So you think you can dance 5.hooaeg Top18

Eelmisel nädalal selgus, et minul, vanal tantsulõvil (rõhk sõnal "VANAL"), tuleb ka jälle tantsukingad kapipõhjast üles otsida ning märtsi alguses Tallinnas lavale minna :) Ujumisega olen juba natuke trenni teinud sellel aastal, aga nüüd pressisin spagaadi kah (väga viltu ja läbi suure häda) maha. Ühe jalaga läks aga teisega enam mitte. Kuigi ma tean, et see on lihtsalt vähese trenni viga... ja küll ta läheb kui talle natuke vatti anda. Õnneks praeguse seisuga tundub, et peaks saama mõned korrad enne esinemist trenni ka teha. Päris külmalt oleks asi ikka üsna nutune :) Ja ega mul koreograafia ka päris meeles ole. Viimati sai ju seda tantsitud mais... appi, see on ju üle poole aasta tagasi! Ja üldse olen viimase poole aasta jooksul saanud ehk kokku 2-3 korda tantsutrenni. Mis tantsumees ma enam olen niimoodi :( Korra-paar olen ka klubidesse eksinud, aga see pole ju see ning ka seal tundsin, et hädasti oleks vaja ikka tagasi päris trenni. Naljakas, aga ma polegi kunagi nii kõhnana tantsinud laval... eelmine kord, ehk maikuus kaalusin ju ka tervelt 17 kilo rohkem kui praegu :) Homme lähen proovin siin veel ühte Rootsi tantsutrenni... oleks mingigi konkreetne edasiviiv treening.

Aga nüüd saate juurde.
Seekord olid kuidagi nad seal liimist lahti. Ka head tantsijad põrusid pahasti. Ja ometi anti neile sellised maailma tippkoreograafid kätte nagu Shane Sparks ja Brian Friedman. Shane-i esimene tants oli nii laheda kätetööga ja Friedmani burlesque-ne sugupoolte sõda mõjus erilisena, kuid millegipärast kumbki tantsudest ei säranud... ja seda ilmselt just tantsijate pärast. Ega need lemmiktantsijadki veel välja pole koorunud. Mõned on ju head tantsijad, aga neis pole mingit lavasarmi ja teised on jälle laheda karakteriga ning mõnusad tüübid, aga tantsupool pole jällegi nii tugev. Aga üldiselt on lemmikuteks hetkel tüdrukutest Jeanine ja poistest Brandon. Lisaks on tüdrukutest huvitavad Janette ja Caitlin (võibolla Karla ka) ning kuttidest Jason ja Jonathan. Aga samas kõik need peale Jeanine-i ja Brandoni on veel lahtised... ehk järgmise saate põhjal oskab juba midagi paikapanevamat otsustada?

Tantsudest tõusiski minu jaoks esile ainult üks ainus. Kanada koreograafi Stacey Tookey lüüriline tants, mille esitasid Jonathan ja Karla. Tõeliselt ilus ning imeliselt hästi tantsitud.
Voila:

Kummajainen astuu kehiin (Ett ufo gör entre) - Jonas Gardell

Jonas Gardell -i järg tema "Koomiku lapsepõlv" raamatule valgus liivana mu sõrmede vahelt... nii kiirest sai see läbi, ent ometi ma oleksin tahtnud, et see kestaks ja kestaks ja kestaks! Ma pidin kohe spetsiaalselt vanadest tabelitest järele vaatama ning "Koomiku lapsepõlv" on tugevalt minu kõigi aegade 10 lemmikraamatu hulgas - seal üsna tipu lähedal. Lugesin selle järje soome keeles, sest eesti kirjastused pole taibanud seda tõeliselt head raamatut välja anda ning ühtlasi oli heaks võimaluseks soome keelt meenutada ning kinnistada, ei kasuta seda ju viimasel ajal enam üldse (võtsin kohe ka teise soome keelde tõlgitud rootsi kirjaniku raamatu - Jens Lapidus "Snabba cash", ehk "Rahalla saa" Stockholm Noir I -käsile).

"Kummajainen astuu kehiin", ehk originaalis "Üks ufo siseneb" (Ett ufo gör entre), jätkab sealt kus "Koomiku lapsepõlv" pooleli jäi. 70ndatest on saamas 80ndad ning Juha, Jenny ja teised lapsed käivad högstadiet-is (yläasteella)... ma ei teagi mis selle eestikeelne vaste on ja ei hakka siin rootsi ning soome koolisüsteeme üle kirjeldama.... ühesõnaga see põhikooliosa, mis vastab 7-9 klassile. On parajasti see aeg, kui elati tuumasõjadebattidest tingitud hirmus, diskomuusika oli uus ja kuum sõna, samuti punk ja Sex pistols ning kindlasti ka kitsad teksased olid moes noorte seas (kuigi kas nad ongi moest vahepeal läinud?:)). Tüübid on 15 aastased ning kõrvalt kommenteeriv tänapäeval koomikuametit pidav täiskasvanud Juha (Jonas Gadelli alter ego?) on 35-ne, ehk umbes minuvanune.

Oluline on näida täiskasvanuna, sest see on cool. Näiteks peab kondoom kaasas olema ja kindlasti mingil hetkel peavad teised seda nägama, et nad aru saaks, et Sina tegeled suurte inimeste asjadega :) Salaja suitsetamine spordisaali taga; klassipidudel teadvuseta olekusse joomine ning oma seksiseiklustest valetamine, nii et suu suitseb... Ja iga hinnaga peab "pundis sees" olema, sest kui oled väljas, oled hüljatud ning keegi ei julge sinuga vähematki tegemist teha. Justkui täpne kirjeldus minu Soomes elatud samas vanuses aastatest... (see oli õudusunenägu kuubis)

Gardell kirjeldab hämmastava täpsusega, mida tähendas sellel ajal Rootsis (kusjuures täpselt samuti ka Soomes - kultuuriruumid on sellevõrra sarnased järelikult) olla teismeline. Eriti just see sotsiaalne nõue, olla sarnane teistega, isegi kui seeläbi tuleb enda sisemine mina täiesti alla suruda ja iga hinna eest mängida kedagi teist. See ongi ehk kõige kurvem kogu loo juures. Mina igatahes tundsin need tegelased ära omaenda lapsepõlvest ja nagu öeldud, olin isegi sarnases olukorras, samasuguses ühiskonnas, samade olukordade sees. Isegi üks-ühele selliste probleemidega silmitsi. Ja sellepärast ehk see raamat mõjus mulle eriti tugevasti. Justkui sügav lõige nende, eriti Juha hinge ja mitmeski mõttes ühtlasi ka minu omasse. Kuid muidugi Gardell koomikuna on osanud ka mõnusa elulise huumori sisse tuua, ehkki mitte sellise otsese ribadeks naerutava huumori vaid pigem sooja äratundmisrõõmu ning armsad noorte iseenese otsimise raskuste koomilised kõrvalnähud. Sävbyholm võiks vabalt olla sama suur ja samasugune nagu minu lapse(noorus)põlvekodulinn Nokia. Ja muidugi paratamatult paneb kogu lugu selle üle mõtlema, et kui palju on aeg sellest edasi liikunud ning kui palju on ka tänapäeval seda koolikiusamist ning vajadust olla "kambas sees"? Kui raske saab omadel lastel olema nendest asjadest läbinärimine? Kas nende jaoks on see sama raske ja kas neil jagub jõudu? Kas jagub julgust jääda iseendaks ning kas ma seda tegelikult tahaksingi sellises olukorras neile? Võibolla oleks ikkagi mõistlik alalhoiuinstinktidel lasta valitseda ning tõesti endas mingid küljed varjata? Nurgad ümaraks lihvida heaolu nimel? Lihtne on ju öelda, aga tegelikult selles olukorras hakkama saada, kui Sind kiusatakse ning Sinuga sõber olemine tähendaks sotsiaalses mõttes enesetappu ning endale katkuhaige maine saamist... kuidas siis peaks käituma? Omaenda "soome-lapsepõlve" ma küll neile ei tahaks - mina olin just see "hüljatu", ehk "venku" (ryssä), kellest kõik hoidusid... kuni alles keskkoolis muutus olukord täiesti vastupidiseks... Aga kummalisel kombel ei pidanud ma mitte muutuma teistega sarnaseks, vaid võibolla just see, et ma teistsugune olin, tegi mind huvitavamaks? Ei tea. Eks keskkoolis on lapsed ka natuke täiskasvanulikuma mõtlemisega ka. Ja õnneks suutsin ma ise sellest kõigest üle olla ning rõõmsa meelega keskkooli alustada, mis ilmselt nakatas ka mu klassikaaslaseid. Sest põhikoolis sai ikka päris tihti väga kurva meelega koju mindud ning ega need enesetapumõttedki eriti kaugel olnud...

Sotsiaalne hierarhia põhikoolis tuleks minu meelest iga hinnaga ära lõhkuda (isegi kui see on võimatu, et tohiks hetkeksi sellele käega lüüa ning lammutada ja lammutada seda sellest hoolimata). Võibolla võib ka Gardelli tänada, et näiteks praegu koolis korraldatakse korra nädalas klassides vestlusringe, et kõik oleksid omavahel sõbrad ning ei tekiks hüljatuid, pigem just klassihing ning omade kaitsmine. See on minu meelest väga teretulnud! Nii saavad ka õpetajad aimu ning kohe kinni haarata võimalikest juhtumitest, kui kedagi hakatakse kiusama. Eks sellest hoolimata pole sellistest jamadest pääsu, kuid kindlasti aitab see asjale positiivselt poolelt kaasa vajavatele abi saamiseks ning kogu suhtumise õigemasse suunda lükkamiseks. Vähemalt minul on jäänud selline mulje. Seda siis siin Rootsis, ma ei tea, kas Eestis seda tehakse... nii palju kui ma aru olen saanud siis vist mitte, vähemalt mitte selles mahus...

Raamatus tõstatab Gardell veel ühe eriti valusa küsimuse just noorest endast lähtualt, et kas on siis parem üldse olla nähtamatu kõigi jaoks, kui et olla kiusatud? Või kas inimene vajab siiski tõestust läbi teiste, et ma eksisteerin... sest kui kiusatakse, siis vähemalt nähakse ja tajutakse mind. Sest võibolla on see veel hullem, kui sinust üldse välja ei tehta ja oled nagu õhk kõigi jaoks?

Ma leian, et Gardelli raamatud peaksid olema koolides kohustuslikus lugemiskavas. Sealt saab nii mõtteainet kui ka just vajalikku "rusikaga vastu vahtimist kiusajatele" ning kindlasti äratavad need vajalikke vestlusteemasid ning toimivad ka silmi avavana lastele endale. Nendest asjadest peab rääkima võimalikult palju ning lugedes ja läbi tunnetades need teemad läbi teiste inimeste võib see viia vajaliku tulemuseni ka mingis sotsiaalses rühmas nagu näiteks klass ja miks ka mitte laiemalt ühiskonnas.

Tegelikult tulles veel korraks tagasi selle sisu juurde, siis see Juha ajas mind ikka vahepeal raevu ka ning ega ma ei tundnud, et ma ise oleks sama moodi käitunud alati nagu tema. Ühtlasi ma nii lootsin, et nad võtaks siis Jennyga teineteisest rohkem tuge, aga ega oma tundeid ei saa ju sundida. Sama moodi kui sa armastad kedagi, siis tahad ju temaga koos olla, aga mündi teine pool on see, et kui Sa ikka teist inimest ei armasta, siis ei suuda ka ennast sundida teda armastama. Igatahes oli Jenny minu jaoks küll väga sümpaatne tegelene ning ma usun, et oleksin küll temaga seal sõber olnud... Ja ma vist päriselt ei saanud aru, miks ta seal pimedas seistes Juha telefonile ei vastanud... aga "teismelised tüdrukud"... kes neist "aru saab"? :)

Hinnang: 5- (see tragikoomiline lugu teismeliste eluraskustest kooliühiskonnas on tõeline pärl. Usun, et täiesti loetav ka eraldiseisva loona "Koomiku lapsepõlvest", kuid absoluutselt kindlasti neile, kellele see esimene osa meeldis - saavad siit täpselt seda sama head atmosfääri ning loo ülesehitust kui ka kurbi ja naljakaid olukordi - ehk nii nutta kui ka naerda. Lisaks ühe sügavahingelise 15 aastase poisi mõttemaailmaga tuttavaks. Ja kes ise mäletab seda aega, see saab taaskohtuda omaenda lapsepõlvega, nagu mina sain... Väga hea lugemine!!! Armas, kurb ja kohati soojade toonidega, Jonas Gardell on kindlasti üks minu lemmikkirjanikke. Muideks see on tegelikult triloogia teine osa ja sarja kolmas osa "Jenny", on Jonas Gardelli omaenda lemmik kõikidest enda kirjutatud raamatutest- mitte ainult selles triloogias. Mitmed, kes "Jennyt" lugenud on räägivad, et see on kõige kurvem raamat, mida nad üldse teavad...)

Stiilinäide (minu enda vaba otsetõlge):

Viieteist aasta vanuses Juha on teinud teatud järeldusi sellest, kuidas maailmas asjad on. Ta kutsub neid õpetusi Juha Seadusteks.

1. Tõe rääkimine on see kui valetad usutavalt.

2. Ausus on see, kui petad nii, et teised Sind usuvad

3. Kui miski pole nähtaval, siis seda ei ole olemas.

4. Kui midagi ei märgata, siis seda pole ka juhtunud.

5. Teesklus ja ehedus on üks ja sama asi.

6. Väljamõeldud ja läbi elatud juhtumi vahe seisneb ainult sisseelamisvõimes.

7. Tähtsaim ei ole see, milline keegi on, vaid see, millisena teised teda näevad.

8. Tähtsaim ei ole see, mida keegi teeb või on teinud, vaid mida teised arvavad, et ta on teinud või teeb.

9. Inimesest saab "keegi" alles teise inimese teadvuses.

Ja viimaseks, ehk kõige tähtsaim nägemus:

10. Sina pole ainuke teeskleja. Kõik teesklevad. Võibolla Sina lihtsalt oled osavam kui paljud teised. Palju õnne, Sulle!

Les plages d'Agnès / The Beaches of Agnes / Agnese rannad (Prantsusmaa 2008)

Režissör ja stsenaarium: Agnès Varda
Dokumentaalfilm/Elulugu
Parima dokumentaalfilmi Caesar; Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi kandidaat; Oscarite täispika dokumentaalfilmi nominendi nominent (hetkel, kuid suure tõenäosusega saab ka viie nominendi hulka).

Et kõik algusest ära rääkida, pean alustama oma kinno minekust. Nimelt näidati seda filmi Zita-kinos, vanimas Rootsi erakinos. Selles kiilidega kaunistatud ekraani katvate kardinatega saalis olin ma oma elus esimest korda. Selles kinosaalis oli midagi imepäraselt müstilist. Hõngus justkui vanade aegade kino. Võibolla mõjutasid selle atmosfääri teket ka need antiiksed kinotehnika näidised, mis enne saali sisenemist on välja pandud.. ei tea. Terves saalis (see ongi üsna pisike saalike) olin ma koos kahe vanema daamiga. Kui ma sinna uksetaha saabusin, ollid kaks Varda eakaaslasti silmnähtavalt rõõmsad, et nad ei peagi kahekesi seda filmi vaatama :) Kusjuures huvitav, milliste mõtetega nemad asusid seda filmi üldse vaatama, sest ei tea kas nad olid vanemad või nooremad Vardast, aga no Varda tundus neist oma 10-15 aastat noorem :) Ent tegemist kindlasti huvitavate ja uhkete Rootsi daamidega. Ma kuulasin iPodi, kuni seansi alguseni, aga kui film oli algamas ning ma pidin muusika katkestama, kuulsin paratamatult, kuidas prouad kellestki kunstnikust rääkisid õhinal - keegi kes oli ühele prouale, kelle nimi oli Hedwig, kinkinud oma mingi maali. Ja minul tekkis kohe sidus, et kui Harry Potteri öökull Hedwig oleks luust ja lihast naistetrahvas, siis ta võiks just selle Hedwigi moodi välja näha :)

Ning Folkets Bio seanss võiski alata!
Kummaline, aga filmi pealkirigi läheb luuleliselt riimi (Les plages d'Agnes) ja sama poeetiline on ka kogu see autobiograafiline dokumentaalfilm sellest fantastilisest Prantsuse režissörist! Või nagu ta ise ütleb - suunates kaamerasilma iseendale ja oma elule, huvitavad teda tegelikult inimesed tema ümber, kellega ta oma elu on jaganud.

Mina avastasin Agnes Varda enda jaoks tänu Mark Soosaarele ning tema dokumentaalfilmide festivalile. Õigemini ETV-s esitatud näidisfilmidele sellest Pärnus toimunud festivalist. Toonase filmi nimi oli "Järelnoppijad ja mina" (Les glaneurs et la glaneuse) ning ma olin kui lummatult teleka ette naelutatud. Ma ise ka ei saanud aru sellest fenomenist. Mida võib üks sügavas pensionieas daam rääkida ning näidata ühele 25 aastale mehele, et ta niimoodi ära võluda... Nüüd, 10 aastat hiljem, olen ma endiselt Varda fän. Ilmselt praegu veel suuremgi kui enne :) Ja see uusim ning hetkel ka viimane tema filmidest lõikas jälle otse minu hinge.

Juba see ülesehitus ning huvitav sissejuhatus... ”Kui avad inimese, leiad sealt maastiku, kui avad minu peaksid leidma rannad". Ma muidugi mõtlesin kohe, et mis maastik minu sees võiks olla ja ma usun, et selleks on kaljused mäed - tunnen end mägede vahel millegipärast "kodus". Lisaks eelmainitud Järelnoppijate filmile ning selle järjele on Varda olnud režissöriks veel 44-le filmile, millest kuulsamad ehk Cleo de 5 a 7 (Cleo 5st 7ni), Le bonheur (Õnn), Mur murs ja Sans toit ni loi (Vagabond) - filme üle 5 aastakümne ning paljudest jutustab ka Agnes oma autobiograafilises filmis. Kuid mitte ainult filmidest ei räägi ta seal. Lisaks ka oma perekonnast ja suurest armastusest Jacques Demy-sse. Kohati lihtsalt huvitav, kohati valgustav, kohati sooja huumoriga või veelgi soojema armastusega film oli minu jaoks igati unikaalne. Tavaliselt filmitegijtest tehakse dokumentaalfilme teiste inimeste poolt, tavaliselt pärast nende surma. Ent Agnes Varda on ise haaranud härjal sarvist ning seda ehedam see ju siis ka on! Ikkagi ise valitud teemad ja rõhud.

Filmi võiks jagada tinglikult viide ossa, millest film justkui läbi rändab:
1. Belgia - Agnese lapsepõlv.... mille kohta ta minu meelest ütleb mõnusalt otsekoheselt, et tal ei ole erilist sidet sellega ja sealt ta oma inspiratsiooni ei ammuta. Kuigi Belgiat armastab ta väga ning heldob ka lihtsalt Belgia rannikuala linnade nimesid kusagilt kogemata kuuldes :) Lisaks sai teada, et Agnes otsustas 18 aastaselt oma nime vahetada. Ta valis Agnese, kuid enne oli Arlette.

2. Sete - sõjaaeg. Kool ja unistused (õhuakrobaadiks saamine), esimene film.

3. Pariis - täiskasvanuks saamine - armastus, pere, pildistamised ja filmid

4. Los Angeles - sealne filmimine, 70ndad, ajastule vastav muusika ja kultuur, Mustad Pantrid

5. Noirmoutier-en-l'Île - elu sügis, pere, Jacques-i haigus ja surm, elu pärast Jacques-i.

Mind täiesti hämmastab, et Varda oli seda filmi tehes 80 aastane (praeguseks on ta ju juba paar aastat vanem)!!! Temas on ühtlasi midagi vanaemalikku kuid ka erudeeritust. Ning väga palju armastust! Armastus jäigi minu jaoks kogu sellest kirevast teemade ilutulestikust kõige olulisemaks ning pealmiseks. Õeldakse ju, et inimene peab korra elus tundma tõelist armastust, et siis on nagu elu korda läinud või nii. Agnes-il oli/on 2 armastust - Jacques ja filmikunst. Mul on tunne, et tema jaoks poleks elu olnud piisavalt täiuslik, kui üht neist kahest poleks olnud. Need justkui defineerivad Agnes Varda tervikuna. See kuidas ta armastas oma meest, selles ei teki vähematki kahtlust. Kindlasti äratab küll küsimusi, et kuidas Jacques aidsi sai? Ja mitu muud teemat sellega seoses, ent seda peab igaüks ise järgi vaatama ning uurima, kui huvi on. Agnes igatahes oli mehe kõrval tolle lõpuni u. 20 aastat tagasi ning ka tema lahkumisest jutustades läks ju muidugi ka vel tänpäeval tal silm kergelt märjaks... armastus on niiiii ilus ning see on tihti see, mis meie mootorile kütuseks. Väga huvitav oli ka kuulata Agnes-i koostööst selliste suurte nimedega nagu Catherine Deneuve ning Gerard Depardieu. Ega Agnesi filmis palju staare näha ei saagi, aga need kaks jäävad küll meelde. Lisaks ka Robert de Niro ning Sadrine Bonnaire, aga muidugi Varda tunneb ning on töötanud ka paljude palju teistega. Mitu korda jookseb filmist läbi ka "Cherbourgi vihmavarjud", sest selle filmi režissöriks ja stsenaariumi autoriks oligi Varda "armastus" Jacques Demy... lisaks ka mõned teised Demy filmid, sest need olid ju olulise osana ka Agnesi enda elu.

Hinnang: 4+ (Väga huvitav filmiline "autoportree". Dokumentaalfilm on peaaegu 2 tundi pikk, kuid ometi jääb lõpus tunne, et see võiks veel ja veel kesta. Sest lisaks arhiivimaterjalile, on Agnes Varda seal "rannas" tänapäeval, sätib üles peegleid... hingepeegleid.. vüi mis nende "silmade" kohta räägitaksegi... see kehtib ka ilmselt kaamera"silma" kohta... Varda vaatab ka tihti oma fotosid, mis siis toovad midagi meelde ja on nagu mingiks sissejuhatuseks teemadesse. Samuti on vesi ja rannad üldse tema elus suurt rolli mänginud, ükskõik kuhu ta siis on elama kolinud - vee ääras tunneb ta end nagu kodus. Nii poeetiline ja elutarkust tulvil ilus film. Oleks endalgi nii palju tarmukust ning armastust selles vanuses. Ja ma ei mõtlegi ainult armastust enda ümber, vaid pigem just sees... olgu siis et inimese vastu kes on juba lahkunud... kuid ikkagi. Soovitan väga soojalt kõigile, kes tunnevad, et elu tõelised väärtused peituvad meis ümbritsevates inimestes ning kellele meeldib vaadata elu ja teada saada ühe imelise naise mõttekäikudest seoses oma loomingu, armastuse ja eluga! Minule "mõjus".)

Filmi trailer:

NO teatri blogi...

Lihtsalt lühike säuts, et NO teatril on nüüd oma blogi!!!
Ja see nende loomenõukogu protokoll viimaste NO-teatri tükkide kohta on ülipõnev lugemine!!!
Justkui oleks ise seal kärbsena seinal kaasamõtlemas-arutamas. Kuidas teatritegijad ise teatrit vaatavad-näevad, mis neile korda läheb ja milliselt tasandilt siduseid ning võrdlusi loovad.

Otsetee blogisse on siit, aga saab ka kõrvalasuva tulba kaudu :)

Avatar (USA 2009)

Režissör ja stsenaarium: James Cameron
Olulisemad näitlejad: Sam Worthington, Sigourney Weaver, Zoe Saldana, Giovanni Ribisi, Michelle Rodriguez, Stephen Lang, Joel Moore

Loo lähtekoht: Kui vend sureb lahingus, peab mereväelasest Jake Sully võtma tema koha teadlaste rühmas, kes uurib paralleelmaailma nimega Pandora. Seal saab ta teada, et tegelikult on uurimisrühma tööl ainult üks eesmärk. Sissesulanduda ja siis hävitada. Nimelt on Navi-de rahva pesapuu all peidus kivim, mida meie maailma tööstusel (või millel iganes) väga vaja. Jake saab maskeerudes Naviks tuttavaks ühe Pandora pealiku tütrega ning nad armuvad. Viies Jake-i dilemmani, et kas aidata omasid või kaitsta armastatu Neytiri sugukonda. Avatar ongi see, niiöelda maskeering, mille abil ta transformeerub Navide sarnaseks. Et aga võita ka kogu Navide usaldus ja austus peab ta saama tõeliselt nende sarnaseks ning läbi tegema vastavad õppused/katsed. Kuid ega Ameerika sõjajõudki rumalad pole, nad saavad aru, et miski ei klapi. Millegipärast ei saa Jake oma tööga piisavalt kiiresti hakkama, kuigi sissesulamine läks ruttu. Üks asi viib teiseni ning tulebki sõdalastel väevõimuga hakata võtma seda, mille järgi neil isu on...

Visuaalses mõttes - minu lugupidamine. Tehnilises mõttes on film klass omaette - CGI, heli, visuaalefektid jne jne jne. Ei saa ma sellele eufooriale kuidagi vastu vaielda. Ainult, et mina ei käi filme vaatamas nende tehniliste trikkide pärast. Mina vajan lugu! Aga see lugu jutustati mulle juba Disney poolt head mitmed aastad tagasi multifilmis Pocahontas. Okei, sellel ajal ei olnud see nii tugeva poliitilise laenguga, sest tegemist oli ikkagi lastemultikaga. Kuigi ega see Avatargi eriti rohkem "täiskasvanutele" ole mõeldud. Avatar, eriti viimane osa sellest oli justkui mingi arvutimäng. Pauhh, pauhh ja lennukitega napilt langevate puude vahelt vigadeta läbi lennata, pihta saada vaenlasele ja ise ellu jääda... Ei, sorry, võib ju muidugi leida neid olulisi peidetud sõnumeid sealt vahelt nagu näiteks rassi-teema (valged ründavad musti; pärismaalaste ära ajamine neile kuuluvatelt aladelt, eri rassi inimestevaheline armastus ning ühiskonna aktsepteerimine jne jne jne) või ka keskkonna ja ökoteemasid (õkokatastroof), kogu see internetiseerumine ja globaliseerumine (ühenduste loomine, kes kellega saab ja millised ühendused on vajalikud ning millised lepingud üldse võivad sündida jne jne jne). Tugevad (kriitilised) viited ka Ameeriklaste Iraagisõja poliitikale. Lisaks ahnus, vägiväld, ebavõrdsus, ülekohus ja rida teisi teemasid, mis ma arvan on teatud ringkonnad "ära võlunud". Aga need kõik on ju juba kordi ja kordi läbi nämmutatud teistes filmides, raamatutes ning muidugi uudistes ja ajalehtedes. Mingit uut või uutmoodi lahendust Avatarist küll läbi ei kuma. Kõik need teemad on kahtlemata olulised, aga mina ei viitsi selleks 3 tundi mingit filmi vaadata, mis ju ei vii kuhugi... Ega sellest ei hakka poliitikud mingeid otsuseid ja järeldusi tegema, eriti kui need sõnumid peita vana Pocahontase muinasjutu sisse :)

Olen siit sealt lugedes saanud aimu, et paljud kes Avatari kiidavad on need samad inimesed, kellele eelmisel aastal meeldis film Curious case of Benjamin Button. Noh, minule ei meeldinud ka too film, seega võibolla on see ka üks näitaja?

Juba Terminaatoris vaatasin, et briti juurtega austraalia näitleja Sam Worthington vallutab kiirest maailma. Kuigi tegelikult tegi ta seda ju juba Terminaatoriga... Ja sellel suvel on veel üht mammutfilmi temaga oodata. Aga see mees on päris lahe. Mehistesse rollidesse sobib ideaalselt. Aga näiteks on ta teatanud, et kui ta saaks võimaluse, siis ta kindlasti osaleks ka "Tantsud tähtedega" saates :) Lisaks saab Avataris jälle Sigourneyt näha :) Natuke tema Alien-idega samasse kanti film... kuigi ilmselgelt žanr on ikka teine. Samas palju üheseid nimetajaid mõlematel saagadel.

Jah, iga dollar on küll näha ekraanil, aga neid 3D multikaid on ju juba nähtud küll, et selles suhtes midagi "erilist" küll ei ole. Kuigi mis seal salata seda ilusat taimestikku on ju visuaalselt mõnus vaadata küll. Aga kahtlemata nii pika filmi jaoks sellest ei piisa.

Usun, et filmile on oodata kõva auhinnasadu nii Oscarite gaalal kui ka kõikidelt teistelt auhindu jagavatelt organisatsioonidelt. Räägitakse, et see on ka nüüd Cameroni eelmise mängufilmi "Titanic"-u järel filmiajaloo teiseks vaadatuim film (rahakassat teinud film)... ja on veel võimalik, et ta Titanicugi kukutab. Kuid kõik see on minu jaoks küll liigne hype ja põhjendamatu. Tehnilises mõttes jah, olen austusavaldustega nõus, aga ainult tehnilises...

Hinnang: 2+ (pole lihtsalt "my cup of the tea". Minule meeldis Cameroni "Titanic" küll. "Titanic" mõjus ka emotsionaalsel tasandil, samas kui Avatar jättis mind täiesti külmaks. Võibolla olidki ootused liiga kõrged. Cameron on ju rääkinud, et selle filmi tegemisest on ta unistanud viimased 20 aastat, aga pidi ootama kuni tehnoloogia järele jõub.... samas see võib ka olla väljamõeldud õigustus, nagu tema idee oleks olnud Pocahontase lugu ära kasutada ene Disney-t?! Mina ei soovitaks seda filmi neile, kes intellektuaalset või emotsionaalset lugu tahavad kinos vaadata. Pigem neile, kellele meeldib arvutimänge mängida või kes saavad laengu suurtest plahvatustest ja naudivad sellist märkide keelt, mida välja lugeda pole eriti raske-umbes nagu Coelho-tasandil... Samas kui seda filmi on plaanis vaadata, siis tasub seda kindlasti teha kinos. Ma ei kujuta ette, et viitsiks seda veel kunagi DVD-lt vaadata... aga kes teab, võibolla mõjukski kahemõõtmelisena kuidagi loole keskendumalt. Ja võibolla saaksin ka mina aru selle filmi headusest :) Võibolla ongi asi lihtsalt selles, et ma ei saanud aru sellest filmist ega selle tegelikust sõnumist? Lastele küll tundub meeldivat... ja lapsemeelsetele, kelle hulka ma ennastki ikka vahetevahel loen. Sedapuhku siis mitte... Selline - ameerika"rämpsfilmi" -kategoorias oli minu jaoks... kuigi Cameron ju hoopistükkis kanaadaks :))

Trailer:

Geeniuse päevik - Salvador Dali

Seoses Dali näitusega, sai see, juba 1999. aastal eesti keeles välja antud raamat riiulilt üles otsitud. Ma isegi mäletan, et kunagi kui see ilmus, siis paljud rääkisid ning ostsid selle ja mul on ülimalt hea meel, et tegin seda samuti. Õigemini sellepärast ongi mõnus raamatuid osta, et kui vaja, siis saab selle riiulilt haarata. Ja sedapuhku mul tõesti oli seda vaja. Nimelt tahtsin ette lugeda maestro tagamaid ning mõttekäike ja ühtlasi teoste sünnivalusid, et olla valmis selleks vapustuseks, mis mind Moderna Museetis ees ootas. Ja tagantjärele võib öelda, et mu muuseumikülastus tõesti oli rikkam tänu sellele raamatule. Põnev oli ära tunda mingeid elemente ja kinnismõtteid, mis Dali-d kummitasid. Kuigi näitusel otseselt raamatus mainitud töid suutsid leida vaid ühe ainsa. Nimelt keskendus näitus peamiselt tema 1930ndate loomingule, aga raamat oli konkreetselt raamistatud aastatega 1952-1963. Seal oli ka neid töid tollest ajast, aga päevikus on mitmes kohas lihtsalt märkus "produktiivsest perioodist".

Ehk nagu pealkiri lubab, on tegemist "päevikuga". Küll üsna suurte pausidega peetud päevikuga, kuid tervikuna andis hästi aimu Dali ekstravantsusest ning temast kui inimesest. Üsna nartsissistlik, vastuoluline, huvitav, oma naist jumaldav, kuulsust täiel rinnal nautiv, edev, enesekindel, üleolev, terav ja kummaline inimene... Neid omadussõnu võiks ju veel ridamisi välja tuua, aga minule tulid need siinmainitud esimesena meelde. Lisaks ju võiks õelda ka, et parajalt perversne, aga see võib muidugi olla seotud tema šokeerimisvajadusega. Sest nagu ta isegi ütleb näiteks oma plaanitava "kärufilmi " (käru ja naise vahelisest armastusest) kohta: "Kui ma oma filmi teoks teen, peab see kindlasti olema otsast otsani täis imesid, sest on kasutu tülitada inimesi etendustega, mis pole sensatsioonilised". Mõnikord isegi tobedusteni minev teiste ärritamine: "...koos Bunueliga kirjutasime solvavaid kirju arstidele-humanistidele ja kõigile Hispaania lugupeetud inimestele, kaasa arvatud Nobeli preemia laureaat Juan Ramon Jiminez. Enamik neist manifestatsioonidest olid täiesti ebaõiglased, aga mulle tundus, et väljendan niiviisi oma „võimutahet“ ja tõlgendan iseendale, et olen veel kättesaamatu süümepiinadele."
Loll on ju see, kes endale õigustust ei leia... Ja Dali-l vahest piisab ka õigustuseks see, et TEMA on ju geenius :)

Märksõnad, mis veel raamatuga seonduvad - on näiteks:
"Kuivand ila" - Dali nautis seda ja üritas seda hoida tööd tehes. Ehk kui ta pärast magamist asus maalima, ning oli ila mis tema suuäärde oli kuivunud, siis ta leidis selle alahoidmisega tegelemisest palju naudingut :)
"Päraku-teemad" - Dali perverssused...
"Sürrealistid" - Dali on kahtlemata üks ajaloo suurimaid. Kuid päevikus saab tuttavaks ka teiste omaaegsete kuulsate sürrealistidega, nagu näiteks Breton. Ja muidugi nende omavahelistest suhetest.
"Ameerika elu keskpärasus" - üks lõik, kus mingi noormees palub Dalilt infot, justkui ülistades Ameerikat. Kuid Dali lahendab olukorra omale sarnase sarkasmiga. Ja ometi tema elu ajal armastati ja jumaldati ning räägiti temast väga palju Ameerikas. Tegelikult Dali teadis, kuidas asjad tegelikult on ning miski pole ju ka tänapäeval muutunud :)
"Edetabel" - Dali andis hinnanguid kunstnikele nagu Da Vinci, Picasso, Vermeer ja Raffael...koostas edetabeli isegi... - väga hea!!!!! See on vastu vahtimist kõigile neile, kes laidavad maha edetabelite koostamise :) Justkui kunstis EI SAAKS hinnanguid jagada, ega punkte anda, ega inimesi või kunstitöid edetabelitesse toppide. Noh, igatahes Dali suutis seda... ja mina ka :) Võibolla ongi see killuke geniaalsust minus, et ma suudan... nagu Dali :)
"Maarja taevaminek" - Dali joonistas oma maalide naistele oma jumaldatud Gala näo. Moderna Museetis oli ka üks, aga mitte SEE kuulus maal...
"Ninasarviku sarv" - Dali nägi pea kõikides oma maalides ninasarviku sarvede laadset kompositsiooni :) Mina küll ei näinud... ehk mõnes... aga mitte nii paljudes nagu tema ise :)
"Oma väljaheidete uurimine" - jälle üks Dali perverssustest :) See oli millegipärast tema jaoks oluline.
"Peeretused" - Sellest on raamatu lisas (arvatavasti Dali enda kirjutatud) peaaegu teaduslik uurimine :) Lahterdatud liikidesse ning Dali jaoks ilmselt tõeline kinnismõte.
"Inglid" - need kummitasid Dali-t elus igal pool

Lisaks pakub raamat terve tea Dali häid ütluseid. Mõned neid võiksid vabalt toimida aforismidena, mõned on lihtsalt teravad ja mõnusad sõnademängud. Siin mõned näited:
- Kui olete keskpärane, siis võite maalida kui tahes halvasti, ikka saadakse aru, et olete keskpärane.
- Lapsed pole mind kunagi eriti huvitanud, veel vähem aga nende joonistused .Maalija lapses teab, et see, mis ta on teinud, on halvasti tehtud, kriitik lapses teab samuti, et tehtu on halb. Lapsel, kelles on nii maalija kui kriitik ja kes teab, et ta teab, et pilt on halb, ei jää muud üle kui öelda, et pilt on väga hea.
- Kuidas saab sekundikski uskuda mingit banaalset melodraamat, kus kaamera jälitab mõrvarit kõikjal ja näitab teda isegi tualettruumis kätelt vereplekke maha pesemas?
- Ainuke asi, mida maailmas pole kunagi piisavalt, on liialdamine
- Mis on mood? See mis läheb moest ära.
- Ainuke vahe minu ja hullu vahel on see, et mina ei ole hull.

Lisaks sai veel ühe hea mõtte dieedipidamise juurde, mida võiks katsetada :) Nimelt arvab Dali, et söömise juures pole neelamine oluline. Et mingid vaimulikud ka kusagil paastusid nii, et võtsid toidu suhu, mälusid läbi ja siis sülitasid välja :) Joomisega muidugi nii päris teha ei saa, aga söögiga - miks mitte? :) Kõht saab võibolla täis ka närimisest. Söömine on ju paljustki seotud inimese psüühikaga.

Veel sain raamatust teada, et Stefan Zweig tegi oma naisega koos topelt-enesetapu. Kui ma ei eksi siis kunagi 50ndatel. Ta oli veel Dali-d ka kaasa kutsunud kuhugi Brasiiliasse vist. Dali aga ei tahtnud minna, sest ei salli sealset kliimat. Kui õudne tegelikult - vähe sellest et enesetapp, aga võtta oma naisega koos otsus, et tappa endid koos ära... see raputas mu läbi päris korralikult! Ja see polnud ju lihtsalt Dali šokiteraapia... või oli?

Kummaline, et ma kõik need perverssused kõrvale jättes leidsin Dalis nii palju ühist oma tütrega. Mul tütar ka kunstinukverd - joonistab nii ilusti ja üha paremini, niiet kes teab, äkki on kunagi Daliga sarnane geenius :) Aga näiteks tema ka peab ennast üliparanoiliseks ja Dali rõhutas seda ka mitmeid kordi. Lisaks võib järeldada Dali ütlusest, et "liblikad on alati LIIGA suured", et ta kartis liblikaid. Ja sama on ka minu tütrega. Kuigi mõlemad on võimelised neid joonistama. Ja selliseid pisikesi sarnasusi oli veel ja veel :)

Kusjuures Dali ütleb, et juba lapsepõlvest peale on ta pidanud end eriliseks ("teistuguseks kui ülejäänud surelikud"). Aga kas seda ei tee mitte kõik inimesed. Kas tõesti mõni inimene peab end tavaliseks ja massi hajuvaks tüübiks? Mul on tunne, et iga inimene tunnetab enda erilisust. Aga ma võin muidugi ka eksida. Madala enesehinnanguga inimesed võivad ehk seda väita, et nad välja ei eristuks, aga tegelikult südames ju ikka arvab igaüks, et tema on isemoodi ?!

Kohati oli tunda ka sellist meelega iga hinnaga eristuda püüdmist. Näiteks Dali meelest kõik tähtsad emotsioonid sisenevad tema kehasse küünarnuki mitte südame kaudu. No kamoon... seda ta ometi ei arvanud "päriselt" :) Eriti "kunstnik", kelle töid ju nauditakse silmade kaudu :) Paljudes asjades muidugi üritas ta lihtsalt "ärritada" teisi sürreliste... aga seda peamiselt oma maalide mitte sõnadega, kuigi ka sõna võttis ta palju ja tulihingeliselt.

Lisaks "Maarja taevaminekule" töötab ta nende Port Lligatis päevikut peetud aastate jooksul ka selliste maalide kallal nagu "Kristus ristil", „Corpus hypercubicus“, ja Vermeeri Pitsikuduja ümbertöötlustega. See kui täpselt ja aeganõudvalt ta oma tööd tegi, see on ju suurte kunstnike juures päris sarnane. Ma ei tea, võibolla Jackson Pollock loopis oma värve ja tegi oma töid kuidagi kiiremini, aga pean just konkreetseid kujundeid maalivaid kunstnikke silmas. Kes võibolla ka abstraktseid või sürreaalseid asju maalivad, kuid siiski konkreetsete elementidega. Ja Dali maalis oma maale kaua ja seda on ju ka töödest näha. Näiteks ühe põlveõndla ühes päevas või nii. Raamat annab sellest kunstniku igapäevatöö köögipoolest hea tunnetuse.

Mõnedel päevadel Dali sissekanded oma päevikusse mõjusid justkui tema maalid. Seal oli nii palju kunsti sees ning need kujundid, millega ta siis kirjeldas teatud päevasündmust või asja - see oli nagu sõnades Dali maal, kui nii võib öelda... eriti mida päevik edasipoole, seda rohkem. Aga tervikuna ei mõjunud küll see päevik sürreaalsena vaid ikka nagu "kunstiku päevik" :) Ja väga enesekeskse kunstniku päevik. Armsalt kõlas pidevalt läbi see, kuidas ta oma venelannast abikaasat - Gala -t jumaldas. Ja muidugi oli Dali enda meelest ka Hitleri hukatuse põhjuseks... tegelikult oleksid nad „peaaegu“ kaks korda kohtunudki...

Hinnang: 4 (raamatuna päris põnev, nagu ühe maailmaajaloo kuulsaima kunstniku elulõik võib olla, kuigi kirjanduslikus mõttes ei midagi erilist. Tõlge oli küll kahtlemata väga hea! Selliste utoopiate ja tihti võõrsõnadega rikastatud teksti polnud vist väga lihtne tõlkida... Minul tekkis küll Dalist kui inimesest pilt, õigemini kinnistus minus see arvamus, mis oli juba eelnevalt. Eks ta üks krutskitega tüüp oli. Aga heatahtlik ja rõõmsameelne, kuidagi positiivne. Ning muidugi huvitav, nagu kõik suurkujud :) Ja tal oli igati õigus ennast "geeniuseks" pidada. Sest ta tööd on tõeliselt geniaalsed. Kusjuures oma geniaalsuses teadis ta juba ette, et mina seda raamatut kunagi lugema satun. Nimelt ühel hetkel tuli mulle lugedes aevastus peale ja raamat kukkus käest. Ja kui ma suvalisest kohast avatud raamatu kätte võtsin ja sealt üheainsa silmatorkanud sõna lugesin, oli selleks "Terviseks!" :))

Paradiis - Tõnu Õnnepalu

Õnnepalu Hiiumaal asuv lapsepõlve mängumaa taaselustub tema mälestustes kui ta veedab seal kandis praeguses aegruumis ühe nädala. Eesmärgiga kirjutada sellest, mis oli ja millisena see peegeldub talle täna vastu. Ehk sellest, mis on jäänud talle südamesse ja hinge. Mõnuledes nostalgias ja inimeste hingedes, kes seal kunagi elasid. Ja selles õhustikus, mis justkui on veel ju ikka seal, aga samas ei ole enam ka. See aeg on möödas. On uus aeg, kuid õnneks mälestused elavad edasi, meie sees. Ja Õnnepalu puhul helisevad nii kõvasti ja nii armsalt realiseerudes seeläbi kirjanduseks, et ka teised saavad sellest osa. Ning samaga hea võimaluse mõelda omaenda lapsepõlve mängumaadele ning "Helmidele"ja "Mopidele". Ühtlasi toimib see justkui meeldetuletusena nendest TÕELISTEST väärtustest. Kui vaid oskaks seeläbi ka praeguse hetke elust need üles leida ja oma sisse talletada. Aga need on juba uued mälestused ja täiskasvanu tundemaastiku hoopis tundetumad versioonid nendest kaasahaaratavatest hetkedest, mis lapsena hinge külge kleepusid.

Üks, mis silma torkas või ridade vahelt aimata võis, et Õnnepalul ei ole vist endal lapsi. Tema mõttearendustest loeb seda igatahes välja. Tema väärtushinnangud on sellest kohast nihkes minu omadega, kuigi teistest kohtadest oleme samal lainel. Lõik: "Ja meil kõigil on omad tunnipalvused, mida me peame pidama ja peamegi, tihti enda teadmata, läbi elu. Sest muidu ei saagi elu läbi. Nii nagu Helmil oli pliidi alla tule tegemine hommikul ja kellapommide üles vedamine õhtul, kuni jäi vedada veel ainult üks pomm, sest kell enam ei löönud ja lööma pommi ei saanud enam vedada. See kell on nüüd sealt majast ära viidud. Helmi sünnikoju, kus „rootslased“ suvitamas käivad. Ja kas see pole ka ükskõik, kuhu saavad ükskord meie asjad?" - sellest õhkub küll luulelist kurbust ning ehedat ettekujutatavat filmilikku mälestusehõngulist maaidülli. Ka meil oli lapsepõlves vanaema juures kellapommiga kell :) Aga inimene, kellel on lapsed, sellel ikka kõikide asjadega päris ükskõik ei ole, et kuhu need saavad. Vähemalt minul ei ole. Näiteks tahaks ma, et mu raamatukogu ei läheks sajas ilmakaares laiali, vaid et need jääks ühele lapsele, kes kõige rohkem kirjandust naudib. Kõige lahedam muidugi kui need jääks maakoju, kuhu kõik lapsed saavad tulla ning neid raamatuid seal lugeda ja lapselapsed :) Aga et nad oleks koos ning et nad oleks olemas. Ehk sellega ongi minu jaoks kummutatud Õnnepalu väide või siis antud eitav vastus tema küsimusele :)

Raamatut lugesin praktiliselt ühte jutti (olime maal, K puhastas villa ja mina lugesin talle kõva häälega ette) ja ma soovitan tungivalt nii tehagi. Kaanest kaaneni. Minul jäid umbes 40 viimast lehekülge järgmisse päeva. Ja kui esimesel päeval lugedes justkui sellest loost endale pesa punusin, sukeldusin sellesse uduselt pehmesse mälestuste pagasisse, siis teisel päeval selle lõpuga ma enam ei haakunud nii hästi. Midagi oli nagu vahepeal juhunud, mingi mõttelõng katkenud või atmosfäär lõhutud. Ilmselt oleks vaja selles tundes olla algusest peale kuni lõpuni välja, nii mõjuks see kõige tugevamini.

Meie maamajas on ka alõtšad ning tundsin täiesti ära Õnnepalu mõttevoolu, mis neid kollaseid puuvilju ilmestab. Meie ka ei oska nendega midagi peale hakata :) Veel tundsin ära mõtte, et raha ja hind võtab ära asjadelt väärtuse. Nagu kirjanik ütleb: "Meretagust huvitavat maailma pole enam olemas. See on kõik üks harilik maailm. Ja neid asju saab poest lihtsalt raha eest ja nendesse saab samuti sõita lihtsalt raha eest. Aga raha on nagu nõidus, mis muudab asjad väärtusetuks prügiks ja kohad üksteisega sarnaseks." Täpselt nii see ongi. Ja sellel, kellel on antud, suudab selle ka lihtsalt nii ilusatesse sõnapiltidesse pildistada. Kunagi, kui ei saanud reisida kuhugi, siis kõik see välismaa tundus nii maagilisena. Nüüd kus ma pool elu olen Eestist ära elanud, ei oska ma seda mõnu sellest maailmanägemisest enam niimoodi tunda. Pigem tahaks koju :) just nende juurte juurde lähemale...

Minu lemmiklõik raamatus oli aga üllataval kombel hoopis Pariisiga seonduvalt: "Kui ma esimest korda Pariisi jõudsin, oli talv ja ilmad olid külmad. Mul polnud üldse raha. Nii palju siiski, et ma sain proovida seda, millest olin unistanud: istuda kohvikutes. Raamatutes on ju nii, et sa kohtad seal kedagi. Ma ei kohanud. Aga hetkekski ei arvanud ma, et raamatud võivad valetada. Viga pidi olema milleski muus. Sest miks see on nii: nii paljud näod ja ei ühtegi nägu, nii paljud kehad – eemalt – ja ei ühtegi lähedal. Nii paljud hinged inimeste silmades, ja ei ühtegi hinge." Tuli ka Anton Nigovi, ehk Õnnepalu enda pseudonüümi alt kirjutatud "Harjutused" meelde. See kurva alatooniga üksindus - see lõiguke ongi "luule". Minul endal oli Pariisiga natuke sama moodi. Ainult, et kohviku asemel läksin ma Eiffeli torni. Kõrgeimale platvormile. Aga Pariisis ei kohanud ma samuti kedagi... mitte nii nagu filmides ja raamatutes inimesed seda teevad. Ning kummalisel kombel tõesti on see kujutis mul endiselt alles, nagu see siiski nii peaks ikkagi olema ja nii peaks ikkagi juhtuma - Pariisi külastades...

Peaaegu terve elu olen mõelnud ka sellele, et miks mõnede inimestega tekib klapp ja teistega mitte. Samuti, et mõned kohad poevad hinge ja teised ununevad praktiliselt kohe kui on sealt minema sõitnud. Võibolla on tõesti nii nagu Õnnepalu väidab, et ju meil on siis sellelt paigalt või inimeselt midagi õppida... et nii leiavadki nad tee meie südamesse? Võibolla tõesti. Inimestega on see kindasti nii, vähemalt on see üks oluline osa hingesuguluse tekkimisprotsessist. Seda tunnen ma ka praegu oma ümber olevatele ja äsja tekkinud või tekkimas olevatele suhetele mõeldes. Kuid kohtadega... kas neil on ka siis otseselt midagi õppida? Jah, kui meenutada maal vanaema juures sai ju heinategemist õpitud, puude lõhkumist ja riita ladumist, marjakorjamist, moosikeetmist, ahjus keerusaiade valmistamist, karjas käimist, lehmalüpsmist ja piima kurnamist, aiatöid ning isegi suusatamist ja jalgrattaga sõitu... see kõik ju seondub selle kohaga...

Hinnang: 4+ (mõnus kui niimoodi päris elust võib ammutada päris ehtsaid armsaid ning hingega karaktereid. Need panna liikuma raamatulehtedele täpselt samamoodi, nagu nad ka praegu seal kusagil kaugel Hiiumaa nurgas võiksid tegutseda ja toimetada, kui oleks SEE aeg. Ilus ballaad tollele ajale ja sellele kohale! Tundub, et ka nimi on sattunud just sobilik - seda nii kohale kui raamatule :) Ja kõik selle armsuse on Õnnepalu oma soojade sõnade ja mälestustega sidunud üheks kauniks tervikuks. Isegi koer Mopist jääb nüüd kõikidesse lugejatesse armas mälestus... sest Mopi oli koer, kes "haukus ennast vabaks". Ja tema pärast lahkusid Paradiisist kassid :) Millegipärast alati Õnnepalu raamatuid lugedes tunnen ma mingit suurt tänulikkust, et ta on avanud ennast. Aga miks ka mitte siis tänusõnad niimoodi siit teele saata... vaevalt, et need kohale jõuavad, aga kasvõi mõttenagi hõljuks läbi kübermaailma teede ja tänavate sinna "orrisaarde" - Aitäh, Tõnu, et jälle jagasid meie kõigiga seda, mis Sinu sees on! Ma olen nüüd nii Sinu mälestuste võrra rikkam kui ka sain rännata omaenda sarnastes situatsioonides ning mälestustes Virumaal Tamsalu kandis... ja see on niiiiiii mõnus :))

Ämbliknaise suudlus - Vanemuine

Nägin kunagi 90-ndate keskel, ehk siis 15 aastat tagasi Georg Malviuse lavastatud "Ämbliknaise suudlus"-t Draamateateri väikses saalis. Sõnalavastuse versioonis olidki vaid kaks näitlejat - Jüri Krjukov ja Ain Lutsepp. Mõnusalt ja ideaalselt intiimne vangladraama. Sellest sai midagi nii erilist, et püsis ja püsib mu lemmiktükina tänaseni.

Sellepärast sai ette võetud ka Vanemuises (samuti välismaalasest lavastaja - Roman Hovenbitzer) valminud muusikaliversioon. Ma arvan, et olen suhteliselt eelarvamusteta (õigemini suudan need endas alla suruda vajadusel), kuigi ma ei ole eriline Koit Toome lauljatalendi austaja, pigem vastupidi (ma vabatahtlikult ikka teda naljalt ei kuula), läksin Nokia Kontserdimajja avatud meelega. Ootusärevuses ja mis seal salata ikka väikse hirmuga, et äkki lörtsitakse mu mälestus sellest üliheast tükist ära. Polnud ma ju nende näitlejavalikutega nõus. Õigemini mitte lihtsalt ei olnud nõus, vaid spetsiaalselt lootsin, et Vanemuine ei topiks neid kahte minu jaoks täiesti nendele sobimatutesse rollidesse (minu jaoks on need karakterid natuke vanemad ning paipoisilik Toome ja oma tegelasega seksuaalset suundumust jagav Liiv, lihtsalt EI ole Valentin ja Molina). Aga ok... kui nii siis nii...näitlemine ongi ju kunst, mille abil on võimalik lõhkuda oma tüpaaži piiridest välja ja tõestada vastupidist.

Natuke põnevust pakkus ka fakt, et see oli mu esimene külastus Solarises asuvasse teatri- ja kontserdisaali. Esimene rida (kuigi piletile oli märgitud kolmas), nagu ikka, et kõige sees veel lähemal olla.

See mis lavalt siis tuli, oligi kõikide mu hirmude täitumine, peaaegu. Õnneks mälestust Malviuse sõnalavastuse versioonist nad lörtsida ei suutnud. Pigem just nimme kinnitasid selle suveräänsust minu lemmikut nimistu tipus.

Uhhh, ei teagi kus kohast alustada seda mis kõik mulle vastukarva käis, sest peaaegu kõik oli vastik või hale või sobimatu ja minu jaoks vastuvõtmatu.

Eelkõige muidugi peaosalised. Kui Liiv-i vead ma vahepeal suutsingi kuhugi aju tagasoppi lükata, siis Toomet vaadata oli suisa ebameeldiv. Tema näitlemine kange ja loomutu. Laulmine ikka see sama Koit Toome (tal oleks nagu õudne vaev laulda... aga Valentin oli jõuline ja tugev ning mehine mees) ja mul oli tõeliselt kahju enda pärast, et ma seda vaatama olin tulnud ning et raha oli justkui ära visatud selle amatöörluse peale. Ma ei uskunud sekundikski tema karakterit ja rääkimata sellest, et oleks tekkinud mingi kaastunne või veelgi vähem- samastumine. Liiv jällegi markeerib üle homoseksuaalsust. Palju targemalt ja kavalamalt saaks teha sellise rolli. Näiteks nagu Krjukov omal ajal Draamateatris. Võibolla see oligi kõige suurem viga... kui ma poleks enne näinud Krjukovi versiooni, siis suure tõenäosusega ma oleksin suutnud Liivi rolli vastu võtta küll. Kes teab, võibolla see oleks mulle isegi meeldinud. Aga sellelt tasandilt kahjuks ei mõjunud see mulle kõige vähimatki. Kohe täiesti külmaks jättis. Lauluhäält tal ju on, aga see ülemarkeerimine rikkus kõik ära. Näitlemist peab ikkagi õppima ja tavaliselt sellele vastavale haridusele lisaks peab veel selleks ka kasvama. Lihtsalt lavale astudes on loomulikkusest näitlejad tõeliselt vähesed... ma ei teagi sellist... võibolla mõni filminäitleja on debüüdiga kunagi üllatanud. Aga üpris paljud talendid saavad koolis ka muidugi valmis.

Tanja laulmine mulle isegi meeldis. Tema pakkus ka ainukese misanstseeni kogu etenduses, mis mulle tõeliselt mingi emotsiooni tekitas - see kuidas ta haigevoodis oleva Molina juurde lendas ja sealt ära. See lend oli nii kiire ja kuidagi naljakalt karikatuurne, et see mõjus. Aga, kas seegi pole paljuütlev, kui "lend" on kõige mõjuvam etenduse stseen?! Kahjuks oli samas tema diktsioon nii kehv, et ma pidin lugema ingliskeelseid subtiitreid, et teksti jälgida ja sellest aru saada. Ei meeldinud mulle ka kõik need kõrvalosad, aga see võibolla juba selletõttu, et peaosadel oli selline mõju mu üle. Ainukesed, kes meeldisid olid ema ja tüdrukusõber (Siiri Koodres ja Karmen Puis). Nende esimene laul oli ka kõige lähemal sellele, mis meelde jääks ja hinge läheks... aga tänaseks on ka see ununenud (see kus neil käed hakkasid teineteisele lähenema). Pidevalt ootasin ja lootsin, et nende naiste hääli saab veel kandvamates lauludes etenduses kuulda, aga nad tulid ikkagi peamiselt koori-lauludes sisse hiljem. Kahju!

Ega koorile ja tantsijatele ei saa ka midagi ette heita. Aga no koreograafia oli küll iidamast aadamast, sada korda siin seal nähtud. Mõnes kohas liiga naiselik meestele ja kokkuvõttes üldse paras pettumus. Seal olid ju proffid tantsijad, kellele oleks võinud midagi nõudvamat ja kahtlemata ka huvitavamat tantsimiseks anda.

Kui tikutulega otsida veel midagi mis meeldis, siis mõned kostüümid, aga kunstikutööd päriselt kõrgelt hinnata siiski ei saa, sest Toome "praeguse hetke" kuum kukepoisi soeng pidas vastu kõikidele peksmistele ning üldse oli kuidagi sobimatu sellele karakterile ja sellesse aega.

See ärakaebamine, mis draamaversioonis oli lahendatud kuidagi hästi diskreetselt ja sügavat kurbust tekitavalt, esimesel korral lausa puändilikult ehmatava reaktsiooni esile kutsudes, muusikalis oli see ilmne ja lihtne ning ilma sügavama dramaatilisuseta. Pigem nagu just muusikalivormile omase pinnapealsusega lahendatud.

Samuti jäeti välja mängimata need piinamised. Isegi see "väiksesse kambrisse hunnik mehi kokku aetud" -stseen oli ju kunstiku poolt päris hästi lahendatud (liikuvate võimsate hallide, justkui kiviseinte abil), aga lavastaja ja koreograafi poolt jäetud kuivaks. Sinna ometi oleks saanud seda dramaatilisust lisada väänlemiste või mingi dramaatilise elemendi sisse toomisega.

Järjest ja järjest ebahuvitavate lahenditega lavastatud tükk. Ja ometi on alusmaterjal nii tugev ja intrigeeriv ning nii palju põnevaid kaarte kätte jagav - kommunist ja homoseksuaal, kes peavad kongi jagama, ühtlasi ühe armumine teise mehesse ning teisegi soojenemine tavaelus ilmselt täiesti vastuvõetamatu inimtüübi suhtes. Ka palju oscareid võitnud film on mõttekam ette võtta kui visata need sajad kroonid millegi sellise peale tuulde. Muidu veel arvaks, et äkki oli näitlejatel kehv päev... vaatasin kõigele lisaks päevast etendust... aga ei, kogu see asi oli nii valesti tehtud minu meelest (juba baas oli vale), et kui nüüd järele mõelda, siis sellest ei saanudki head asja välja kooruda. Aga see on muidugi minu isiklik maitse ja arvamus. Olen lugenud siit sealt (peamiselt naisterahvaste) kiidulaule. Aga tavaliselt on need olnud stiilis "oi kui nummi on Koit Toome" või siis mõnda erutab see meestevaheline suudlus... (minu nähtud versioonis, ma vist pilgutasin silmi sellel hetkel, aga esimesest reast ja keskelt vaadatuna mina küll midagi ei näinud. Mitte et sellel oleks mingit vahet olnudki. Ega kehva tükki ka tabudega ei päästa.)

See järgmine foto mulle meeldib küll väga, ilmselt värvide pärast :) Fotod on muideks pärit Vanemuise kodulehelt:

Hinnang: 1 (tõeliselt nutune algus teatriaastale. Siit on ainult võimalik ülespoole minna. Ei saa aru, mis on juhtunud Vanemuisega. Veel paar aastat tagasi tuli neilt mitu huvitavat ning head lavastust, aga 2009. aasta oli tõeline pettumuste paraad. Muusikalid pole neil õnnestunud minu maitse järgi juba aastaid. Viimati, mis mulle tõeliselt meeldis oli Tartu Raekojas etendatud Evita. Nüüd aga ei julge seda uusversiooni üldse vaatama minnagi. Maarja-Liis "ei ole" ju Evita... ükskõik kui hästi ta ei laulaks... Matvere muidugi sobiks Peron-iks küll... aga kui vaadata selliseid muusikale nagu "Ämbliknaise suudlus", kaob igasugune muusikalidevaatamise isu ära. Ja ma kartsin ette... oleks pidanud oma intuitsiooni usaldama. Mälestus Draamateatri tükist hägustas mu kaine otsustusvõime. Vaatasin seda ja mõtlesin, et miks see kõik. Amatöörlikud rollid, igavad tantsud, kus pole ainsatki originaalset elementi, ilus muusika küll, aga ei ühtki säravat laulu, mis jääks kummitama... ükski laulja minule ei meeldinud, kuigi Tanja laulmisel ju otseselt midagi viga ei olnud. Kunstnikutöö oli ok, aga samas on ka mõned etteheited, aga pigem ma arvan, et see oli kohapealsete tegijate viga, mitte kunstniku oma. Ja seega ma ei julgeks tükki seda soovitada mitte kellelegi kui ehk paadunud muusikalidefännidele ja ilmtingimata peab olema Toome ja Liivi austaja, sest muidu ei saa kuidagi üle sellest tõsiasjast, et need kes laval tegutsevad ei ole näitlejad. Lisaks laulab Toome kõik oma laulud, nagu tal oleks hirmus vaev laulda. Silmad sellised haledad, haledad - vaata näitena esimene foto siitsamast ülevalt... ja mingis mõttes jääb nagu sellisest mehelikkusest puudu, mis peaks Molina tegelase naiselikkusele olema just vastukaaluks - just nii nagu Krjukov ja Lutsepp olid Draamateatris... Kurb, väga kurb, et selline jama oli. Mul on kahju, et ma seda vaatama läksin. Kahju. Ja rahast on ka kahju.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Ämbliknaise suudlus
„Ämbliknaise suudlus“ toodi esmakordselt lavale Torontos 1992, samal aastal Londoni West Endis ning 1993 Broadwayl. Tony auhindade jagamisel tunnustati „Ämbliknaise suudlust“ parima muusikali tiitliga, kokku võitis lavateos toona auhindu seitsmes kategoorias.

Helilooja John Kander
Libretist Terrence McNally
Laulusõnade autor Fred Ebb
Laulutekstide tõlkija Leelo Tungal
Proosateksti tõlkija Hannes Villemson
Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa)
Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm
Kunstnik Walter Perdacher (Austria)
Valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi)
Koreograaf Antton Laine (Soome)

Osatäitjad: Tanja Mihhailova, Lauri Liiv, Koit Toome, Siiri Koodres, Karmen Puis, Märt Jakobson, Taisto Noor, Jaan Willem Sibul, Tõnu Kattai, Joosep Trumm, Rasmus Kull, Egon Laanesoo, Tamar Nugis, Oskar Puis, Paula Pokinen, Viktor Mägi Balletirühm koosseisus: Daniel Szybkowski, Daniil Kolmin, Elias Girod, Alens Piskunovs, Jonathan Ammerlaan, Vjatšeslav Ladoškin, Matthew Jordan, Anthony Maloney, Fenella Cook, Emily Hughes, Rosamund Ford, Milena Tuominen, Maarja Paugus, Rita Dolgihh, Julia Kaškovskaja Lavastuses osalevad Vanemuise sümfooniaorkester ja meeskoor

Kestvus 2:50

Muusikali tegevus toimub ühes Ladina-Ameerika vanglas. Homoseksuaalist Luis Alberto Molina istub kolmandat aastat alaealise ärakasutamise eest. Elab ta fantaasiamaailmas, et põgeneda vanglaelust, piinamistest, hirmust ja alandamisest. Tema kujutlusi toidavad peamiselt nähtud filmid ja staarid, eelkõige vampnaine Aurora. Just üks selle naise roll köidab ja hirmutab teda eriliselt: ämbliknaine, kes tapab suudlusega. Ühel päeval tuuakse kongi uus vang: Valentin Arregui Paz, marksistist revolutsionäär. Pikkamööda saavad need kaks täiesti erinevat meest lähedasteks. Viimaks jagavad nad omavahel saladusi, millest ka vangla juhtkond oleks huvitatud. Õnnelikku lõppu sel lool aga olla ei saa, sest ämbliknaine ootab üksnes hetke surmavaks suudluseks … Muusikal põhineb Manuel Puigi romaanil „El Beso de la Mujer Araña“.

Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele.
Eesti keeles, ingliskeelsete subtiitritega.
Esietendus 31. oktoobril 2009 Vanemuise suures majas.

Salvador Dali näitus Dalí Dalí (Moderna Museet 17.01.10)

Täna oli viimane võimalus osa saada Salvador Dali näitusest Dalí Dalí, Stockholmi Moderna Museet-is, ehk Moodsa Kunsti Muuseumis. See oli minu jaoks esimene kord oma 2 ja poole aastase Rootsis elamise jooksul, kui sinna majja satun. Ometi olen tihe muuseumide külastaja. Ei tea, kas sellepärast, et sinnaminekul jääb tee peale Rahvusmuuseum (ja seal ma olen mitu korda käinud) või miks, aga lihtsalt pole varem jõudnud. Ometi oli see mu to-do listil juba siis kui Rootsisse kolimine oli alles ees. Noh, napilt oleks ka seekord minemata veel jäänud. Nimelt leidsin Dali näituse reklaami täiesti juhuslikult reedesest Metro lehest. Ja ma viimasel ajal eriti polegi lugenud seda lehte. Ju see oli saatuse sõrm, mis mind juhatas seekord :) Samaga avastasin, et Amy MacDonald-i kontsert on Stockholmis järgmisel esmaspäeval! Ja nüüd on mul ka pilet sinna juba olemas :)

Otsisin kohe riiulist üles Dali enda kirjutatud Geeniuse päeviku, et ettevalmistada oma visiiti maailmakuulsa kunstniku töödega esmakordseks päriselus kohtumiseks. Võibolla olen kusagil varem ka tema tööd näinud, aga teadlikult küll ei meenu, et oleksin. Ja sellist asja ju peaks mäletama... Päevik on päris kummaline, aga mõnusalt loetav. Päris lõpuni ei jõudnud enne vajalikku aega, aga ei jäänud kui mingi 40 lehekülge lõpust, mille loen nüüd kohe otsa.

Igatahes muuseumi jõudes sain paraja ehmatuse osaliseks! Sellist kassajärjekorda pole ma elades näinud mistahes muuseumis. Tuli meelde Madonna-kontsert :) Dali on ikka tõeline superstaar! No muidugi lisaks veel see fakt, et tõesti tegemist on ju nö. viimase võimalusega, sest järgmisel päeval võetakse näitus maha ja see rändab kuhu edasi.

Järjekord läks siiski piisavalt kiirest. mingi 20-30 minutiga sain oma pileti kätte ning edasi tuli piltidevaatamise sappa astuda. Näitus oli jagatud kahte suurde saali. Esimeses saalis olid Dali 30ndatest pärit tööd. Ja teises saalis ka muudest aegadest ning lisaks igasuguseid muid tema poolt viljeletud kunstivorminguid peale maalimise ja graafika.

Minu jaoks terve näituse lemmiktööd, kui nii võib öelda on siin. Ehk kõige pealt TOP 3:

1. Hitler Masturbating

See väike pärl oli peidetud ühe suure teleekraani kõrvale, millest lasti Dali intervjuud ning massiliselt rahvast passis seda ekraani ja ma pidin lausa turnima, et selle väikese maalini pääseda :) Jäi küll mulje, et üsna paljud näituse külastajad üldse seda lahedat Dalilikku naljanumbrit ei näinud. Raamatus Geeniuse päevik kirjutab Dali, et ta kahel korral oleks "peaaegu" Hitleriga kohtunud. Lisaks on Dali öelnud, et tema kinnismõte Hitleri suunal on alati südames olnud apoliitiline :) Aga Hitler oli Dali meelel tugevasti. Ma kujutan ette, et kui Hitler oleks maali valmimise ajal (see valmis muideks minu sünniaastal) olnud elus, siis Dali oleks vabalt võinud selle Hitlerile endale saata või kinkida.

Tegelikult on see masturbeeriv Hitler kuunstilises mõttes üsna eba-Dalilik minu meelest. Ja võibolla sellepärast ka niimoodi silma torkas. Muigele ajas kahtlemata :) Dali olevat öelnud (minu vabatõlge): “Alati kui ma hakkasin Hitleri nahkrihma maalima, mis läheb tema vöölt risti üle õla, pehmus mida väljendab tema sõjavarustuse tuunika ja Hitleri selle alt punnitav liha viis mind hoidvasse ja Wagnerlikku ekstaasi, mis pani mu südame taguma ja ekstreemselt harukordsesse erutatud ärevilolekusse, mida ma pole kogenud isegi armatsemisel." :) Ühel teisel korral tunnistas Dali, et näeb Hitlerit kui masohhisti, kes on otsustanud alustada sõda ja kaotada see sangarlikus stiilis.

Ka Lenini kuju ärritas Dali tundemeeli. Sellest võib lugeda nii tema päevikust kui ka sellel näitusel sai tõendi selle kohta, sest ühel maalil olid väiksed Lenini pead maalitud klaverile.

2. Sleep

See on jällegi just see stiil, mida Dali minu jaoks maalikunstis esindab. Selline sürrealistlik, värviline, temale tüüpiliste harkidega ning mingis mõttes sarnase suure ninaga inimene (tema ise). Rääkides Dali "tüüpilistest" elementidest, siis sellel näitusel ma üritasin tema ninasarviku sarvi leida tema maalidest, leidsin, aga siiski üpris vähe. Küll aga nägin elevandi pealuusid siin-seal :) Sellepärast oligi nii lahe, et sai tema päevikut veel enne näitust lugeda :)

Ma riputaksin sellise, mingis mõttes teatraalse maali küll omale magamistuppa meeleldi. Kahju, et ei saanud selle reprot, see oleks olnud lahe. Maalitud 1937, esindab samaga veel üht Dali kinnismõtete sangarit - Freud-i. Sama stiili on ka teised sürrealistid kasutanud. Eriti see unemaailma kehatus ning une, ehk reaalsusest äraolemises "toetamine". Ja need mahedad, mõnusad värvid on tõeline "puhkus silmale".

3. Dali Vermeer's Lasemaker-i reproduktsioon / Dali The paranoiac-critical study of Vermeer's Lacemaker. (ehk topeltteos, mis toimivad tervikuna)

Kurb muidugi, et arvutiekraanilt ei saa sellest geniaalsusest nii hästi aru, nagu reaalselt neid maalituna kõrvuti vaadates, natuke silmi vidutates ja hägustades. See on üks Dali geniaalsuse tunnustest, et ta oskas neid tervikuid huvitavalt jagada elementideks ning nende abil edastada sama pildi. See maal mõjus kahtlemata minu jaoks veel tugevamalt, kuna olin Dali kinnismõtetest ning samuti tema Vermeeri versiooni avamisest teistele lugenud tema "Geeniuse päevikust". Seda mis talle imponeeris Vermeeri Pitsikudujas (näiteks see, et nõela teravikku pole näha jne) ning kuidas ta seda ümber reprodutseeris. Vermeer oligi üks tema suurtest lemmikutest, kuigi mitte nii suur eeskuju nagu Picasso, keda Dali pidas oma "teiseks isaks". Kuid hämmastaval kombel näen ma Dali maailma ja see tundub minu jaoks palju huvitavam kui see meie tegelik maailm.

Edasi veel mõned tööd, mis olid näitusel üleval ning mis ühel või teisel põhjusel meelde jäid:

The enigma of Wilhelm Tell

See oli ainus maal, mille reprosid oli veel viimasel päeval alles muuseumi müügipunktis. Ja eks sellest saab aru... no kes sellist perversset asja endale seinale tahaks :) Noh, muidugi originaali veel, aga repro? :) Mina küll mitte.. Igatahes oli Wilhelm Tell ka üks tegelane, kes Dali mõtetes pidevalt külas. Teda vist intrigeeris see isa-poja värk. Tal oli vist oma isaga ka eriline suhe. Breton ja ka mingid teised sürrealistid olid selle maali peale raevu sattunud. Minul aga hakkas lihtsalt paha. Mul oli tegelikult pool ajast seal näitusel olles süda paha. Kõik see emotsioon ja võimsus ning kummalised teemad ja perverssused kokku ajasid mul vist sisikonna segi. Lisaks väsisin ma emotsionaalselt täiesti ära. See "Wilhem Tell", oli tõeliselt massiivne, kattis pool esimese saali ühest seinast. Ja jälle need kargud...

Metamorphosis of Narcissus:

Veel üks näide Dali mängimisest detailidega ning kujundite kokkusobitamisega nii, et need kas tekitaksid tervikuna mingi teise moodustise või vastupidi, mingi tervik oleks detailideks jaotatult mingite eraldi eksisteerivate elementide summa. Võimas!

Debris of an Automobile Giving Birth to a Blind Horse Biting a Telephone:

Järjekordne Dali perverssus. Kusjuures maal oli muidu palju tumedam ning ohtukuulutavam kui see siin arvutiekraanil tundub. Pime tänav on atmosfäärina oluline tunde-tekitaja. Avatud tagumik annaks justkui aimu otse vastupidisest, ehk et sünnitajaks on hobune, mitte auto. Loogilisem oleks ka (aja mõttes - enne oli ju hobune ja siis tuli auto)... Aga Dali mängiski tihti loogiliste vastuolulisustega. Ehk siis järjekordne sissevaade "Dali maailma".

Couple with their heads in the clouds.

See on kuidagi nii positivne ja ühendamas nii Dalilikku maastikku (temale tüüpiline kaelkirjak jalutamas esiplaanil), kuid ühtlasi täiesti omapärane teos, mis koosneb kahest erinevast maalist, mis on raamitud mõlemad samuti natuke omapäraselt... (see nägi välja nagu vasest raam) Aga mis minule mõjus, oli selle teose pealkiri ning nende kujude asend ning see mõte mida seeläbi Dali edastab. Mis on meie sees ja et "paar" on selgelt koos ning "samast ainest" ja "samal lainel". Võibolla ka sarnaste unistustega... ehk kokku igatahes "armunud paar".

Ja viimasena näide ka hoopis millesti muust kui maalikunst või graafikast, millest peamiselt näitus koosnes. Seal oli ka Dali disainitud riideid, filme, kujusid, elemente, eksperimente ning muud Daliga seonduvat. Kuid samuti olid esil Dali kujundatud ehted. Ja sellega oma mälestusteringi Dali näituse külastamisest lõpetangi:

Kuid rääkides veel Stockholm Moderna Museet-ist, siis sinna tasub ka nende püsinäitust minna vaatama. Ma arvan, et kindlasti võttis see Dali virrvarr mul silme eest kirjuks ning ma ei suutnud enam piisavalt hästi nende püsiväljapanekusse keskenduda. Ent midagi jäi meelde ikka. Nagu näiteks Peter Tillberg-i "Blir du lönsam lille vän" aastast 1972, Mis kaunistab ka Jonas Gardelli raamatu "Koomiku lapsepõlv" originaalversiooni kaant. Või kõigest 26 aastaselt enesetapu teinud Lena Svedbergi triptühhon vendade Kannedyte ning Lyndon B. Johnsoniga. Kuid eriti maailmanimedega kunstnike tööd, nagu näiteks Warhol, Picasso, Pollock (selle mehe kunstist pole ma kunagi aru saanud, ei saanud ka nüüd originaalis pikalt passides seda tööd), Miro, Max Ernst, Matisse, Modigliani või Edvard Munch. Kõik nad on selle muuseumi seinte vahel olemas ja mitmed neist mitmete ja mitmete töödega. Ehk Picasso oli see kõigekõigem minu jaoks isiklikult. Naljakas kokkusattumus. Ka Dali Geeniuse Päevikus olevas "kunstnike edetabelis", oli Picasso tipus :) Või oli see nüüd Raffael... igatahes pidas Dali Picassost väga lugu.

Sellistel näitustel käies tekib paratamatult tunne kui palju vaesemad on inimesed, kes ei viitsinud Dali näitust vaatama minna. Kusjuures lahe oli, et kohalik eestlaste kogukond oli küll agaralt esindatud. Jooksin seal kokku isegi kahe P klassikaaslase perega. Minu 9 aastane aga jäi koju. Ta küll lubas tulla kaasa minuga, aga kui asjaks läks siis teatas, et ta ikka ei tahaks. Ja pärast seda kui ma olin Dali raamatut lugenud, kunstniku kinnismõtetest kaka, peeretuste ja igasuguste perverssuste kohta, siis mõtlesin, et ehk ongi targem poissi mitte sundida seekord kaasa tulema. Kas ta olekski sellest kõigest aru saanud? Kahju muidugi, et vanem laps ei näinud. Temas on Daliga hämmastavalt palju sarnast (alates muidugi kunstnikukäest), aga sellest kirjutan täpsemalt kui Dali Geeniuse Päeviku raamatu lõpuni loen ja selle üle arutlen.

2009.aasta DTA - Danzumehe Teatriaasta Aunimetused

Tänavune aasta oli minu jaoks teatri mõttes rekordiline. Ma ei usu, et ma kunagi mõnel aastal veel nii palju teatrisse saan. Mitmete asjade kokkumäng – palju tükke oli nägemata, palju ringi rändamist mööda Eestimaad ja sai meeldiva kasuliku ja vajalikuga ühendada. Lisaks muidugi tehakse ka väga huvitavaid tükke ning õnneks jagub lemmiknäitlejaid ning –lavastajaid kõikidesse Eesti teatritesse ja neid tegijaid on palju, kelle töid ei taha ”mööda lasta”. Sellepärast olin ehk ka ise tavalisest ahnem. Kindlasti ka see ”Eesti kultuuri nälg”, mida välismaal elades tunneb mitmekordselt.

Kuna neid teatritükke sai tänavu nii palju nähtud korrigeerisin tugevama õigusega ka kandidaatide määra. Lisasin mõned kategooriad ja seletan mõne sõnaga mõtteid juurde okma valikute kohta. Ehk siis siit nad tulevad...

2009.aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras [võitjad, koos täiendavate TOP10(näitlejad) ja TOP20(lavastused) edetabelitega selguvad jaanuarikuu jooksul] :

Arvesse lähevad 87 lavastust, mis esmakordselt nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2009.

PARIM ETENDUS (11 kandidaati)
Esimesed suudlused - Endla
Hecuba pärast - Linnateater
Ingel, ingel, vii mind taeva - VAT Teater
Kes kardab Virginia Woolfi? - NO99
Kiivad armastajad - Kristjan Üksküla projekt
Ma armastasin sakslast - Linnateater
Margarita ja meister - Lavaka 24.lend NO99 teatris
Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Pro3
Pea vahetus - NO99
Sügissonaat - Draamateater
Toatüdrukud - Rakvere Teater

Ei saanud kuidagi jätta üht neist siia panemata, et oleks olnud ümmargune 10. Eelmise aasta mitme kandidaadiga 5 parima hulgas figureerinud Vanemuine (Ruja, Kogutud teosed, Koidula veri) on tähelepanuväärselt kadunud täiesti "pildilt". Tegelikult ei ole mul ühtki Vanemuise tükki terves Top 30-s, alles 31. on "Imearst" (ma kuupeale kippuva kuninga lugu ei näinud, mis tunnistati aasta parimaks Vanemuise lavastuseks). Ugala pole küll siin nimistus esindatud, kuid neil on 2 etendust Top 20s sees "Küünlad põlevad lõpuni" ja "Väike Tjorven Soolavareselt", lisaks veel üks Top30s. Esimest korda on minu Top30s figureerimas MTÜ Kell kümme ja Theatrumi tükid.

PARIM LAVASTAJA (10 kandidaati)
Aleksandr Pepeljajev - Margarita ja Meister (Lavaka 24.lend/NO99)
Andres Noormets - Mässajad (Endla)
Eili Neuhaus - Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Pro3)
Elmo Nüganen - Ma armastasin sakslast (Linnateater)
Elmo Nüganen - Meie, kangelased (Linnateater)
Hendrik Toompere jr. - Toatüdrukud (Rakvere Teater)
Jevgeni Ibragimov - Mängurid (Nukuteater)
Kristjan Üksküla - Kiivad armastajad (Kristja Üksküla projekt)
Peeter Tammearu - Väike Tjorven Soolavareselt (Ugala)
Uku Uusberg - Pea vahetus (NO99)

Kõik need lavastused on väga hästi lavastatud - ideederohked, julged, detailirikkad, "erilised". Eesti teater võib olla väga uhke, sest väga palju lavastajaid oleks veel väärinud siin nimistus figureerima: Kasterpalu, Ojasoo, Mäeots, Võigemast, Koldits, Toikka, Sammul, Peterson, Karusoo ja Soots kui nimetada need, kes esimesena "välja jäid". Kuid nimekiri on veelgi pikem! Kõigele lisaks jäi esimesena välja Noormetsa teine tükk-"Ballettmeister". Eesti teater on nii elujõuline ja HUVITAV!

PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS (5 kandidaati)
Detektiiv Lotte (Vanemuine)
Kiivad armastajad (Kristjan Üksküla projekt)
Limpa ja mereröövlid (Ugala)
Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Pro3)
Pea vahetus (NO99)

Kuna tänavu ma eriti palju muusikale, oopereid ja operette ei jõudnud vaatama, siis laiendasin "piire" ja võtsin kaasa kõik tükid, kus live-muusika keskmisest olulisemat rolli mängis.

PARIM MEESPEAOSATÄITJA (10 kandidaati)
Aarne Üksküla - Nürnberg (VAT Teater)
Ago Anderson - Ballettmeister (Endla)
Hendrik Toompere jr. - Boulgakoff (Draamateater)
Hendrik Toompere jr. - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99)
Mikk Jürjens - Kiivad armastajad (Kristjan Üksküla projekt)
Peeter Volkonski - Imearst (Vanemuine)
Priit Võigemast - Pea vahetus (NO99)
Tõnu Oja - Aabitsa kukk (Draamateater)
Tõnu Oja - Vääärviid (VAT Teater)
Üllar Saaremäe - Cyrano de Bergerac (Rakvere Teater)

Väga väärikas nimekiri kukkus välja - nii noori algajaid kui ka vanameistreid... Kuigi tihe rebimine läheb lahti kolme-nelja vahel... mõista, mõista, kes need on?

PARIM NAISPEAOSATÄITJA (10 kandidaati)
Anneli Rahkema - Toatüdrukud (Rakvere Teater)
Anu Lamp - Meie, kangelased (Linnateater)
Katariina Lauk - Ingel, ingel, vii mind taeva (VAT Teater)
Külli Teetamm - Ma armastasin sakslast (Linnateater)
Maria Peterson - Maarja kuulutamine (Theatrum)
Marika Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99)
Tiina Mälberg - Toatüdrukud (Rakvere Teater)
Ülle Kaljuste - Sügissonaat (Draamateater)
Ülle Lichtfeldt - Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Pro3)
Ülle Lichtfeldt - Toatüdrukud (Rakvere Teater)

Kui oleks "Toatüdrukud" võtnud ühise nimetaja alla, siis sellel powerhouse-ile poleks vastast, kuid niimoodi erladi rollidena on kõigil võrdsed võimalused :) Muidugi kui mõrvarlikud kammerneitsid ei lähe kättpidi teistele kallale :)

PARIM MEESKÕRVALOSA (11 kandidaati)
Andrus Vaarik - Meie, kangelased (Linnateater)
Argo Aadli - Hecuba pärast (Linnateater)
Eduard Salmistu - Cyrano de Bergerac (Rakvere Teater)
Guido Kangur - Boulgakoff (Draamateater)
Hendrik Toompere jr. - Aiapidu (Kell kümme)
Jaak Prints - Nafta (NO99)
Lembit Peterson - Linn (Theatrum)
Lembit Peterson - Maarja kuulutamine (Theatrum)
Raivo E.Tamm - Indiate uurimine (Von Krahli Teater)
Sergo Vares - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99)
Veiko Tubin - Hecuba pärast (Linnateater)

Jällegi ei suutnud 10 kandidaadiga piirduda. Kõrvalosasid on ju palju rohkem kui peaosi, seega sellele listile on veelgi raskem pääseda. Kuigi üsna küsitav on, kas näiteks Sergo Varese roll üldse oli piisavalt väike, et seda kõrvaosaks pidada? Ja kes oli üldse peaosas, kes kõrvalosas lavastustes Nafta ja Hecuba pärast? Mina tugevama õigusega lahterdasin sedapuhku siis niimoodi.

PARIM NAISKÕRVALOSA (11 kandidaati)
Carita Vaikjärv - Nii nagu taevas (Ugala)
Eva Klemets - Onu Tomi onnike (NO99)
Ines Aru - Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Pro3)
Kaili Viidas - Ballettmeister (Endla)
Külliki Saldre - Imearst (Vanemuine)
Liina Olmaru - Grafiti (Ugala)
Liis Laigna - Ballettmeister (Endla)
Marika Vaarik - Kuidas seletada pilte surnud jänesele (NO99)
Marin Mägi - Cyrano de Bergerac (Rakvere Teater)
Mirtel Pohla - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99)
Mirtel Pohla - Nafta (NO99)

Säilitades tasavõrdsust, on ka siin kategoorias 11 nime. Braavo NO-teater! Tervelt 4 nimetust!

PARIM ANSAMBLIMÄNG (15 kandidaati)
Ballettmeister - Endla
Hecuba pärast - Linnateater
Kes kardab Virginia Woolfi? - NO99
Kiivad armastajad - Kristjan Üksküla projekt
Kuidas seletada pilte surnud jänesele - NO99
Kummitus masinas - Lavaka 24.lend
Margarita ja meister - Lavaka 24.lend
Meie kangelased - Linnateater
Mängurid - Nukuteater
Mässajad - Endla
Nafta - NO99
Pea vahetus - NO99
Pikk pink - Lavaka 24.lend
Toatüdrukud - Rakvere Teater
Vääärviid - VAT Teater

Fenomenaalne, aga noortel tuleb see palju paremini välja! Neis on mingit kambavaimu, mida suurtes teatrites kohtab haruharva, seda tugevamad on need siinsed noorte kõrvale pääsenud trupid. Selle kategooria käärid tundusid kõige nürimad. Nii raske oli seda nimekirja 10 nime peale kokku tõmmata! Võimatu... sellepärast ongi 15.

PARIM AUDIO-ROLL/ESITUS (5 kandidaati)
Anne Paluver - Hõbepaber
Anu Lamp - Jääaeg 3 (Sid)
Jüri Krjukov - Hõbepaber
Priit Võigemast - Üles (Koer)
Tõnu Aav - Üles (Carl Fredricksen)

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ (10 kandidaati)
Aime Unt - Arbuusisuhkrus
Iir Hermeliin - Detektiiv Lotte
Iir Hermeliin - Ingel, ingel, vii mind taeva
Irena Marecková - Väike nõid
Jaak Vaus - Väike Tjorven Soolavareselt
Jaanus Laagriküll - Küünlad põlevad lõpuni
Krista Tool - Cyrano de Bergerac
Pavel Hubicka - Mängurid
Pille Jänes - Boulgakoff
Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper - Onu Tomi onnike

Nii suuri kui tagasihoidikke lahendusi. Alati ei pea olema "suur", et mõjuda, kuid muidugi suured tööd võivad olla ka võimsad ning mõjuvamad. Lõppude lõpuks on kõik kinni ideest ja selle teostumisest. Mõnikord on need kostüümid, mõnikord grimm, mõnikord valgustus, mis hoopis kunstnikule õnnestumise kätte mängib. Mina märkisin ära lavastuste peakunstniku ja mitte neid, kes võibolla ka oma töö läbi siin lisaks oleks väärt nimetamist...

PARIM SUVELAVASTUS (6 kandidaati)
Aiapidu - Kell kümme
Ballettmeister - Endla
Imearst - Vanemuine
Kiivad armastajad - Kristja Üksküla projekt
Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Pro3
Toatüdrukud - Rakvere Teater

Mõtlesin küll, et kas peaks andma disklaffi dopingu pärast Toatüdrukutele, sest teater on selle võtnud oma tavarepertuaari üle ning seeläbi pole see enam otseselt "suvelavastus". Samas pole ka "Ballettmeister" seda... Kuid mina nägin neid suvel ja minu jaoks nad jäävad "suvelavastusteks"...

PARIM TELEST NÄHTUD LAVASTUS ("Mida varem pole näinud" Max 3 kandidaati)
Nafta (NO99)
Popi ja Huhuu (Draamateater)

PARIM LASTELAVASTUS (6 kandidaati)
Detektiiv Lotte - Vanemuine
Limpa ja mereröövlid - Ugala
Muinasjutt Pöial-Liisist - Endla
Võlurätik - Nukuteater
Väike nõid - Nukuteater
Väike Tjorven Soolavareselt - Ugala

Nagu aimata võib, on mul siin kategoorias üks väga tugev "eelistus". Kuid tähelepanu väärt on kõik kuus tükki.

PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS) (5 kandidaati)
Detektiiv Lotte - Vanemuine
Indiate uurimine - Von Krahli Teater
Limpa ja mereröövlid - Ugala
Mängud tagahoovis - Draamateater
Pea vahetus - NO99

PARIM ORGINAALNE IDEE SEOSES TEATRIGA (5 kandidaati)
Indiate uurimine - lavastuslikud ideed
Kui Harry kohtas Sallyt - videointervjuud
Margarita ja meister - lavastuslikud ideed
Onu Tomi onnike - kunstilised lahendid ja lavastuslikud ideed
Startup - "hommikuteater" ja äriideede genereerimine

PARIM TEATER 2009 (5 kandidaati)
Endla
Linnateater
NO99
Rakvere teater
VAT Teater

Tere tulemast tagasi Linnateater! Ja tere tulemast "esimest korda" VAT Teater! NO99, Endla ja Rakvere jätkavad oma võidukäiku :)

PARIM EESTI AUTORI TEATRITEKST LAVAL (8 kandidaati)
Ballettmeister - Urmas Vadi (Endla)
Boulgakoff - Jaan Undusk (Draamateater)
Hecuba pärast - näitetrupp/Maria Lee Liivak (Linnateater)
Ingel, ingel, vii mind taeva - Andrus Kivirähk (VAT Teater)
Ma armastasin sakslast - A.H.Tammsaare/Elmo Nüganen (Linnateater)
Mässajad - Roy Strider/Andres Noormets (Endla)
Pea vahetus - Uku Uusberg (NO99)
Sigma Tau-C705 - Enn Vetemaa/Erki Aule/Merle Karusoo (Draamateater)

PARIM TÕLKE-TEKST LAVAL (8 kandidaati)
Esimesed suudlused (Endla) Jay D.Hanagan, tõlkija Triin Sinissaar
Imearst (Vanemuine) Brian Friel, tõlkija Krista Kaer
Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99) Edward Albee/Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper, tõlkija Peeter Sauter
Küünlad põlevad lõpuni (Ugala) Sándor Márai, tõlkija Triin Sinissaar
Linn (Theatrum) Jevgeni Griškovets, tõlkija Tiit Alte
Maarja kuulutamine (Theatrum) Paul Claudel, tõlkija Tõnu Õnnepalu
Nürnberg (VAT Teater) Wojciech Tomczyk, tõlkija Hendrik Lindepuu
Sügissonaat (Draamateater) Ingmar Bergman, tõlkija Ülev Aaloe

MÕNUSAIM "ÜLLATAJA" (10 kandidaati)
24.lend - sellest tuleb üks vinge lend!!!
Aleksandr Pepeljajev ja 24.lend - Margarita ja meister - mission impossible accomplished! Uskumatu lavastus!!!
Hecuba pärast trupp - tõeliselt head komöödiat on väga raske teha ja veel raskem välja mõelda!!!
Hendrik Toompere jr. - Vapustav rollideprisma ühes aastas! Lisaks üks aasta tipplavastusti-"Toatüdrukud"...Kuhu veel edasi niimoodi?
Ines Aru - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - endiselt tippvormis!!!
Ita Ever - Uskumatult julge roll :)
Mikk Jürjens - kiivad armastajad - koomiline üllatus :)
"Toatüdrukud" - milline power! milline lavastus! milline elamus!
Ugala lastelavastused - Väike Tjorven ning Limpa - hinge ja armastusega tehtud :)
Uku Uusberg - Pea vahetus - nii mitmetasandiline ja oluline tekst. Kõlbaks lavastamiseks terves maailmas!!!

PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda pole "tähele pannud" või keda polegi õnnestunud varem näha) (6 kandidaati)
Anneli Tuulik - Linn (Theatrum)
Kaia Skoblov - Kas Sulle meeldib porno? (VAT Teater)
Liis Laigna - Ballettmeister ja Mässajad (lisaks ka Raimonds ja Muinasjutt Pöial-Liisist) (Endla)
Maria Peterson - Maarja kuulutamine (Theatrum)
Marta Pulk - Mässajad (Endla)
Tiina Rebane - Nürnberg (VAT Teater)

PARIM KORDUSVAADATUD TÜKK (3 kandidaati laval või telerist uuesti vaadatud etendustest)
Füüsikud (Vanalinnastuudio)
Kala neljale (Teleteater)
Kohtunik Di (Ugala)

KORDUSVAADATUD TÜKKIDE PARIM NÄITLEJA(NNA) (3 mees-, 3 naiskandidaati)
Heino Mandri - Kala neljale
Ines Aru - Füüsikud
Ines Aru - Kala neljale
Leila Säälik - Kohtunik Di
Peeter Jürgens - Kohtunik Di
Rein Malmsten - Kohtunik Di

PARIM TEATRIKRIITIK (3 kandidaati)
Pille-Riin Purje
Ott Karulin
Valle-Sten Maiste

PARIM TEATRIBLOGI (9 kandidaati)
Eliza Day
Keerdtrepp
Ott üle teatri
Püünepealne
Raspe raspeldab
Susapesa
Südamelähedaselt
Teater nõuab nuppu
Teatriarmastus

PARIM TEATRIVÄLJAANNE EESTIS (4 kandidaati)
Postimehe kultuur
Sirp
teater.ee
Teater. Muusika. Kino.

KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk. 5 kandidaati)
Arturi laulud ja aastad (Ugala)
Hingede öö (Endla)
Loss (Vanemuine)
Sekstett a la carte (Vanemuine)
Vana tango (Linnateater)

----------

Lisaks eraldi arvestuses 58 nähtud lavastust, mille esietendus oli 2009.aastal:

PARIM ETENDUS (10 kandidaati)
Esimesed suudlused (Endla)
Hecuba pärast (Linnateater)
Ingel, ingel, vii mind taeva (VAT Teater)
Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99)
Kiivad armastajad (Kristjan Üksküla projekt)
Ma armastasin sakslast (Linnateater)
Margarita ja meister (Lavaka 24.lend/NO99)
Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Pro3)
Pea vahetus (NO99)
Toatüdrukud (Rakvere teater)

PARIM LAVASTAJA (8 kandidaati)
Aleksandr Pepeljajev - Margarita ja Meister (Lavaka 24.lend/NO99)
Andres Noormets - Mässajad (Endla)
Eili Neuhaus - Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Pro3)
Elmo Nüganen - Ma armastasin sakslast (Linnateater)
Elmo Nüganen - Meie, kangelased (Linnateater)
Hendrik Toompere jr. - Toatüdrukud (Rakvere Teater)
Kristjan Üksküla - Kiivad armastajad (Kristja Üksküla projekt)
Uku Uusberg - Pea vahetus (NO99)

PARIM MEESPEAOSATÄITJA (8 kandidaati)
Ago Anderson - Ballettmeister (Endla)
Hendrik Toompere jr. - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99)
Marko Matvere - Ingel, ingel, vii mind taeva (VAT Teater)
Mikk Jürjens - Kiivad armastajad (Kristjan Üksküla projekt)
Märt Avandi - Pea vahetus (NO99)
Peeter Volkonski - Imearst (Vanemuine)
Priit Võigemast - Pea vahetus (NO99)
Tõnu Oja - Vääärviid (VAT Teater)

PARIM NAISPEAOSATÄITJA (8 kandidaati)
Anneli Rahkema - Toatüdrukud (Rakvere Teater)
Anu Lamp - Meie, kangelased (Linnateater)
Katariina Lauk - Ingel, ingel, vii mind taeva (VAT Teater)
Külli Teetamm - Ma armastasin sakslast (Linnateater)
Marika Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99)
Tiina Mälberg - Toatüdrukud (Rakvere Teater)
Ülle Lichtfeldt - Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Pro3)
Ülle Lichtfeldt - Toatüdrukud (Rakvere Teater)

PARIM MEESKÕRVALOSA (8 kandidaati)
Alo Kõrve - Hecuba pärast (Linnateater)
Andrus Vaarik - Meie, kangelased (Linnateater)
Argo Aadli - Hecuba pärast (Linnateater)
Hendrik Toompere jr. - Aiapidu (Kell kümme)
Raivo E.Tamm - Indiate uurimine (Von Krahli Teater)
Sergo Vares - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99)
Tõnu Oja - Vombat (Draamateater)
Veiko Tubin - Hecuba pärast (Linnateater)

PARIM NAISKÕRVALOSA (8 kandidaati)
Carita Vaikjärv - Nii nagu taevas (Ugala)
Eva Klemets - Onu Tomi onnike (NO99)
Ines Aru - Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Pro3)
Kaili Viidas - Ballettmeister (Endla)
Külliki Saldre - Imearst (Vanemuine)
Liis Laigna - Ballettmeister (Endla)
Marika Vaarik - Kuidas seletada pilte surnud jänesele (NO99)
Mirtel Pohla - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99)

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ (7 kandidaati)
Ervin Õunapuu - Loss
Iir Hermeliin - Ingel, ingel, vii mind taeva
Irena Marecková - Väike nõid
Jaanus Laagriküll - Küünlad põlevad lõpuni
Reili Evart - Mtsenski maakonna leedi Macbeth
Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper - Onu Tomi onnike
Vladimir Anshon - Meie, kangelased

Minu jaoks olulised 2009.aastal esietendunud lavastused, mis jäid sellel aastal nägemata:
Endla - Väikesed ajarändurid (piletid olid ka olemas, aga laps jäi haigeks), Tiramisu
Rakvere teater - Ja päike tõuseb (piletid oli olemas, aga näitleja haigestumise tõttu oli asendusetendus); Elu ja kuidas sellega toime tulla
Ugala - Kogujad
VAT Teater - Robinson & Crusoe
Von Krahli Teater - Unistuste vabariik
Tartu Uus Teater - IDentiteet, Theised
Nukuteater - Tere!
Vanemuine - Don Juan; Kuidas kuningas kuu peale kippus, Kuningas Richard Kolmas, Linn, Evita ; Kevade
TÜ VKA lavastajaõppe töö - Sarah Cane "Crave"
Oma Lava – Türgi oad
Estonia - Cosi fan tutte
PolygonTeater - Hapnik
Vana Baskini Teater - Mu kallis lift
Võru Linnateater - Koomiku lapsepõlv
Kuressaare Linnateater - Igavene kapten

Endiselt kroonib mu vanemate, kuid endiselt "repertuaaris" olevate nähasoovituimate tükkide edetabelit No99 "Hirvekütt". Uue aasta oodatuim esietendus on hetkeseisuga märtsikuus Ugalas ilmavalgus nägev Hendrik Toompere lavastus (24.lennuga) - Tom Stoppardi "Arkaadia". Need noored on mind lihtsalt täiesti ära võlunud 2009. aastal :)

Võitjad selguvad koos Danzumehe Filmi, Muusika, Kirjanduse ja Televisiooni lemmikutega - jaanuarikuu jooksul.