Lähitulevik

Ma ei tea kui tihti saan siia midagi üles tähendada lähinädalatel, sest astun kohe uksest välja, et sõita rongiga lennujaama. Sealt edasi Helsingisse ja sealt edasi ootab mind Hiina.

Terve trobikond teatrielamusi muudkui tuhmuvad mu mälus, aga ehk jõuab siiski midagi vahepeal ka üles tähendada, mis viimasel ajal nähtud. Ette ruttavalt võib ära öelda, et parim elamus neist oli Tartu Uue Teatri "Ird, K." Kuid üldisemas plaanis kuidagi kesine teatriaasta jätkub...

Hiinast olen tagasi juuni alguses ja siis tuleb kohe ka Eestisse sõita. Seal toimub üks tööaasta suursündmustest. Ning pärast seda korraks veel Rootsi, aga siis saab siinse tolmu taldade alt ära pühkida ning pere juurde kodumaale kolida täiega. Eks muidugi Rootsi ei jää kunagi kaugeks. Keele ja sidemete pärast ning kindlasti ka töö tõttu saab nii lennuki kui laevaga seda vahemaad veel väisata nii et vähe pole.

Aga praegu siis kraam kohvrisse ja teele. Jooksukingad ja dressid tulevad ka kindlasti kaasa, et saaks Shanghai varahommikus trenni teha ning hiina keeles välja trükitud aadressid, sest seal pidavat inkaga kehvad lood olema... Ainus hiinakeelne väljend, mida tean on "Ni hao" (ehk "Tere")... eks näis kaugele sellega hakkama saab ;)

Isa - Monoteater

Ma usun, et kui keegi kunagi ühe korraliku stand-up koomika showga hakkama saab, siis on see kindlasti Jan Uuspõld. Juba see Isa on suur samm edasi Ürgmehest, kuigi jääb veel natuke midagi vajakka... aga palju puudu ei ole. Puudu võibolla on hoopis sellise asjaga harjunud "publik". Juba hakkas midagi lavalt inimestega suhtlemise laadiski tulema... aga no eesti inimesed on teadatuntud tagasihoidlikud sellistes situatsioonides ning lavalt peab näitleja kogu töö ikka ise ära tegema :)

Loo mõttes on seekord tegemist lapsesaamisele eelnevate "jamadega", edasi sünnitus ning pere esimesed eluaastad koos lapsega... Ehk Ürgmees mingis mõttes jätkab oma loomulikku elurada. Kui meeste ja naistevahelised suhted on minu meelest üpris case by case erinevad ning mina tundsin küll väga vähe ühist "ürgmehe" etenduse mehe ja naise vahelise suhtega, siis lastekasvatamise trallis on juba märksa rohkem üldisemaid sarnasusi. Sellepärast läks minu jaoks küll see "Isa" ka palju rohkem korda. Kuigi terviku mõttes ikkagi liiga vähe. Kuigi kui Ürgmees ajas mind pigem haigutama siis sedapuhku sain ikka paar korda naerda ka :) Eelkõige muidugi tänu Uuspõllu näitlejatöö. Ta lihtsalt oskab olla õnnestunult koomiline. Ja mõnusalt siiski mitte nii hullult ülepakkuv, nagu võiks karta. Aga täiesti sobivas koguses. Tema "naisemängimine" on ka lahedalt mehine ning sedapuhku ka "lapsemängimine" ja täiesti omamoodi :)

Hinnang: 2+ (Uuspõllule kahtlemata kõrgem hinnang, aga see siin on tervikule. Ega vist palju Ürgmehest kõrgem saanudki, aga edasiminek on täiesti märgatav! Ilmselgelt pole mina ka otseselt sellise tüki sihtrühm. Kuigi stand-up koomika austaja olen küll ning vaatan USA ja Rootsi proffide showsid meeleldi kui võimalust on. Youtube-is on ka mõned Jani "Isa" lõigud üleval. Minu maitsekaaslastele ei soovita, aga inimesed üldiselt naersid küll. Eks ta on tegelikult ka täpselt see, mida sellelt tükilt oodata, seega etteheiteid ma ei tee. Ja Jan on tubli ning ma siiski loodan, et ta jätkab ning üritab selle "stand-up koomika kultuuri" meile sisse tuua täiega! )

Vanemuise järgmise hooaja uuslavastused

Appi! Vanemuine on hulluks läinud! 17 uuslavastust järgmisel hooajal... Kas kvantiteet tapab kvaliteedi? Samas kui on niiiiiiii palju, no siis peab ju ka midagi head olema?

Mina kindlustasin juba mõned ära... näiteks nagu Sofi Oksaneni "Puhastus"-e ja Anu Lambi tõlgitud Shaefferi... ja isegi Pakk-u "Kaos"... mis küll hiljem selgus, on "Paanika"-ga triloogias, aga Paanika minule ei meeldinud... noh vähemalt on sedapuhku "naised"... loodatavasti siis ka sisukam? Lavastaja ka seekord teine. Huvitav, et Paanikat peab Vanemuine ise Draamaks, aga Kaost Komöödiaks... ehk žanr ka teine... Kuna näitlejad pole veel teada, jääb ainult loota, et Liisa Pulk on üks nendest ja Külliki Saldre teine Elviste, Jääger või Soomets kolmas... noh, kuna ma ei tea, mis vanuses need naised seal on, siis lihtsalt loobin huupi oma Vanemuise lemmikuid... :)

Igatahes on kindlasti kavas anda endast parim, et jõuda vaatama ka Quevedo, kus külalisena teeb kaasa ka Üllar Saaremäe. See Unduski võidunäidend on üllataval kombel siiani lavastamata! Natuke huvitav on ka "Vihmamees"...Lavastajaks ju perfektsionist Malvius ise. Tema lavastused on tihti vaatamist väärt. Tommingas ka veel osalemas, nagu Quevedoski. Kuigi film on siiani meeles ja Tartusse sellepärast spetsiaalselt vist kah sõitma ei hakka, kui just eriliselt positiivset kära ei kostu. Kuna Huntluts minule meeldis, siis võibolla vaatan ka Tabamata ime uusversiooni selles valguses ära. Aga sedagi ehk ainult juhul kui Tallinnasse tulevad. Olmaru, Tommingas ja Saldre ja mitu muud head tegijat näitlemas...

Härra Amilcar-i Ükskülaga versioon meeldis kunagi vägaväga. See oli päris huvitava sisuga ja lisaks esmasklassiliselt näideldud - Noorsooteater oli vist, kui ma ei eksi. Ei tea, kas julgebki oma mälestust rikkuda. Kui rikun, siis küll sellepärast, et Liisa Pulk on osalemas. Ott Sepa monotükki "Rumm ja viin" tahaks ka kindlasti näha. McPherson on küll nii ja naa, aga kogu pakett tundub piisavalt huvitav. Heliseva muusika lasen küll sedapuhku endast mööda. Ei ole Vanemuine ennast muusikaliteatrina muidu õigustanud, kui erandina Ojasoo superlavastus "Ruja"... Erilised pettumused on olnud "Sugar" ja "Ämbliknaise suudlus".

Nii lahe, et ometi on üks Eesti teatritest julgenud võtta kätte Oksaneni "Puhastus"-e. Ja eriliselt hea meel on, et Marje Metsur ja Liisa Pulk on osades. Sedapuhku tõlkijaks Kalju Kruusa... tal nii põnevad luuletused endal, et päris huvitav, millise tõlke teeb! See tükk on kahtlemata sügise üks suuremaid ootusi lootusi. Mõni teine teater võiks "Kes kardab Virginia Woolfi" stiilis topelt sellega välja tulla. Sellele kindlasti jaguks publikut...

Eelmistest hooaegadest tahaks veel kindlasti ära näha "Kevade" balleti, Eelmise aasta Vanemuislaste parimaks lavastuseks valitud "Kuidas kuningas kuu peale kippus" - ikkagi Uusbergi lavastus. Ja see mees toodab ainult kulda :) Lisaks ülistatakse Janek Joosti osatäitmist sealt taevani, et seda lihtsalt peab siis oma silmaga ka nägema. Kuningas Richard Kolmanda suhtes pole veel otsust teinud. Ühest küljest tahaks, aga teisest küljest, Undi lavastus on veel värskelt meeles. "Linn" on kah vastakaid arvamusi tekitanud. Üldiselt on värske maailmadramaturgia huvitav, aga ma pole kindel, et kas just selle tüki pärast tasuks Tartusse tee ette võtta või mitte. Ninasarvik Ottot tahaks küll lastele näidata, aga nende jaoks on Tartusse sõit liiga pikk ja igav. "Lotte" oli tõestuseks, kuigi tükk ise meeldis neile väga, siis ikkagi kodutee oli liiga pikk.

Ooperitest tundub Maria Stuart kõige huvitavam. Ja Madame Butterfly-d ma kuulaks vaataks ka ülima hea meelega alati...

Lahe uudis ka see, et Vanemuine on saanud viimasel ajal näitlejate koosseisu täiendust - Liina Olmaru, Karol Kuntsel ning muidugi Liisa Pulk!!!

Apelsinid pole ainsad viljad - Jeanette Winterson

Mõnikord, lugedes mõnd raamatut, saad kohe aru, et selle kirjaniku kõiki raamatuid tahaks lugeda. Winterson on minu jaoks üks selliseid. Eesti keeles on ka õnneks juba 5 raamatut temalt ka ilmunud. Kokku on ta avaldanud 19 raamatut. Originaalis ilmus see "Apelsinid pole ainsad viljad", mis on ka ühtlasi tema esimene raamat, aastal 1985 ning sealt alates ongi peaaegu igal aastal ilmunud Wintersonilt uus raamat. Mõnel aastal isegi kaks. Selline "masinavärk" tavaliselt tähendab seda, et raamatuid ei või pidada väärtkirjanduseks (Danielle Steel, Sandra Brown jne jne jne) ning samuti seda, et raamatud ei ole piisavalt erilised. Winterson on oma intervjuudes aga just rõhutanud, et ta püüab iga raamatu kirjutada mingis mõttes erinevas stiilis. (Teadjad inimesed küll ütlevad, et tema stiil on siiski tuntav läbi tema loomingu). See "Apelsinid pole ainsad viljad", oli tema esimene raamat. Tugevalt autobiograafiline ning väga ehe ja vahetu. Wintersoni intervjuusid võib leida youtube-ist ning sealgi ta seletab lahti oma lapsepõlve ning süvausklikku ema, kes oli tõesti selline frukt, nagu Jeanette temast oma raamatus pildi maalib. Tegelikult olevat ta olnud veelgi hullem! :)

Kuigi raamat on palju sügavam, tõi see minule millegipärast meelde Bridget Jones-i. Ei tea kas see britilikkus või briti huumor või mis, aga midagi sarnast leidsin ma siit. Kuigi tegelikult midagi sarnast sisulises mõttes absoluutselt ei ole. Vast ehk peale selle, et mõlema raamatu tegevus toimub Inglismaal ja mõlemas on peategelaseks üks natuke isemoodi naisterahvas. Kuigi lõppude lõpuks, kas mõni naine siin maailmas ei ole isemoodi? :)

Lugu jutustab väikesest tüdrukust nimega Jeanette. Kes on lapsendatud süvausklikku perre. Teda kasvatatakse kristlike väärtushinnangute valguses, kuid temast kasvab usklike õpetuste järgi keegi, kes on just nimelt kiriku poolt täiesti aktsepteerimatu. Nimelt lesbi! See on aga liig nii kirikule kui ka emale. Tee väiksest tüdrukust täiskasvanud inimeseni on muidugi täis igasuguseid sekeldusi, millest osalt kurbnaljakad, osalt päris naljakad ning osalt ka lihtsalt kurvad. Minu meelest kurva alatooniga raamatud ongi need kõige paremad! Sest ka huumor pääseb selliselt pinnalt kõige parememini õitsele. Tegelikult Bridget Jones-ist on sisulises mõttes raamat palju lähemal Jonas Gardell-i raamatutele, eriti "Koomiku lapsepõlv"-ele.

Raamat on üsna lühike - kõigest paarsada lehekülge. Ja lõpuks jääb tunne, et oleks tahtnud "veel", eriti neid süvausklike meelekindlusest tulenevaid naljakaid pildikesi. Ekstreemsused on minu jaoks mõneti mõistetamatud inimeste puhul. Kuidas saab olla nii kategooriline, see on justkui ebaintelligentsuse üks tunnusjooni. Et ei oska nagu vaadata laiemalt kui ainult silmaklappidega oma enda pisikest maailma. Aga tõesti, liiga kiiresti ja ladusalt sai see kõik läbi. Pisike Jeanette kasvas üles ning hakkas ise oma peaga mõtlema. Hakkas tegema oma enda valikuid, mitte ei lasknud oma emal endast üle sõita. Ja nagu ta ise raamatus mõtles nii pani ka mind mõtlema selle raamatu ehk kõige olulisem teema - kui kaugele peame oma sisemise mina alla suruma. Eriti oma vanemate pärast? Kas meil pole mitte õigus olla need kes me oleme ja sellised nagu me oleme? Miks on kellelgi üldse õigust nõuda oma õigust meie üle? Jah, vanemaid peab austama ja muidugi on nad palju meile andnud ning väärivad ka üldjuhul armastust. Kuid sama palju peavad ka vanemad oma lapsi ning nende soove ja inimlikke õigusi austama ja nendega arvestama. Kõigil on õigus oma eluga ette võtta mida nad iganes soovivad. Samuti ei saa lapsed valida oma vanemate tõekspidamisi nagu ka vanemad ei tohiks nõuda lastelt oma kujunenud arusaama järgset tõde. Jätkuks ainult endal mõistust mistahes olukorras jääda sellevõrra mõistlikuks ning just nimelt oma lapse tundeid ja elu valikuid austavaks vanemaks. Olles ise austav, on ehk siis lootust - mitte "õigust", et laps ka meid täiskasvanuna austab ja armastab. Nii olen ma selle enda jaoks lahti mõtestanud ja seda teeb ka minu meelest Winterson puust ja punaseks.

Sama mõtlemisväärseks tõusis raamatut lugedes mulle see elu kummaline tõsiasi, et ma juhindume oma eluvalikutes kaugemate ja teiste inimeste järgi, mitte nii väga selle järgi, mis meil kodus juhtub või mille tunnistajaks me saame lähedalt olla. Nii ka Wintersoni raamatus (ja elus?) on ju pereisa see normaalne inimene ja ema see parajalt hull ning just selline inimene, kelle järgi juhinduda ei tahaks. Ja ometi saama Jeanette-ist lesbi. Ehk ta hakkab armastama naisi, mitte mehi. Kuigi koduses olukorras peaks ja on just mees see armastusväärsem. Samas kui võõrastel inimestel ümber ringi paneb ta tähele mehi, kes on justkui sead... Ning tõesti sealt saab ta ehk ka oma mõjutused armastamaks naisterahvaid. Ja nii on ju ka lihtsamate asjadega meie elus. Me usume näiteks seda, kui kompliment tuleb kelleltki võõralt inimeselt, kuid see, kui keegi oma hea sõnaga toetab, siis tekib automaatselt tunne, et see sünnib armastusest ning mitte adekvaatsest ja ausasast hinnangust. Samuti kui keegi keelab või hoiatab millegi eest... siis kui seda teeb näiteks vanem või keegi kodune, tundub see ülevoolava pabistamisena, kuid kui seda teeb keegi koduväline, siis me mõtleme, ehk tõesti ongi nii. Miks me näeme ja usume paremini/lihtsamalt seda ning laseme ennast sügavamalt mõjutada sellel, mis toimub kusagil mujal või millega mõjutavad meist kaugemad inimesed? Kas see on euroopalik kultuuri eripära või lihtsalt inimlik kurioosum?

Hmmm... ja isegi kui me saame "valida" omale lapse (lapsendades), ei tea, milliseks me ta kujundame (või milliseks ta kujuneb?) ning kes temast kasvab. Sellepärast võtame juba alguses vastutuse ning anname lubaduse enesele (ja lapsele) teda armastada ja austada mistahes olukorras. Aga oma vanemaid me endale valida ei saa... Sellepärast tulebki leppida... või siis minema kõndida :) Mõnikord võib see "minemakõndimine" mõjuda, mõnikord ei aita sellest ka. Oleneb kui suur ego sellel vanemal on ja kas ta on üldse võimeline armastuse nimel ennast muutma või endas alla suruma oma vanemlikku üleolekut (võimuiha?) ning muidugi lõppude lõpuks kui palju ta ikkagi oma last armastab (ja kas üldse!)...

Raamatu järgi on valminud ka kirjaniku enda stsenaariumi alusel auhindu võitnud 3 osaline telesari.

Hinnang: 5- (esimese raamatu kohta, mille on kirjutanud 24 aastane neiu peaks see hinnang olema täis 5, see miinus seal taga on tingitud väga tugevatest võrdlusmomentidest viimaste loetud raamatutega - Woolf, Tikkanen... Ma teadlikult ei tunnegi vist ühtki lesbit. Olen küll elus kokku puutunud, aga see maailm on minu jaoks mõnevõrra võõras. Ja kõik võõras on ju mingis mõttes huvitav. Samas "selle maailma" probleemidega mul sidused puuduvad, küll aga leidsin enda jaoks rohkem kui küll mõtelmisainet just laste ja vanemate vahelistest suhtetest. Ühtlasi inimeste ning nende valikute ja olemuslike õiguste aktsepteerimisega. No lihtsalt ei saa nõuda teistelt inimestelt midagi. Kõigil on õigus armastusele. Olgu see siis sama või eri sugupoolt inimese suunal. Wintersoni lühikesed ja tabavad laused moodustavad Wintersoni stiili. Tema oskus ammutada oma elust põnevaid seiku ning maalida neist usutav ja ehtne maailm, on igati kirjanduslikult õnnestunud. Töölisklassi britid, ajastutunnetus - seda kõike peegeldavad need leheküljed. Igas mõttes huvitav, emotsionaalne ja mingis mõttes ka silmaringi avardav lugemine. Soovitan ja ise haaran varsti järgmise Wintersoni järele!)

Stiilinäitena kirjutan seekord lihtsalt natuke seda raamatu algust. Tekstis on lihtsalt nii palju häid ütluseid ja kirjanduslikku sõnademängu või sisulisi humoristlikke situatsioone või teravat dialoogi, et võiks vabalt igalt lehelt mõne ülestähendamist vääriva lause siia kirjutada...

Nagu suurem osa inimesi, elasin ka mina kaua aega koos oma ema ja isaga. Isale meeldis maadlust vaadata, emale meeldis maadelda, ükskõik millega. Tema oli valges nurgas ja asi ants.
Kõige suuremad linad riputas ta kuivama kõige tuulisematel päevadel. Ta tahtis, et mormoonid tema uksele koputaksid. Valimiste ajal pani ta leiboristide linnas akna peale konservatiivide kandidaadi pildi.
Tema tunded ei olnud kunagi segased. Maailm jagunes sõpradeks ja vaenlasteks.

Vaenlased olid:
Saatan (oma kõikides vormides),
naabrid,
seks (oma kõikides vormides),
nälkjad.

Sõbrad olid:
Jumal,
meie koer,
tädi Madge,
Charlotte Bronte romaanid,
nälkjagraanulid

ja mina, kes toodi mängu selle pärast, et maadluses ülejäänud maailma vastu keegi ka tema poolt oleks. Laste sigitamise osas olid tal äärmiselt müstilised arusaamad - asi ei olnud niivõrd selles, et ta ei saanud lapsi teha, kuivõrd selles, et ta ei tahtnud neid teha. Ta oli väga pettunud, et neitsi Maarja temast ette oli jõudnud. Nii et ta valis paremuselt järgmise variandi ja organiseeris endale leidlapse. See olin mina.
Ma ei mäleta aega, mil ma poleks teadnud, et olen eriline. Kolm tarka meest meie juures ei käinud, sest ema ei uskunud tarkadesse meestesse, aga meil olid lambad......

Haarautuvan rakkauden talo / Hargneva armastuse maja (Soome 2009)

Režissör: Mika Kaurismäki
Stsenaarium: Mika Kaurismäki, Sami Keski-Vähälä (baseerub Petri Karra romaanil)
Olulisemad näitlejad: Elina Knihtilä, Hannu-Pekka Björkman, Antti Reini, Anna Easteden, Tommi Eronen, Kati Outinen, Kari Väänänen, Ilkka Villi, Irina Björklund, Kari Heiskanen

Loo lähtkoht: On mees ja on naine. Neil on juba aastaid viltu vedanud ning nad tahavad lahutada. Samas elavad nad ühise katuse all ning otseselt välja kolida ei taha kumbki. Ühiselureeglid pannakse paika, kuid täpselt üheks päevaks need kehtivadki, sest siis eksib üks ja teine hakkab kättemaksma ja siis omakorda tekib sugupoolte sõda. Kogu sõja keerisesse on veel segatud naistega kauplemise business, mille juured ulatuvad Eestisse. Kõik tegelased on üht või teistviisi sugulased sõbrad või muidu seotud risti rästi...

Reklaamlaused väidavad, et tegemist on "lahutusega Soome moodi". Noh, ma pigem tundsin ära Kaurismäki filmis seekord hoopis mõjutusi Almodovarilt :) Kergelt seebiooperlik, sest tõesti kes on kelle ema ja kes on lapsena lapsendatud ning kõik veel samas kuidagi soomelikult ropp, aga ühtlasi ebasoomelikult temperamentne. Siiski siiski on see kõik peaaegu stiilipuhas. Ja stiilne, et Kaurismäki kasutab nii mõndagi oma venna ja ka iseenda tavanäitlejatest, näiteks alati stiilne Kati Outinnen Yrsa rollis (milline "..." naisenimi) :) Teine allegooria, mis mul mingitel "parimatel" hetkedel tekkis oli näidendiga "Kes kardab Virginia Woolfi?"... See mäng teineteise närvidel just nimelt. Kuigi tegemist pole niivõrd psühholoogilise filmiga, pigem täiskasvanutele mõeldud actionkomöödiaga, milles on seda "täiskasvanute" värki ka tänapäeva norme arvestades "viisakalt" sees.

Lahe oli näha tillukeses kõrvalosas Kari Heiskaneni peategelaste naabrimehena. Tema oli see, kes minult Helsinki Teatrikoolis eksamit vastu võttis. Käskis mul veel karjuda saali teisest "painukaa vittuun jätkät". Kui karjusin, küsis, et kas ma kõvemini ei suuda? Ma siis karjusin nii, et seinad värisesid :) Tegelikult on selles filmis lisaks Heiskanenile ja Outinenile veel neid sealse teatrikooli korüfeesid :) Sümpaatse "palgatud tüdruksõbra" rollis teeb kaasa üks Soomes sündinud näitlejanna Anna Easteden, kes on suutnud saada jala ukse vahele ka Hollywoodis. Näiteks osales ta ühes sealses "täiskasvanute komöödias" - Sideways! Näitlejate tase on üldse minu meelest päris vinge. Kaurismäki saab parima oma näitlejatest välja, kuigi tõesti nagu mainitud, on siin tegemist ka sealsete tippudega.

Loo mõttes pani mind mõtlema, et huvitav, miks ma selles lahutuses olin mehe poolt? Kas sellepärast, et filmi režissör on mees või sellepärast, et see on mehe kirjutatud lugu? Et kui loojad on mehed, siis nende sümpaatia ka automaatselt kuulub meestegelasele? Või on põhjuseks see, et naine oli selles suhtes meest seksuaalselt petnud ja korduvalt? Ja sümpaatia kuulub automaatselt sellele poolele, kes "pole petnud"? Samas kas see mees polnud mitte ise süüdi oma naist tsölibaadis hoides selles, et too läks seda "armastust" kusagilt mujalt otsima? Millises olukorras see "petmine" siiski võib olla lubatud? Kas üldse kunagi? Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma kaldun arvama, et siiski... Täiskasvanud inimestel on ju oma "vajadused" :)

Põhjamaade filmid on kuidagi üldse minu maitsele lähedasemad kui näiteks keskmised USA omad. Soomlaste filmikunst on juba aastaid päris heal järjel ning Mika Kaurismäki kahtlemata üks neid tippe. Mika on muidugi see vendadest Kaurismäkidest, kes elab Rio de Janeiros ja armastab palavalt sealset muusikat ja teeb ikka neid va häid dokfilme. Selles suhtes on nad minul küll tihti sassis, aga Aki on muidugi kuulus oma Leningrad Cowboyside ja Mees ilma minevikuta filmidega. Mika on paar aastat vanem. Ja minu sümpaatia kuulub alati "vanematele vendadele-õdedele" :) Kuigi jah, Aki on ka väga hea.

Hinnang: 4+ (Lõpp, ehk pärast seda, kui nad seal oma "suhte hauas" mürasid, vajus minu jaoks ära... see kõrvalliin lihtsalt polnud Eestiga seotusest hoolimata minu jaoks eriti huvitav. Huvitav oli aga see, et kas nad tõesti ei võinud mõnda eesti keelt oskavat inimest palgata, et see oleks neile tõlkinud lause õieti, mis aiale kirjutatud oli? Tõlkeprobleemid olid minu jaoks ka subtiitrite tõlkijal. Mitu asja oli natuke "kõrvalt", paaril lausel oli isegi mõte valesti tõlgitud... Aga see nurisemine siin oli vähene võrreldes selle kiitusega, mida tahaks filmile jagada. Sain mitu korda korralikult naerda ning nautisin filmi täiega. Lahe täiskasvanute komöödia... paluks rohkem põhjamaade filme kinno!!! Krt, aga koju jõudes pidin küll üle kontrollima, kas need peaosalised seal tõesti 35-sed on... ehk "minu vanused" :) No õnneks ikka selgus, et mõned aastad vanemad :) Aga Rootsis, minuga samal aastal sündinud Irina Björklundis tõesti on seda MISKIT sõnulseletamatut... Ma ei teadnudki varem, et ta on päris elus Peter Franzéni naine... Kuid tõesti grammivõrra liiga olid kõik need filmis osalevad tegelased seal omavahel seotud - isegi naispolitseinik oli peategelasest mehe patsient jne jne jne :) Muidu oleks küll viiekas hinnanguks kolisenud... Nüüd aga ruttu kõik kinno - kuniks veel jagub seda "Kes kardab Virginia Woolfilikku lahutust a la Finland"!)

Filmi trailer:

Ma peaks...

...kirjutama miks mulle ei meeldinud Ühtse Eesti Suurkogu show Saku Suurhallis ja miks mulle meeldis uus Kivirähk Draamateatris. Kui lahe avastus on Jeanette Winterson ja milline Rein Raua fän minust on saanud. Kui lahe oli Ameerikas... ja kui armsad on inimesed ning kui oluline on perekond. Ja KÕIGE peamine siin elus on endiselt ARMASTUS...

Aga ma teen seda kõike kunagi tulevikus. Sest praegu on lihtsalt nii hea kodus (Eestimaal) olla. Järjekordselt sain ühe töövõidu ja homme hommikul pean sõitma päeval maale maad kaevama ja õhtuks Tartusse ning teisipäeval võib mind näha üht loengut pidamas...

Aga tegelikult kõik tuleb - omal ajal.
Ja lõppude lõpuks ikkagi -
KÕIGE peamine siin elus ON armastus :)

Hommikune jooks

Mu naisel soovitati teha aeglasema jooksuga treeninguid ja selle "programmi" raames meelitas ta minu ka endaga jooksurajale :) Muidu ta minuga joosta ei taha, sest tal tekkivat konkurentsitunnetus ja siis ta peab liiga kiiresti jooksma, et näidata milleks ta võimeline on ja iga hinna eest minule ära teha. Noh, mõeldud tehtud. Viimati jooksingi San Franciscos nädal aega tagasi ja kõigele lisaks ma polegi mingi eriline jooksuinimene. No ei ole kohe seda rutiinse trenni vaimu. Ma tahan rohkem erinevaid tantse tantsida või teha hästi vaheldusrikkaid asju. Või mängida pallimänge.

Seega äratus oli 5:45 ja enamvähem otse voodist riidesse ja välja. Elan siin Södermalmis, Medborgarplatseti ääres. Hommikune õhk oli veel värske ja inimesi vähe. Nii ongi hea. Kuid Kungsträdgardeni juures oli juba üks prügiauto, mis tõi tavalise Stockholmi lõhnad mu teadvusesse tagasi.

Jooks ise oli 12 km. Medborgarplatsetist üle Götgatani mäe, edasi Slusseni juurest alla, Gamla Stani, ehk vanalinna külje pealt Kungsträdgardeni nurgast Grand Hoteli kõrvalt Strandvägenile, sealt Djurgardeni külje pealt Hiina saatkonna tagant kuni viimase sillani. Sealt üle ja läbi Djurgardeni tagasi Östermalmi. Ja sama teed tagasi Södermalmi, ehk koduni välja. 1 tund ja 20 minutit pidevat jooksu. Olin läbi kui läti raha, liftis üles sõites jalad all värisesid. Aga ma ei kõndinud sammugi. Jooksin vapralt lõpuni. Ei vingunud ka. Samas teades, et kui naine oleks hoo üles võtnud ja kiiremini hakanud jooksma, oleksin ma ka kohe kõndimisele üle läinud.

Huvitav, et absoluutselt kõik inimesed, kes vastu jooksid, olid tõsiselt sõna otseses mõttes ilusad. Jooksjatest rohkem veel oli rajal kõndijaid. Nemad kõik ilusad polnud, ent siiski kummaline, et kõik need tervisesportlased olid kõhnad inimesed või enamvähem vormis. Pakse inimesi, kes oleks pidanud seal rajal olema, neid polnud näha. Ja nii ongi. Tervist oskavad väärtustada tervislikud, kenad inimesed. Ja "väärtustamise" all mõtlen ma seda, et ka ette võtta midagi oma tervise nimel.

Djurgardeni lõpus sõid mingid piisoni moodi loomad karjamaal - ja seda paarikümne minutilise jooksu kaugusel kesklinnast :) Üks mees jooksis meist mööda ka, aga ei tea ju kui pikalt ta selleks ajaks jooksnud oli, meil oli juba umbes 4 kilti seljataga. Samas terve selle 12 kilomeetri jooksime ikkagi enamvähem ühtlases tempos. Naine vahepeal unustas enda ja hakkas tempot ka tegema, aga pulsikell tuletas meelde, et ta peab hoidma aeroobsete võimete parandamiseks eriti rahulikuna oma jooksu. Tegelikult terve jooksu ei mahtunud pulss 70-80% sisse maksimumist. Ikka kippus see tal minema sinna 160 kanti. Minul pulsikella pole, mina oma numbreid ei teagi. Kulutatud kalorite määraks näitas talle enamvähem 1000, minul kindlasti rohkem, sest minul kaks korda rohkem seda va kehakaalu vaja edasi liigutada, selleks kulub ju ka rohkem kaloreid.

Muidugi möllas kõrvades iPod. Mul on selline playlist, mida ma juba umbes 2 kuud kuulan pidevalt. Aga kõige paremad jooksu jaoks olid need 4 Amy MacDonaldi laulu, mis seal listis. Tema rütm, kuigi ju rohkem selline rokilikum muss, lihtsalt sobib ideaalselt jooksmiseks. Ümbrust jaksasin vaadata minnes, tagasi joostes olin nii läbi endaga, et keskendusin mõtetele, mis mind veel natuke edasi viiks ning teades iga sammuga, et kui ma korrakski kõndima hakkan, siis tagasi jooksule üleminek muutub võimatuks.

Tavaliselt ma jooksen tunduvalt lühemat maad. Ohohhh, praegu meenus, et kell 18 on täna ka ujumine.... ehk siis saab veel paar tundi "sporti" teha pärast tööd... no, ilmselt suurem osa sellest ajast läheb saunas, sest ma olen lihtsalt nii väsinud ja läbi. Ja homme hommikul peab ju jälle jooksma minema. Septembris on Hamburgis jooks, millesse ka sai oma jalad lubatud. Ei taha seal häbi tunda, et ei jaksa kümmet kilomeetrit joosta enamvähem tempokalt.

Üks asi, millest ma aru ei saa, on kepikõndijad. Miks nad oma keppidega peavad vehkima - no mitte ei mõista (nagu muidu käsi ei oskaks liigutada :)). Nad on ka kõige ebaviisakamad hommikustel radadel (!) ja ka kõige koledamad (:))) selle "hommiku tähelepanek"). Nagu ogarad oma keppidega :) Ühel hetkel jooksime mööda ühest 80-90 aastasest vanahärrast, kes ka hoogsat kõndi arendas, aga temal olid käes hantlid. Nii äge! Tahaks ise ka olla selline tubli vanainimene, kui endal enam jõudujaksu jooksmiseks ei ole.

Mõtted, nagu mainisin, olid keskendunud sellele, et peaks ikka lõpuni vastu, mis ju üllataval kombel õnnestus ka. Aga vahepeal tuli meelde Jens Lapiduse raamat Snabba cash, kus ka kohe raamatu alguses üks inimene jookseb seal Djurgardeni sillalt üle ja keerab jooksjate rajale ja seal talle aetakse kott pähe, seotakse kinni ning visatakse autosse. Tuli ehedalt meelde. Minul küll selles kohas ei mänginud Madonna iPodis, nagu raamatutegelasel, ent ometi lahe seose-tunne tekkis selles kohas joostes.

Korralikel jooksjatel on seljas muidugi korralikud jooksuriided. Ka minu naisel on jooksusärk, jooksujakk, jooksupüksid ja isegi jooksusokid, jooksutossudest rääkimata. Ta naljatades ütlebki, et tal jooksevad jooksuriided ise. Ma siis mõttes ka vahepeal lohutasingi ennast, et noh, tal jooksevad riided, aga ma pean ise töö ära tegema :) Vastujooksnud inimestel olid ka suuremal osal korralikud jooksuriided seljas. Kui ma jõuan 100-nda jooksutrennini, siis ma luban, et ostan endale ka jooksupüksid. Kui aga vastu ei pea, siis ei kuluta ka raha.

Tegelikult peaksin ma kirjutama hoopis oma Ameerikmuljed üles... aga ega needki tulemata jää. Nii palju lihtsalt toimub kogu aeg ja töö tuleb ka ära teha. Homme vaja jälle Eestisse sõita ja täna sai Hiina viisa jaoks paberid sisse antud... aeg lihtsalt kaob liivana sõrmede vahelt. Sellepärast peabki jooksma hommikuti 6-7:30, et siis päev otsa tööd teha ja kui siis veel õhtul jaksu on, siis saab ka lugeda mõne lehekülje - uneajast... Teatriisu on koos viimase NO-tükiga läinud, aga ehk reedel, sama teatri poliitilise palaganiga tuleb jälle tagasi :)

Praht, linn ja surm - NO99

Ma võiks sama hästi jätta seekord tõesti kirjutamata oma teatrikülastusest. Nägin seda tükki paar nädalat tagasi ja pean häbiga tunnistama, et ma eriti palju ei mäleta enam neid emotsioone. Mäletan väga vähe isegi seda, mis meeldis ja mis mitte. Eks seegi, et nii kiiresti ununeb mõni tükk ole näitaja, et ilmselt erilist elamust ei saanud. Millised mõtted ja millised tundekillud siiski kuhugi hämaratesse tundesoppidesse meelde on jäänud, need mõtlesin ikkagi üles tähendada, et jääks mingigi märk. Kuid mul on siiski tunne, et selline "teater" on minu jaoks üks tühjaga. Ma ei armasta sellist teatrit, vastupidi - ma tahaks teada ette, et kui on selline tükk, siis loobuks kohe heaga. Eks ma natuke kartsin ja aimasin, et tõenäoliselt see on just selline, nagu ta neil välja kukkus, aga NO-st ei tea ju ka. Neil on kombeks üllatada ja tavaliselt ikka positiivselt. Kuid selle tüki puhul tunnen, et see oli nii aja- kui ka raharaisk minu jaoks. Ausalt öeldes jäi selline mulje, et NO teater teeb Von Krahl-i. Ja kui see nii peaks olema, siis paroodiana õnnestus küll hästi :) Aga vaevalt küll... Kusjuures olen tähele pannud, et minule istuvad (eranditult) need lavastused NO-s, mille lavastajaks on Ojasoo või Ojasoo/Semper tandem, kuid kui lavastavad teised (näitena võiks "Paht, linn ja surm"-ale lisaks tuua ka "Rambo"), siis need pole minu rida. Umbes nagu teised tahavad selle hea materjaliga, mis näitlejate näol Sakala tänava seinte vahel peidus on, teha midagi "teistsugust", midagi oma. Ometi õnnestumata samamoodi nagu Ojasoo, kelle maitsetasand ja valikute tegemine on näitena kasvõi Õunpuust ja Sarvest rohkem minu jaoks huvitavamad.

Kuid mõned mõtted ja tunded on siiski meeles ka ja siin need järjekorras, alates kõige tugevamini meeles olevatest mõtetest liikudes nendeni, mis ehk meenusid alles siis kui teatri kodulehe fotosid vaatasin.


**Minu teatrikaaslane ütles pärast etendust, et ta ei taha enam tükk aega teatrisse. Ja kuigi ka minule see tükk ei meeldinud, tegi see lause mind väga kurvaks. Terve järgmise päeva olin ka tujust ära, alles õhtul sain aru, et ilmselt tulenes see sellest "lausest". Ma ise ei ole veel valmis alla andma, kuigi tõesti kaldub see teatriaasta liikuma keskpärasuste ja sellest kehvemate tükkide suunas. Kõigest 4 tõsiseltvõetavalt head tükki ongi sellel aastal ette näidata siianinähtud paarikümnest lavastusest (Linnateatri "Keskööpäike" ja "Kes kardab Virginia Woolfi"; Draamateatri "Augustikuu" ja Rakvere teatri "39 astet"), mis mingeid emotsioone, mälestusi, erakordsust või hingetoitu andnud ka pikemaks ajaks. See on vähem kui veerand nähtud tükkidest!!! Ja ma ei leia, et mu latt eriti kõrge oleks. Muidugi peaks hakkama rohkem ootama ja vaatama, mida teised arvavad enne kui midagi vaatama minna. Kuid need paar arvustust, mis on ette sattunud "Praht, linn ja surm" kohta, olid siiski üsna positiivsed. Ja kuigi sarnase maitsega inimesi võib usaldada eriti positiivsete arvustuste korral, siis negatiivsete puhul ei tahaks küll resoluutselt kõrvale neid jätta. Nii võib millestki heast ilma jääda. Kuid sedasi kaobki kogu teiste inimeste hinnangute usaldamise mõte täiesti ära. Ja selles mõttes ei tasu ka minu siinset arvamust otsese tõena võtta.

**Mind häiris see, et ma tundsin, kuidas Õunpuu seda tükki lavastades mõtles pihku itsitades, et "teeme nii - seda see väikekodanlik matsirahvas lihtsa vaevaga alla ei neela". Võibolla ta nii ei mõelnud, ma ei tea, aga selline tunne jäi. Ja ega seal midagi "neelamiseks" ei antudki. Olen Fassbinderi filme alati huviga vaadanud ning tavaliselt leidnud sealt vähem või rohkem, aga alati ka midagi erilist, mingi kandi pealt huvitavad ja tugeva atmosfääritunnetusega. Mingis mõttes võiks isegi öelda stiilpuhtad. Tema teatriga küll siiani veel kokkupuudet pole olnud. Õunpuu lavastus aga hüppab stiili mõttes siia sinna ning Fassbinderlikku atmosfääritunnetust ta teatrisaali luua ei suutnud. Võibolla oleks pidanud olema veelgi väiksem lava või kogemustega teatrilavastaja, ma ei tea? Selliseid keskmisest kinkymaid tükke peab tegema tugeva stiilipuhtusega. Väikseimgi maitsevääratus muudab kogu asja soperdiseks. Ma olin üsna kaugele veel kelgu peal, igatahes esimeste stseenide ajal. Ootasin ja lootsin, et las NO näitab kõigile, et teevad ka Fassbinderi ägedalt ära. Kuid poole peal olin juba tüdinud ja väsinud ja tahtsin sealt ära. Ja sellest kohast tagasi kelgule saada on praktiliselt võimatu. Kahjuks ei mäleta enam, et kus kohas minu ja tegijate teed lahku läksid. Ilmselt see oli just kriitiline, aga väljaselgitamiseks üle vaadata ei tahaks mingi hinna eest seda jama...

**Väga head näitlejad on NO-teatris. Eriliselt meeldis seekord Risto Kübar. Tema luidras tegelases oli just nimelt seda vajalikku stiilsust. Seda selgroogu, mis loob karakteri, kuid mis oli puudu lavastusest tervikuna. Kübar kohe torkas kuidagi eriliselt silma ja kui ma selle etenduse tegelaste virrvarrile mõtlen, siis tema oma oli ikka kõige ehedam ja meenub ka kõige esimesena, kuigi tegelasena pole kesksemate seas. Kesksemas rollis särab Mirtel Pohla, kes tõesti "särab", kuigi seda vist just "säramiseks" nimetada ei saa. Viga oli ehk selles, et ma justkui oleks pidanud tema karakterile kaasa elama või tundma, aga ta oli ju "lits"... Ja minul jumala suva, mis seda rada läinud naistega juhutub. Ise on nad valinud selle tee, kõndigu siis seda rada ise. Ja mind tõesti ei huvita, kas nad ka saavad oma teenitud raha ise kasutada või kas nende abikaasad või mehed neid armastavad või hoiavad või vastupidi. Muidugi on ju traffikingi ohvreid ka ja ma ei peagi neid siin silmas. Milline paradoks - minule tõesti need näitlejatööd meeldisid, ent ometi ei suutnud ma nendele tegelastele kaasa elada. Jaak Prints teeb mõnusalt stampidevaba homopoisirolli. Alati ei peagi homod olema nii silmatorkavalt naiselikud, nagu neid igal pool kujutatakse. Head väiksemad rollid ka alati headelt - Marika Vaarikult, Sergo Vareselt, Andres Mäharilt ja tegelikult kõigilt teistelt ka.

**Linn ja suurlinna inimeste anonüümsus on niimoodi kujutatult Fassbinderil hea mõte. Ka see, et meie väikestes sotsiaalsetes rakukestes ei hooli meist keegi. Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Lavastuses see paistab ju küll sealt välja, kuid võibolla ongi tahetud liiga palju sisse tuua "lugu" kus see stiilimeistri käekirja lavastades oleks pidanud tõlgenduste tasandile jääma. Alati ja kõikjal pole lugu vaja nii selgepiiriliselt välja mängida, kuid eeldades muidugi siis, et atmosfäär või tunnetuslikud tasandid mängivad tüki tervikuks ja vaatajani. Just seda sürrealismi või puhast sümbolismi jäin igatsemagi. Ja seda ütlen mina - suur lugude fän... Aga ilmselt näiteks Virginia Woolf (ma mõtlen kirjanikku), on seda vähemalt minule küll tõestanud ja õpetanud mind natuma stiili ilma loota. Ja see tükk oleks kahtlemata pidanud olema selline. Siis poleksi tekkinud vajadust tunda kaasa Mirtel Pohla lõbunaisele jms.

**Ma näen juba vaimusilmas ette, kuidas mõned teatrikriitikud (esimese hooga pakuks näiteks Kairi Prints-i, kuigi see on ainult "minu tunnetus", ma ei tea kas ta seda tükki näinudki on :)) ja mitmed näiteks Von Krahli teatri "The end"-i austajad sellise tüki peale lähevad pöördesse. Ja asi pole kõige vähematki minu meelest selles, et kas keegi millesti aru sai või kuidas sai. See on minu meelest sulaselge maitseküsimus. Ühtlasi pean seda ka inimese intelligentsuse näitajaks, kui suudab aru saada, et maitsed on erinevad ja kellegi teise "maitse" ei ole teiste omast õigem, parem või targem. Minule näiteks ei meeldinud see kunstverega lõpp, kuigi kontrast puhta ja valge Inga Saluranna tegelasega oli sümboolne ning mingis mõttes isegi mõjuv (aga minule meeus alles nüüd fotot vaadates). Ja eriti ärritas mind jutt, mis tuli pärast tükki, nö. argipäeva naasemisel... milleks kogu see jahumine Avatarist... järjekordne stiilipuhtusest kaugenemine. Ja ühtlasi maitsevääratus, minu meelest. Samas oleks olnud tõeliselt erakordne ja julge pauk see, kui Gert Raudsepa tegelane olekski tõesti seal, sellel hetkel pudeli kurkutoppimise tulemusel oksendanud. Ok, tegelikult ma ilmselt röögiks vastupidiselt rahulolematusest kui see tõesti nii oleks läinud :) Ei, ma pole haige (kuigi kindlasti mingite kiiksudega), aga see oleks olnud juba midagi tõeliselt ehedat, mitte nagu Von Krahli kakamäärimine...

**Kiidusõnad lähevad lisaks näitlejatele ka kunstnik Laura Pählapuule. See oli väga hea! Selles oli isegi vajalikku stiili. Kui nüüd lavastus oleks ise ka toetanud seda.

**Kas see alguse "noku-film" peale minu veel kellelgi Brüno meelde tõi? Et nagu suures plaanis suurelt seinale lastuna - ehk siis ideena ma mõtlen :) Selliste ootamatuste pärast ei julge NO teatrisse ka teismelist last kunagi ehku peale kaasa võtta vaatama. Keegi kusagil kuidagi on ikka alasti.

**Ja ikka ja jälle see videokaameraga otse eetrisse värk... Just sellelt lavastajalt oodatud trikk, kuigi polegi ju temalt ühtki lavastust varem näinud. Irooniline - filmilavastaja tahab ikka oma tuge otsida sealt, mis talle juba tuttav :)

**Kahtlemata tundus liiga suure tükina esmakordse teatrilavastaja jaoks. Tundub, et teater pole kino, kus võib algaja, teatriga varem mitteseotud inimene õnnestuda ka kogemata. Filmidega on ju seda juhtunud küll.

**Ei oskagi rohkem midagi öelda selle tüki kohta. No kohe mitte midagi. Pole nii pettunud olnudki üheski No teatri tükis varem. Samas ülejäänud publikule tundus küll meeldivat. Kartsin hirmsasti, et rahvas tõuseb püsti ka lõpus, oleksin pidanud istuma jääma ja minule ei meeldi manifesteerida oma lugupidamatust, eriti näitlejatele, kes tegid ju sedapuhku väga head tööd. Aga tõesti kui mõni tükk ei meeldi, siis ta ei meeldi. Räpane ja vastik tunne jäi. Aga millegipärast mul on tunne, et see ehk oli samuti tegijate taotlus. Sest suurlinnad ja nendes elatav elu ongi räpane ja vastik? Kuid eks inimene vaatab ju asju ikka oma mätta otsast, nii ka mina. Ja mina üritaksin küll selle vastikuse sees leida oma päiksekilluga rikastatud koha, kus tunda kodutunnet ja sulguda sellest rämpsu sees, selle eest, sellesse "ilusasse kohta". Võibolla seegi häiris mind, ma ei tea. Ma ei mäleta ka enam.

Hinnang: 2- (Punktid mõnede kunstnikutöö lahenduste eest. Mõnede näitlejate üllatavalt heade rollide eest ja teiste näitlejate alati heade rollide eest ka üksikust numbrist suurem hinnang. Kuid kokkuvõttes üks paras jamps, mis kunsti pähe taheti mulle pähe määrida. Aga mina seda ei suutnud "osta". Ei meeldinid, üldse ei meeldinud, kuigi ma väga lootsin, et meeldiks. Fotod on väga head, jääb mulje, nagu kõik olekski nii "stiilne" olnud... ei stiilsus oli kunstnikult küll olemas, aga Fassbinder had left the building :) Mina ei soovita, kuigi olen (endiselt) No-teatri suur fän. Ega ei saagi ju alati õnnestuda ja olla alati ühe inimese maitse järgi.)

Tekst etenduse kodulehelt:

Praht, linn ja surm
Fassbinder/Õunpuu

Rainer Werner Fassbinder (1945-1982) oli Saksa filmilavastaja, näitleja, stsenarist, teatridirektor, multitalent, imelaps, operaator, paljude meelest värdjas, paljude meelest kaunishing, produtsent, helilooja, enfant terrible kunstnike seas ja kunstnik par excellence inimeste keskel, näitekirjanik ja geenius. Oma lühikese elu jooksul küttis Fassbinder valmis 40 täispikka filmi ja kirjutas 24 näidendit, muu nipe-näpe sinna juurde. Aga see ei olnud kunstipanemine. Fassbinderi loomingu keskmes on inimene kogu tema vastuolulisuses, keda Fassbinder armastab – ilma sentimentaalitsemata – ka siis, kui inimene on eemaletõukavaim olend maailmas.

"Praht, linn ja surm" valmis 70ndate keskel. Mõnedel andmetel kirjutas ta selle koos näitlejatega improviseerides, teistel andmetel jällegi ühe lennureisi jooksul Frankfurdist Dakari. See transilaadne näidend ei ole "klassika". Ta ei ole isegi "lugu". See on lõige ühiskonna südamesse, kus elatakse low-fi elu high-five unistustega. Kõik tegelased siin näidendis alates Roma Bst ja lõpetades Franz B, Väikese Printsi ning Rikka Juudiga, on inimesed, kellelt nulltolerants võtaks esimesena pead maha. On siis nemad vägivaldsed, kui nad elada püüavad? Või on keegi teine? Sest keegi peab ju vägivaldne olema – muidu ühiskond ei toimiks.

Veiko Õunpuu on filmirežissöör. Te olete tema loomingulisi seisukohti näinud filmides "Tühirand", "Sügisball" ja "Püha Tõnu kiusamine". Ja nüüd: "Praht, linn ja surm".

Lavastaja Veiko Õunpuu

Kunstnik Laura Pählapuu

Osades Teater NO99 trupp:

Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Inga Salurand, Risto Kübar, Andres Mähar, Marika Vaarik, Sergo Vares, Jaak Prints, Rasmus Kaljujärv

Lavastuses kasutatakse kunstverd. Lavastus ei ole soovitatav alla 16-aastastele.

Esietendus 12. veebruaril 2010

Etenduse pikkus umbes 2 tundi. Etendus on ilma vaheajata.

P.S.Anne Lill: Võiks meenutada Aristotelese arutlust selle kohta, missuguse kannatuse nägemine mõjub traagiliselt. See ei saa olla halva inimese kannatus (see jätab külmaks, kuna on ära teenitud) ega väga hea inimese kannatus (see tekitab ahastust ja nördimust). Tuleb leida kolmas võimalus. Seda kolmandat võimalust väga erinevates vormides ja olukordades kreeka tragöödias on otsitudki. Ja nii, et see puudutas igat kreeklast. Mis puudutab aga meid kõiki ja praegu? Hea ja tundlik kunst peaks selle ükskõik mis vormis üles leidma.

Pressifotod Peeter Laurits

Enne Ameerikat

4 tunni pärast tullakse mulle taksoga järele. Sõidame lennujaama ja sealt edasi Ameerikasse. Täna ei saa loomulikult und. Oleme naisega rääkinud 3 tundi elust ja armastusest. Kui õnnelik ma olen, et me leidsime teineteist. Aasta siis oli 1993, Rock Summer... kuigi läks veel aasta ja veel natuke, kui asjast asja sai... Sellest saab sügisel juba 16 aastat. Harva juhtub ju nii kui hingesugulased kokku saavad. Tema on minu selgroog ja ma loodan, et mina tema oma ka. Tahaks nii paljusid asju siia üles kirjutada, millest me just vestlesime, aga ma kardan, et see oleks justkui tema reetmine. Need mõtted kuuluvad ju ainult minule ja temale. Ja see on nii hea.

Jagada võiksin hoopis mõnda hetke lastega. Nimelt küsis naine poisi käest, et kas too mäletab, kus ta nägi esimest korda oma väikest õde? Poiss vastas selle peale: "Muidugi. Ma mäletan neid kõige armsamaid asju!"

Kuid see sama väike õde küsib kõige kohta üle: Tõesti?
Lisaks meeldib talle, et teda kutsutakse Printsessiks. Ja siis kui endale mingi uue riidehilbu või ema riided selga ajab, siis teatab: "Ma näen nii šeff välja!"... (ta on 3 aastane :))
Üks tema lemmiksõnadest on: vist. Mõnikord kasutab neid koos: Tõesti vist :)
Täna kui me poes koos käisime ja ootasime, kuni ema kraamiga autosse tagasi tuli ja mina sellel ajal tüdrukut lõbustasin nii nagu oskasin - ühel hetkel mõttes teda pikalt vaatama jäin, ütles ta: "Ära vaata mind, see on nii tüütu!" :)

Aga enne magama minemist, puges ta minu kõrvale, pani oma pisikese käe üle minu kaela ja ütles: "Issi, sa oled nii nunnu!" :)))

Taani tuur 12.-15.04.2010

Viibisin 4 päeva Hamletil külas :) Ehk siis Taanimaal, "Hans Christiani maal", seoses tööga. Selle aja jooksul sai rendiautoga läbitud natuke alla 1000 km. Kaaslasteks Margus ja Krista ning Kopehaagenis giidiks Kristel. Saabusin esmaspäeva hommikul vara ja sõbrad-töökaaslased olid juba enne mind kohal. Rendiauto võtmed käes, suundusimegi kohe autosse. Broneeritud Audi asemel saime Saab-i, kuid tühja sest margist, peaasi, et GPS töötab. Ja oi kui mugavaks osutus see Carmeni juhendamisel vajalike sihtide leidmine. Esimeseks sihiks Slagelse linnake, kus esimene kohtumine ja pärast seda Kesk-Jüütimaale ning Århus-i linna, kus asus meie esimene ööbimiskoht. Ülaloleval fotol on tüüpiline Taani maastik - lauge ja kõikjal tuulegeneraatorid - maal, vees - you name it.

Ja ületatavat vett jääb teele Taanis kõikjal. Pikad sillad - kallid sillad. Üks ületus, ehk üks ots Jüütimaale maksab eesti rahas ca.500! Peab olema põhjust, et sinna minna :) Kuid teed on mugavalt korras ja laiad - 4 realised ning kohati isegi 5 realised ühes suunas. Kuna kaubaautodel on kõiksuguseid soodustusi, siis on märgata kollaseid numbrimärke kõikjal - ka paljudel sõiduautodel. Tegime teel kohvikupeatuse ühes bensukas, sai natuke magusanälga rahuldatud - Taanis saab ju "danish"-eid süüa :) Kuid ma siiski jätsin seekord veel taanlaste kallale hammastega ründamise ning leppisin vaarikakoogiga :)

Århus võttis meid vastu kevadiselt. Jõudsime kohale umbes kella 17 ajal ning pärast reisikottide hotelli viskamist, läksime kolmekesi linna uurima. See kena kohvik näiteks jäi teele ette. Stiilselt paigutatud sidruneid ja apelsine oli tegelikult terves linnas. Justkui nad ühiselt peaks seda seal mingiks ilustuselemendiks, mida see ju ongi :) Tegemist on "Taanimaa Tartuga", lisaks "ülikoolilinnale", on see Taani teiseks suurim linn. Linnas pesitseb umbes 40000 üliõpilast ja seda oli hästi näha ka tänavapildis - "noorte linn". Sulasime sisse nagu valatult :)

Hmm- Oksekotti tahad süüa? Või uksekoodi? Nimelt tahvlile oli kirjutatud, et nad seal kasutavad 100%-list oksekod-i oma burgeriteks :) Me ei jäänud siiski seda kohalikku hõrgutist nautima, vaid kõndisime edasi...

Üsna hotelli lähedal oli selline porno-purskkaev - "Agnete og Havmanden", ehk maakeeli Agnete ja Merimees. Ma küll arvasin, et see on sarvedega seesamune, aga ei, Merman hoopis.

Hotelli kõrval asus Århusi Raekoda. Pimedas meenutas selle torn Tallinnas asuvat Vabadussammast. Selle vahega, et Århusi torni valgustus töötas. Selle järgi oli hea õhtul hotelli tagasi orienteeruda.

Tegemist on ka Taani tähtsaima sadamaga, kuid mere äärde me ei jõudnudki. Veekogudest linnas jäi ainult see läbi kesklinna kulgev kanal ette. Ning kanali ääres, nagu ikka, olid restoranid-baarid oma terassidega reas.

Taamal on näha Århusi Toomkirikut, mille ehitamist alustati 12 sajandil ning mis on üpris tüüpiline gooti stiilis kirik. See olevat kõige kõrgem ja pikem katedraal Taanis. Ees on järjekordne stiilne purkkaev Århusi kesklinnas.

Tänavalatern. Århusi külastanud inimeste näod, kes on oma südame jätnud Jüütimaale ja näo tänavalampi :)

Hmmm, et sellist kraami müüb see apteek... ja kus on saba? Sellise kalli asja järele peaks olema karjuv vajadus ja hullem nõudlus või pole seda mitte? Võibolla pole rahvas lihtsalt avastanud seda nänni - kiirustage kodanikud, enne kui "otsa saab" :)

Mul on õllesoolikas puudu ja sellepärast ei saanud oma kaaslaste kombel Taani kuulsaid "ökoloogilisi" ja "extra ökoloogilisi" õllesid proovida. Selle asemel pidin midagi muud leiutama. Küsisin siis kelnerilt, et mida ta soovitab? Ta võttis hetkeks mõttepausi ja siis välgatas. Justkui pirn oleks ta peakohal süttinud - tal on minule midagi! :) Nimelt kohalik siider. Ja no ma söön oma mütsi ära, kui see pole mu senise elu parim siider! Potentially the best cider in the whole wide world. Õunasiider, mis on maitsestatud pärnaõitega, kui mu taani keel mind ei peta :) No pagan, selle siidri pärastki peab kunagi veel selle koha üles otsima. Nimelt see osutus nende ainsaks pudeliks. Soovitati järgmisel päeval tagasi tulla. Muidugi suutsin oma kiidulauluga oma kaaslased ka pöördesse ajada ning nad tahtsid tingimata järgmisel õhtul sinna tagasi minna, seda hõrgutist maistma. Läksimegi. Ainult, et kui kohale jõudsime selgus, et koht on terveks õhtuks reserveeritud. Petekas! Ja mis kõige kurvem, kõndisime terve kesklinna piki ja põiki läbi, kuid üheski teises kohas seda imejooki ei pakutud. Pidime lõpuks leppima millegi palju kehvemaga. Too esimene õhtu oli üldse lõbus, ma ju kasutan alkoholi nii umbes 3-4 korda aastas ja nüüd oli just selline mõnus küünlaõhtu, et võiks... Rääkisime palju elust ja inimestest ning juttu voolas ja oleks voolanud pikemakski. Aga järmine hommik oli vaja varakult startida ning umbes kümneks olime tagasi hotellis. Hommikul siis suunaga Viborg ja Odense ja õhtuks tagasi Århusi. Kusjuures mainimata ei saa jätta, et järmisel päeval kui sai natuke mahti poodlemisega tegeleda, ründasin üht ehetepoodi, mille vaateaken silma jäi. Oli see vast põnevaid asju täis. Hoopis teistsugused, kui Stockholmis müüdav sepistatud kraam. Oleks mul raha, ma oleks oma naisele selle poe pool tühjaks vist ostnud. Lõpuks leppisin siiski ühe asemel kahe sõrmusega. Hõbedased, üks granaadi ja teine mustade oonüksitega. Mu peas sellel hetkel (ausalt!) oli plaan - üks viia reisikingitusena ja teine jätta suvist sünnipäeva ootama... aga noh, ma olen ju täiesti kannatamatu. Muidugi andsin need kohe esimesel päeval koju jõudes talle ära :) Sain veel Krista käest pragada, et kui ta oleks teadnud, et ma nii kergesti seda rada lähen, oleks ta ühe enda kätte hoiule võtnud :) Noh, mis peamine naine oli rahul ja õnnelik ja mina ju ka siis õnnelik...

Edasi järgmisel hommikul ühest teepealolevast väikelinnast ja töökohtumisest läbi - tagasi Kopenhaagenisse, kus Saatkonna majandusesindajaga koos käisimeühel töökohtumisel ning edasi juhendas ta meile hotelli kätte. Selline vaade avanes toast. Ees on näha Kopenhaageni Planetaariumi... Plaanis oli ka õhtul, pärast kohtumisi, võimalusel klassiõele - Maarjale külla minna, aga ma pidin kambas kaasas olema ja giid oli meil ju ka omast käest võtta... ning mul Kopenhaagen puha nägemata, siis õhtul otsustasin, et ei mängi "erakut" ja hoidsin end teise reisikaaslastega kokku, kuigi hing kiskus klassiõega kohtuma :) Ehk õnnestub siis suvel Eestis näha või kunagi tulevikus Kopis...

Kopenhaageni Raekoda. See oli meie giidituuri algusmeetritel. Sealt edasi liikusime Kopenhaageni jalakäijate tänavale. Ehk põhi-poodlemistsooni (me küll ei ostnud, ega isegi ei astunud ühessegi poodi sissegi).

Yeah, call me a freak, but I'm a sucker 4 beautiful fountains :) Noh, tegelikult jäi see siin lihtsalt tee peale ette ning mobiiliga tehtud fotodest väga palju normaalse valgustusega pilte polegi võtta. Kuid ilusad purskkaevud on ju ilusad :)

Kopenhaageni kesklinna kanal, mille ääres restoranid ja baarid reas. Me kõndisime esiteks sealt mööda - kuid siis tulime tuldud teed ka hiljem tagasi ning umbes selles punase sildiga kollases majas istusime hilisõhtut veetma. Rääkisime ka palju tööjuttu, kuid Taanis pikemalt resideerunud inimese muljeid Taani ja sealse elu kohta oli väga huvitav kuulata. Võileibu seekord ei söönud, sest enamvähem kõikidel kohtumistel üritati meile neid uhkeid, Taanis nö.traditsioonilisi, erinevate 100 kattega võileibu sisse ajada. Ja eks neil tavaliselt see õnnestus kah. Sedapuhku oli minul üldsegi paastupäev ja Margus vist sõi suppi ja tüdrukud tarvitasid ainult kangemat kraami. Keegi pidi ju "meeste" eest ka väljas olema :) Noh, tegelt ma olin vist ainuke luuser, kes loobus... a sedagi ainult põhimõtete pärast, olin ju tublilt juba õhtuni vastu pidanud ilma kaloriteta. Ja eelnevatel päevadel sai tõsiselt endale nende võileibadega liiga tehtud. Kontroll peab ikka ka olema!

Kanalis oli selliseid laevukesi. Millegipärast meenutavad need majad ja see atmosfäär Amsterdami. Taani eramajad muidu on sellised pisikesed ja armsad ning hoolitsetud, justnagu nukumajakesed. Ohh, Kopenhaagen on üldse ilus linn. Minu meelest palju ilusam kui mistahes teised Skandinaavia linnad... Seni külastatud Skandinaaviamaa linnadest igatahes lemmik.

Kopenhaageni uus ooperimaja. Vinge arhitektuuriga. Live-s oli see väljaulatuv katuseosa kuidagi eriliselt võimas. Foto on tehtud Draamateatri eest, jalutades kuninganna lossi suunas. Kõrvaolevad korstnad meenutavad mulle Titanicut.

Mingi suvaline majake mere ääres. Stiilsed luugid!

Ja siin ongi jalustuskäigu siht - sissepääs kuninganna lossihoovi. Margarethe II polnud kodus, sest lipp ei lehvinud. Lehed pasundasidki parajasti, palju sellest kui palju ta riigile maksma läheb. Peatselt, ehk siis praeguseks juba eelmisel reedel (16.04) oli tema 70 aasta juubel. Rahvas vist üldiselt armastab teda, selline mulje jäi, aga eks neid viriseijaid on ikka igal pool. Muidugi kogu perekond on parajalt värvikaid tüüpe täis ja annavad juttudeks palju põhjust. Minule meeldis üks pisike fakt, mille wikipeediast avastasin, et kuninganna ise olevat osalenud Tolkien-i Sõrmuste isanda taani keelde tõlkimisel :)

Ja siin mu viimane foto Kopenhaagenist ongi - Tivoli õhtuvalgustuses. Jalutasime hotelli suunas. Tegime järgmiseks päevaks plaane. Kuna meie arvestatud kohtumine jäi taanlaste pärast ära ning lennukipilet oli alles õhtuks, siis plaanisime külastada Suursaadikut ja saatkonda ja võibolla võtta midagi kasulikku veel ette. Hommikul ilmus aga info vulkaanituha kohta. Ma ei tea, mis mulle sisse läks, aga ma tundsin, et pean kiirest lennukile saama ja koju lendama... Helistasin Estravelisse ja proovisin piletid ümber broneerida. Täiesti nagu vaistuomaselt tegutsedes. Aega enam lennuni tegelikult ei olnudki, aga haarasin oma kraami, soovitasin ka Kristal minuga kaasa tulla, sest Margus pidi nagunii veel Taani päevaks jääma... noh, rest as they say is history. Me saime ennelõunase lennukiga tulema, Kopenhaageni lennujaam suleti täielikult kell 18 (meie esialgne lend pidi väljuma pärast 19-t), Margus jäigi sinna lennuvangi... Mõnikord lihtsalt peab oma sisemist häält kuulama ja seda usaldama. Lõpp hea, kõik hea... Ainult, et huvitav mis saab laupäevase USA lennuga... peab pöidlad juba pihku võtma... Homme õhtul saab igatahes laevaga Eestisse sõita - tuhapilv laevade liiklemist õnneks ei peata. Ülehomme vaja ministri juurde minna ühe olulise potentsiaalse investoriga.

Miniatuurid - Jan Kaus

Jan Kaus on kirjutanud ühe pisikese portsu lühikesi, alla leheküljepikkuseid pildikesi maailmast, kohtadest, elust ja inimestest. "Miniatuurid", nagu raamatu pealkirigi ütleb. Miniatuurid on jagatud sisu järgi ühiste üldpealkirjade alla: "Linnad", "Muuseumid", "Ekraanid", "Minu inimesed" ja "Eesti". Ees ja nende peatükkide vahepeal on väiksed vaheklipid, mis kujutavad kirjaniku enda elu ja tema luuleõhtu külastuse mõtteid ja tähelepanekuid.

Kaus on päris originaalne ja eriilmeline erinevates raamatu osades. Näiteks esimeses osas, ehk "Linnad"-es pole otseselt sisu avavaid pealkirju ning lood ise toimivad sellepärast kui mõistatused. Ehk Kaus kirjeldab linnaga seonduvat oma vaatevinklist ja lugejal on päris lahe sellepõhjal aimata ning omaenda seostest esile manada see linn, mida ilmselt kirjanik mõtleb. Tuleb öelda, et peaaegu kõik olid üsna lihtsalt ka ära arvatavad, eriti kuna esimese tähe linna nimest annab kirjanik ette, kuid näiteks viimase, G-tähega linna kohta päris kindlalt öelda ei julgeks. Sama hästi sobiks Göteborg kui ka Glasgow või Genf ja mitu muudki... Kus need va hotdogid nii maitsvad on? Siin Stockhomis ju ka... aga Stockholmist räägib Kaus sellele pühendatud miniatuuris midagi muud :)

Suurem osa nendest lühilugudest on natuke luulelised. Isegi kui puuduvad riimid ja teisedki luule tunnused, on neis siiski aimata mingit luulelisust. Võibolla need miniatuurid ongi mõeldud luuletustena, ainult et proosa vormis kirjutatud. Natuke samalaadset tunnet olen viimasel ajal tihti kogenud (näiteks Põldmäe "Kirjad pääsukestele").

Minule meeldivad sellised stilistikaga mängimised. Kuid lühivorm peab olema terav ja see peab toimima. Kui see ei toimi, siis muutuks raamat liiga killustatuks, justnagu prahiks. Kuid Kausil on terviklikkus samuti ülene ning mõnus ongi, et need lood küll haakuvad, ehk siduvaks elemendiks on kirjanik ja tema elu ning tähelepanekud kuid samas on sellevõrra erinevad, et on selgepiiriliselt lugude kogumik ja huvi lugemist püsib üleval kerge vaevaga kuni lõpuni. Terve raamat ongi rohkem selline natuke üle tunni - kättevõtmise asi. Iseaasi muidugi kui läbi on vaja mingeid kohti nendest juttudest lugemise vahele mõelda.

Üks stiilinäide sellest "luulelisusest" on ülpealkirja alt "Eesti", peakirjaga "Tallinn-Väike" - kellel Tallinlasel poleks oma tundekogum seoses selle kohaga? Minu jaoks pole see kant Tallinnas kunagi erilist rolli mänginud, kuid ometi tekib mul teatud tunne, kui mõtlen sellele kohale (eriti selle raudteejaama ümbrusele). Siin aga Kaus-i "tundepilt":

Unenägudes on seal olemas kõik raamatud, mida toona sai igatsetud. Nüüd elab sealkandis naine, keda noorest peast armastati. Ärgates meenub huvitav kinnisvara - majad, mida juba vuntsitakse; majad, mis ikka veel süttivad. Oma unedes on mees korraga väike laps, ninasõõrmetes tagasi keldri lõhn - segu idanevatest kartulitest, roostes torudest, suusamäärdest, näärideks ehitud jõulude ootusest. Vabaduse punktiks kukkus maja ette pomm. Oma unedes piilub poiss üles ja näeb aknal naist lapsega. Nende ümber kasvavad tähisöö ja lumi.

Minule näiteks avaldas kõige rohkem mõju loo algus, kus oli kujutluspilt "kõikidest raamatutest", keskpaik - keldrilõhnad ja "jõulude ootuse" tunne ning lõpp, mis mõjub eriliselt luulelisena - justkui tähisöö ja lumi "kasvaks" nende inimeste ümber :) "Naine, keda noorest peast armastati", on ütlusena juba tuttav kusagilt mujalt, kuid sobib siia ju kui valatult. Ka Do-Re-Mi kombinatsiooni on muusikas kasutatud korduvalt ja kasutatakse kindlasti ka tulevikus. Selles suhtes ma ei näe põhjuseid, miks ei võiks juba varasemast tuttavaid lausekõlkse sobivas kohas ära kasutada.

Kuid kõik need lood loovadki selliseid teatud tundeid, mis on seotud mingi fragmendiga omaenda elust. Justkui niidistik elu sidustest maailmaga. Usun, et igaüks leiab siit kindlasti oma äratundmisrõõmud või avastused, et ka nii või naa võib mingi koha või asjaga seonduvalt tunda või mõelda. Või nii või naa tunnen isegi, nagu kirjanik kirjeldab.

Hinnang: 4 (Lugesin selle Woolfi Orlandole otsa ning hämmastusin, et andis lugeda küll. Orlando kirjanduslik tase lihtsalt oli nii kõrge, et kartsin kaljukindlat pettumust mistahes raamatu lugemisel pärast sellist teksti. Kuid Kaus-i Miniatuurid üllatasid mind tõesti. Lihtne ja kiire lugemine. Vahva mõistada, vahva kaasa kõndida ja ringi vaadata nii maailmas, Tallinnas kui ka lihtsalt inimesi. Minu jaoks oli see meelelahutus. Tasemel meelelahutus :))

Täna teatatakse Draama-festivali põhiprogramm - khm khm "teatati"...

Tänavuaastane DRAAMA 2010 festival läheneb tasapisi. Üritus toimub 6.-12. septembril ja nagu ikka Tartus. Täna, 19. aprillil, kutsus Eesti Teatri Festival Tallinna Linnateatrisse pressikonverentsile, kus tehakse teatavaks need kaheksa Eesti teatri lavastust, mis on valitud festivali põhiprogrammi.

Festivali korraldamispõhimõtted on tänavuaastasest festivalist alates muudetud. Suur muudatus on juba seegi, et nüüdsest toimub festival igal aastal. Kuid lisaks sellele, ei koosne festivali põhiprogramm enam kõikide Eesti teatrite enda saadetud menutükkide valikust. Kui minult küsida, siis päris aus lahendus, sest nii palju on ka projektiteatreid ja erilisi rühmitusi, mis eelmiste kriteeriumite põhjal kõrvale jäid. Sellel aastal on festivali põhiprogramm kuraatorikeskse valikusüsteemi tulemus. Kuraatori valik pole lihtsalt mingi nö.paremik kahe viimase hooaja lavastustest, vaid põhjendatud kunstiline tervik. Kuraatori eesmärgiks on oma valikuga tuua teatripildist välja tendentse, mis just talle olulised on tundunud sel ajahetkel ja –perioodil.

Kaheksa lavastust põhiprogrammi on seekord välja valinud teatrikriitik, -teoreetik ja ajakirja Teater.Muusika.Kino peatoimetaja Madis Kolk, kes ka pressiüritusel 19. aprillil oma valiku teatavaks teeb ning põhjendused lisab.

Hmmm, kui mina saaksin selle programmi koostada - 8 lavastust ja kui võtta tervikule üldisemalt mingi kunstiline eripära ühtset joont andma, mille põhjal oma valik teha, siis esiteks valiksin nö.intimsemat sorti teatri - max 4 näitlejat ja kui need välja valida tükkide hulgas, mis on näiteks esietendunud sellel või eelmisel aastal, siis oleksid minu valikud järgnevad:

Endla: Esimesed suudlused
Linnateater: Ma armastasin sakslast, Kes kardab Virginia Woolfi?
NO99: Pea vahetus (seal ju küll ka koor, kuid rolle ikkagi ainult 2-3), Kes kardab Virginia Woolfi?
Rakvere Teater: Toatüdrukud
Ugala: Küünlad põlevad lõpuni (võibolla hoopis "Kogujad"... aga seda mul pole veel õnnestusnud näha)
VAT Teater: Ingel, ingel vii mind taeva

Kui aga valida vana põhimõtte järgi, ehk eelmise paari hooaja parimad tükid igast teatrist max 1 (jättes kõrvale otseselt ainult suvel mängitavad ja projektikorras tehtud lavastused, nagu näiteks lavakate omad), kuid ikkagi piirata seda 8 lavastusega, siis oleks minu valik järgmine (hämmastav, aga polegi niiväga erinev sellest eelmisest valikust :)):

Augustikuu - Eesti Draamateater
Don Juan - Vanemuine (ma pole paljukiidetud "Kuningas kes kippus..." veel näinud)
Esimesed suudlused - Endla
Hecuba pärast -Linnateater
Ingel, ingel, vii mind taeva -VAT teater
Küünlad põlevad lõpuni - Ugala (mul veel nägemata "Kogujad", "Piloot" ja "Stockmannid", mis kõik kevadel neil kavas)
Pea vahetus -NO99
Toatüdrukud -Rakvere teater

Lisaks ju terve trobikond lavastusi veel nägemata, mille kohta palju häid sõnu ringlemas.Eks siis näis, mida neist minu valikutest õnnestub Tartu-rahval näha... Ja ehk on ametlikus valikus ka midagi sellist, mida isegi loodaks vaadata...

---------------------
TÄIENDUS:

Valitud lavastused, ehk PÕHIPROGRAMM järgmine:
"Eesti meeste laulud" (Nargen Opera & Von Krahli Teater)
"Kirsiaed" (Eesti Draamateater)
"Kes kardab Virginia Woolfi?" (Teater NO99) ***
"Kevade" (Vanemuine)
"Meie, kangelased" (Tallinna Linnateater) ***
"Mässajad" (Endla Teater) ***
"Pea vahetus" (Teater NO99) ***
"Toatüdrukud" (Rakvere Teater) ***

Tärniga tükid on minu poolt küll VÄGA soovitatavad :) ERITI: "Kes kardab Virginia Woolfi?", "Pea vahetus" ja "Toatüdrukud".
"Kirsiaed" minule ei meeldinud üldse ja "Kevade" ning "Eesti meeste laulud" on mul veel nägemata... Mõlema kohta on küll kuulda olnud palju head. Kuigi "Kevade" pole ju "draama"... see on ju festival "DRAAMA"... või sain ma millestki valesti aru :) Eks kindlasti pressikonverentsil seletati asi lahti ka, aga ma ju siin 500 km kaugusel :)
Hea meel on ka näha "Mässajaid" selles nimistus. Mul on selline tunne, et see tükk on saanud teenimatult vähe tähelepanu. Ja "Meie kangelased" lihtsalt peab kohustuslikus korras DRAAMA-st läbi käima, muudmoodi poleks see lihtsalt võimalik. Ma ise oleksin küll eelistanud "Kes kardab Virginia Woolfi?"-de kõrvutamist.

Keskööpäike - Tallinna Linnateater

Kui juba Anu Lamp ise võtab midagi lavastada, siis see lihtsalt peab midagi eriliselt tähendusrikast temale endale ning kahtlemata huvitav kõigile teistele teatriinimestele olema. Ta tõlgib ja töötab nii palju tekste läbi pidevalt, et see, mille ta ise lavastamiseks välja valib, selle erilisuses ei saa olla mingit kahtlust. Ja absoluutselt täpselt seda see Arthur Valdese eelmise sajandi alguse lavastuse nö. rekonstruktsioon ongi. "Nii öelda", sest realiseerumiseni ilmselt see toona ei jõudnudki. Nüüd siis Linnateatri katuse all - "tehti ära". Ja kuidas veel!

Kuigi see kõik oli teatriuuenduslik tollel ajal, ehk eelmise sajandi alguses, on see minu meelest seda mitmeski mõttes veel ka tänapäevalgi. Midagi sellist tervikuna polekski nagu laval näinud, samas kui mitmed komponendid tükist tundusid nii mõneski mõttes tuttavad. Ma ei pea silmas sisulises mõttes, sest tükis lähenetakse erineval moel erinevatele klassikalistele draamadele, pigem just lavastuslikku lähenemist. Etüüdilik ülesehitus meenutab NO-teatri "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" või Linnateatri enda "Hecuba pärast" ja "Homme näeme", kuid kõige rohkem ikka seda esimest. Impressionistlik kohvikustseen oma kordustega oli oma olemuselt väga sarnane "Homme näeme" korduste stseeniga, kuid "Keskööpäike"-se versioon on kunstipärasem, läbikomponeeritum ning minu jaoks mitu korda huvitavam ja mis peamine - sisukam. Tegelikult oli see teise vaatuse lõppu, justkui maasikana tippu jäetud lõik, minu jaoks kogu etenduse kõige parem osa. Kuid muidugi vaimuvalgust ja hinge ning stiili oli neis kõigis osades. Kõikides osades oli midagi, mille üle naerda, mida imestada või mille ideid või näitlejameisterlikkust imetleda. Raamistamas kõike - etenduse alguses ja lõpus (mustvalge!) video-miniloeng teatrikriitik ja -ajaloolane Lea Tormiselt, mis heidab natukenegi selle salapärase Arthur Valdese isiku müsteeriumile taustavalgust. Kuid kuna müstikaks on jäänud kogu Valdes ka teatriajaloolastele, siis minule jäi kogu loost meelde just see osa Tormise tekstist, kui lähedal ta oli ükskord (võibolla) Hommikuteatri ja Valdese isikut paljastavatele dokumentidele... mis siiski jäid saatuse tahtel igavesti avastamata... Valdesest on siiski ühtkomateist just nimelt Hommikuteatri kaudu siiski teada ning tema plaanide kohta samuti. Kunagi kirjutas vist ka Toomas Vint Loomingus temast (kahjuks ei mäleta, kas fiktsiooni või dokumentaalse taustaga loo). Sama müstiline kui tema elu ning kavatsused on ka tema kadumine. Arvatakse tema umbkaudset kadumisaega, kuid 100%-lise teadmisega pole keegi lagedale tulnud infoga millal ja kus ta suri.

Kuid sellest hoolimata oli mehel vinged ideed ja huvitav lähenemine. Just teatri ja kujutavate kunstide voolude segamisest teatrisse tugevamalt.

Lavastus kannabki oma erinevates stseenides/etüüdides/tasanditel eri kunstivoolude pitsereid. Selle tüki kunstnikutööga ei saaks ilmselt suurem osa Eesti kunstnikest sh. ka teatrikunstnikest hakkama. Sellepärast on Lamp kaasanud ühe meie tippude tippudest, kelle vinget tööd võib juba etteennustavalt pidada astaauhinna nominatsiooni (miks ka mitte võidu) vääriliseks. Kuna ma ei tea, kus kohast ma seda siin Rootsis uurida saaksin, et kui palju ta on ideid ammutanud, lavastuseski mainitud eelmise sajandi algusest pärit "Teatriraamatust" või muudest informatsioonikildudest Valdese ideede kohta, siis jätan endale õiguse võtta seda kui Ene-Liis Semperi enda ideestikku. Ja see stiilsus ning ideede laenamine/kasutamine/leiutamine Valdese stiilipuhta kunstivoolude paraadiga kaasa minekul, see on täiesti omaette väärtus tükile endale. Juba mainitud impressionismile, leiab siit ekspressionismi, futurismi, kubismi, sümbolismi, konstruktivismi, modernismi, sürrealismi ja realismigi ja mida kõike veel. Kummardus Magritte-i kõvakübaratele ning vuntsidele nii, et ainult piip oli puudu, kuigi seal vist vilksatas isegi piip (ceci n'est pas une pipe) :) Lisaks hoides ajastuhinge ning näiteks värvides näitlejate näod valgeks ja pannes neile mustad parukad pähe, ka see kontrastidest kõike kontrastsem värvide vastasseis oli nii stiilipuhas. Vaid natuke punast jookseb siin seal läbi - eelkõige muidugi põrgustseenist (aga ka revolutsiooni?lipuna) - sest kuidas siis muidu. Ning kui ma ei eksi, siis (ilmselt nö.loomadega seonduvalt) Tuglase Popi ja Huhuu lõigus on valgusrežiis ka korraks rohelist valgustust lubatud sellesse muidu väga mustvalgesse põrgusaali.

Kuid eelkõige just impressionism ning ekpressionism on stiilidena kõige tugevamalt esil. Minule meenus ka eelmise sajandi alguse Saksa filmikunst, kus selgepiirilised mustvalged kontuurid tekitasid täiesti omalaadse atmosfääri.

Kava järgi on kasutatud autorite nimekiri tõeliselt aukartustäratav - Arthur Valdes, Friedebert Tuglas, Aleksander Tassa, Juhan Viiding, Jaan Oks, August Gailit, Edgar Allan Poe, Friedrich Nietzsche, William Shakespeare. Kogemata on neil jäetud ilmselt lisamata Tšehhov, kelle Kajakat nad seal teevad Valdese(?) "tihendatud" versioonis, kuid "autorina" ju temagi nö. "kasutatud". Ja tinglikult võiks öelda, et kui mitte rohkem, siis pealkirja ja "kõige olulisemaga" on esindatud ka näiteks Ibsen :) (Naerunägu siinkohal mõistavad ilmselt need, kes näinud on :))

Kontrastid on ka muidu olulised. Üks stseenidest keskendubki kõnepruugis leiduvatele "väärliitsõnadele" või "sõnaühenditele", milles samuti vastanduvad sisalduvad sõnad. Nagu näiteks ka etenduse pealkiri või - jõle ilus, karjuv vaikus, kahekesi üksinda, tavaline ime, sügav pealiskaudsus, kurb õnnelik, süütu vanaema, avalik saladus jne. Natuke Ilmar Laabanlikku mängu sõnadega, oli siinseal veel mõtetena sees. Luges ju Anu Lamp kunagi Laabanit raadioteatriski. Tundub, et talle meeldib selline kõne ja teksti eripärasuste avastamine ja nautimine. Nagu minulegi :) Tänu tema Rroosi Selaviste luuleruumile ma Laabanini jõudsingi.

Mõneti võiks "Keskööpäike"-st pidada ka mõttelise järjena mõned aastad tagasi Viinistus etendunud tükkidega Pallase-meestest. Nimelt on kavalehel ja tükis endaski ära toodud Konrad Mägi portreeritud Arthur Valdes, Tuglas olla kirjutanud mehele nekroloogi arvates, et too on surnud (kuigi aastaid hiljem ilmus too välja täiesti elusana). Samuti Aleksander Tassa ja teisedki on temaga seotud olnud. Samuti võiks tõmmata "põrgu" stseenilt seosjoone Viiraltile, kuigi siin on tegemist ikkagi ühe teise sidusega. Ühtlasi ongi selle lavastuse näol tegemist Linnateatripoolse Valdese unistuse realiseerimisega. Midagi sellist tahtiski Valdes kunagi lavale tuua. Kuigi tema ilmselt oleks seda teinud sõnadeta ning veelgi rohkem valgusega mängides. Lisaks poleks tema etenduse kavalehel olnud ära toodud näitlejate nimesid jne jne... Ei tea ka kui elitaarseks oleks see kunst siis muutunud... kas tänapäevamõistes üldse enam teatriks vaid pigem mingiks performance-iks. Mind isiklikult oleks see Valdese lähenemine kahtlemata vähem huvitanud ning olen tänulik, et päris viimseni seda rada ei mindud.

Ja kui näiteks "Homme näeme" virisevate meeste või mitmete muude "ürgmeeste" ja "isade" ja-ma-ei-tea-kelle-veel-meestega ma mingit äratundmisrõõmu, ega samastumist ei ole suutnud tuvastada, siis kõige kummalisemal kombel tundsin end ära ennemaailmasõjaaegses Valdeses (pärast ta pidas ilukirjandust mõttetuks ja sellega ma ei nõustu või igatahes tänasel päeval ei ole ma nii pragmaatiline kõikides oma tegemistes nagu Valdes pärast esimest maailmasõda. Kuid usun, et selliseks oleks ka minu just nimelt "maailmasõda" muutnud, sest selline sõda võibki muuta inimeste alustalasid ja põhimõtteid ning eluvaateid. Just eelkõige näiliselt "ebaolulisemate" asjade, nagu näiteks "ilukirjanduse" kõrvaldamisega oma elust). Ka Valdes (nagu Tuglas kirjutab), "pärast gümnaasiumi lõpetamist andus ärialale", kuigi teda hoopis kiskus kirjutama ja (teatri)kunsti tegema. Samuti pidas mees sõdimist mõttetuks, just nii nagu minagi...

Dramaatiline muusikaline kujundus, kus mõnikord oli ka kella tik-tak stseenide vahel sees, oli Riina Roose poolt ideaalne. Samuti mängis kaasa (või oli see tõesti pisiasjadeni läbimõeldud detail), et just õigel ja sobival hetkel kääksatas lavalaud Rain Simmul jala all? :) Samuti mõjuv oli, küll juba varemgi kasutatud, kuid Ojari esituses väga õnnestunud, justkui plaadi kordusele jäämine tegevuses ja kõnes. Ojari liugleb nii osavalt nendest kordustest edasi, et seda oleks tahtnud pikemaltki nautida. Ja siit ongi minul kõige "sujuvam" edasi liikuda näitlejatele:

Naiste puhul olid huvitavad "paarid" Reemann ja Vannari, kes kuidagi täiendavad teineteist ning Tamm ja Teetamm, kes ilmselt pehmete näojoonte tõttu mõjuvad mingis mõttes sarnase välimusega, kuigi mõlemates paarides on kahtlemata erinev mängutunnetus ja olemuslik vahe, on neis paariti ometi midagi sarnast. Kõik neli naist on ka täiesti näitlejameisterlikkuse paremast otsast Eesti teatrimaastikul, just tänases Eestis, huvitav kuidas oleks olnud Valdese ajal :) Kummaline kokkusattumus, aga ma olengi alati pidanud Reemanni tema välimuse pärast justkui pärit sellest ajastust. Siis kui naised oli veel NAISED ning tema klassikaline ilu ning oskus murdsekundiga muutuda leebest daamist, sisemises ängistuses põlevaks naiseks, kes küll ühelt poolt kutsub esile kaastunnet kuid tegelikult väärib oma meest, sest nad on lihtsalt nii sarnased. Kuid tõesti, kõik neli naisnätlejat säravad erinevates stseenides ja pälvivad publiku imetlust ka spontaansete aplausidega (eelkõige just teises vaatuses ja selles "kohvikustseenis").

Anne Reemann - kõige meeldejäävaim oli tema monoloog kohvikustseenis. Ma oleksin tahtnud püsti karata ja karjuda BRAAVO! Tema kurb olemus ja läbitunnetatud karakter teeb talle kui näitlejale järjekordselt au. Erinevad naistüübid ja mõnuga nende üle irvitamine loovad kummalise kahetise tunde, et ta tõesti mängib nagu kõrvalt iseennast jälgides (olen sellist imelist oskust märganud varem näiteks Aarne Üksküla mängus). Harukordne näitlejanna! Lisaks meeldis mulle tema naistegelase igakordne täpne sarnane olek läbi korduste. Täppistöö! Meeldejääv oli ka tema esimese etüüdi naisolevus. Ehk kõige naljakam üldse kõikidest "tüüpidest" ning samas oli selle nalja kõrval ikka ja jälle see kahju- või kaastundetasand selle tüübi vastu. No oli selline totukene, kes vabandades ja ülima viisakusega rõõmsameelselt otsis oma teed :) "kurbnaljakas" :) Ja tema hääl! Kohati oli tema kõne nii ilus ja selge ja voolav, nagu ta laulaks.... vahepeal ta vist lauliski :)

Elisabet Tamm - Meeldejäävaim oli ehk Kajaka Ninotška oma harjutamistega. Ning muidugi põrgukoll - kolmest kollist kõige ägedam (minu meelest). Ilmselt tantsulike kehapositsioonide pärast. Need olid justkui kalkuleeritud. Kohvikustseenis oli tema see, kes Valdese teatriuuendusliku eeskuju mõistes pidi mängima nö. "seljaga" ja sellepärast jäi nagu teiste, bravuursemate karakterite varju. See näitas või tähendab ehk siiski, et minu jaoks selline vorm päriselt ei sobi. Kuigi kui kõik nii mängiksid, siis tekiks hoopis teine võrdlusmoment. Elisabeti esimese inimtüübietüüdide tüübid olid ka väga head - üks parem kui teine!

Helene Vannari - Kui võtta vaid üks stseen kogu tükist, lemmikuim, mis oli ühtlasi ka kõige naljakam, siis ma valiksin ilmselt tema monoloogi inimesest ja Golemist, kes on tema enda hinge monstrum :) Vannari peaks justkui olema oma kaasnäitlejatest reaalses elus vanem... aga seal ta on ja kepsutab karaktereid luua täpselt samas vormis nagu ülejäänud tükis osalevad naised. Kuna Reemann ja Teetamm olid juba nö. soojenduse ära teinud ja kuna tõesti tema pikk jutustatud lugu oli väga naljakas ja miks ka mitte õpetlikki, siis täiesti teenitult sai ta spontaanse publikuaplausi keset "draamaetendust"! See juba on midagi! Lisaks kohvikustseenile jäi silma samovariga mööda tuba jalutava teenrina... ei tea, kas kolm õde on juba Moskvasse läinud? Või on see Kirsiaia vana teener, kes teistest maha jäi? Samuti õhku loopides vastandlikke väljendeid. Täiesti vaimustav näitlejanna!

Külli Teetamm - Külli oma ettekandja rollis suutis sisse tuua paraja koguse ajastulikkust oma charlestoniga ning teenis kolm korda järjest publikult aplausi špagaatidega ning ilmselt ikka kogu eelnenud tantsulõigukesega. Poosid tummfilmi või tummteatri sangarinnana on tabavad ja näitlejameisterlikkust esitlevad. Tema monoloog kohvikus abordi kohta oli just hetkel elus toimuvaga seonduv, seega pani kõvasti mõtlema (mitte, et meil see plaanis oleks, me isegi ei oota... üks teine...) Minu puhul on Külliga ainult selline kummaline distants, et ma ei saa temaga kontakti. Märkasin seda juba "Ma armastasin sakslast" tükiga. See tähendab, teised näitlejad vaatavad kuidagi julgemalt publikusse ning loovad silmkontakti ilmselt paljudega, aga Külli on kuidagi oma silmadega kusagil eemal. Mitte, et see vale oleks, lihtsalt selline kontakt muudab tegelase kuidagi omamaks. Samas tema Erica oli ju ikka vägaväga hea. Üks eelmise aasta tippe... niiet ma ei tea, kas alati ongi vaja, aga mõnikord küll... kasvõi natukene. Ameeriklased ütlevad selle kohta "that's the extra mile" :) Kuid siin tema kõnnakud ja kogu kehaga tihti mängimine - tema ehk oligi see Valdese teatriuuenduse "sõnadeta mängu" kõige osavam lüli. Veel olen mõelnud, et temal on üpris lihtne jääda oma tugevalt temaliku väljenduslaadi ohvriks, kuid kord korra järel ikka imestan, kuidas ta need (ikka uued) karakterid endast välja oskab tuua. Ikka natuke teise nurga või tundega. Osav ja andekas!

Meeste tase on ebaühtlasem, kuigi ka siin on mitmeid huvitavaid õnnestumisi ning eks lemmikutes on lihtsam ka näha neid häid detaile, sest tegevust on laval korraga palju ja jälgima paneb ikka tavaliselt see, kes meeldib. Ja nagu kõrvaltulbast aasta parimatest võib aimata olid kaks neist minu jaoks siiski teistest üle. Kuigi kahtlemata on tegemist grupitööga ja omamoodi kedagi eraldi välja tuua ma usun on paljude jaoks raske ülesanne.

Alo Kõrve - Minu jaoks tema etenduse parim ja meeldejäävaim osa oli kohvikusse sisenev kunstnik. Kui nad ühel hetkel pidid oma kõnet kiirendama ja tema tekst oli niigi juba kiire, siis oli päris põnev jälgida, et kas ta "suudab"... SUUTIS! Põrgukratt jäi kuidagi nõrgaks vastaseks Ojari mängurile ja Tubina Peetrusele. Ei tekkinud vajalikku kolmnurka, vaid peamiselt oli mängus nö. duo. Kui trio tekkiski, siis hoopis Ermeli karakteriga.

Andero Ermel - Minu jaoks etenduse kõige nõrgem lüli. Tartlaste murdega pani paar korda päris karjuvalt puusse ja kuna see oli üpris alguses (ma olen sealt maalt ise pärit), siis tekitas ebausku ka muu suhtes. Kui ta jätkas tükis, kus sõnad ning nende suhted ja nende vahelised mängud mängivad iseenesest väga olulist rolli mitu korda puterdades ja komistades sõnade otsa, see rikkus ka jälgitavust ning tekitas tunde, et minu elamust rikutakse... Nii hull see asi nüüd ikka ka ei olnud! Vabandan liiga otsekoheste sõnade pärast. Selge kontrast tekkis ilmselt sellepärast, et teised näitlejad eriliselt hästi õnnestusid selliste keskmisest raskemate rollidega, kus nagu mainitud sõnadel või pigem nende enesekindlal väljenduslaadil on eriline tähtsus. Minu lemmik tema rollidest oli Põrguisand. Tema koomiline ja hoogne käteviibutustel tehtavad ringid võtsid minul suu küll muigele. Lisaks vinge hüpe kõrge tünni otsa! Võttis nii mõnegi publikust ahhetama. Endiselt ootan, millal ta rohkem liha luudele kasvatab. Ikka mõjuvad ta karakterid ühtviisi poisikestena.

Indrek Ojari - temal oli ehk meestest kõige rohkem õnnestumisi. Tundus, et tema karakterid olid kuidagi kõige huvitavamad ning neid erinevaid tegelasi oli tal kuidagi rohkem kui teistel. Kõige enam meeldis aeglaselt liikuv ja oma tegemisi laulev vanamees (Siin on tool, ma istun nüüd siia...:))). Kuid ühtviisi head olid kraabitud plaadi kombel hetketi kordustesse jääv inimene ning muidugi ka tema karakter oli (koos oma lauakaaslasetega) hea trio osana kohvikustseenis mõjuv. Põrgumängur oli aga selline tüüpilisem Ojari. Kus ta küll hoogsalt mängis, kuid samas ei midagi erilist minu jaoks. Kuid kriitika näitlejale polegi siin asjakohane, sest tema ei ole süüdi. See on minu isiklik kiiks selle "tegelase" suhtes. Osavate näppudega mustkunst samas oli ka vahva, mis sellest, et nii väheses mahus, kuid see oli väga hea, sobiv ja õnnestunud! Just "mänguri" tegelasele eriti tabav.

Rain Simmul - Ainus näitleja, kelle suhtes arvamused mul teatrikaaslasega lahku läksid. Minule meeldis Raini mõnusalt irriteeriv irvitamine pimedas. Samuti tema kohvikustseeni mees, kes jätkab "homme näeme" meeste ebamehelikku virisemist. Oma kaitseks võib karakter muidugi öelda, et ega ta muidu seda kellelegi ei räägikski - need olid ju "mõtted". Tükis on see tegelaste mõttemaailm lihtsalt skalpelliga avatud publikule nägemiseks, et teada saada taustolustikku. Ja nagu öeldud paarisuhtes tihti inimesed väärivad teineteist...

Veiko Tubin - Minu lemmikroll oli tema Peetrus. Mõnusalt Peetrusliku või taevaliku rahuga habe silitades ning põrgukuumusest väsinumaks jääv. Ma ei tea, kas ainult minul on tunne, et Tubin on kõvasti alla võtnud? Või mõjuvad lihtsalt seekordsed pintsakuga kostüümid tema väljanägemisele nii positiivselt? Noh, see polegi oluline muus mõttes, kui et seekord oli tema hääl kuidagi selgem ja kõlavam kui varem. Tema koomiline talent on nüüd juba vähemalt kolmekordselt tõestatud (Ronk, Hecuba pärast ja nüüd Keskööpäike)!

Hmmm... 5 meest ja 4 naist... tasakaalust väljas kas pole? Muidugi kui see mehhaaniline klaver ei olnud "naissoost" :)? Näiteks "Riina Roose", kes seda kusagil lava taga mängis (kuigi my money is on Tubin...)? Sellisel juhul oli tasakaal täisti olemas... samas tasakaalutus on edasiviiv jõud ka elus, miks siis mitte ka teatrielus ;) Ja muidugi osales ju ka Lea Tormis, mis sellest, et videovahendusel... niiet matemaatikaga kunsti ikkagi ei mõõda, tasakaalusta, ega ka kokku ei arvuta. Hmmm, mis kunstivool see matemaatilisi valemeid armastaski... :)

Korralduslikus mõttes üks asi, mis hetkeks hinge näris (ok, ma olen freak selles suhtes, tunnistan, kuid ei või enesele midagi parata), ma küll ei mõista, miks neid etenduses kasutatud viidete nimekirju oli paljundatud ainult 20 tükki. Nii põnev oleks olnud lugeda. Nägin täiesti kogemata ühel inimesel vaheajal seda käes. Ka kodulehel polnud seda nimekirja üleval. Oleksin ma teadnud, et see leht on ainult paarikümne esimese kava vahel, oleksin ka esimeste hulgas saali trüginud. Ma ei saa aru, miks sellised asjad mind ärritavad, aga ma leian, et see on ebaaus :( Huvitav, kas ka kavalehes olnud apsakas oli taotluslik, ehk kordus-leheküljed justkui toetasid seda tüki sisu :)

Hinnang: 4 (Esiteks usun, et see tükk ei ole kaugeltki kõigi jaoks. Kuid lõppude lõpuks, mis on?Mina pean seda ehk keskmisest elitaarsemaks kunstiks, eelkõige just nende kunstiliste allhoovuste ja peaaegu 100 aasta taguste teatriideede realiseerimistrikkide pärast. Samas paras julgustükk ka teatri poolt selline asi ette võtta, kuigi ma usun, et mitmed võiks nuriseda, et oleks võinud veelgi julgem olla. Samas nii "elitaarseks" ma leian pole ka vaja minna, et see vaid väga kitsast nišši kõnetaks. Selline balansiotsimine lavastaja poolt oli tunnetatav ning minu jaoks oli küll just see õige tasakaal leitud. Kuna aga kunstile ning kunstilisusele viiteid on selle tükiga seotult paratamatud, siis ainus asi, mille kallal tahaks nuriseda, on see, et kogu tükk näideldi praktiliselt lava keskel või publiku poolt vaadatuna vasakul poolel. Kujutavatele kunstidele omase kompositsioonitunnetusega on Lamp õige natuke mööda pannud. Selles suhtes soovitaksin istuda kas keskel või lava suunas vaadates natuke vasakul pool. Samas Linnateatri kodulehel olevaid fotosid vaadates tundus, et minu nähtud etenduses oli natuke midagi teistmoodi. Kuigi eks Põrgulava oma peidetud sammastega loob ka natuke ühelepoole võimendusega kaldu lava. Lihtsalt minul ei vedanud, et istusin, nagu ikka just selles teises ääres - meenub "Meie, kangelased", kui istusin just vastupidiselt teises ääres ning pidin vaatama just vastasuunas pikalt toiminud esimese vaatuse alguses olevale tegevusele :) Kohustuslik on "Keskööpäike" kindlasti kõigile Eesti teatriajaloost vähegi huvitunud inimestele, samuti neile, kes armastavad vaadelda näitlejameisterlikkuse tipppilotaaži, armastavad kirjanduseski sõnade mängu ja satuvad elevusse impressionismist ja ekpressionismist ning ei põlga ka teisi kunstivoole ja ei karda, kui neid niimoodi andekalt mixitakse. Just nimelt selline "teatri"tegemine minule väga meeldibki - oleks äärepealt kirjutanud "hirmsasti meeldib", sest see oli just visuaalselt "hirmilus" :))) Tükk oli ka "klassikaliselt modernne" :))) Mis siis sellest, et ilma otsese faabulata ning nagu tihti viimasel ajal Linnateatris kombeks - ilma konkreetse protagonistita. Kui nüüd selleks ei võiks pidada vaimusilmas Valdest ennast?!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Keskööpäike
Arthur Valdes

Lavastaja: Anu Lamp :: Kunstnik: Ene-Liis Semper (teater NO99) :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin :: Esietendus: 10.04.2010 :: Etendus kestab: 2 h 30 min

Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg igasuguses kunstis, kaasa arvatud teatris. Püüti rebida end lahti möödunud sajandite kivistunud arusaamadest seoses ilusa ja inetu, hea ja halva, õige ja valega, ning leida uusi, teistsuguseid väljendusvahendeid. Plahvatuslikult arenesid uued voolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism jne. Euroopas ilma teinud suundumused jõudsid otsaga ka Eestisse ja üheks siinseks teatriuuendajaks oli Arthur Valdes, salapärase elukäiguga multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki, kuna Valdesel tuli seoses äriasjadega kodumaalt lahkuda. Nüüd, ligi sada aastat hiljem otsustas „Keskööpäikese“ trupp Valdese teatriuuenduse lõpule viia. Selle käigus eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, žest ja liikumine, püütakse esitada tihendatud ekstraktina Tšehhovi „Kajakat“, mängitakse valguse, rütmi, aegluubi ja kiirendusega jpm. „Keskööpäikest“ iseloomustab mängurõõm, otsingulisus, fantaasia ja visuaalsus.

Lavastuses on stseene, kus kasutatakse suitsumasinat (lavasuits on tervisele kahjutu).