Kuulus ehtekunstnik on ka tuntud kui noorte nägusate poiste voodissemeelitaja. Ühe sellise ongi ta taas koju toonud. Pärast voodiseanssi, kui naine soovib oma külalisest lahti saada, teatab too, et tahab ka rikkaks ja kuulsaks saada ning ei lähe kuhugi…Naine kutsub majas töötava turva appi ja algab klapperjaht, kus miski pole nii, nagu alguses paistab. Sealhulgas lüüakse uimaseks, lastakse, tükeldatakse kui ka kisutakse mineviku-luukered lagedale. Kes on kes ja "kes" ning "kas" sellest mängust elusana pääseb, see selgub päris lõpuks.
Võim on ju ikka selle käes, kellel on relv... Ainult, et Kellerteatris kevadhooajal esietendunud Andres Roosilehe lavastus (tema debüüt täiskasvanutele lavastamisel), USA näitekirjaniku, David Foley “Afäär”is relv vahetab asukohta 3 tegelase vahel pidevalt ja pöördeid ning surmasõlmi on rohkem kui mõnes lõbustuspargi ameerika mägedes! Lõbus ja pidevalt üllatav “sõit”, sest rada pole mitte ainult topelt- vaid suisa tripeltmängudega ülepeakaela keerutades ja just kui arvad, et läheb ühes suunas, tehakse 90kraadine pööre ja keegi või kogu arvamus liigub hoopis vasakule ära ning sünnivad uued teooriad. Kes on näinud Kellerteatri “Mäng”u, see teab ligikaudu stiili, ent trikid on siiski hoopis uued.
Autor Foley ise oma kodulehel on kirjutanud lahti pealkirja-loo, ehk tema pakkus sellele hoopis "If/Then"... exceli valemist tuttavat valemikombinatsiooni, mis on ju ühtlasi põhjus-tagajärg viide, aga üks briti produtsent muutis selle "Deadly murder"iks, ehk siis "Surmav mõrv"... kuid ma leian, et eesti versiooni lavastaja on sellele omakorda leidnud veelgi sobivama. "Afäär", mõistes "kahtlane tehing" on selle loo selgroog, ehkki "tehinguid" teha või oma "afääre" ajada tahavad siin kõik ja mitmeid läbi loo. Üldse nautisin seda tõlget, sest näiteks mõned idioomid on minu jaoks siin saanud esmakordse (ja väga tabava) eestinduse. Andres, olles ise ju peamiselt näitleja, on sellele lavastusele nii teksti tõlkijaks kui ka lavastajaks ning on minu arvates vast ehk just seetõttu osanud ka seda teksti siin just õigesti doseerida ja tempostada (vaatasin küll esietendust ja meesnäitlejatel tundus siiski endal olevat vaid õige vaevu aimatavat rabedust alguse poolel).
Lavastuslikult kammerlik, ehk väike saal, milles toimetamas 3 tegelast (üsna suures osas ka kahe kaupa), aga intiimne lugu ju ka. Niimoodi lähedalt vaadates on tunne, nagu oleks ise ka otsapidi selles New Yorki SoHo-linnajao korteris. Kui teatri eelmises lavastuses jäi kergelt mulje, et makstakse lõivu sellele, et samaaegselt saalis toimuva etendusega toimub ka interneti kaudu etenduse otseülekanne, siis siin on see osatud nii hästi paika loksutada, et ei saanud sellest kohe mitte grammigi aru! Praegu mõtlen, et millise naudingukihi võib veel suvel mõisamiljöö sellele "hämara ja kahtlaste varjuditega" mängu vaatamisele lisada...
Näitlejate-trio oleks nagu ka valitud otsekui minu maitse järgi. Eks meil kõigil ju ole omad lemmikud, keda tahaks tihedamalt lavalaudadel mängimas näha ning need 3 juhtumisi minu jaoks just "selliste" hulgast. Kummalise kokkusattumusena, sai peaaegu, et vahetult Liina Tennosaar’t vaadatud 80-aastase, sureva, vanadekodu-tädikesena ühes teises lavastuses, aga siin, siidhommikumantlis siresäärne "oh-la-la vamp-beib"! Karakterid, nagu päev ja öö ning Liina on neid kehastades loomulikult täiesti isesugune, ehkki silmad on mõlemal säramas kaasatõmbava säraga. "Afäär"i kenade noorte poistega "mängida" armastavas naises on peidus loomulikult palju laiem palett erinevaid värve. Küll on ta ahastuses, siis jälle omab kontrolli, jõulised mängud vahelduvad ohvrilikuga, seejuures on ühe tasandina alati naiselik kavalus kusagil allhoovusena. Ja kui ta minevikusaladused välja tulevad, paneb seeläbi omakorda uude perspektiivi ka kogu tegelase ja sedasi läbi kogu lavastuse - jõuab ringiga uute nüanssidega ringidele.
Mehed mõistagi (vähemalt meesvaataja jaoks) on palju mustvalgemad, eriti üks neist, aga ka teine kuigi ta seal proovib nii üht kui teist... Ent kuna neid pöördeid siin tõesti toimub nii üksteise otsa kui ka teiste pöörete sees, siis kõik mis näibki mustvalge, on tõesti siiski vaid näiline. Rauno Kaibiainen on oma hoogne ja nõelterav! Naise jaoks on ta tegelane nagu paha udu, kellest kuidagi lahti ei saa. Ja kui saabki, kas siis tegelikult... Rauno, nagu ka tema partnerid on iseäranis heas loomevormis. Ei väsi seda korrutamast, et tema tihe töö impoteatris muudkui kasvatab näitleja tööriistakasti ka nö. etteantud tekstiga teatrilavastustes. Ma arvan, et just sellepärast ongi teda nii lõputult huvitav iga uut "rolli" tehes laval vaadata. Siin ju tegelikult nagu Liinagi, saab ta oma emotsionaalsusega käia kõikvõimalikes kõrgustes ja madalates kohtades. Riho Rosberg, ses mõttes lausa imeline karakternäitleja, et tal tulevad ühtviisi usutavalt nii "Joker" kui "Batman", nii pätt ja kaabakas kui ka ontlikumast ontlik korravalvur. Või nagu siin - kõik ühes! Just karakteriloomena tuleb Riho puhul tõsta esile seda "teatud" filmidest (elust) tuttavat tüüpi, kelles on politseilikkust, aga samas ka neid teisi tahke (mida ei tahakski siin paljastada, et kõigil oleks neid võimalik endal sealt avastada). Ent ühtlasi süstib ta oma tegelasse ka teatavat mömmlikkust või isegi pigem mehelikku lihtsakoelisust, kas just käpardlikkust, aga igatahes teise inimese mõjuvalla all tegutsemisest tingitud tasandit. Mõnus kui tegelane on nii mitmenäoline ja näitleja selle üles on leidnud ning suudab ka vaatajatele selle sedasi edastada, et vaadates saab ise neid kihte sealt kihi järel lahata.
Lavastaja-tõlkijal, ehk Andres Roosilehel on tegelikult siin ka kolmas roll - mõnusa, kaasamängiva, viitava ja õiget atmosfääri loova muusikalise kujunduse autor. Lugu looks, aga just see, mis nende kõigi kolme tegelase taust, suhted ja stiimulid on, lisab ikkagi tagasivaatavalt veel selle põhikihistuse!
Hinnang: 4
See teatrielamus on puäntide-armastajate pidupäev! Ainult, et siin ei saabu puänt etenduse lõpus, nagu tavaliselt... seal muidugi ka... aga "Afäär"is tuleb neid nagu kahurist, enamvähem kohe algusest peale ja läbi terve lavaloo. Mõnusalt ehmatav, kohati põnevgi, aga kogu aeg teatava muigega suunurgas. Korraks ajab isegi südame pahaks, aga see jutuots korrigeeritakse kohe. Ühel hetkel muidugi hakkadki ootama, et mida nüüd järgmiseks - millise vaiba VEEL võib vaatajatelt jalge alt ära tõmmata! Ilmselgelt on autor vallatlenud mõnuga seda kõike kokku konstrueerides-kirjutades. Siit ei maksa oodata ega otsida mingeid sügavamaid taotluseid kui puhas meelelahutus. Krimka, milles "süüdalast" ajad iga sisupöördega uuesti ja uuesti taga, kuni muidugi päris kõige lõpuks saab kõik rahuldava ja kõikehõlmava lahtiseletuse. Ja muide, kogu see keeristormide keeristorm juhtubki nii öelda reaalajas - tegelaste jaoks tolle ühe õhtu jooksul. Minu jaoks on see Kellerteatri enda TOP3 (koos Emilie Sagee ja Marie Roget' mõistatus'ega), aga ka ühtlasi kogu kevadhooaja eesti teatrimaastiku põnevus/krimka-lavastuste parimaid elamusi. Mõistan ka neid, kes ütlevad, et liiga palju magusat võib ajada südame natuke läikima, sest siin on tõesti (mõnusalt) palju üllatusi, aga neile, kes on näiteks üllatavate pööretega Alfred Hitchcocki filmide (eriti kunagine telesari "Alfred Hitchcock esitleb") või Agatha Christie romaanidega kõvasti trenni teinud, nende jaoks saab siit ometi samaväärset rahuldust. Ja Liina on ka ikka kohe erilises supervormis!
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahuri tehtud fotod pärinevad teatri FB seinalt ja kuuluvad Kellerteatrile):
David Foley / Andres Roosileht
AFÄÄR
triller
Camille Liina Tennosaar
Billy Rauno Kaibiainen
Ted Riho Rosberg
autor David Foley
tõlkija, lavastaja, helikujundaja Andres Roosileht
kunstnik Britt Urbla Keller
valguskujundaja Rene Topolev
grimmikunstnik Evelin Sulg
turundusjuht Annika Land-Reisser
tegevprodutsent Jane Oksa
2h 30min / vaheajaga
Esietendus 10. aprillil 2022 Kellerteatris.
Edukas ja rikas ehtekunstnik Camille Dargus elab Soho glamuurses katusekorteris. Tüdinuna ühest järjekordsest igavast vastuvõtust, veab Camille endale koju noore ettekandja Billy. Leitud noormehes on aga varjul rohkem kui pealtnäha paistab ja peagi tuleb naisel kutsuda turvamees Ted, et jultunud Billy korterist välja visata. Nii algab ootamatute pöörete ja topeltmängudega teekond minevikku, mida Camille on püüdnud unustada.
David Foley näidend “Afäär” nomineeriti 2008 aastal New Yorgis Ameerika Põnevuskirjanike Ühenduse MWA tähtsaimale auhinnale – Edgar Award’ile. Seda aasta parima põneviku preemiat antakse New Yorgis välja kuulsa kirjaniku Edgar Allan Poe auks alates 1955. a. Esimesena pälvis MWA preemia Agatha Christie ning hiljem on selle suure tunnustuse osaks saanud ka näiteks Rex Stout, Ellery Queen, Georges Simenon, John le Carré, Stephen King ja paljud teised kuulsad autorid.
Kuigi algselt andis Foley näidendile pealkirjaks “IF/THEN” (“KUI/SIIS”), siis üsna varsti nimetas üks inglise produtsent lavateose ümber ja sellest sai “Deadly Murder” (“Surmav mõrv”). Hiljem on näidendit lavastatud samuti nime all “Deadly Game” (“Surmav mäng”), tõlgitud ka paljudesse teistesse euroopa keeltesse ja mängitud menukalt mitmel pool maailmas. Eestis jõuab David Foley triller esmakordselt lavale Kellerteatris – ja seekord taas uue nime all – “AFÄÄR”.
““Deadly Murder” on hõrk kolmikmäng, millel on rohkem pöördeid
ja käänakuid kui mõnes Agatha Christie romaanis…”
– UK Theatre Network
“Närvekõditav, keerukalt ülesehitatud põnevik, täis ootamatuid pöördeid
ja topeltmänge… see on värskendavalt kaasaegne triller.”
– Worthing Herald
