homode suhted kõikide rootslaste söögilauajuttudesse ja seltskonnavestlustesse. Gardell on müünud miljoneid raamatuid ise ja tema stand-up showd, mis on tihti vürtsitatud ka laulukestega, müüakse alati välja kiiresti ning ta tuuritab nendega mööda Rootsimaad pikki kuid. Lisaks juttudele nende ühisest elust Markiga ning homonaljadele, on tema leivanumbriks suhelda esimesse ritta istunud inimestega. Muidugi nende üle nalja vistates. Aga trikk on selles, et jääb tõesti mulje, et ta oma naljad lennult välja mõtleb ning et need oleksidki just sellel õhtul ette ritta istunud inimeste kohta. Aga kes teab, võibolla see ongi päriselt nii? Lisaks meeldib talle teha "räsitud kotkapoja nägu"... ta tõesti meenutab natuke kotkast... Ta rabaski ühelt eesistuvalt naiselt tolle käekoti ja hakkas seda siis kogu rahvale paljastama. Vaene naine läks nii ähmi täis ning nõudis oma kotti tagasi. Gardell oli pärast põgusat tuuseldamist ning tädi üle irvamist nõus koti tagasi andma, kuid ainult tingimusel, et too talle musi annab :) Tädi juba peaaegu oli valmis seda tegema, kuid siis võttis Gardell oma räsitud kotkapoja rolli välja ning sellisele tõesti ei taha kohe kindlasti keegi isegi "teri visata" musi andmisest rääkimata :)
Üks lugu, mis Gardellilt nöiteks võiks tuua ona tema ja Marki saladus - nad tähistavad kohe-kohe oma 23ndat kooselu aastapäeva. Ehk siis pikaajalise tugeva ning püsiva suhte saladus ei ole mitte mingi selline ebamaine asi, nagu armastus. Nende suhte on koos hoidnud ikka ühised pangalaenud ja võlad :)
Hinnang: 4 (mina eelistan ikka ühe koomiku pikka showd. Siis saab paremini sisse elada. Liiatigi Gardellil olid müned naöjad, mis juba tuttavad tema viimasest lavashowst. Ja muidugi oma viimasele raamatuöe "Om Gud", tegi ta ka kõvasti reklaami... ehk siis jumala-naljad olid ikka siinseal vahepeal. Ja mis seal salata, oleks tahtnud ka "esimeses reas istuda... jäi nagu osa sellest saamata... isegi selle hirmu hinnaga, et ta just minu oleks naerualuseks teinud... minu meelest sellel poleks vahet olnud -pigem adrenaliini tekitav ning mõnus võimalus ka iseenda üle narda... ei tea kas mul on tõesti nii paks nahk ka päriselt. Noh, jaanuaris pidi Gardell uue showga välja tulema, eks siis saab end proovile panna :) Seniks aga saab tema raamatuid lugeda - hetkel loen ikka tema järge "Koomiku lapsepõlv"-ele.. see on lihtsalt nii hea, et ma loen pidevalt neid peatükke üle ning ääriveeri, et see nänn ometi otsa ei saaks... aga paraku on see kohevarsti läbi... õnneks on veel ka kolmas osa - "Jenny"... see pidavat olema Gardelli enda lemmikraamat oma kirjutatud raamatutest... elik sellega pidavat ta ise kõige rohkem rahul olema. Töökaaslane, kes seda lugenud, soovitas ka ja ütles, et see olevat üks kõigi aegade kurvemaid raamatuid olema... huvitav kas headel koomikutel on kõigil anne ka vastandsuunal, ehk tõeliselt kurbadel teemadel sama osavalt jututstada...
Paratamatult tervet seda shoed vaadates tekkis kade meel, et miks Eestis ei ole selliseid stand-up koomikuid. Meil on küll estraadi omal ajal tehtud, kui näiteks Aimla oma satiiride või Baskin oma estraadikavadega esines.. ja muidugi Eliisavet Jõhvi ning Uduvere Ärni... aga kuhu need kõik noored kasvav koomikute põlvkond on jäänud... neid lihtsalt pole.. nii kahju... kuigi Jan Uuspõld ja Peeter Oja ehk siiski... kuid kahe mehega kultuuriilmingut ei loo... kahju... Naer on minu meelest tõesti terviseks! Ja ellu on vaha võimalikult palju häi nalju ning mõnusat naeru... ja eks siis niikaua peab olema õnnelik, et saab neid Rootsi koomikuid vaadata-kuulata :))
teisipäev, 29. september 2009
Billy Elliot - Victoria Palace Theatre
Mis Londoni külastus see ikka on, kui mõnel õhtul teatrisse ei saa?! :) Ei olnud ka seekord erand... ja kui on aeg nii piiratud, siis millegipärast kisub ikka sinna muusikalide valdkonda need valikud (kuigi samal ajal olid nii Rachel Weisz-i Tramm nimega iha kui ka Kevin Spaceyga peaosas mingi kohtudraama Londoni teatrite repertuaaris.) Eestis oli ka vahepeal muusikalidega asjad päris hästi, kuid viimasel ajal on see žanr natuke ära vajunud (minu jaoks). Kuigi, kus edetabel terendamas, seal on see ka oma süsteemist vaja välja lasta :))) Ehk kolm tippu võiksin siinkohal, kuigi neil antud tükiga mingit seost pole, nö. "õhku visata" - 1.Vampiiride tants (Linnahallis); 2.Evita (Siiri Sisaskiga Tartus Reakoja ees); 3.Chicago (Tallinna Laulukaare ees). Kuigi paar kolm on veel täiesti head... ning terve rida "vanu häid" Estonia muusikale on ju veel ka, nagu näiteks "Viiuldaja katusel", "Rose Marie" jne jne... Aga jah, millegipärast ei õnnestu need enam samal tasemel praegusel ajal. Võibolla on põhjus valikutes, mis tehakse - "Ämbliknaise suudlus"-esse kutsuti Koit Toome peaossa... aga oleme ausad, mis näiteja ta on? Noh, ega sealt pole muud loota, kui et "äkki" üllatab (vanarahvas ütleb selle kohta "äkki" on püksis:) Oli ta ju ka "Vampiiride tants"-us päris palju esil - aga samas võib ka tolle tüki nõrgima lüli tiitli temale osutada)... ja sama suur kui mitte suurem retsimine on "Evita"-ga, kus täiesti oma oleku vastaselt on topitud Argentiina esileedi rolli Maarja-Liis Ilus... ei saa sellest castingust aru.... õnneks on Tommingas ja Matvere kah.. ehk veavad välja - lavastajaks ju Malvius ja tema on ikka kvaliteeti tootnud. Eks "time will tell". Ja ma luban oma sõnu süüa ja eelarvamusi kukutada ausalt, kui siin praegu eksin. Peaasi, et nad oma s-e ei susistaks :)Aga tagasi Billy Elliot-i juurde. Eks natuke hirm oli minna vaatama asja, kus peaosades lapsed. Ma mõtlen 10-12 aastased lapsed! Samas lavastajaks ikkagi Stephen Daldry ise! Mees, kelle CV-s on täpselt 3 täispikka mängufilmi: Billy Elliot, The Hours ja The Reader ning mees on absoluutselt iga oma täispika filmiga kandideerinud "Parima filmi Oscarile"!!! Ja kõik kolm filmi on ka minu meelest väga head filmid, eriti esimesed 2 (Ettelugeja rikkus natuke see ära, et raamat oli enne filmi nägemist loetud ja see lihtsalt oli niipalju parem kui film). Lisaks sellele, on muusikali muusika autoriks Elton John! Ja kuna filmiversioon nähtud ning see meeldis väga, siis tekkis huvi, et kuidas see teatrilavale on toodud. Kindlasti mängis ka rolli tüki valikul see suur kära, mis muusikali ümber käib alates sellest kui tükk Ameerikamaa versioonis hunniku Tony-sid koju kahmas, parim muusikal sealhulgas...
Väike poiss, kes tantsis-laulis-näitles Billy osa oli VAPUSTAV tantsija, näitlemine seevastu oli hämmastavalt häiriv - ebausutav, kimedahäälne - isegi kergelt vinguv näitleja. Ja laulmise kohta ma ei oskagi mingit erilist seisukohta võtta - "tasapaks ja unustamisväärne(?)" Kuid tegelikult piisas täiesti tema tantsuoskustest ning tantsu sisse-elamisest - eriti lõpu "prooviesinemise" ajal oli poiss ikka midagi täiesti fenomenaalset. See pisike poiss minus, kes "selles vanuses" lapsena 5 korda nädalas 2 tundi tantsutrenni tegi... tundis ilmselt sügavrohelist kadedust. Tema teeb seda, millest mina kogu lapsepõlve unistasin. Lisaks sai ju laulukooris käidud, ansamblis lauldud, näiteringis kaasa löödud - the whole nine yards, mis utiliseerimata jäi... Muidugi tänases päevas pole kahetsusi ega ka kadedust. Kuid alataju võib trikke mängida endale seda teadvustamata. Tantsimise seisukohalt ei ületagi keegi laval olevatest (isegi "päris balletitantsija") peaosalise tunderikkust ja trikimeisterlikkust. Laulmise seisukohalt ei torganud keegi erilise andega silma. Koori osad olid üldse "mitte minu maitse" ning hämmastav, aga ükski Elton John-i lauludest ei tunginud otseselt hinge. Isegi "pealaul", kui seda nii võib nimetada, ehk "Electricity"... mõjus pigem koomilisena, kui ilusa ja võimsana. Jah, muusikalises mõttes oli see kõige suurem pettumus - tegemist oli ju ikkagi "muusikaliga". Kuid oleme realistid - ma siin vingun võrreldes perfektsusega, mitte keskmise tasemega. Ehk siis kuulamist on siin ikka küllaga.
Näitlemise seisukohalt meeldis mulle "koomiline" vanaema. Ja eks see tantsuõpetajagi oli ok, kuid filmis selle rolli teinud Julie Walters oli ikka midagi erilist ja sellest "erilisusest" jäigi minu meelest nendes kõigis rollides (peale vanaema) midagi "puudu".
Arvestama peab ka sellega, et tegemist on lähiaalooga - Thatcher-i ajastuga, mil toimus ka suur kaevurite streik ning kõik need tunded olid minu jaoks natuke fabritseeritud. Võibolla sellepärast, et ma ei mäleta seda ning ei tunnetanud ju otse loomulikult seda omal nahal. Minu jaoks kõige lähedamale sellele tundele on assotsiatsioon muusikavideoga "Come on Eileen". Ma ei mäleta seda muusikavideot, aga oskan manada selle atmosfääri endale ette, mida lapsena seda vaadates/kuulates tundsin ning see seostub millegipärast selle tundega, mis ehk võis olla seal punastest tellistest kitsaste rivimajakorterite fassadide mustrikirjas. Nendel tänavatel poistega autoteel jalkat mängides ja poksi või tantsutrennis käies. Perel polnud raha, aga lapsel oli ikka vaja trennis käia. Lootused ja nende purunemised või vastupidi nende elluviimised iga hinnaga - need on õilsad tunded ja need lõidki kõige paremini ka Billy Ellioti teatriversioonis puhkele. See "audition"-i stseen meenutas mulle ühte teist 80ndate muusikavideot - Paula Abdul-i "Cold hearted" :)
Kunstilises mõttes oli jälle tehniliselt lahedate lahendustega tegemist, nagu suurtele Londoni muusikaliproduktsioonidele ikka kombekohane. Meeldis, et vahepeal, eriti et tants mõjule pääseks, koristati kogu lava dekoratsioonidest puhtaks. Aga leidlik kujundus oli sama kiiresti ja kergelt tagasi, nagu ta sealt kadunud oli enne tantsu.
Ära peab ka märkima need pisikesed balletitüdrukud. Valitud natuke pontsakamad plixid, kuid seda vahvamad. Nende tants mõjus küll robotlikuna, kuid võibolla sellepärast just, et Billy enda tants eriliselt orgaanilise ning sujuvalt plastilisena mõjule pääseks. Võibolla oli see lavastaja kaval trikk, aga võibolla koreograafi nõue, et liigutused lõpetatud saaksid ning tants ikkagi tantsu moodi välja paistaks :) Seda ei saa vist kunagi teada.
Ahjaa, Billy parima sõbra rollis olnud transvestiitlike kalduvustega prillidega poiss oli ka hästi vahva! Rahvas hakkas kohe naerma, kui teda pärast esimest "seelikute proovimist" kasvõi hetkeksi laval näha oli. Hästi "loodud" karakter, ei saa midagi öelda. Aga selle eest kuulub palju au ka kirjanikule - Lee Hall -ile, kes oma raamatu on ise dramatiseerinud.
Hoiatama peaks ka, et kes inglise keelt ei oska, see võib cockney-t kuulates jänni jääda, sest nad ikka mõnuga väänavad seda murret seal :)
Hinnang: 4 (Paraku on eelmise aasta "Londoni muusikal" ikka veel tugevalt meeles ning võrdlus kontrast "Wicked"-iga on nii suur, et kõrgemat hinnangut on fantastilisele tantsule ning eakohaseid võimeid ületava lapsnäitleja uskumatutest trikkidest hoolimata lihtsalt võimatu panna. Tükk aega läks ka aega, enne kui sai sellesse olustikku sisse - see on ikkagi liiga britilik selles suhtes - kaevurite streik, briti poliitika jne. Aga elamus oli ju produktsioon sellest kõigest hoolimata ning õhku ahmima võttis selle väikse poisi soolo küll. Tegelikult sellest alates hakkaski kogu tükk "elama" - vaimustuma panev efekt lõi paratamatult tunde, et otsus just seda tükki vaatama minna nii suure valiku hulgasat, sai ikkagi õigustatud. Aga kui keegi Londonisse läheb ja minult küsib, et mida vaatama minna, siis Billy Elliot-i ma küll esimeseks ei soovitaks...) Jutud - Andrus Kivirähk
Kivirähki huumor minule üldjuhul sobib. See on selline fantaasiarikas, lennukas ja isegi tihti soe ning minu meelest natuke rahvalik kuid siiski laskumata labasustesse ega nõmedasse laadapalagani. Just selline muhe, kuidagi eestilik ning sellesse maailma peab sisse minema, et see mõjuks ja tõesti naerma ajaks. Ehkki mitte just kuldaväärt "huumor", kuid segu tõsisematest teemadest, mis on ridade vahele peidetud ning sellega kokku ikkagi "kuldaväärt" :)Pean siiski tunnistama, et tema "pikemad" vormid sobivad minule veelgi enam kui need lühijutud ja tema näidendid. Sest nii "Rehepapp" kui ka "Mees, kes teadis ussisõnu" on minu jaoks pika vahega kõrgemal tema muust loomingust. Kuigi neid eredamaid tippe on ka nii draamas kui lühijuttudes. Ja enamvähem kõik on vähemalt üle keskmise... kui nüüd ise labaselt hinnanguid lahmida.
Juttude kaante vahel on nii uusi kui ka juba tuttavaid lugusid, ehk siin nad kõik järjekorras on väikeste meeldetuletavate "paroolidega":
Püha Graal (Püha Kondenspiim);
Kotkas (Kotkas, kes põgenes loomaaiast, et aru saada, et loomaaias on ikkagi parem);
Vaene Üliõpilane (lõuapoolik Üliõpilane);
Paljad (Vend Johannes, kellele tegid muret viimasel ajal igal pool ette sattuvad paljad inimesed);
Pastori poeg (Kuidas Veroonikast Taaveti abiga sai kommunistist Kristlane);
Viimnepäev (Ussid, kes peavad söödud laibad tagasi toimetama);
Olen jumal (Rätsep, kes leiab oma lõpu nii et rinnas on nool millel silt "Olen jumal");
Mees, kes sündis liiga vara (Vargamäe Sauna Madis ja Juss ja kirikuõpetaja ja vingerdavad roosad kehad kraavis);
Romeo ja Julia;
Retk läbi Euroopa;
Tormine rand (Tõnu, Ram, Ernesaks ja Petrov);
Kuus monoloogi raha asjus;
Põrgu väravas (Kalevipoeg ja Sarvik).
Minu lemmikuteks: Kotkas, Viimnepäev ja Retk läbi Euroopa. Millegipärast üldse sellised loomadega seotud lood olid kuidagi paremad... ja ma pole üldse mingi looma-inimene :) Lihtsalt see huumor oli minu jaoks lahedam ning nendes lugudes läks Kivirähk kuidagi eriti särama oma tekstiliste mängude ja üldse sisuliste vallatustega. Samas eks neid häid lugusid oli veel mitu-mitu, ehk mitte ainult need kolm mis ma välja tõin. Väga hooga läks edasi, sest pidevalt olli huvi, et millega järgmises loos Kivirähk hakkama saab... kugu ta ettekujutluse piire lükkab :) Eks midagi tuttavat oli ka siin-seal, aga see ei häirinud mind, pigem oli just põnev vaadata, et kuidas see selles raamatus lahenduse leiab - näiteks see "Olen jumal" sildiga noolte lugu... Sellest on nii filme kui multikaid kui raamatuid ja lugusid, kuid ikkagi oli põnev lõpuni lugeda.
Ainus, mis mulle ei meeldi, on see kui võetakse täiesti tuttav põhi ning hakatakse sinna peale oma looma. Näiteks ei meeldi mulle üldse kui Kivirähk neid oma Vargamäe lugusid kirjutab. Need lihtsalt ei mõju mulle naljakana, ega ka mitte huvitavana. See on kuidagi tema enda pooltki juba ära leierdatud ja sealt pole justkui enam midagi kaevata. Sellepärast olid ehk ainsad kehvad lood kogumikus "Mees, kes sündis liiga vara" ja ega mulle see Tormine rand ka eriti peale ei läinud. Ja kui kolm on kohtu seadus, siis liidaks siia ka "Vaene üliõpilane", aga rohkem ei olekski võimalik, sest ülejäänud meeldisid kõik ja ka Üliõpilase loos olid omad voorused :)
Väike näide mahlakast Kivirähki tekstist, mis pärineb minu selle raamatu ühest lemmikloost "Retk läbi Euroopa":
Ka Tambet Täitmatuks kutsuti teda tema üüratu isu tõttu, ning polnud veel nähtud sellist jänest, kes oleks suutnud rohkem sünnitada kui Tambet tema peret süüa. Sellepärast austati ja armastati teda metsas ning karu Manivald ja ilves Uku tervitasid hunti aupaklikult ega paljastanud oma kihvu.
Hinnang: 4 (Kivirähk kunagi ähvardas, et ta ei taha enam pikka raamatut kirjutada. Oh kuidas ma loodan, et ta seda tõsiselt ei mõelnud. Ta ju ikka natuke naljavend ja vast seegi oli selline sünnitusvalude järgne olukord, mis ehk muutub kunagi loomisvajaduseks :) Aga ka tema lühijutte olen alati valmis lugema. Ja see kogumik on ju päris rikkalik nii juttude arvu kui heade juttude kui ka laheda sisu poolest. Kivirähki fännidele täiesti "kohustuslik" :) aga usun, et üks või teine lugu meeldiks ka neile, kes just hullemad fännid pole...)
esmaspäev, 28. september 2009
Man tänker sitt / Burrowing (Rootsi 2009)
Režissörid ja stsenaristid: Henrik Hellström ja Fredrik WenzelOlulisemad näitlejad: Sebastian Eklund
Loo lähtekoht: Umbes 10 aastane poiss jutustab, mis tema väikelinna või eeslinna naabruskonnas toimumas. Millises olukorras on inimesed tema ümber. Film jälgib ka poisi enda suhet emaga ning tema mõttemaailma ja küsimusi, mis selles vanuses maailmaavastajat mõtlema panevad.
Film on kummaline mix - sisult väga realistlik kuid ühtlasi mõjub kui unenägu. Hüpnootiline ja rikastatud koorimuusikaga, mis samaga loob atmosfääri kui ka rõhutab ängistavat emotsiooni.
Eriti meeldis mulle kuidas see film algas. Must taust, millel algustiitrid olid oli taustaks ka filmi algusele. Nimelt oli tegemist ööga, mis vaikselt hakkas majade ja puude piirjooni looma. Just nii nagu hommikuti maailm pimedusest välja tulebki. See mõjus kuidagi originaalse ja tooniloovana. Tekkis huvi, et mis kõiki huvitaviad lahendusi on veel filmitegijad välja mõelnud.
Samad auteurid olid ka paari aasta taguse Rootsi Oscarikandidaadi parimale võõrkeelsele filmile saadetud "Farväl Falkenberg" taga. Kunstnike käekirja tunneb ära ka sellest filmis. Neil on tuntav oma stiil, mis tegelikult üldse lööb laineid viimase aja Rootsi filmikunstis. Selline "realistlik" lähenemine.
Ma ise eelistan sellist enda üle naermisega pikitud filmi nagu "De Ofrivilliga". Kuigi "Man tänker sitt"-is oli mõningaid helgemaid noodte ka sees, oli rõhk ikkagi masendusel. Eriti mida film edasi, seda kurvemaks kuidagi see olustik muutus. Muidugi mõista, seda rohkem aru saad kogu seda olustikku ka. Filmis just sõnadega ei liialdata. Peamine sõnaline osa ongi see, mis pisikese poisiga juhtub ja mida ta oma mõtlemise läbi vaatajale jagab. Film ise on jagatud väiksemateks lugudeks, ehk mis ühe või teise tegelasega toimub. Vaatajale antakse vabad käed mõelda, et mida need tegelased võiksid mõelda. Midagi ette ei anta, ega räägita. See on ühtlasi hea, aga samas jääb liiga palju lahtiseks, et mida need inimesed ikkagi tundsid või tahtsid. Pidevalt oli õhus ka tunne, et kohe keegi ennast ära tapab. Või veel hullem - mees lapsega - et ta tapab (uputab) oma lapse ära... kuid mingit erilist haripunkti ei saabugi. See on ju lõiguke elust... ja seal polegi haripunkti. Pidev väikelinna-elu läheb ikka oma igapäevaga edasi.
Mingis mõttes need kontrastid tekitasid minus imestust. Näiteks see kui laps süles mees parklas inimestelt raha küsib, aga keegi ei taha anda. Korralik mees, laps süles.. ma küll hakkaks mõtlema, et mis selle küsimise taga on... Aga hetk hiljem kui ta oma lapse paneb parkla asfaldile pikali ja hakkab tal mähkmeid vahetama, siis tuleb "sotsiaalselt teadlik" tädi juurde ning ähvardab kutsuda ametnikud.
Kogu sellest filmist tervikuna jäi selline tunne, et inimesed on muidu üksikud, aga kui neil on lapsed, siis nad ei ole üksi... see on piisav põhjus edasielamiseks ja -pingutamiseks. Ja lapsed on vanemate tähelepanu väärt! Ükskõik kui omapärased/tavalised nad on, kui vanad nad on (ka täiskasvanud lapsed) või kui omaette nad olla tahavad/kui isepäised nad on... Läbi laste ei ole me kunagi päriselt "üksi".
Film pälvis tänavusel Berliini filmifestivalil päris head kriitikat ja samuti on Rootslased ise päris kõrgelt seda teost hinnanud. Ma kaldun siiski arvama, et see on rohkem selline festivalipublikute pärusmaa. Mitte igaühele. Kaugeltki mitte igaühele. Minule ka mitte. Selleks on vaja sõgavat põhja, et tunnetada seda kõike läbi iseenese. Mul on praegu just kuidagi pinnal kõik. Mõnel teisel eluhetkel vaadates võiksin olla sellest vaimustuses.
Hinnag: 1+ (see film on tüüpiline selline film, mida vaadates ma ootasin, et lõppeks see ometi, kuid samas seal oli tegelikult palju mõtteainest ning kummitama jääb ka. Aga selliste filmide vaatamiseks peab olema teatud meeleolus, ehk valmis vastu võtma seda ning laskuma ise sellesse transsi või tundeolustikku. Minul aga vaatamise hetkel hakkas just vastupidi mehhanism tööle. Ei tahtnud seda ängi enam vastu võtta. Pisikesele poisile elasin küll täiega kaasa. Nii kurb, et tal mingit sõpra polnud... see lõik kus ta oma ettekujutatud sõpradega peitust mängib, see on nii kurb ja ühtlasi üllatav... Jah, selle filmi väärtus on palju suurem kui mu hinnang laseb oletada. Aga see lihtsalt oli minu jaoks praeguses ajahetkes liiga raske vastu võtta - omad lapsed ju kaugel ning ma isegi siin Rootsis sisserännanud inimene... ei tahaks küll, et minu tee seda rada läheks... Filmi kodulehel on kellegi kriitiku kommentaar, et see film viib transsi - täpselt seda see teebki! Kunst.)
Filmi treiler:
laupäev, 26. september 2009
Tule, ma jutustan Sulle loo - Noori autoreid '08
Lugesin selle noorte autorite kogumiku suvel rattaga sõites. Jah, sõna otseses mõttes - ratta seljas, sõites! :)
Suurem osa lugudest olid parajad sopakad või koolikirjandid koolihindele 3 ja alla selle :) Oli küll tunda, et lugu jookseb autoril silme ees, aga selle edasi andmiseks pole lihtsalt vahendeid. Mõni oli selles mõttes naeruväärselt "põnev" - põnev küll kahjuks ainult kirjutajale endale. Aga mis ma siin ikka materdan ja kirun. Tegemist polegi suuremas osas "kirjanikega", vaid kirjutamise harjutajatega. Selles suhtes on keskmine blogi ka huvitavam lugemismaterjal kui suurem osa nendest nö. "lugudest". Lugusid kahjuks aga tegelikult oli nende kaante vahel väga vähe. Seda parem meel muidugi, kui tõesti mõni "hea lugu" sinna vahele ära oli eksinud.
Kui kanda üle raamat arvude maailma, siis lugusid oli kokku 19, neist "häid lugusid" oli 2, päris loetavaid lisaks 4 ja siis vähem või rohkem saast ülejäänud 13. "13" - sobiv arv kah :) Okei, ma olen tsipa karm, tegelikult oli nende hapude seas ka ühel või teisel kombel huvitavat lugemist. Näiteks kasvõi see Rootsis lapsehoidja ametit pidanud tütarlaps. Kirjutamismaneerilt oli see ka selline koolikirjand a la "mida tegin suvel" ja tema kogemused Rootsis on minu omadest hoopis teistsugused, aga elud ongi ju erinevad ning inimesed näevadki asju eri moodi. Ja selles suhtes oli seda lugu ikkagi päris huvitav lugeda :) Ma ei tahagi maha teha kedagi eraldi, sest tore kui kirjutatakse ja harjutatakse kirjutamist. Ka minul oli vabadus iga kell lugemine pooleli jätta. Nagunii ostsin selle raamatu kõvasti allahinnatuna, sellepärast ei ole üldse pettunud, ega vihane, ega isegi mitte kurb... aega ka ju ei raisanud... tegin samal ajal trenni :)
Kuid eraldi tahaks siiski need head ja lootustandvad esile tõsta. Need kaks kohe PÄRIS HEAD LUGU olid:
* Oja - Redel, millelt ulatus Linnuteed jooma
See oli nii armas ja ilus lugu. Pandud koostajate poolt kavalalt raamatu lõppu. Ju nad said ise ka aru, et selle loo puhul on tegemist millegi tõeliselt heaga, et niimoodi suhkruna põhjale panid :) Mõnus oli nostalgitseda ja oma lapsepõlve maakohale ja vanaemale mõelda. Loen seda lugu kindlasti uuesti!
* Aedma - Robot üksikul planeedil
See oli nii lahedalt minimalistlik. "Stiilne" on vist kõige õigem sõna kirjeldamaks seda. Samas ka armas... natuke tuli Wall-E meelde, kuigi mitte millegis muus mõttes kui "Robot üksikul planeedil" mõttes (Ja see Eesti mehe lühilugu oli minu meelest parem kui too ameerikameeste multikas). Ja see "raamatukogu" teema oli ka nii nunnu :) Mulle vist üldse meeldib, kui raamatutes kuidagi teemad on raamatute või raamatukogudega seotud (selles suhtes meenub Zafon-i Tuule vari...aga sellel on veelgi vähem kui Wall-e-l selle looga pistmist :)
Väga lootustandvatena näitasid end läbi oma "lugude" ka:
Jaaks (Puhtad pinnad), Ashilevi (Paula Demidova (2008-0000)), Sauter (Huulepulgadraama) ja Rohelend (Mustade kaantega kaustik).
Sauter peab muideks päris mõnusat filmiblogi. Ja lugu jooksis ka mõnusalt ja ladusalt nagu film. Kummaline, aga ma olin Rohelend-u siiani meheks pidanud, nime järgi vist (ma olen enda nimega ristipidi sama nähtust kogenud).
Kuigi, ega ühe loo järgi ei saa neile teistele noortele kirjanikele nagunii üldistavat arvamust esitada. Harjutavad veel ja varsti ongi meistrid :)
Hinnang: 2 (Mida tähele panin, oli see, et mitmed detailid või loo osad olid juba kusagilt tuttavad ja mõnede lugude viga oli selles, et kui alguses läkski liikvele, siis varsti vajus ära. Ning mis peamine, ennast väljendada ei osata nii, et seda lugeda oleks vähemalt mõnus. Puuduvad huvitavad tektilised mängud. Kui proovitaksegi "mängida", siis kukub kuidagi naeruväärselt lapsikult välja. Mõnes kohas oli üldse kurb, et autor oli valinud mingi "stiili", millega oli siis üritanud asja huvitavamaks või stiilsemaks teha, kuid välja kukkus hoopis vastupidi :( Samas ma olen vist natuke erinevast "põlvkonnast" kah... kõige vanemad olid kah minust 6-7 aastat nooremad. Samas, ma ise ei suudaks nendegi tasemel kirjutada. Seega siinolev kriitika ei ole sugugi mitte kriitika, vaid koer tunneb koera tunne :) Ei olegi midagi rohkem öelda... aga kui raamatut osta ei plaani ning raamatukogust ka võtta ei viitsi, siis lugege Aedma ja Ots-a lood raamatukogu riiuli ees läbi... need on lühikesed ja seda väärt! Kunagi on lahe lugeda seda teksti siin, kui keegi neist on kirjutanud korralikult hea, pika, suure ning austusväärse romaani :) Teinekord võiks siiski kääre rohkem kasutada koostamisel - ma mõtlen kui on ikka päris saast ja pigem otsida kauem või laiemalt neid "häid lugusid".)
reede, 25. september 2009
Arturi laulud ja aastad - Ugala
Ennekõike pean ära ütlema, et ma tagantjärgi ei saa aru, miks ma seda tükki üldse vaatama tahtsin minna? Ilmselt suurest armastusest Ugala vastu, mis on paljude aastatega tekkinud. Mingi sisemine vajadus kõik selle armsa teatri tükid ära näha? On ju sealt pärit vanad head lavastused Rein Malmsteni ja Leila Säälikuga. Samuti pärlid Elmo Nüganeni/Piret Kalda/Noormetsade ajast... Ja viimasest ajastust 20.lennu noorte osalusel head tükid. Samuti ühed viimase 10 aasta Eesti teatri tipplavastused - Niskamäe kired ja Anna Karenina... Kui nüüd vaadata nende esietenduste aegu, siis tõeliselt headest asjadest viimane oli "Börs ja börsitar" ("Küünlad põlevad lõpuni" erandina meeldis mulle küll ka, aga ikkagi mitte päris sellel tasemel), mille esietendus jääb 2 aasta taha. Ugala teater on viimastel aastatel olnud kuidagi eriliselt liimist lahti. Võigemast, Soomets ja Murel läksid ära. Leila Säälik läks ära (kuhu ta küll kadus? Meelitage ta ometi tagasi!!!!). Muidugi terve rida suuri lemmikuid on ju seal ka laval veel täna, aga kui midagi ei muutu, siis kui kauaks? Nii kaugele sõitmiseks tuleb ka planeerida eriti palju ning hoolega. Loodan südamest, et saadakse sellest "vahepeatusest" üle ja uued head lavastused muudavad Ugala sama huvitavaks kui ta paar kolm aastat tagasi oli. Väga hea märk on näiteks novembris Normeti poolt lavastatav "Nii nagu taevas"... filmina oli see väga südantliigutav ja armas ning ilus lugu ühest väikeasula laulukoorist - armastusest ja inimsuhetest. Kui Normetil õnnestub, siis võib sellest saada Ugala repertuaari lipulaev... Kuhu ma selle pika sissejuhatusega jõuda tahtsin on see, et peab ehk rohkem valivamaks muutuma. Kõik tükid ei ole ja ei saagi olla kulda väärt... muidu ei tunnekski seda "tõeliselt head" ära :)
Aga nüüd tagasi "Arturi laulud ja aastad" ja Artur Rinne enda juurde. Ehk nagu esimestest lausetest aimata võis, see tükk ei meeldinud mulle kohe üldse. Usun, et palju ka sellepärast, et ma pole kunagi, ehk siis ka lapsepõlves juba, Artur Rinne muusika austaja olnud. Mäletan teda esimest korda vist mingist Artur Rinne lauludega filmikesest või oli see nüüd hoopis "Viljaveski" või "Prillitoos", kus ta laulis. Vanem, hallipäine, paksuke härra. Kelle hääl pani ilmselt selleaegsed vanemad daamid heldima. Võibolla oli selles fänluses midagi sarnast Arnold Rüütli sündroomiga... seda ma enam tänaseks ei mäleta ja võibolla ei saanud ka seda sellel ajal aru. Igatahes ei olnud Ugala tükis laval Artur Rinnet. Ja selles mõttes ehk oleks pidanud olema tänulik või rahul. Aga samas ega seal laval ka midagi muud huvitavat olnud. Selle tüki konks või probleemiasetus või mõte oli kuidagi kahvatult emotsioonitu. Või kui mitte emotsioonitu otseselt, siis kuidagi pinnapealne. Lisaks ei osanud üks Arturitest eriti hästi laulda ja see häiris kõrva. Seevastu tüki tugevaim asi üldse oli Jüri Aarma laulmine. Teda oli mõnus kuulata ning isegi mingi neist lauludest mõjus päris hästi. Mõnus oli ka Kadri Lepp -a näha, kuigi tema roll oli väga kõrvaline ning temast pigem hakkas kahju mitte sellepärast, et millise mehe kõrval ta elab vaid sellepärast, et ta selles tükis oma annet peab raiskama. Talle pole juba tõeliselt kaua väärilisi rolle antud... või vähemalt mina pole sattunud nägema. Niskamäe ehk oligi viimane... kustutatakse see ägedus temas, mis oli näiteks nende lennu tükis "Tšehhov ja šõubisnes"... kurb on seda jälgida...
Mõningaid kõrvalosi oli hoopis piinlik vaadata. Mõned Ugala näitlejatest lihtsalt ei küündi "professionaalsele" tasemele. Midagi pole teha... ja see omakorda kisub kogu tüki väärtuse alla. Võibolla on massi saavutamiseks vaja kaasata ka majas mitte-näitlejatena töötavad inimesed, aga noh, ausalt öeldes, sellel on oma hind. Kuigi meeldiva erandina Enn Kose, kellel selge kõlav hääl...
Mind häiris ka see, et sellisest mömmist mehest, kes laskis endast lihtsalt üle sõita, et just temast on tükk repertuaari valitud. On ju palju huvitavamaid ja austusväärsemaid inimesi, ka Eesti kultuuriajaloos, kellest tükke teha ning lavale tuua. See kuidas teda Siberisse saadeti ja siis ta tagasi tulles laskis ennast lükata tõmmata, see ehk oli tüki ainuke selline emotsionaalse pagasiga misanstseen, kuid sellest jääb kahetunnise tüki jaoks väheks. Muidugi tikutulega võib neid pisitillukesi mõttepoegi veel leida, kuid millegipärast jääb ikkagi tunne, et mahlakamad ning huvitavamad asjad selle mehe elust pole lavale jõudnudki. Kelle tahes keskmise Eesti mehe elust leiab neid teravaid hetki märksa rohkem, niiet kuidagi igavaks kippus kogu lugu.
Liigitaksin selle samasse patta koos Ugala teise lavastuse - "Linnapea"-ga. Kumbki omab väärtust ehk just sellega seotud inimestele. "Linnapea" viljandlastele endile ning "Arturi laulud ja aastad" peategelase kaasaegsetele, kes tõesti tema muusikast lugu on pidanud. Kuigi samas "Artur Rinnet", nagu mainisin, mina seal laval küll ei näinud.
Hinnang: 1+ (pluss läheb Jüri Aarmale... Mis seal salata - ootasin lõppu. Tänaseks kui sellest vaatamisest on juba kulunud ka mõned nädalad, ei mäleta ma praktiliselt midagi muud kui seda, et vabandasin pidevalt kaasa ees, et teda seda vaatama sundisin... Mäletan Jüri Aarmat ka, kes peaaegu terve etenduse on laval, ta võiks rohkem teatrisse tagasi tulla! See kahe eri aja Arturite lavastuse läbi kohtumine mõjus kuidagi häirivalt ning mitte üldse huvitava lahendusena. Meeldis ka veel kostüümikunstniku töö, sest see oleks justkui ainus, mis ajastuhinge natukenegi sisse tõi. Muidu ei oleks seda üldse tunnetanud. Näitlemisest sai aru ainult mõnede väheste puhul, et käitumisnormid on võrreldes selle ajaga muutunud. Lahja, ütleks isegi, et lurr värk oli... Pole kohe tahtnud sellest kirjutadagi sellepärast. Üritasin siin siiski jätta piksenoolte suunad otseselt täpsustamata, sest need lähevad ikka samasse "väravasse"... aga midagi pole teha, kui samad süüdlased ebaõnnestumistes, nagu varem...
Ahjaa, vähemalt Luule Komissarov teeb ühe vinge rolli! See kuidas tema mängib erinevaid tegeleasi, see on tõesti nagu väärtus omaette sellele tükile. Alates parukaga tibilikust ettekandjast lavastuse alguses, kuni sellele plaadiostja-daamini välja. Ja Anne Valge sekundeeris talle tädikeste-paaris ka väga hästi :) Aga need kohatised "kooris näitlemised", mida vahest ikka harrastatakse teha... selleks peab olema ilmselt tipplavastaja, nagu näiteks Elmo Nüganen Linnateatris, et sellist trikki varrukast välja tõmmata... Ugala on mitu korda juba sellesse lõksu langenud, no ei ole mõnus vaadata, ei ole...)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Mati Põldre, Margus Vaher «ARTURI LAULUD JA AASTAD»
Muusikaline lavalugu Artur Rinnest
Lavastusrühm: Margus Vaher, Jaak Vaus, Peeter Konovalov, Oleg Titov
Mängivad: Jüri Aarma (külalisena), Juss Haasma (külalisena), Kadri Lepp, Carita Vaikjärv, Merle Liinsoo, Annabel Liinsoo (külalisena), Kata-Riina Luide, Tanel Ingi, Martin Mill, Tarvo Vridolin, Gert Kark, Andres Oja, Andres Tabun, Janek Vadi, Aarne Soro, Arvo Raimo, Peeter Jürgens, Arvi Mägi, Enn Kose (külalisena), Margus Vaher, Meelis Rämmeld, Kiiri Tamm, Anne Valge, Luule Komissarov, Peeter Konovalov ja teised.
Muusikalise lavaloo "Arturi laulud ja aastad" keskmes on Artur Rinne, rahva laulik.
Tema laulud, mis kõnelesid lihtsatest, igaühele omastest asjadest - kodukotusest, rukkiväljast, mühisevast metsast, vanast vokist - saatsid meie rahvast läbi paljude aastakümnete. Nad ühendasid põlvkondi ja tuletasid keerukatel aegadel meelde õdusaid inimlikke väärtusi.
Rinne oli poole sajandi jooksul oodatud igas Eestimaa nurgas, ta laulis oma rahvale ning tegi koos rahvaga kaasa kõik kuldsed ja vähemkuldsed ajad. Mahtusid ju Artur Rinne eluaastatesse esimese Eesti Vabariigi aeg, aga ka järgnevad võimud, sõda, repressioonid ja okupatsioon. Nii on "Arturi laulud ja aastad" ühtlasi ka meie rahva lugu. Lugu nii pealesunnitud kui vabatahtlikest valikutest ajaloo pöördelistel aegadel.
Artur Rinne rõõmsameelse artistifassaadi taga peitus palju kahtlusi, otsinguid ja pingeid. Ta nautis armastust ja tuntust rahva laulikuna, ent jäi ikka unistama rollidest ooperilaval. Tema eraelu oli piisavalt kirev, et sellest võiks ainest saada seebiooper...
"Arturi laulud ja aastad" püüab läbi sõna, muusika ja Artur Rinne elu loo mõista ja meenutada aegu, mis polegi meist nii kaugel, ning inimest, kes on olnud osa meie, meie vanemate või vanavanemate elust.
Esietendus 4. aprillil 2009 Ugala suures saalis.
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi.
kolmapäev, 23. september 2009
Ma just armusin... Oxfordi
I just fell in love... with Oxford :)
Kella viiese kiirronginga Londonist Oxfordi sõit võttis aega umbes tunni. Jaamast otse Merton College-isse ning sisenedes meie koolitus- ja ööbimis-"kooli", avaneb kõigepealt ülevalaoleval fotol olev vaade.... aaaahhhh... sellised kohad on olemas ainult filmides :))) Rääkimata sellest aiast ja nendest muruplatsidest ja teistest majadest, mis kampuse juurde kuuluvad - nagu muinasjutt :) Sellises kohas õppides tekivad paratamatult head ideed ning inspiratsioon kirjutamiseks :)
Praegu on kell juba 3 öösel (Eestis seega 5 hommikul). Homme samal ajal võin öelda, et olen Oxfordis õppinud ja "koolis käinud"... siin, kus on koolitatud 38 Briti peaministrit. Aga juba täna võin uhkustada sellega, et olen söönud sama laua taga õhtust (ma tegin selle nimel erandi ja sõin pärast kella 18-t), kus näiteks on õhtustanud J.R.R.Tolkien. Ta töötas siin ingliskeele õpetajana.
Lisaks näiteks Nobeli võitnud T.S.Eliot ja noorkirjanik Mark Haddon või ka näitleja Kris Kristofferson, ajaloolane Ian Kershaw (kelle raamatuid on ka mh. Varrak välja andnud) või siis Jaapani kroonprints Naruhito on samas ruumis einestanud. Ainult nemad on siin olnud õpilastena, ehk nemad sõid nendes pikkades laudades, mis fotolt on näha. Meie aga istusime "õpetajatelauas".
Kella viiese kiirronginga Londonist Oxfordi sõit võttis aega umbes tunni. Jaamast otse Merton College-isse ning sisenedes meie koolitus- ja ööbimis-"kooli", avaneb kõigepealt ülevalaoleval fotol olev vaade.... aaaahhhh... sellised kohad on olemas ainult filmides :))) Rääkimata sellest aiast ja nendest muruplatsidest ja teistest majadest, mis kampuse juurde kuuluvad - nagu muinasjutt :) Sellises kohas õppides tekivad paratamatult head ideed ning inspiratsioon kirjutamiseks :)
Praegu on kell juba 3 öösel (Eestis seega 5 hommikul). Homme samal ajal võin öelda, et olen Oxfordis õppinud ja "koolis käinud"... siin, kus on koolitatud 38 Briti peaministrit. Aga juba täna võin uhkustada sellega, et olen söönud sama laua taga õhtust (ma tegin selle nimel erandi ja sõin pärast kella 18-t), kus näiteks on õhtustanud J.R.R.Tolkien. Ta töötas siin ingliskeele õpetajana.
Lisaks näiteks Nobeli võitnud T.S.Eliot ja noorkirjanik Mark Haddon või ka näitleja Kris Kristofferson, ajaloolane Ian Kershaw (kelle raamatuid on ka mh. Varrak välja andnud) või siis Jaapani kroonprints Naruhito on samas ruumis einestanud. Ainult nemad on siin olnud õpilastena, ehk nemad sõid nendes pikkades laudades, mis fotolt on näha. Meie aga istusime "õpetajatelauas".
Ka mitmed Harry Potteri filmide Sigatüüka stseenid on siin filmitud (kohalikud räägivad mingitest trepistseenidest). Lisaks kasutati ka päriselt selles koolis õppivaid lapsi filmis ära ja seda sama söögisaali kasutati Sigatüüka söögisaali maketina. Muidu oleks autentselt kohapeal filmitud, aga saal oli jäänud filmi tarbeks liiga väikeseks ja sellepärast ehitati miljoneid maksnud "stuudio-saal".
Meile antud elutoad on kolossaalsed. Ei tea, kas õppejõudude omad või õpilaste... Majadel on aadressid - minu oma on minumeelest nii romantiline - Rose Lane 2.
Akadeemiline õhustik on tegelikult vaimustalt tugev terves linnas, et lihtsalt hingamisestki tekib tunne, et saab targemaks. Pärast teretulemast õhtusööki viidi meid ka kohalikku ööelu vaatama pubisse - U have 2 feel it 2 believe it :)
kolmapäev, 16. september 2009
2009. aasta suur Suveteatri kokkuvõte
2009. aasta teatrisuvi... 2009. aasta suveteater
Sellel suvel oli teatrivalik kuidagi tagasihoidlikum ning eks mõned olid ju ka nähtud juba eelmistest aastatest. Igale poole ei jõudnud ka kõige suurema tahtmise juures - töö, pere ja muud tegemised takistasid sellel suvel kohe eriti palju nii suurt rõhku teatrile panemast, nagu näiteks eelmisel suvel. Ja ega mitmed tükid ei kutsunud kah kohe üldse mitte. Mitme koha pealt jäi küsimuseks, et "miks see tükk, just nüüd ja just Eestis?" Mõned sellised võtsin siiski ette kah ja iga kord tegelikult tõdesin, et oleks pidanud oma eelarvamusi uskuma. Samas on ju neid näiteid küll, mil olen mõelnud, et no see tükk pole küll minu jaoks, aga sobivalt asjade kokkulangemisel olen läinud vaatama ning üllatunud...
Kokkuvõttes käisin Eestis 17 erinevat etendust vaatamas suve jooksul (eelmisel aastal 26). Surun siin need elamused edetabelitesse, nagu ka eelmisel aastal, aga minu puhul on ikka nii, et tegemist on hetke-emotsioonidega. Aasta pärast võivad need natuke teistsugused olla. Kuid üldplaanis parimad on ikkagi parimad, ükskõik mis järjekorras. Tõmban need tabelid natuke koomale võrreldes eelmise aastaga, sest tahaks säilitada neis ikkagi mingi "taseme". Et sellised "keskmiseski" ei saaks eraldi tähelepanu, ikka alates "üle keskmise"... tegelikult võrreldes eelmise aastaga on neid tükke nähtud umbes 2/3, katsun ka tabelites samavõrra kokku tõmmata:
TOP 7 etendused:
07 Imearst (Tammistu küün-kontserdisaal) - See etendus üha kasvab mu sees edasi. See lapse surma teema ja Volkonski kurbus jättis minusse kustumatu jälje
06 Aiapidu (Ohtu mõis) - Väga huvitav topeltlavastus. Majas nähtud osas olid Vahtrik ja Toompere huvitavad ning huvitavate sündmuste keerises. Sügavam kui oleks arvanud.
05 Ballettmeister (Endla küün) - Nii mõnus Eesti oma lugu. Road-näitemäng, kus mehed, kelle rahvatantsukostüümide mustrisse on õmmeldud salajased koodid ning nad peavad Pätsu päästma Siberis vabaks... oh milline lahe trall!
04 Onu Tomi onnike (NO-teatri suur saal) - Omapärane ja ühtlasi kummaline lähenemine klassiku seisuses olevale romaanile. Kunstiline lähenemine teeb tükist veel täiesti erilise.
03 Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Ontika mõis) - Millised kired, milline lugu ja mitu lahedat lavastuslikku lahendust. Head näitlejad ning mõjub!
02 Toatüdrukud (Rakvere SEB pamgasaal) - Milline naisnäitlejate trio! Üks ägedam kui teine. Mõrvamäng vanni ümber. Nii sisuline kui visuaalne nauding. Lavastajal on ikka vingelt nutti! Kõik oleks justkui täie mõnuga seda asja teinud! Selline armastus kumab kogu projektist läbi!
01 Kiivad armastajad (Dominiiklaste kloostri õu) - Uskumatult lahe komöödia. Noored on pannud kogu oma talendi ja oskused mängu ning see tasub ära ja jõuab kohale. Natuke armastust ka veel ja ongi täiuslik suveteater! Lahe ning sobilik koht ka. Kolm tundi läks lennates!
---
TOP 3 etendused, mille nägemata jäämisest on kõige rohkem kahju:
03 Teekond valguse riiki - Padise kloostris oleks olnud lahe seda vaadata
02 Ürgmees - Suure tõenäosusega võtan ette oktoobris... õnneks pole see ainult suvine ettevõtmine...
01 Igavene kapten - Saaremaale ei jõudnud kuidagi, aga huvitavad näitlejad ja Eesti oma tekst. Sellest oleks tahtnus osa saada, kui vaid oleks mängitud lähemal.
---
TOP 8 naisnäitleja rolli:
07-08 Kaili Viidas - Ballettmeister - kõik väiksed rollid, nii lahedad!
07-08 Liis Laigna - Ballettmeister - sellest tüdrukust veel räägitakse palju! Uus avastus ning peatselt lemmikute nimistus :)
06 Liina Vahtrik - Aiapidu - Lõpuks ometi on Liina Vahtrik ka tagasi teatri juures. Viimati nägin vist Külmetavad kunstnikus, kus ta oli ka superhea. Ta ongi superhea! Ja Aiapeos on tal sügav ning kurb roll. Mina vaatasin kogu tükile läbi tema silmade...
05 Ines Aru - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Oi milline luksus on vaadata sellist meistrit! See roll on nii sobiv talle, nagu olekski see loodud nii. Vajalik koomiline moment tõsise ning kurva loo juurde. Fantastiline - ma olen Ines Aru fän!!!
02-04 Ülle Lichtfeldt - Toatüdrukud - Selle aasta naisnäitleja on suveteatri kahes tükis selgunud! Milline eneseohverdus, milline mängulust - seda ei näe just tihti teatris
02-04 Tiina Mälberg - Toatüdrukud - täpselt nagu Ülle - superhea paar - täiendavad teineteist ja on samas täiesti omalaadsed. Mälberg on ühe parem ja parem!
02-04 Anneli Rahkema - Toatüdrukud - Hmmm kui mahlakas ja kui õige valik sellesse rolli. Lahe, et need naised olid just niimoodi jaotatud. Rahkema on muidu ka üks mu viimaste aastate suuri avastusi, aga no siin tema mõnus bravuuritsemine saab täiesti vinge hoo sisse ja on näha, et ta teeb seda kõike mõnuga! Lust ka vaatajale...
01 Ülle Lichtfeldt - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Ühtlasi raske roll, kuid Lichtfeldt paneb selle näima, nii loomulikuna. Tõeliselt hea - pingestatud, elektrit täis, kuid kui vaja siis ka murtud ja alandatud ning üdini kurb. Just selline see Leedi Macbeth võikski olla! Väga tabav ja tark lahendus!
---
TOP 2, kes ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
02 naised lavastuses "Kiivad armastajad" - no kõik olid superhead! Ei oska ühtki eraldi välja tuua...
01 naised lavastuses "Onu Tomi onnike" - Neist maskidest hoolimata sai ikka aru, kes on kes. Aga kõik said särada ning kõiki oli väga põnev jälgida!
---
TOP 8 meesnäitleja rolli:
08 Indrek Saar - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Tugev esitus nii mehe kui sõdurina. Temas on mingi eriline lavasarm, mis mõjub kõikides tema rollides. Ja see siin pole erand.
07 Hannes Kaljujärv - Imearst - Laiali kõrvadega "kolmas lüli". Huvitav karakter on ainult tänu näitlejameisterlikkusele. Sest loos iseenesest minu meelest mitte nii oluline kui teised kaks... rohkem nagu kolmas ratas vankri all, aga Kaljujärv mängib oma tegelase oluliseks.
06 Ago Anderson - Ballettmeister - Milline energia! Vinge!
05 Roman Baskin - Aiapidu - Jõuline ja hea lüli sellises tähtede paraadis!
04 Peeter Volkonski - Imearst - Kui valus roll. Volkonskist õhkub seda valulisust ning kurbust igast sõnast ja liigutusest!
03 Hendrik Toompere sen. - Aiapidu - Justkui perversne mees, kuid samas tekitab õhustikku küsimärgi, et mis tema taotlus on.... nii mitmekihiline, meisterlik esitus.
02 Kristjan Sarv - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Selline elekter. Tema karima tuleb viimasel ajal üha rohkem esile. Selliseid rolle oleks talle veel ja veel vaja! Nii julged valikud ja kuidagi oma olemusest on ta ka viimasel ajal, aga eriti selle rolliga lahti mänginud.
01 Mikk Jürjens - Kiivad armastajad - Koomiline pärl. Ja ma usun, et koomikat on kõige raskem "hästi" mängida. See oli tõeline õnnestumine. Ning seda mitte ainult "alles õppiva näitleja" kohta, vaid üleüldse mistahes meesnäitleja kohta! Lemmik on "sündimas" :)
---
TOP 2, kes ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
02 mehed etenduses "Onu Tomi onnike" - no absoluutselt kõik olid väga lahedad ja olulised lülid!
01 mehed etenduses "Kiivad armastajad" - Jürjens sai eraldi tähelepanu, kuid ka kõik ülejäänud mehed olid väga huvitavad ning tegid head rollid!
---
TOP 10 tükid teatrite sügisrepertuaarist, mida kõige rohkem ootan:
10 Maarja kuulutamine - Theatrum - Tahaks teada saada, et mida Teatriliidu žürii pidas eelmise aasta "kõige paremaks" ning võrrelda seda oma lemmikutega. Kas see tõesti oli niiii eriline, üpris tugeval teatriaastal (vähemalt minu jaoks)...
09 Esimesed suudlused - Endla - Piret Laurimaa on nii vinges vormis ja "I'm a sucker for some love" :)
08 Cyrano de Bergerac - Rakvere Teater - Mul siiani Üllar Saaremäe supermegapalju kiidetud roll nägemata. Pilet juba olemas kah...
07 Maetud laps - Vanemuine - Seda kunagi Linnatearis mängiti. Huvitav külalislavastaja ning põnevad näitlejad. Igatahes huvitav asi!
06 Kui Harry kohtas Sallyt - Rakvere Teater - Ülle Lichtfeldt on nii vinges vormis. Ja film oli kunagi päris lahe... nii huvitav on seda nüüd nö. eesti kastmes maitsta.
05 Metspart - Draamateater - Klassika, mida tahaks igas versioonis näha. Pole justkui maha veel võetud, kuigi mängukavast ka ei leia...
04 Hirvekütt - NO - teater on öelnud, et see on neil veel kavas... endiselt ootan ja loodan...
03 Ma armastasin sakslast - Linnateater - Nüganen ja Tammsaare - see ei saa muud olla kui väga hea!
02 Nii nagu taevas - Ugala - Normet on võtnud rootslase Kay Pollaki ette. Ja see lugu on nii ilus -saab nii naerda kui nutta. Ei jõua ära oodata.
01 Kes kardab Virginia Woolfi? - NO - Minu lemmiknäidend ja nüüd siis peaosas Vaarik ja Toompere - nii lahe!!!! Vares ja Pohla ka justkui loodud "külalisteks"... let the "mind"games begin :)
---
TOP20 meeldejäävamat ja mõjuvamat steeni 2009.a. suve teatritükkidest. (Tegemist ei ole ainult konkreetselt selle kohaga, mille siia kirjutan, vaid kogu stseeniga. Järjekorda suhtuda väga "läbi sõrmede"... suure tõenäosusega ei tulnud mõni oluline stseen meelde kah...)
20 Dannebrog, Pitka ja keisrid - Paadi müümine
19 Tuult tiibadesse - hundiks jooksmise kroonika
18 Kon-Tiki - Ex deus machina ja pannkoogid
17 Pimedusega löödud - kassi ja hiire mäng pimedas
16 Aiapidu - võrgutamine
15 Pimedusega löödud - pätt vaatab akna taga
14 Onu Tomi onnike - Esimene stseen, kui maskid saabuvad lavale
13 Ballettmeister - Sõlekese tants
12 Mtsenski maakonna - see tema titt on "sokid"
11 Kiivad armastajad - kotis
10 Toatüdrukud - Tule, tule mu juurde
09 Kiivad armastajad - laul müüril
08 Mtsenski maakonna - mine minema, ära mine ära ja kõik stseenid Lichtfeldti ja Sarvega
07 Imearst - Viimane Volkonski monoloog
06 Toatüdrukud - gde že vašõ rutški
05 Kiivad armastajad - Mikk Jürjensi tegelane räägib oma armsamast
04 Toatüdrukud - juukseidpidi üle lava
03 Mtsenski makonna - Ines Aru tegelane, ehk ema taevast saabub...mis sa tütreke teinud oled?
02 Ballettmeister - baleriinid räägivad ballettmeistrist
01 Toatüdrukud - mõrvamäng vannis
---
TOP2 suurimat positiivset üllatust, ehk etendused, millelt ma eriti ei oodanud midagi, kuid need osutusid väga heaks:
02 Aiapidu - Olen viimasel ajal Baskini tükkides pettunud... nüüd aga mitte. Huvitav ning mõtteid äratav lugu. Kaasakiskuv - elasin sisse, nagu osalisena "aiapeo külalistest"...
01 Kiivad armastajad - Kes oleks oodanud noortelt midagi nii küpset ja leidlikku?!
---
TOP2 suurimat pettumust, ehk etendused, millelt ootasin palju, kuid need ootused jäid täitmata:
02 Augustikuu teemaja - Matvere ei suutnud päästa seda ühe naljaga liiglihtsat lookest. Minu jaoks piinavalt igav ning ootasin lõppu...
01 Käsu Hansu ajalootund - Viinistu tükid on teinud endale vinge maine... Nüüd aga jättis kangesti vägisitehtud mulje. Kahju hakkas osalejatest ning oma ande sissepanejatest. Suve suurim pettumus, kuigi eks seal mõned ütlused ja hea muusika ning ka head näitlejad ju olid...
Sellel suvel oli teatrivalik kuidagi tagasihoidlikum ning eks mõned olid ju ka nähtud juba eelmistest aastatest. Igale poole ei jõudnud ka kõige suurema tahtmise juures - töö, pere ja muud tegemised takistasid sellel suvel kohe eriti palju nii suurt rõhku teatrile panemast, nagu näiteks eelmisel suvel. Ja ega mitmed tükid ei kutsunud kah kohe üldse mitte. Mitme koha pealt jäi küsimuseks, et "miks see tükk, just nüüd ja just Eestis?" Mõned sellised võtsin siiski ette kah ja iga kord tegelikult tõdesin, et oleks pidanud oma eelarvamusi uskuma. Samas on ju neid näiteid küll, mil olen mõelnud, et no see tükk pole küll minu jaoks, aga sobivalt asjade kokkulangemisel olen läinud vaatama ning üllatunud...
Kokkuvõttes käisin Eestis 17 erinevat etendust vaatamas suve jooksul (eelmisel aastal 26). Surun siin need elamused edetabelitesse, nagu ka eelmisel aastal, aga minu puhul on ikka nii, et tegemist on hetke-emotsioonidega. Aasta pärast võivad need natuke teistsugused olla. Kuid üldplaanis parimad on ikkagi parimad, ükskõik mis järjekorras. Tõmban need tabelid natuke koomale võrreldes eelmise aastaga, sest tahaks säilitada neis ikkagi mingi "taseme". Et sellised "keskmiseski" ei saaks eraldi tähelepanu, ikka alates "üle keskmise"... tegelikult võrreldes eelmise aastaga on neid tükke nähtud umbes 2/3, katsun ka tabelites samavõrra kokku tõmmata:
TOP 7 etendused:
07 Imearst (Tammistu küün-kontserdisaal) - See etendus üha kasvab mu sees edasi. See lapse surma teema ja Volkonski kurbus jättis minusse kustumatu jälje
06 Aiapidu (Ohtu mõis) - Väga huvitav topeltlavastus. Majas nähtud osas olid Vahtrik ja Toompere huvitavad ning huvitavate sündmuste keerises. Sügavam kui oleks arvanud.
05 Ballettmeister (Endla küün) - Nii mõnus Eesti oma lugu. Road-näitemäng, kus mehed, kelle rahvatantsukostüümide mustrisse on õmmeldud salajased koodid ning nad peavad Pätsu päästma Siberis vabaks... oh milline lahe trall!
04 Onu Tomi onnike (NO-teatri suur saal) - Omapärane ja ühtlasi kummaline lähenemine klassiku seisuses olevale romaanile. Kunstiline lähenemine teeb tükist veel täiesti erilise.
03 Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Ontika mõis) - Millised kired, milline lugu ja mitu lahedat lavastuslikku lahendust. Head näitlejad ning mõjub!
02 Toatüdrukud (Rakvere SEB pamgasaal) - Milline naisnäitlejate trio! Üks ägedam kui teine. Mõrvamäng vanni ümber. Nii sisuline kui visuaalne nauding. Lavastajal on ikka vingelt nutti! Kõik oleks justkui täie mõnuga seda asja teinud! Selline armastus kumab kogu projektist läbi!
01 Kiivad armastajad (Dominiiklaste kloostri õu) - Uskumatult lahe komöödia. Noored on pannud kogu oma talendi ja oskused mängu ning see tasub ära ja jõuab kohale. Natuke armastust ka veel ja ongi täiuslik suveteater! Lahe ning sobilik koht ka. Kolm tundi läks lennates!
---
TOP 3 etendused, mille nägemata jäämisest on kõige rohkem kahju:
03 Teekond valguse riiki - Padise kloostris oleks olnud lahe seda vaadata
02 Ürgmees - Suure tõenäosusega võtan ette oktoobris... õnneks pole see ainult suvine ettevõtmine...
01 Igavene kapten - Saaremaale ei jõudnud kuidagi, aga huvitavad näitlejad ja Eesti oma tekst. Sellest oleks tahtnus osa saada, kui vaid oleks mängitud lähemal.
---
TOP 8 naisnäitleja rolli:
07-08 Kaili Viidas - Ballettmeister - kõik väiksed rollid, nii lahedad!
07-08 Liis Laigna - Ballettmeister - sellest tüdrukust veel räägitakse palju! Uus avastus ning peatselt lemmikute nimistus :)
06 Liina Vahtrik - Aiapidu - Lõpuks ometi on Liina Vahtrik ka tagasi teatri juures. Viimati nägin vist Külmetavad kunstnikus, kus ta oli ka superhea. Ta ongi superhea! Ja Aiapeos on tal sügav ning kurb roll. Mina vaatasin kogu tükile läbi tema silmade...
05 Ines Aru - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Oi milline luksus on vaadata sellist meistrit! See roll on nii sobiv talle, nagu olekski see loodud nii. Vajalik koomiline moment tõsise ning kurva loo juurde. Fantastiline - ma olen Ines Aru fän!!!
02-04 Ülle Lichtfeldt - Toatüdrukud - Selle aasta naisnäitleja on suveteatri kahes tükis selgunud! Milline eneseohverdus, milline mängulust - seda ei näe just tihti teatris
02-04 Tiina Mälberg - Toatüdrukud - täpselt nagu Ülle - superhea paar - täiendavad teineteist ja on samas täiesti omalaadsed. Mälberg on ühe parem ja parem!
02-04 Anneli Rahkema - Toatüdrukud - Hmmm kui mahlakas ja kui õige valik sellesse rolli. Lahe, et need naised olid just niimoodi jaotatud. Rahkema on muidu ka üks mu viimaste aastate suuri avastusi, aga no siin tema mõnus bravuuritsemine saab täiesti vinge hoo sisse ja on näha, et ta teeb seda kõike mõnuga! Lust ka vaatajale...
01 Ülle Lichtfeldt - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Ühtlasi raske roll, kuid Lichtfeldt paneb selle näima, nii loomulikuna. Tõeliselt hea - pingestatud, elektrit täis, kuid kui vaja siis ka murtud ja alandatud ning üdini kurb. Just selline see Leedi Macbeth võikski olla! Väga tabav ja tark lahendus!
---
TOP 2, kes ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
02 naised lavastuses "Kiivad armastajad" - no kõik olid superhead! Ei oska ühtki eraldi välja tuua...
01 naised lavastuses "Onu Tomi onnike" - Neist maskidest hoolimata sai ikka aru, kes on kes. Aga kõik said särada ning kõiki oli väga põnev jälgida!
---
TOP 8 meesnäitleja rolli:
08 Indrek Saar - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Tugev esitus nii mehe kui sõdurina. Temas on mingi eriline lavasarm, mis mõjub kõikides tema rollides. Ja see siin pole erand.
07 Hannes Kaljujärv - Imearst - Laiali kõrvadega "kolmas lüli". Huvitav karakter on ainult tänu näitlejameisterlikkusele. Sest loos iseenesest minu meelest mitte nii oluline kui teised kaks... rohkem nagu kolmas ratas vankri all, aga Kaljujärv mängib oma tegelase oluliseks.
06 Ago Anderson - Ballettmeister - Milline energia! Vinge!
05 Roman Baskin - Aiapidu - Jõuline ja hea lüli sellises tähtede paraadis!
04 Peeter Volkonski - Imearst - Kui valus roll. Volkonskist õhkub seda valulisust ning kurbust igast sõnast ja liigutusest!
03 Hendrik Toompere sen. - Aiapidu - Justkui perversne mees, kuid samas tekitab õhustikku küsimärgi, et mis tema taotlus on.... nii mitmekihiline, meisterlik esitus.
02 Kristjan Sarv - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Selline elekter. Tema karima tuleb viimasel ajal üha rohkem esile. Selliseid rolle oleks talle veel ja veel vaja! Nii julged valikud ja kuidagi oma olemusest on ta ka viimasel ajal, aga eriti selle rolliga lahti mänginud.
01 Mikk Jürjens - Kiivad armastajad - Koomiline pärl. Ja ma usun, et koomikat on kõige raskem "hästi" mängida. See oli tõeline õnnestumine. Ning seda mitte ainult "alles õppiva näitleja" kohta, vaid üleüldse mistahes meesnäitleja kohta! Lemmik on "sündimas" :)
---
TOP 2, kes ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
02 mehed etenduses "Onu Tomi onnike" - no absoluutselt kõik olid väga lahedad ja olulised lülid!
01 mehed etenduses "Kiivad armastajad" - Jürjens sai eraldi tähelepanu, kuid ka kõik ülejäänud mehed olid väga huvitavad ning tegid head rollid!
---
TOP 10 tükid teatrite sügisrepertuaarist, mida kõige rohkem ootan:
10 Maarja kuulutamine - Theatrum - Tahaks teada saada, et mida Teatriliidu žürii pidas eelmise aasta "kõige paremaks" ning võrrelda seda oma lemmikutega. Kas see tõesti oli niiii eriline, üpris tugeval teatriaastal (vähemalt minu jaoks)...
09 Esimesed suudlused - Endla - Piret Laurimaa on nii vinges vormis ja "I'm a sucker for some love" :)
08 Cyrano de Bergerac - Rakvere Teater - Mul siiani Üllar Saaremäe supermegapalju kiidetud roll nägemata. Pilet juba olemas kah...
07 Maetud laps - Vanemuine - Seda kunagi Linnatearis mängiti. Huvitav külalislavastaja ning põnevad näitlejad. Igatahes huvitav asi!
06 Kui Harry kohtas Sallyt - Rakvere Teater - Ülle Lichtfeldt on nii vinges vormis. Ja film oli kunagi päris lahe... nii huvitav on seda nüüd nö. eesti kastmes maitsta.
05 Metspart - Draamateater - Klassika, mida tahaks igas versioonis näha. Pole justkui maha veel võetud, kuigi mängukavast ka ei leia...
04 Hirvekütt - NO - teater on öelnud, et see on neil veel kavas... endiselt ootan ja loodan...
03 Ma armastasin sakslast - Linnateater - Nüganen ja Tammsaare - see ei saa muud olla kui väga hea!
02 Nii nagu taevas - Ugala - Normet on võtnud rootslase Kay Pollaki ette. Ja see lugu on nii ilus -saab nii naerda kui nutta. Ei jõua ära oodata.
01 Kes kardab Virginia Woolfi? - NO - Minu lemmiknäidend ja nüüd siis peaosas Vaarik ja Toompere - nii lahe!!!! Vares ja Pohla ka justkui loodud "külalisteks"... let the "mind"games begin :)
---
TOP20 meeldejäävamat ja mõjuvamat steeni 2009.a. suve teatritükkidest. (Tegemist ei ole ainult konkreetselt selle kohaga, mille siia kirjutan, vaid kogu stseeniga. Järjekorda suhtuda väga "läbi sõrmede"... suure tõenäosusega ei tulnud mõni oluline stseen meelde kah...)
20 Dannebrog, Pitka ja keisrid - Paadi müümine
19 Tuult tiibadesse - hundiks jooksmise kroonika
18 Kon-Tiki - Ex deus machina ja pannkoogid
17 Pimedusega löödud - kassi ja hiire mäng pimedas
16 Aiapidu - võrgutamine
15 Pimedusega löödud - pätt vaatab akna taga
14 Onu Tomi onnike - Esimene stseen, kui maskid saabuvad lavale
13 Ballettmeister - Sõlekese tants
12 Mtsenski maakonna - see tema titt on "sokid"
11 Kiivad armastajad - kotis
10 Toatüdrukud - Tule, tule mu juurde
09 Kiivad armastajad - laul müüril
08 Mtsenski maakonna - mine minema, ära mine ära ja kõik stseenid Lichtfeldti ja Sarvega
07 Imearst - Viimane Volkonski monoloog
06 Toatüdrukud - gde že vašõ rutški
05 Kiivad armastajad - Mikk Jürjensi tegelane räägib oma armsamast
04 Toatüdrukud - juukseidpidi üle lava
03 Mtsenski makonna - Ines Aru tegelane, ehk ema taevast saabub...mis sa tütreke teinud oled?
02 Ballettmeister - baleriinid räägivad ballettmeistrist
01 Toatüdrukud - mõrvamäng vannis
---
TOP2 suurimat positiivset üllatust, ehk etendused, millelt ma eriti ei oodanud midagi, kuid need osutusid väga heaks:
02 Aiapidu - Olen viimasel ajal Baskini tükkides pettunud... nüüd aga mitte. Huvitav ning mõtteid äratav lugu. Kaasakiskuv - elasin sisse, nagu osalisena "aiapeo külalistest"...
01 Kiivad armastajad - Kes oleks oodanud noortelt midagi nii küpset ja leidlikku?!
---
TOP2 suurimat pettumust, ehk etendused, millelt ootasin palju, kuid need ootused jäid täitmata:
02 Augustikuu teemaja - Matvere ei suutnud päästa seda ühe naljaga liiglihtsat lookest. Minu jaoks piinavalt igav ning ootasin lõppu...
01 Käsu Hansu ajalootund - Viinistu tükid on teinud endale vinge maine... Nüüd aga jättis kangesti vägisitehtud mulje. Kahju hakkas osalejatest ning oma ande sissepanejatest. Suve suurim pettumus, kuigi eks seal mõned ütlused ja hea muusika ning ka head näitlejad ju olid...
teisipäev, 15. september 2009
Aiapidu - MTÜ Kell kümme
Roman Baskini lavastatud Ayckbourn-i draamakomöödia oli minu jaoks eriline väga mitmest aspektist. Konkreetsuse mõttes toon need (peamiselt) positiivsed emotsioonid siin loeteluna välja. Ühtlasi rõhutades, et järjekorral pole muud olulisust kui see, et selles järjekorras need mulle meenuvad:
- Ometi jälle meeldib mulle Roman Baskini lavastus! Viimati oli see vist "Südamete murdumise maja"... Kuid "Täiskuu", "Augustikuu teemaja", "Lärmab ja veiderdab" ning isegi mingis mõttes "Vihurimäe"... on ridamisi olnud sellised, millega ma otseselt ei haakunud. Nüüd siis lõpuks ometi! Loodetavasti algab sellest uus "ajajärk" :)
- Etenduse esmane erilisus on see, et see toimub samaaegselt kahes kohas korraga - õues aias ning majas söögitoas. Minul õnnestus seda vaadata majas, justkui kutsutuna sellele lõunale, ehk peaaegu "laua ääres" :) Olen kuulnud jutte, et õues oli etendus koomiline, isegi midagi jandilikku. Seetõttu usun, et ma seda versiooni vist näha ei tahagi. Eriti kui arvestada ka sellega, et milliseid "sutsakaid" näitlejad õuest majja tegid. Nende tunne, olme ning teemad ei haakunud kuidagi üldse sellega, mis toas toimus. Ehk siis need olid nagu kuidagi "vägisi" sinna tuppa pandud. Ühes kohas isegi Liina Vahtriku tegelane kehitas õlgu, sest ta ei saanud ka aru, et mis toimub...
- Kuid see, mis toimus majas, see polnudki üldse komöödia. Ja sellepärast ehk mulle see meeldiski. Teemad olid üksteise järel tõsised ning võiks öelda, et sügavalt kurvad. Sellepärast puges see lugu isegi natuke hinge.
- Kaks peamist teemat, mis minu jaoks kuua aga tagasi nähtud lavastusest meelde on jäänud on esiteks pereema kurbus ja võiks öelda isegi et "needus". Ta on abielus mehega, kelle armastus on kahtlase väärtusega. Nimelt petab too üsna valusalt naist tema silme all ning pikalt ja pidevalt. Sellest needusest vabanemiseks pole muud teed kui lahkuda mõisast ning jätta see mees. Konks on selles, et mees on poliitik õigemini teda palutakse kandideerima... ning neil on ka tütar ja suur majapidamine, ehk kõik polegi nii lihtne. Eriti kuna see kuidagi lapsik mees, kes ise ka, oma positsioonist hoolimata, ei tea mis ta tegelikult elult tahab. Justkui mehe teatud iseloomuomaduste kokkukogutud pakett - lõbujanuline, kuidagi laisk ning napsulembeline, iga seeliku järel jooksev, võibolla isegi keskeakriisi põdev ebameeldiv tüüp. Kes ühel hetkel tahab oma naiselt uut võimalust ning tolle tähelepanu ning järgmisel hetkel jookseb juba napsusena ringi, küllatulnud Prantsuse näitlejanna sabas.
Teiseks olulisemaks teemaks tõusis minu jaoks armukolmnurk. Ehk peretütar ning temasse salamisi sissevõetud "naabripoiss". Naabripoiss aga on tüdruku jaoks kuidagi tühine ja igav. Teda paelub hoopis külla saabunud isa sõber. Ehk poliitik, kes tema isa kandideerima on tulnud paluma. Mees saadab välja mingeid võnkeid (väga hästi mängitud Hendrik Toompere poolt), pisikeste komplimentide ning mingi perversse huvi näol tüdruku vastu. Ja tüdruk omalt poolt alustab võrgutusmängu. Siinjuures on oluline ära märkida, et tütarlaps on võimujanuline noorpoliitik ning oma kooliski vist mingi aktivist. See nende kassi-hiire või ma ei oskagi öelda, mis mäng ning need tagamaad, miks üks või teine seda tegi oli minu jaoks päris huvitav mõtlemismäng. Sest lavastus jätab õnneks selle iga vaataja enda otsustada ning üles korjata. Minu jaoks olid need kaks teemat täiesti piisavad, et kogu see muu tramburai selle aiapeo ümber ja jooksul siduda huvitavaks looks.
- Eriline on ta ka kahtlemata selle näitlejatenimistu pärast! Wow!!! Kogu see tähtede paraad - milline luksus publikule! Ühelt pool ka vinge näha sellist kooslust, teisalt näitlejaid, ked eriti tihti ei näegi. Nende hulgas oma siinse tööga särasid eriti eredalt kaks näitlejat - Liina Vahtrik ja Hendrik Toompere (on ta nüüd sen või ikka jr? mõnes kohas kasutatakse ikka vana tiitlit, aga selle lavastuse ühenduses on teda seenioriks nimetatud). Vahtriku kurb ning sügav karakter on ilmselt justkui maiuspala ühele naisnäitlejale. Kuid seda sügavust ka vaatajale pakkuda, see on ainult meistrite võimuses ning Vahtrik seda kahtlemata ka on. Ma tundsin tema valu ja tema muret tuleviku pärast. Ma kujutasin ette, mida tähendas tema tegelase jaoks vaadata seda maali iga päev seal seinal tuletamas meelde, millises needuses ta on. Seda tunnet, et kui enam miski enam ei aita mehega, siis tõesti parem on ta oma elust lihtsalt välja lülitada... Ja Toompere kibestunud mehenäss, keda on julmalt petetud... võibolla oleks ta ise see kandidaat praegu kui poleks olnud üht intsidenti tema minevikus. Ning kas see oli mingis mõttes proov kättemaksta kadeduses nüüd sellele praegusele "kandidaadile", lähenedes tema tütrele... kuid kuna vanamehel silmad kilasid hoopis küllatulnud näitlejanna sabas, siis haiget tegi ta rohkem hoopis jällegi pereemale. Kusjuures see pinge, mis tekkis vestluses ema ning tema tütrega mingit kahtlast armumängu mängiva, võiks öelda isegi pervertliku mehe vahel - see oli üks suveteatri pärle. Kõik need tunded nii ühelt kui teiselt poolt. Ei saanud ju täpselt aru, et mis mängu see Toompere tegelane ikkagi mängib. Tahab ta seda tütart või mitte või tahab ta hoopis tema ema või tõesti lihtsalt kadedusest mingit kummalist kättemaksu? Või hoopis lunastust iseenda jaoks, viies mängu nii kaugele kui võimalik ning siis näidata üles "iseloomu"... see küsimus paelub ja kui sellised rõhud joonistuvad välja tükist, siis see ongi see, mis minu jaoks ühele teatritükile au teeb! Ehk minu mõtted hakkavad jooksma nende tegelaste sisemisi tundemaastikke mööda...
- Kui rääkida teistest näitlejatest, siis pean tunnistama, et mind üllatas Raivo Rüütel. Ta ei tohiks osaleda ainult nendes üheplaanilistes komöödiates. Temasse on tekkinud ka see mingi sügavam kurbusenoot, mis andis igatahes tema siinsele "petetud mehe" karakterile väga tugeva tooni. Ta oli justkui mingisse lõksu jäänud loom. Ta ju armastas oma naist, kuid ühtlasi austas oma sõpra. Ja olla seal vahel ning üritada kuidagi lepitust leida nii selle olukorraga kui ka iseendaga selles. Ta ei tahtnud ju ka ilmselt oma naist kaotada... mul on kahju, et nii tema kui tema naist mänginud Harriet Toompere lahkusid "õue mängima"... see asi jäi kuidagi lõppude lõpuks poolikuks, kuid sellest oleks vabalt võinud saada kolmas huvitav liin näitemängu. Ka Harriet Toompere oli hea oma pisitillukeses "majarollis", kuid ta on viimasel ajal alati hea... Siin ta väga karakterit luua ei jõua, kuid siiski on hea teda kasvõi vilksamisi näha :) Teiseks üllatajaks oli Roman Baskin. Kummaline karakter, ühtlasi kuidagi jõuline, kuid samas ju tegelikult nõrk mees. Nii mõneski mõttes stereotüüp, kuid Baskin paneb oma nõksud karakterile juurde ja see tuleb lausa meisterlik välja. Tema üles-alla meeleolu on loomulik ja isegi tema olemus mängib rollile sobivalt kaasa (see vist häiris mind tema Täiskuu Normanis kõige rohkem - ta lihtsal ei olnud "Norman"). Ülle Kaljuste bravuusikas primadonna on samuti ilmselt rohkem õuemängudes osaline ja kuigi Ülle on üks mu lemmiknäitlejaid, siis tema karakteri lahkumisest õue oli mul pigev vist heameel :) Tema autojuhti mänginud Carmen Mikiver oli aga just selline tõsine ja närviline tegelane, kes oleks sellesse olustikku sobinud, kuid võibolla oleks see tasakaalust ikkagi terviku ära ajanud ning seega oli see balanss niimoodi hea. Kõik need väiksed majast läbilippamised olid siiski kuidagi tobedad. Ja siis veel see täiesti sobimatu "Sina oledki tema isa" stiilis väike lõiguke Eespäev-Smeljanski-Närep-i vahel oli täiesti üleliigne. Kuigi Kaili Närep-i karakter sobis sinna majja küll hästi, justkui toomaks sellist kergemat vastukaalu ning ägedalt rõõmsameelset päikest majja :)
- Eraldi tahaks kirjutada kahest lavaka näitlejast, ehk siis Marta Laan ja Hendrik Toompere jr. Tegemist on kindlasti oma kursuse tippu kuuluvate tulevikulootustega Eesti teatris. Kuid nende proffide staaride kõrval oli minu jaoks kummaline, et Marta Laan mõjus natuke toore näitlejana. Ometi oma kursusega koos tehtud tükkides on ta alati säranud just kõige eredamalt. Võibolla see aukartus on võtnud julguse, sest just mingi julgus tema kursusetöödes on mind võlunud? Või paistavad need traagelniidid lihtsalt valmisnäitlejate kõrval paremini silma? Kuigi tegemist on siiski täiesti piisavalt hea rolliga, et see lavastust karvavõrdki ei riku. Mingitel võrgutushetkedel oli isegi näha seda tema "tegelikku talenti". Samas oli noor Toompere justkui parem kui kunagi varem! See kummaline olukord, kus ta oma päriselu isa vaatab sehkendamas oma päriselu kursakaaslasega... see ei oleks tohtinud üldse mõjuda seda teatrit vaadates. Sest tegemist on ju teatri ja karakteritega... kuid ma ei võinud oma mõttejooksule midagi parata... (võibolla mõjutas sellele mõtlemist ka see, et nägin kui isa poeg autoga koos saabusid mõisaalale... noorem tõstis tõkke just autolt eest sellel ajal kui ma autost prillidel järel käisin...) Kuid ma nautisin ka Toompere jr. sellist tagasihoidlilkku ning justkui ümber palava pubru käimist ümber oma "armastuse"... See mõjust ühtlasi koomiliselt sooja ning armsana kui ka ehedalt elulisena.
- Etteaimatavus on Roman Baskini lavastustega kummaline - ma mõtlen näiteks seda, et kui Täiskuus oli see diivan seal niimoodi laval, siis ma olin kindel, et mingil hetkel ta sinna lamama ise läheb. Samuti siin oli selliseid pisikesi nüansse, nagu näiteks siis kui Epp Eespäev paneb toidukandiku toolile... ma sosisatasin kohe K-le, et pane tähele Baskin tuleb ja istub sellele peale... Ei teagi kas see on positiivne või negatiivne... omamoodi ju tekib hea tunne, et oioioi kui tark ma olen, et selliseid asju ette oskan aimata, kuid teisalt etteaimatavus pole ju ikkagi lavastuslikus mõttes positiivne. Noh, igatahes ei võtnud see seekord seda meeldivust vähemaks. Ja kui Allik pidas Baskini "Augustikuu teemaja" mingis mõttes täiuslikuks suvelavastuseks... siis mina pigema annaks sama tiitli hoopis "Aiapeole" :) Ja ma usun, et kes otsib tükist midagi muud, ehk võibolla ka rohkem koomikat... see ilmselt saab seda seal õues mängitud tükist, aga seda ma täpselt ei tea. Sest lugedes inimeste arvamusi õues toimunud tüki kohta, siis tundub, et tegemist oleks justkui kahe täiesti eri rütmis kulgeva tükiga.
Hinnang: 4 (mina soovitaksin seda majas see küll väga vaadata! Loomulikult juhul kui neil õnnestub kogu kamp näitlejaid kokku ajada ka järgmisel suvel. Nii Vahtriku kui ka Toompere rollid on väga tugevad ja seda mitte ainult "suveteatri" kontekstis. Natuke isegi üllatavaid pöördeid pakkuv draamakomöödias on õige annus nii üht kui teist, ehk siis nii tõsiselt mõtlemapanevat draamat kui ka kergelt muigele ajavat mahedat ja mõnusat huumorit. Siiski mingis mõttes isegi draama kasuks... ja see on hea! Unustasin kiidusõnad saata teele ka kunstnik Ann Lumistele. Mulle meeldis nii see koht kui ka kõik kunstilised valikud olid sobivad ning kõik tundus väga ehe. Miinuse poolele ehk see liigne õuepoolse tegevuse sekkumine tuppa... see kaldus vahepeal ka sinna lahtrisse, et "mis see siis oli?" Aga noh, niimoodi sai ikkagi aimu, et õues samal ajal toimub ka midagi. See lõpukummarduste jooksmine tegi näitlejatele endile niimoodi nalja, et endal oli ka muhe sealt tõsiste mõtete seast mõisast lahkuda. Väga hea ning kammerlik tundus kogu näitemäng. Pean tunnistama, et Ayckbourn-i annab teha hästi küll. Baskin ilmselt on jõudnud tema "hingele" lähedale...)
Tekst lavastuse kodulehelt:AIAPIDU
SUVEKOMÖÖDIA
OHTU MÕISAS
Autor Alan Ayckbourn
Lavastaja Roman Baskin
Kunstnik Ann Lumiste
Mängivad
Carmen Mikiver
Ülle Kaljuste
Epp Eespäev
Harriet Toompere
Liina Vahtrik
Pirjo Levandi
Marta Laan
Kaili Närep
Hendrik Toompere sen.
HendrikToompere jun.
Raivo Rüütel
Roman Baskin
Mihkel Smeljanski
Eduard Salmistu
Kes meist ei oleks tahtnud viibida samal ajal erinevates kohtades. Tõsi, tundub kuidagi raskesti teostatav. Kas olete mõnel aiapeol või ka lihtsalt mõnel suveõhtul, kui seltskond on maja ja aia vahele laiali pudenenud, istunud näiteks aias ja mõelnud, mis küll vöiks praegu toimuda majas või köögis või tagatubades või siis jäänud suhtlema majja ja mõtisklenud, mis trall võiks käia praegu aias?! Kas tuleb tuttav ette?
Inglise komöödiakuningas A. Ayckbourn on selle võimaluse rahuldamise eest hoolitsenud ja 6. augustil OHTU mõisas esietenduv lavastus „AIAPIDU“ võimaldab publikul vaadata etendust kas MAJAST või AIAST. Niisiis toimub paralleelselt kaks etendust ühest ja sellestsamast aiapeost. Tegelased liiguvad oma suhterägastikes õhtu jooksul korduvalt maja ja aia vahet ja sel õhtul aeda pileti ostnud publik näeb omaette lugu aias toimuvast ja majja sattunud publik siis vastavalt seda, mis toimub siseruumides. Otse loomulikult on võimalus tulla ühel ilusal õhtul uuesti ja vaadata lavastust sealt paigast, mis eelmisel korral saladuseks jäi. Niisiis abielu ja armastuse keerdkäigud poliitikasse pürgiva mehe korraldatud aiapeol; külaliste kogunedes võtab pidu järjest ägedamaid ja kummalisemaid pöördeid.
xxx
„Jälle Ayckbourn!“ õhkavad paljud. Tõsi see on. See on mees, kelle näidendid „Täiskuu“ ja „Intiimsed tehingud“ on juba MTÜ Kell Kümme repertuaaris. Juba mitmendat aastat. Ja mis siis sellest. Tegemist on ühe maailmas enim mängitud komöödiakirjanikuga, ühe väga vaimuka, Inglise teatritraditsioonis kirjutava, absoluutset elukuulmist omava Suurmeistriga - ühesõnaga sir Alan Ayckbourniga.Ja jälle suudab ta olla originaalne. Tema järjekordse näidendi „AIAPIDU“ lavastamise teeb seekord eriti põnevaks asjaolu, et loo tegevus kulgeb kahe erineva publiku silme all. Nagu tutvustuses juba märgitud, saab seda mitmekordselt sõlme läinud perede elu jälgida kas mõisahoones või mõisa pargis. Väga palju tegelasi, väga keerulised suhted ja väga rasked lahendused ja väga palju äratundmist, kui mitte endi, siis naabrite osas kindlasti. Nii et kohtumiseni Ohtu mõisas!
Publikul on võimalus seda pidu vaadata kas MAJAST või AIAST
Esietendus 6. augustil 2009 Ohtu mõisas
esmaspäev, 14. september 2009
Vahepeatus
Ei.... ma sedapuhku ei räägi Uusbergi fantastiliselt heast lavastusest, vaid lihtsalt annan märku, et elan ja hingan.
Tegelikult on mingi blokk ees kirjutamisel. Ehk ei tea, kas sellel kõigel siin on üldse pointi. Omamoodi tahaks kogemustest jälje maha jätta, aga nii palju juhtub kogu aeg, et kuidagi ei jõua. Võibolla peaks keskenduma ainult teatrile, ehk jõuaks siis... Viimane "Teater, muusika, kino" viitas ka siinsele blogile, mis andis nagu natuke tõuget, et ehk siiski peaks jätkama. Kuid vestlused teemal, et kriitika on tegijatele valus ning mina ei oska ka oma kogemustest "ainult" positiivsetest asjadest rääkida, niimoodi jääks ju kogu pilt poolikuks. Ja sedasi ei paistaks "hea" ka nii hästi välja... a mis õigusega üldse kritiseerida "loojaid". Ma ju üdini austan igat inimest, kes suudab midagi "luua". (Meenub üks kunagine kirjandusõpetaja, kes ei tahtnud kellegi kirjandile alla täispunktide anda.)
Ei tee seda ju siin ka "ametlikult", ehk ei vali sõnu, ega ka mõtle läbi ega ka struktureeri oma kirjutisi. Kirjutan just nii nagu parajasti pähe tuleb ning mida tegelikult ning ausalt tunnen ja arvan. Ehk sisse lipsab ka isiklikke märkuseid ning tobedaid mõtteid, mida hiljem kahetsen, et välja olen paisanud. Aga lõppude lõpuks, kellele seda kõike ikkagi vaja on? Kas minule endalegi... ma enam ei tea.
Katsun nüüd siiski kokku võtta ennast ja vähemalt natuke jätkata, eks näis, võibolla tuleb ind tagasi. Kirjutamata on ju nii Baskini projekti "Aiapidu" kui ka Ugala "Arturi laulud ja aastad"... üks päris hea... teine... no mitte eriti... ja terve rida loetud raamatuid ning filme... Sügiseks olen ka planeerinud juba päris pika rea kõiksugu kultuuri. Kui "Aiapeoga" ühele poole saan, siis teen mingi kokkuvõtte ka suveteatrist... sellel aastal oli saak küll üsna kasin - vaid 17 lavastust... (eelmisel aastal oli neid rohkem kui topelt nii palju... ei olnud nagu valikut ning samas võimalusi töö pärast). Kuid siiski oli ka selliseid lavastusi, mis kogu aasta teatripildis tugevat rolli mängivad.
Ka Draama-festival oli seekord just ajal, mil minule ei sobinud kuidagi Tartusse sõita... ja eks mul suurem osa neist asjadest seal oli ka juba nähtud... Alliku lavastatud "Tapatöö jumal"-at oleks küll tahtnud väga näha... kardan, et nad selle varsti kavast maha võtavad... aga Saaremaale sõit on ju minusuguse jaoks hoopis raske (kuigi neljapäeval ma töö pärast just sinnapoole oma sammud seangi)...
Viimasel ajal olen avastanud ka "Facebook"-i ning sealt leidnud üles mitmed armsad ja head ja huvitavad inimesed. Soovitan kõigile soojalt! See on nii populaarne üle maailma, et mida rohkem inimesi seal sees olemas, seda lähemal me teineteisele kõik oleme. Ja lähedus on ju positiivne, või kuidas Teie arvate? Mina igatahes olen leidnud üles nii parima sõbra kui ka mitu klassikaaslast. Lisaks veel palju häid inimesi nii praegusest ajast kui ka aastate tagant. Ja inimesed on huvitavad!!!
Kes tunneb mind, saatke vihje raamatud@hotmail.com, et teaksin "nägude maailmas" "sideme" luua.
Tegelikult on mingi blokk ees kirjutamisel. Ehk ei tea, kas sellel kõigel siin on üldse pointi. Omamoodi tahaks kogemustest jälje maha jätta, aga nii palju juhtub kogu aeg, et kuidagi ei jõua. Võibolla peaks keskenduma ainult teatrile, ehk jõuaks siis... Viimane "Teater, muusika, kino" viitas ka siinsele blogile, mis andis nagu natuke tõuget, et ehk siiski peaks jätkama. Kuid vestlused teemal, et kriitika on tegijatele valus ning mina ei oska ka oma kogemustest "ainult" positiivsetest asjadest rääkida, niimoodi jääks ju kogu pilt poolikuks. Ja sedasi ei paistaks "hea" ka nii hästi välja... a mis õigusega üldse kritiseerida "loojaid". Ma ju üdini austan igat inimest, kes suudab midagi "luua". (Meenub üks kunagine kirjandusõpetaja, kes ei tahtnud kellegi kirjandile alla täispunktide anda.)
Ei tee seda ju siin ka "ametlikult", ehk ei vali sõnu, ega ka mõtle läbi ega ka struktureeri oma kirjutisi. Kirjutan just nii nagu parajasti pähe tuleb ning mida tegelikult ning ausalt tunnen ja arvan. Ehk sisse lipsab ka isiklikke märkuseid ning tobedaid mõtteid, mida hiljem kahetsen, et välja olen paisanud. Aga lõppude lõpuks, kellele seda kõike ikkagi vaja on? Kas minule endalegi... ma enam ei tea.
Katsun nüüd siiski kokku võtta ennast ja vähemalt natuke jätkata, eks näis, võibolla tuleb ind tagasi. Kirjutamata on ju nii Baskini projekti "Aiapidu" kui ka Ugala "Arturi laulud ja aastad"... üks päris hea... teine... no mitte eriti... ja terve rida loetud raamatuid ning filme... Sügiseks olen ka planeerinud juba päris pika rea kõiksugu kultuuri. Kui "Aiapeoga" ühele poole saan, siis teen mingi kokkuvõtte ka suveteatrist... sellel aastal oli saak küll üsna kasin - vaid 17 lavastust... (eelmisel aastal oli neid rohkem kui topelt nii palju... ei olnud nagu valikut ning samas võimalusi töö pärast). Kuid siiski oli ka selliseid lavastusi, mis kogu aasta teatripildis tugevat rolli mängivad.
Ka Draama-festival oli seekord just ajal, mil minule ei sobinud kuidagi Tartusse sõita... ja eks mul suurem osa neist asjadest seal oli ka juba nähtud... Alliku lavastatud "Tapatöö jumal"-at oleks küll tahtnud väga näha... kardan, et nad selle varsti kavast maha võtavad... aga Saaremaale sõit on ju minusuguse jaoks hoopis raske (kuigi neljapäeval ma töö pärast just sinnapoole oma sammud seangi)...
Viimasel ajal olen avastanud ka "Facebook"-i ning sealt leidnud üles mitmed armsad ja head ja huvitavad inimesed. Soovitan kõigile soojalt! See on nii populaarne üle maailma, et mida rohkem inimesi seal sees olemas, seda lähemal me teineteisele kõik oleme. Ja lähedus on ju positiivne, või kuidas Teie arvate? Mina igatahes olen leidnud üles nii parima sõbra kui ka mitu klassikaaslast. Lisaks veel palju häid inimesi nii praegusest ajast kui ka aastate tagant. Ja inimesed on huvitavad!!!
Kes tunneb mind, saatke vihje raamatud@hotmail.com, et teaksin "nägude maailmas" "sideme" luua.
Tellimine:
Postitused (Atom)