Haige mäger - Tartu Uus Teater/Kinoteater

Kinoteater ja Tartu Uus Teater ühendasid jõud ning kutsusid kokku 4 vinget ja keskmisest rohkemkiidetud noort näitlejat, panid püsti eluloolise ja omalaadse punkmuusikali ning on löönud teatrikriitikutelgi trussikud krussi, silmad krõlli ning ühendkooris kiidulaulu lahti vaimustusest.

Ise võtsin seekord kaasa endast peaaegu poole noorema järelkasvu, ehk umbes lavalolijatega samavanuse indiviidi, sest miskipärast oli aimdus, et järsku resoneerub tema veregrupiga veel seetõttu kohe eriti?! Ehkki bänd, mille “tõusust ja langusest” lavalugu inspireeritud, oli kuum mitmed aastad enne minugi sündi...

Läks siiski teisiti.

Noorem isend oli nii kriitiline, et passis pidevalt kella, millal sealt “kisa käest” (tema väljend) pääseb... Seevastu minu jaoks on see senise teatriaasta vast isegi kõige tugevam originaaldramaturgia (kuigi jah, esietendus oli ju juba 2021, aga see oli eelmisel aastal ainus suvelavastus, mis “hingele kripeldama” jäi). Selles mõttes ma arvan, et kuigi tegelikult on “Haige Mäger” vast isegi rohkem draama- kui muusikateater, on siiski lavastuse hingega kaasaminekuks vajalik siinse muusikaga ka oma sisemuses kokkuheliseda. 

Kui muusikaga (helilooja Jakob Juhkam, helikujundaja Lauri Lüdimois) on ok, ehk vaatajal see eeldus täidetud, siis hakkab ka “metsa ees puid nägema”. Ja milline intelligentselt kombineeritud sõnumite pundar siit lahti hargneb! Priit Põldma on ju veel ise nii noor, aga temast on juba praeguseks saanud üks meie parimaid dramaturge! Autosõidul teatrist kodusuunas, arutlustes, sai kohe selgeks, et mu kõrval istunud rahulolematuse pundar ei olnud midagi mõistnud, ega lahti hammustanud ja ilmselget ei jõudnudki vajalike mõteteni just oma eos negatiivse suhtumise pärast. Isegi mitte selle kõige olulisema ja pealmise sõnumini, ehk siis elus tuleb ajada oma asja! 

Lõpuni kindlad saame ju olla ainult iseendas. Sellepärast ka siis kui bändi teha, mis on ju olemuselt juba mitmete inimeste kooslus, peaks sellega kasvõi kusagil taga ajusopis arvestama ning võimalusel olema kindel, et kui kusagilt otsast peakski küpsis hakkama murenema, siis oleks tainast või vähemalt komponente, et uus küpsetada. Lihtne öelda, et praktiliselt võimatu teha. Lihtsameelnegi... Sest ega keegi ju bändi tegema hakka punudes strateegiaid, mis siis kui... Ent ometi kui ise loobud kõigest millegi nimel, siis keegi teine ei pruugi seda teha, vaid hoopis loobuda sellest just oma enda mingi muu "numero uno" nimel. Võib vaid ette kujutada kui mitmed ansamblikooslused on lõppenud just sarnastel põhjustel. 

Teisalt, tulebki valida see 1 amet elus (korraga), mis oleks kõige tähtsam, hobi korras võib muidugi teisejärgulisi meelelahutuseks veel lisada, aga kui tahad ka midagi saavutada, peaksid teised pigem teenima seda üht või lihtsalt olema tasakaaluks vms, sest selle 1 eest lõppude lõpuks ikkagi varem või hiljem painduvad kõik ülejäänud. See on inimlik. See on saatuslik. 

Bändi- ja teadusetegemise vahekorra kõrval, on siin ka maa- ja linnainimese tasand tütre ja vanemate vahelise suhtluse läbi (olles ise nii teadlane, otsapidi kultuuris ning ka isa, kes ei suuda otsustada, kas kolida maale täiega või mitte, tõmbasin muudkui paralleele ridamisi). Ja muidugi - kuidas külvad, nõnda lõikad. Kui ise teed oma otsuseid ainult egost lähtudes, siis seegi peegeldub nii ühelt kui teiselt poolt tagasi - seda ilmestati nii vanemate suhtumise kui ka bändiliikmete huviga hiljem Rajacast... ptüi... Haigest Mägrast rääkida-jutustada... Rajacas olid küll ainult mehed ja teiste seas ka Priit Pärn…kelle kutsumus vast pärast bändi hoopis kunstniku ja animaatorina veel eriti suurtesse leekidesse lahvatas... Ehk amet/kutsumus, milles saabki olla rohkem just ise enda saatuse sepp... kas just Rajacast tingitult? Või oli ka tema "numero uno" hoopis kunst? Huvitav, kas Teele on Priidu sugulane ja Grete... või kelle neist prototüüp? 

Omakorda toodi sisse jutustamiste-meenutamiste läbi ka mälu-teema, ehk kuidas üht ja sama asja võivad eri inimesed erinevalt mäletada (siinkirjutaja jaoks kogu lavastuse lemmikteema). Ikka ja jälle just omast egost johtuvalt. Kavalalt sisse pikitud ka noorte tegijate “uue teatri” tegemise või tegematuse õigustav õigustus. Ikka ju oodatakse... aga tegelikult… mis on “uus”'? 

Või mis on “tõde”? Ka see jalutab, nagu muuseas siit läbi (stiilselt ilmestamas Tartu Uue Teatri mitmete lavastuste üht tõstatatud küsimust…aga see ju on ka eluliselt keskne…umbes nagu armastus). Ainus, millega ma väga hästi ei suhestunud, oli “sõja-teema” käsitlus. Praegu on see üldse kuidagi plahvatusohtlik ning liiga palju igal pool mujal…aga siin se(llin)e “õigustus” ei sobinud vähemalt minule kohe üldse. Tekitas pigem vastumeelsust ning tõmbas mõned grammid terviku meeldivusest alla. Variant muidugi, et ma ei saanud lihtsalt aru nii, nagu seda mõeldi ning Viktori tegelane pidigi esindama igas mõttes üht nõmedikku, nagu selle tegelase suhtumine nais(t)essegi…jah, isegi väiksed armujooned sisalduvad loos…ja minusugune romantik heldis, kui laval päriselt kallistati ja suudeldi (seevastu kui noorem teatrikaaslane pani nendel hetkedel silmad kinni). Ega minule ka alati ei meeldi, aga siin tundus see nii ehe ja lähedal ja päris, nagu peabki!

Näitlemise mõttes on tegemist pesueht ansamblimänguga. Ei oska üht kiita rohkem, ega vähem kui teist. Vast Grete Jürgenson on pisut rohkem peaosas kui teised, aga tegelikult lõppude lõpuks vaatenurga küsimus, ehk siis peategelased olid nad ikka kõik. Ja mis eriti meeldis, et noored näitlejad näitasid, et silmadega mängimine ei ole ainult kogenud, vanemate näitlejate oskus ja pärusmaa! Ka muidu ju kõigil neljal nad särasid, nagu noortel bänditegijatel peavadki, aga kui Eduard Tee tegelane seletas intervjueerijale midagi või Sander Roosimägi oli ka lihtsalt fotoga lahedalt lahendatud isa rollis viltuse näoga või Teele Pärn sattus õhinasse või Grete ise laulis “Juba linnukesed” punkversiooni või mõnd muud laulu rokkides… Silmadega mängimisele lisaks helgibki sealt ka ju sära ning nagu siin sai tõestatud, siis pritsib isegi sädemeid!

Lugu saab alguse esimese kursuse bioloogiatudengi - Marioni - saabumisega ülikooliühikasse, aga üsna pea hakkab lavaltoimuv kulgema kahes ajastus - selles ajaloolises bänditegemises…aga ka tänapäeval, mil lapselaps kogu lugu välja uurimas mis siis ikkagi toimus, ehk mis imeloom see “Haige Mäger” oli, milles ta vanaema osales ning miks see ühel hetkel otsa sai? Eriti kuna sellest pole säilinud eriti mingeid jälgi…aga seda SUUREM ju ka legend…

Lisaks kõigele on lavastusjoonistes üksjagu spiel’i sees ning seda mitte ainult näitlemises ja draamamängus, aga ka muusikategemises endas. On selleks siis kambaga klaveriklimberdusest saav muusikamäng või lauludes… Ühtlasi antakse aimu peegeldab ehedalt mistahes bändiproove, mida see maailm üldse endast kujutab…kes bändi kunagi teinud, see muidugi juba teab ning saab suhestuda…ja ma ei tea, kas lavastaja Ringo Ramul seda ise ka kunagi teinud on, aga miskit väga õiget ta siin sellega igatahes tabab (intagrammis oskas kommenteerija valgustada, et koos Lauri Mäesepaga olla neil kooli ajal olnud bänd nimega Ukerdajad) ning mitte puust ja punaseks, vaid eheda vooluna lavastuse sees.

Flirtides justkui ka postdramaatilisusega, pole see kokkuvõttes seda siiski, vaid omapärases (ja kuigi sisus ajalukku kanduv, ent mahlaselt kontrastelt) värskes vormis loojutustamine. Ainus, mis ka mu podisevale kaaslasele meeltmööda oli, oli Sandri esitatud klaveriballaad (mis taaskord tõestab, et selle lavastuse meeldivuse eeltingimuseks on ka muusikastiili/vormi sobimine vaataja/kuulaja maitsekeemiaga). Seda laulu kuulaks tegelikult ise ka veel teatriväliseltki, sest mõtted olid samal ajal nii mitmel (lavastuses käsitletud) suunal korraga ja sestap hajevil, rohkem esituse (mis ka mänguline) nautimisel ning kui lõpuks jõudsin hakata sõnadesse süüvima, mis tundusid olevat sügavamad, kui vaid see, mis kõrvadeni jõuab, siis saigi laul juba läbi… 

Rene Liivamägi mängib valgusrežiiga veel omakorda kaasa. Eriti efektseid "visuaale" või isegi "pilte" luues ka kõrgemal tasandil (tossu sees varjukujuga näiteks), aga ka nostalgiahõngu hoidva värvigammadekaardiga või kuldseid kuuekümnendaid ja kuldsetele siietele omad kuldsed vinjetid lisades! Kunstnikuks muide ka üks lemmikuid detailidega mängijaid- Arthur Arula, kelle mobiilne lava ja kujundus on lavastajaga niivõrd käsikäes, et ei teagi kus täpselt lõpeb ühe nägemus ning algab teise oma ning vice versa.

Hinnang 4-
See hinnang on mul peale nägemist-kogemist pidevalt tõusuteel, praeguseks juba kahe pügala jagu... Ja kõik osised ju praktiliselt meeldisidki... Eriti dramaturgile (ja mina olen ju "sisumees", ehk just lookäsitlust ning teksti ennast vaatet kõige olulisemaks pidav vaataja ning see on ju puhas nauding Haiges mägras!) ja ansamblitööle, lavastaja ja kunstiketöödele (sh. eriti kostüümid!!!) peaks see number kas natuke või isegi väga palju kõrgem olema. Kindlasti on tegemist ka tervikuna millegi erilisega meie teatrimaastikul, aga ometi miski je ne sais quoi takistab veelgi kõrgemale numbrit kergitamast…Kas tõest kurikaval alateadlik kadedus(?), et seda aega endal enam kunagi ei tule, kus sai hommikitundideni kursakaaslastega ühikaköögis maailma paika pandud? Või isegi lauldud ja tantsitud, nagu homset ei oleks? Ei tea…enda suhestumine ei lõiganud sügavamale kui sinnamaani seekord. Kas see, et see kõik ja need teemadki juba kunagi siiski (pea eranditult) läbi elatud-mõeldud? Võibolla... Kas ka lõppude lõpuks “suured tundeid” enda jaoks jäid siiski kogemata… Kas tõesti intellektuaalsus (nagu siin) teatris tuleb alles kolmandas järgus? Ei, sellega ma ei nõustu, aga no selliseks see numbriline tunnetus praeguse hetke eluvalemis ometi kujunes. Sellegipoolest, ise jäin teatriõhtuga küll ikkagi ju rahule.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mille fotograafiks Gabriela Urm):

HAIGE MÄGER

Kinoteatri ja Tartu Uue Teatri koostöölavastus, mis on saanud inspiratsiooni legendaarsest Tartu Ülikooli bioloogia- ja geograafiatudengite ansamblist Rajacas

Laval

GRETE JÜRGENSON (Rakvere Teater)

TEELE PÄRN (Eesti Draamateater)

SANDER ROOSIMÄGI

EDUARD TEE

Autor

PRIIT PÕLDMA

Lavastaja

RINGO RAMUL (Ugala)

Kunstnik

ARTHUR ARULA

Helilooja

JAKOB JUHKAM

Helikujundaja

LAURI LÜDIMOIS (Ugala)

Valguskunstnik

RENE LIIVAMÄGI

Produtsent

PAUL PIIK

Esietendus

21. augustil 2021

Tartu Uues Teatris

Kestus

2 h 

Toetajad

Eesti Rahvuskultuuri Fondi Kristi ja Siim Kallase fond

EV Kultuuriministeerium

Eesti Kultuurkapital

Tartu linn

Tänud

Eesti Noorsooteater

AS Linde Gas

Furnico OÜ

Tunnustus 

Eesti teatri auhinnad 2022, eriauhinna nominent:

Priit Põldma, Ringo Ramul ja lavastusmeeskond – ühe ajalooetapi põnev dramaturgiline töötlus ning säravalt hoogne ansamblimäng lavastuses „Haige mäger“ (Kinoteater ja Tartu Uus Teater).

Eesti teatri auhinnad 2022, meespeaosa preemia nominent: 

Sander Roosimägi – Aksel Vinding lavastuses „Muusikale“ (Tallinna Linnateater), Konrad lavastuses „Haige mäger“ (Kinoteater ja Tartu Uus Teater), Joonatan lavastuses „Kadunud kodu“ (Saueaugu Teatritalu), Brent lavastuses „Teises toas“ ning osatäitmine lavastuses „ÜLT“ (mõlemad Eesti Noorsooteater).

Viiskümmend aastat tagasi kohtusid ühes äärelinna ühiselamu köögis neli bioloogiatudengit. Nad vaatasid üksteisele otsa ja tundsid midagi ära. Rohkem polnud tarvis seletada. Nad hakkasid tegutsema ja kõik selgus tegevuse käigus. Neid ei tõuganud tagant eneseteostus, kuulsus ega raha, vaid võimalus mängida. Nad ei hakanud kellelegi vastu, nad tahtsid lihtsalt koos olla. Nad võisid öö läbi köögis istuda ja maailma selgeks rääkida. Hommik oli lõputult kaugel ega ähvardanud neid oma kohustustega, neil oli tunne, et kõik ongi võimalik. Nad ei olnud näitlejad, kunstnikud ega muusikud. Nad ei öelnud kordagi, et see, mida nad teevad, on teater, kunst või muusika. Kui küsiti, kes nad sellised on, vastasid nad ainult: Haige mäger.

See kõik juhtus viiskümmend aastat tagasi. Nüüdseks on sellest jäänud legend. See tähendab – mitte midagi. Või kõike?

Matsmõisnik - Salme Teater

Eesti vanim harrastusteater- Salme Teater - tähistab tänavu oma 75ndat juubelit. Väikse taustauuringu järgi tavaliselt just augusti lõpp-septembri algus…täpset päeva ei teagi, tean vaid, et 1947ndast aastast alates on tegutsetud. Eesti suurte teatrinimedega- Leo Kalmetist kuni praeguste, kõigile tuttavate teatraalideni (Jaanus Nuutre, Kristo Viiding, Virko Annus, Alo Kõrve…) on selles teatris lavastajatena koostööd tehtud, rääkimata mitmetest-mitmetest näitlejatest, kes on ka lavakooli lõpetanud ning keda me kõik läbi suurepäraste teatrirollide tunneme. Praegune teatrijuht- Kristjan Arunurm (kes on ka muuhulgas tegev lavastajana ning ühtlasi praktiliselt alati meister rollisepp kui laval ise mängib) on juubelilavastuse egiidi all toonud välja (märksa kaugemale) ajalukku vaatava "mõisalavastuse", kuhu harrastusnäitlejatele lisaks on kutsutud mängima ka Eero Spriit.  

Jõudsin lavastuse eelviimasele etendusele, aga juba on kuulda, et korraliku menu ja publiku suure rahulolu tulemusel (millega ise ka ühtin), on loota ka järgmisel suvel Peningi mõisa (selle näidendi tegelaste prototüüpide järglaseidki kandnud) lavalaudadele naasmist sama looga. Autoriks praegune mõisaomanik ja nö. hobidramaturg Arvo Haug ning tema kirjutatud lavaloo keskmes on Eesti mõisavalitsejate ning ka ülejäänud rahva olukord 1700ndate alguses, käivitavaks stseeniks Peeter I Suure plaan Eestimaad külastada 1704. Teada ju ongi, et tollel aastal, Põhjasõjas toimunud Tartu piiramise ajal ta Eestis viibiski. Peeter (Ants-Erik Noormägi) ja tema armastatud Katariina (Kadri Levand) on ka siin tegelastena mängus. 

Juba ainuüksi toonase ja praeguse sõja valguses ei teki ju kahtlustki, miks seda ka meile just nüüd lavale tuua. Ka siin on näiteks spioon, dramaatiliselt vastik ning enda missiooniga…tihti paneb ju imestama ka praeguse sõja spioonide väljauuritud info. Ja mh. võime vaid spekuleerida, millega ja keda täpsemalt Putin on ära tinistanud…nagu Peeter toona mõisaomanikud... ainult, et Putinil ju pole kohapeal oma võimusagaraidki, nagu kavalpea-Peetril enda huvide eest väljas olevad kohalikud ahned valitsejad. Putleril on vaid oma võimuladvik ja läbisegi hirmuvõimualune ja pimestatud rahvas. Ent kõik muidugi ka Peetri ettepanekuga kaasa ei tahtnud jooksujalu minna. Just Peningi mõisa omanik krahv Baranoff olla selline. 

Aadlike armusuhted ja Peetri jõuline plaan Venemaa piiri nihutamisest Läänemereni välja, läbi lubaduse mõisnikele mõisad tagasi anda ning pärisorjus taastada (mis tal ju ka läbi läks, kuna Põhjasõjaga Eesti läkski Venemaa valdusesse), on vaid mõned tasandid rohketest joontest, mida Arvo oma näidendis ajalugu ja väljamõeldisi kokkusegades käsitleb. Vastukaaluks lisandub matsirahva ja eriti naiste hariduse teema, mis ju laskis veelgi vähem, rikkamal-haritumal klassil vaesemale puru silma ajada. Armusuhteid punutakse ka teiste tegelaste vahel, näiteks Krahvi (Eero Spriit) tütar (Hanna Allsaar) armastab seisustevahe kiuste “matsmõisnikku” (Rainer Miller). Fantaasiarikkalt ning humoorikalt on seotud siia barankade loomislugu (mis ilmselt siiski on vahva fiktsioon, aga vägagi usutav!) ning Katariina tegelik taust (mis just nii ongi, nagu näidendis, ainult selle vahega, et tolle ameti ajal oli ta nimi veel alles Marta), toimuvad salamõrvad, intriigide punumised ja seda sellise väikse saali erilisel laval ühtlasi kammerlikult käegakatsutavas kauguses, ent samas loo sees pikkade vahemaadega tegevustikukohtades mängides. See saal ise on tõesti "avastus", oma kolme süvenditasemelise lavaga (ees, keskel ja tagatoas). Lavastuses kasutatakse osavalt ära ka varjuteater ning luuakse ette äärtessegi omad tegevuskohad. Ambitsioonid, mis ei mõju lavastajalt lava ülekoormamisena, vaid need tõesti toimivadki ühe terviku sees pigem hoopis leidlike lahendustena. 

Vaadates ja vahetult selle järgselt mõtlesin, et kas ehk tõesti oli neid ideid-mõtteid-suundi, tegelasi-tegevusliine ühe kammerliku lavaloo jaoks siin grammivõrra liiga palju. Nii jäi mulje, et ei kooru ei peategelasi, ega ka seda, mida ikkagi üldse eelkõige öelda tahetakse (elik tahetakse öelda liiga palju ja korraga) ja kas mitte ikkagi liiga ambitsioonikas pole see näidend ise. Kuid see on selline “maal”, mida ongi vaja vaadata natuke kaugemalt, et tervikut ja detaile koos ühtsena hõlmata. Sellepärast praegu kogu lavaltoimunule tagasi mõeldes, kui vaatamisest on juba paar nädalat möödas, pean oma esialgse kriitilisema mõtlemise muutma (vähemalt osaliselt) hoopis vooruseks, sest iseenesest kõik on terviku teenistuses ja lõppude lõpuks oligi ju lugu nõnda tunduvalt täidlasem (kui sealt miski osis puudu oleks jäänud). Saab nö. piletiraha eest rohkem! 

Kuigi isiklikult ikkagi vaatajana eelistaksin ka mingitpidi teravamat fookuspunktistikku, olgu see siis otsene, mida laval mängitaksegi (nagu ka selle lavastuse puhul) või kaudne ja iseenda tõlgitsuse tulemusel avastatav. Ehk vajalik oleks ikkagi natukenegi tekitada hierarhiat, aga siin olid poliitika, inimsuhted, emantsipatsioon ja isegi baranka-leiutamine kuidagi kõik sama kaaluga. Ma ei oska ka 1 vaatamise põhjal öelda, kas see oli täpselt just see, mis oleks vajanud pisut kohendamist ning isegi mitte seda, kas kivi läheb autori või lavastaja kapsaaeda…kahtlustan siiski, et esimese. 

Teine ja märksa väiksem kriitikanool tabab teatavat ärevat õhustikku, mida võis lavalt aduda. Esiti arvasin, et sellepärast, kuna autor istus ka saalis, kuid siis kuulsin, et ta olevat mitmeid kordi seda ka varem teinud. Ent samaga filmiti ja see oli ka arvatavasti põhjuseks, mis suurema osa näitlejad aimatavalt elevile muutis (mitte Eero ja mitte kõiki), nii vähemalt ühega teatrijuhtidest vaheajal vesteldes järeldasime (tema ei vaadanud, kuid kuulis seda ka hääletoonidest fuajeesse). Kuid vaimustav mängutahe ja silmade sära, mida tajud just sellist kõrgetasemelist harrastusteatrit vaadates muidugi korvab igasugused allhoovuslikud tunded. 

Alati sellistel teatrikülastustel on ka palju avastuslikku, kasvõi ainult slepita, uute näitlejate avastamisest. Siin oli laval minu jaoks juba ka mitmed vanad tuttavad lemmikud (Jana Wolke, Rita Palatu, Vane Üksküla kui nimetada vaid 3), aga ka selliseid näitlejaid, kelle on avastanud alles hiljuti või keda varasemalt üldse ei tea või mäleta. Näiteks Ants-Erik Noormägi'ga oli 1.kokkupuude Salme Teatri tänavuses teises suvelavastuses Una familia (kus mh.selgus tema suurepärane lauluhääl!). Ants-Eriku Peeter on siin selline, nagu umbkaudu filmides-raamatutes kirjeldatud (üle 2 meetrisest pikkusest ilmselt jääb puudu, ent lühikesena ei mõju ka näitleja) ja seeläbi enda vaimusilmas ka umbes sellisena ette on kujutanud. Tarmukalt ja sobiva pingega roll on (kahjuks) loo sees vaid selle päris alguses.

Esmakohtumine teatrilaval näitlejana oli Kadri Levand’iga. Tema Katariina on uhke, endise köögikata tasand on mängitud välja läbimõeldult ja targalt, ehk kontrastselt rõhutatult peenutsevalt. Küll, aga Kadri oli ainuke näitleja trupis, kes selgelt hoidus publikusse vaatamast, st. vaatas nagu üle meie peade (otsis ta ka ju oma Peetrit, seega teatav õigustus on olemas), ometi ei tea, kas see oli ka mingit kõrkust rõhutamaks või silmademänguks vajalik (seksikalt smize'des), aga kas see oli ikka taotluslik või siiski ise seda tajumata kogemata. Mina vaatajana sain seetõttu tegelasega vähem kontakti…ent isegi see võis olla tegijatel kaalutletud otsus eelmainitud karakteriloomeks vajalikuna. Katariina ise siiski silmapaistvalt silmipaitav. 

Vast seekordsed suurimad “avastused” olid naised- Hanna Allsaar, Piret Tatar, Mare Pohla-Tiisler (olen küll vilksamisi näinud kunagises Rasputinis, ent ei mäleta teda sealt) ja Iiris Õunpuu. Kõik nad mängivad oma rollid profinäitleja tasemel. Hanna sähvakus, Pireti traagika, Mare koomika ja Iirise kammitsetud suurejoonelisus, kõigil neljal ka erinev naiselikkuse valitud mõõde oma rolli juurde käsikätte, teevad nad end laval huvitavaks ja annab tunnistust läbimõeldud rollijoonistest. Piret laulab ka siin üht ilusat laulu (ei oleks tahtnud sellele nii järsku katkestust) ja Mare vaimustavalt koos Jana Wolke ning Rita Palatuga loodud hoogne trio külanaisi tõusis kahtlemata üheks lavastuse lemmikuks. Kõigi kolme naise energia on lavastajal pandud nii ideaalselt kokku kõlama, nagu miniansambel- Jana Jeanne D’Arcilik eesvõitleja, Rita kergelt külahulluliku vaibiga…ehkki need hullukesed on ju tihti veel need kõikse targemad ning Mare justkui pohhuistliku hoiakuga, aga seda koomilisema tunnetusega matsirahva olemuslikkust mahlaselt tabavalt laiemalt esindades. Braavo! 

Aarne Solvak istus siinkirjutaja kõrval laulukooris, kui kunagi ekslikult arvasin, et jõuab oma ellu sellise hobi ka mahutada, aga sestap ei saa ma päris adekvaatselt tema mängu kommenteeridagi…ta on nii abivalmis ja tore inimene, aga võibolla just see teatrivälise tundmise tasand muutis ka mu kriitikameele just tema rolli vastu eriti teravaks (ja rahulolematuks erinevate konarustega...luup oli ju suunatud -ka tahtmatult- just temale), ehkki omad ägedad ja eriliselt õnnestunud momendid ju on sellel variserlikul tüübil, kes Aarnel mängida. Mind isiklikult päris lõpuni ei veennud ka Crisely Apri ja Mart Vugt’i valitud ekspressiivsemad mängumaneerid…see julgus on ühtviisi imetlusäratav, aga ka tõdemust esilekutsuv, et just karakternäitleja vajab vast rohkemgi koolitust või antud juhul näitejuhtimist (see oli läbivalt mu mõte ka Una familiat vaadates, kus seda veelgi enamate puhul soovima jäin). Mis võis vabalt olla samuti selle teadmata põhjusel ärevuse vili, mida lavalt kohati hoovas. Samas Crisely mäng läks üha lahtisemaks ja loomulikumaks etenduse edenedes (ta karakteri reageeringud ning olukorrad on ilmselt ka kirjutatud jämedemas vormis) ning ka Mardil leidus hulgaliselt õnnestunud misanstseene ning palun mitte valesti aru saada - tegemist ei olnud kaugeltki mitteõnnestunud rollidega.

Jaanis Valk seevastu oma rollis kinnistab end lemmikute seas, sest ka siinne, teistest vast tõsisemgi ning mõnusalt kaalukalt kuigi esiletükkimatult loodud pisiroll jääb igatahes meelde. Vane Üksküla on lemmikute seas juba ammu. Ma ei tea, kas tal on üldse mingitki sugulust, aga ometi toob ta nime läbi ikka Aarne meelde, sest miskit sarnasust on nende vahel ka. Vane paneb ennast laval jälgima, on alati huvitav ning tekitab tunde, et tahaks teda tunduvalt tihedamalt mängimas näha (natuke sarnaselt mõtlen lavastaja Kristjani enda ja rohkem Lõuna-Eestis mängiva Rein Annuk’i suhtes…kes kindlasti kõik 3 kuuluvad meie meesharrastusnäitlejate tippude sekka...ent ma pole ka eriti palju harrastusteatrit "veel" näinud). 

Kõigist neist värvikatest kõrvalosadest kesksematena mõjuvad vana krahv ja noorem mõisnikuhakatis. Vastavalt Eero Spriit ja Rainer Miller. Raineri oskus oma tegelane (sala)pruudi ja loodetava äiapapa vahele paigutada on olemuslikult tõsine, samas tekitab selle klassikalise olukorra äratundmine omakorda hoopis koomilise varjundi. Oli hetki, kus Rainer pea seestunult oli oma tegelases sees, mis ühtlasi teeb talle au, ent kaotab (vaid õhkõrnalt märgatavalt ja vilksamisi) kontrolli suurema pildi teenistuses, ent see võibolla ka ainult minule tundus nii (sest jäin igatsema psühholoogilisi varjundeid, mida tajusin küll Raineri mängus "Suvepäev"as, ent jäin samuti ilma "Esimestes suudlustes"). Kuigi tegelane ise on ju laval igati 3D. 

Eero on meister. Ühest küljest harrastusnäitlejatega koos mängides siseneb ta sellesse truppi tähelepanuväärsena, kuid see kuidas ta bravuuritsemata ja seetõttu veel topeltehedana mõjub ning mängib joonistesse sisse võiks mõnel teisel aastal kuuluda teatriaasta kõrvalosade teravaimasse tippu (2022 lihtsalt on märkimisväärselt eriliselt heade meeskõrvalosade aasta!) ent on siiski ka kahtlemata nende tippude seas. Vaatasin seal pisikesel mõisalaval teda ja mõtlesin, et ei, ta ei mängi end seal suureks, kuigi väga vabalt võiks. Ta vastupidi hoiab väga kindlalt sellist joont, millega katsub teisi, oma partnereid esile mängida, ent kuna ka vastasmängijad on tal siin väga tundlikud, siis püsibki kõik ideaalses tasakaalus (justkui ausmeestemäng), ehkki täpsemalt lastes neil tempot ja elektrit atmosfääris dikteerida, oskab Eero ideaalselt kellega tahes kaasa minna ja just vastavalt, et partnerlus töötaks ning misanstseeni pinge püsiks õhus, ühtlasi oskuslikult ise mitte lastes oma tegelase ega ka laiema stseeni pallil kukkuda. Pagana intelligentne. Mängida, nagu ei mängikski…vaid olla see Krahv Baranoff…kogu oma hiilguses, ent mitte seda ise hiilates, sest hiilgus on selletagi. 

Tallinna harrastusteatrite salarelv, kunstnik Jana Wolke lõikab loorberid seekord peamiselt kostüümidega (selles osas on Jana absoluutne meister ning ma ei väsi imetlemast ning seda ka iga kord esile toomast!), sest mängukoht ise ja Margus Ruhno seatud valgus väga palju rohkem lisa ei vajagi (va. need külgmiste “mängukohtade” tekitamised). Märkamata ja märkimata ei saa jätta ka seda, et nii meeldiv koostöö aura on nendel meie neljal kuulsaimal Tallinna harrastusteatril (Salme, Tammsaare, Teo ja Von Glehni...lisame siia veel ka veel Järvamaa Piibe Teatri, kus küll vist viimasel ajal juba reeglina ka kutselisi näitlejaid kaasatakse). Alati meeldiv ja värskendav avastada. Matsmõisnik on just harrastajate “teatripõllult kindlasti üks viimaste aastate (Anija meestega koos) lemmikuid. 

Hinnang 4-

Suurlavastus kammerlikus vormis on köitev segu ajaloost ja väljamõeldisest. Samas arvestades tegelasi, siis isegi kohaspetsiifiline... kuigi seda näidendit olla korra varem kusagil mujalgi lavastatud. Ajalugu ja eriti teada-tuntud nimedega tegelaste osalusel annab hea võimaluse oma teadmisi täiendada ning juurde veel lisaks uurida, mis ja kuidas täpsemalt kõik võis olla või ka seda, mida me teame, mis lavaloo tegevustikust maailmaajaloos edasi (või eelnevalt) juhtus. Nõnda tekib palju laiem perspektiiv, ent selle uurimise südamikuna on tegemist jällegi igati väärt teatriga, kui sellist huvi on suutnud äratada. Eks harrastusnäitlejate osalusel on ka vaatamine tavaliselt vastavalt suhestatud, aga seda suurem üllatus ning eriti just selle trupi puhul, oli hämmastavalt kõrge tase.

Igati väärikas sünnipäevalavastus! 

Palju õnne Salme Teater!

NB! Väga huvitavat lugemist mitmeti nii kajastatud ajaloosündmuste-tegelaste kui ka mängukoha taustade kohta pakkus ka kavaleht!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Salme Teatri FB seinalt):

Arvo Haug | Kristjan Arunurm

Matsmõisnik

Näidendi keskmes on Peeter I aegsed Rootsi ja Vene suhted Põhjasõja aegu, kui eesmärk oli territooriumite omastamine sõja või intriigide abil. Põlisrahvastel ja kohalikul aadlil oli vaid pealtvaataja roll, nii ka Peningi (Penningby) mõisa valitsejail von Baranoffidel. Tegevustik toimub toonases Penningby mõisas aastal 1704, kui maad käis kuulamas Venemaa tsaar isiklikult ning euroopalikkuse taotluse kõrval hakkasid siin-seal sõnakamalt pead tõstma need, kel varem sõnaõigus puudus – naised ja kuningalt vabaduse saanud matsirahvas.

Tükis on poliitiliste intriigide kõrval ka suhtedraamad, sealhulgas seisuste vahelist piiride lõhkumist.

Etendus kestab 2 tundi ja 30 minutit, ühe vaheajaga.

Sissepääs avatakse tund enne etenduse algust.

Esietendus 12. august 2022.

Autor: Arvo Haug. Lavastaja: Kristjan Arunurm

Osades: Eero Spriit, Rainer Miller, Hanna Allsaar, Crisely Apri, Piret Tatar, Vane Üksküla, Aarne Solvak, Jaanis Valk, Jana Wolke, Rita Palatu, Mare Pohla-Tiisler, Ants-Erik Noormägi, Iiris Õunpuu, Mart Vugt, Kadri Levand

Kunstnik: Jana Volke. Heli ja valgus: Margus Ruhno. Fotograaf: Mari Rostfeldt

Kuninganna ja Viinakurat - Teater Nuutrum

MEREteater (Teater Nuutrum), MEREtrupp, autor Loone Ots ja lavastaja Jaanus Nuutre viivad meid aastasse 1933, ühte majja Käsmus, kus elavad Käptn (Jaanis Valk) oma noore naise (Siret Tuula), virtini (MER(l)E Palmiste) ja äsja kurbadel asjaoludel koju naasnud tütrega (Amanda Hermiine Künnapas). Niigi närvilisse ellu selles rannaküla segases ajas sekkuvad noor ja agar piirivalvur, kes peretütresse armunud (Miika Pihlak), kohalik väikemafioosik, naistevallutaja (muuhulgas siin ühel naisel pea segi ajanud) "Viinakurat" (Tanel Saar) ning keegi salapärane, vanglast põgenenud, rase naine, keda tuntakse kui piirituse"kuninganna"t (Merilin Kirbits). Rannast (ja majast) leidub nii mõndagi ja kas selles ajas, seal kohas päris puhas oli keegigi, sest isegi kui pingutada aus olla, kaovad ju põhimõtted kui kaalul on armastus või näiteks oma lapse tervis!

Veel võrdlemisi noore lavastaja (ja veelgi noorema teatrijuhi) jaoks on see ligikaudu 10.lavastus (ise olen näinud 8 ja just lavastuslikult on see siiani kahtlemata kõige tugevam! Jah, Jaanus Nuutre on lavastajana siin randa “kohale jōudnud”. Kaasa mängimas muidugi ka väga hea trupp, suvelavastusele ja eriti just sellele lavaloole ideaalne mängukoht ning isegi esietenduse soe ja kuiv suveõhtu ilm. Huvitavate, dramaatiliste nüanssidega - on selleks siis revolvritest paukuv ehe tulevahutus, noorte armunute salakohtumine, purjakil frustreeritud preili ehmatavalt naljakas alastikiskumine (nii täpselt lahendatud, et sa näed, aga ei näe ka ja jääb maitsekaks, aga meeltülendavaks), võrratu virtini, kõike nägev-kõike teadev kohalolu, lava keskel või nurga taga, muutes ta maja südameks kes küll sehkendab kõigi teiste asjad joonde, ent pole iseenda elu, seda kõige olulisemat, suutnud niimoodi ajada, nagu südames tahaks. Lisaks veel vana kapteni keeruline kõige vahele paigutamine, nagu kuningas kõikide teiste malendite keskele, kes küll isepäine ja tark, aga naiste suhtes siiski mitte kõige teravam pliiats karbis. 

Mere ääres võib olla tuuline ja helivõimendusega on ka ideaalselt mängitud, isegi nii hästi, et tekkis küsimus, kas seda just nendel näitlejatel üldse ikkagi vaja on... aga no niimoodi on igatahes “iga ilmaga” kindel. Kui üldse midagi timmida, siis 1 pikem stseen Viinakuradi ja Käptn’i vahel piiisut oli tempo ja särtsuga teisiti kui kõik ülejäänu (aga sedagi vast ainult luubiga vaadates). Kunstnik Jana Wolke on siin igasuguste detailidega mänginud, kuigi kunstiliselt asukoht ise, näiteks suure avatud meremuuseumi akna ja üldse kogu majaga annab juba ise nii palju, ent kõige rohkem lavastuse ülesehitusele ning õige tunnetuse tekkimisele just kunstnikutööna sisendit lisav (ja Jana puhul alati) on tabav (ning huvitav) ajastu- ja kostüümikunst, mis kohati aitab isegi ka karaktereid ehitada. 

Ja karakterid on siin nii selged ja puhtad, nagu oleks kusagilt välja lõigatud. Eks see ole ka palju autori (Loone Ots) teene, kes nad nii konkreetseks ja selgepiiriliseks on joonistanud (loe: kirjutanud), aga nende paberilt elusalt laval elamapanek, omade psühholoogiliste ja iseloomuomaduslike pagasitega on ju just näitlejate töö. 

Merle virtin on tark naine, kes siin-seal hetkega heldib, isegi korra nagu silmad veekalkvele, mis veel omakorda tema tegelase nii sümpaatseks, elavaks ja kaasakiskuvaks muudab. Kõigi meestega saab see tegelane hakkama, sest Merle annab talle kamaluga pealehakkamist, jõulise kohe-käed-külge-ja-asjaks -loomuse, samas kui vaja, siis natuke ootab ja vaatab distantsilt, enne kui sekkub- tõesti tark ja tegus naine kokkuvõtlikultki. Jaanise Käptn on tema enda jaoks nagu loomingulise ringi täissaamine. Üks aegade parimaid eesti dokfilmi (“Ahto”) režissööriks oli just tema ning see ju jutustaski ühest meremehest seiklejast, siin saab ta karakteri mõttes vanuseliselt Ahto hilisemat otsa mängida ja oma olemuselt palju rahulikumat meest. Meeldivalt selge diktsiooni ja kahe jalaga maapeal, rahulikjõuline, kaptenlik, mitte mingist linnuluust paat, vaid selgelt tammepuust! 

Tanel Saar lihvib oma altkulmu kanget meestegelast veelgi, peaaegu karikatuurini välja, ent siiski püsib psühholoogilise tegelase siinpool eheduse piiri, tuues sisse suure annuse närvilisust ja seda nii kaastegelasse kui vaatajasse. Eriliselt elama lõi ta tegelase stseenid Merlega, kus naine vaest meest torkis sõnadega hinge pihta ja see ju magus ka huumori mõttes, just kuidas Taneli "kõva mees" sellele reageeris. Ent ka kõigis action-steenides Merilini või siis Miikaga. Hädapätaklust pole Taneli loodud tüübis grammigi, aga 30ndate 40ndate ameerika filmide gangsterid saavad siin eesti kurikaelana omale võrdväärse paralleeli. Noore, pehmeloomulise peretütrena, kannab Amanda ideaalselt oma tegelase suurt küsimust (kes on ta ema?), samas on temas mitmel põhjusel palju kurbust, ent tasakaaluks ja rõõmusädemeks värske, tärkav armastus ja kulminatsioonis ka korralik ehmatus...Tema tegelasele vastuarmastajana, on Miika Pihlaku lavale loodud ontlik korravalvur ja riigiesindaja, kelle sisemised väärtused ka korduvalt proovile pannakse kui ta seal aru saab ridamisi, kes ja millised need inimesed tal seal ümber tegelikult toimetavad. Miika antud tarmukus oma tegelasele annab edasi ühtviisi nii nooruse uljust, aga ka mitmeid võtmeid koomikaks ja nii mõnus nii temalt kui tegelikult igalt trupiliikmelt saada tugevat energilist laengut oma rollides (võibolla on see seotud ka sellega, et lavastaja ise on näitleja ning osanud mitte minna kompromissidele selles osas üheski misanstseenis kellegagi) ja nõnda ühtlasi mõnusalt püsib ka kogu see pingelaeng tegevustikus pidevalt algusest kuni lõpuni välja. Merevaade, oma ilu ja rahuga seal ümber ja taustal, on muidugi olemuslikult loo osa, aga samas seda dramaatilisemaks ja värvikamaks ning kontrastemalt põnevamaks muutub atmosfäär (viimati vist Roman lavastas samas kohas Shaw klassikat, aga pikalt juba teatrite poolt kasutamata, ehkki ikka vägagi mõnus, "vaatega" mängukoht).

Kuid see oli Siret, kes kutsus esile publiku spontaanse aplausi oma vastiku, meestpetva kärkijana, kui ta “Manona, Manona, viina pead Sa jooma” purjutajana ühe koomilise pärli just sekelduslikult (ja parastamist esilekutsuvalt) õhku viskab, ent eks Merle enesekindel ja teiste hämmingus tegutsemine seal juures ka aitab kaasa. See suvi saab taaskord tõdeda tiheda(ma)lt, et need vastikud tegelased annavad nii näitlejatele endale palju arenguvõimalust kui ka mahlaselt avatud mängulisust, mis muidugi publikule meeldib õigeannuseliste süstidena, nagu ka Sireti puhul siin. Ja laast, aga mitte liist siinkirjutaja seekordne vast lausa lemmikkarakterilahendus (no igatahes vähemalt koos Merle omaga) - Merilini “ajalooga” naisterahvas, rase, kes kui tuju tuleb viskab ikkagi pläru suhu ja varjab, vassib, on hirmul, põgenemas, varanduse ja uue kamba kokkupanemise ja ma-ei-tea-mille jahil veel siin kõike üheaegselt. Siiski just see, kellele selles valemis (natuke isegi seletamatult) ikkagi pöidlaid hoidsin. Merilini loodud käre karakter lihtsalt kannab endas ka seda, et temale on liiga tehtud. Samas ei osale ta ka üheski kohmetuses (mida mõnedes stseenides siiski selles näitemängus on). Vau! 

Tundub, et seda lavastust on ilmselgelt ka "vaja", sest paljud publikust peale etenduselt lahkumist tõstatasid ümberringi oma vestlustes, et ikkagi ei tea sellest ajast ja piiritusevedamisest kuigi palju. Keegi väitis, et Käsmus seda ei tehtudki, sest seal olla olnud nii palju ametivõimude tähelepanu ja kohalikud mehed selleks liiga uhked (olen seda ka varem kuulnud ja lihtsam olekski ju kusagile kõrvalisemas kohas sellise päevavalgust kartva asjaga tegeleda. Aga antud juhul ju dramaatiline vabadus absoluutselt lubatud ning tekstiski ei käinud vist otseselt “Käsmu” kordagi läbi...ehkki ma pole ei ühes, ega teises asjas 100% kindel). Loonel tuleb seal tekstis klišeesid ning tuttavaid (eriti iroonilisi ja sarkastilisi) ütluseid nagu varrukast, kõik nad on juba varasemast tuttavad, aga siin oskuslikult ja tabavalt dialoogide sisse seotud ja toimivad kohe eriti mõnusalt, muutes selle elusaks ja särtsakaks tekstiks, langemata ajaloo seletamisse, vaid keskendudes inimsuhetele ning olukordadest tingitud ilmsetele juhtumitele, mis tolles ajas võisid (igapäevaelus muidugi mitte nii kontsentreeritult ja dramaatiliselt, aga kui, siis ju isegi veelgi dramaatilisemalt) rannaäärsete inimeste jaoks päriselus esile kerkida. Publiku seas tribüünilt lahkudes tõdeti kõikjal ümberringi- hea lugu ja hästi mängitud ning ise ka ühtin teiste arvamusega.

Hinnang: 4

Kui ma mõtlen praegu sellele suvisele elamusele tagasi, siis kuigi seal olid karmid teemad ning actionit rohkem kui keskmises teatri- või isegi suvelavastuses, siis ometi läheb süda miskipäras soojaks. Eks ju seal kõigi nende inimeste murede ja ajastustki tingitud raskuste vahelt imbus siiski südamlikkust. Paljuski ilmselt nagu liimiks kõigi nende tegelaste vahel olevale virtinale... ja eriti kuidas Merle Palmiste selle just "selliseks" mängis. Isegi kui see viinakurat oligi nii kuratlik, kuninganna nii plahvatusohtlik ja Käptni naine selline, nagu ta oli... siis ikkagi noorte armastus ja vast ehk veelgi rohkem see kõige viimane stseen on nii oluline, et seegi nagu mahendas ka kõige paha. Ja üldse nii elavad karakterid olid nad seal kõik ning imeliselt kaasamängiv mängukoht... Praeguseks ju juba lõppenud suvehooaja TOP10 teatrielamus kahtlemata (kokku suveteatrist haaratud 35st erinevast lavastusest).

PS. Naljakas juhtum päriselust…kuigi kunagi Käsmus käidud nii pereliikmete suvilas, teatrietendustel kui Tallinki firmasuvilas, siis ei mäletanud enam täpselt kus seal see Meremuuseum täpselt on…jõudsin viimasel hetkel, parkisin auto etenduse jaoks mõeldud parklasse, aga sealt ei näinud veel õiget mängukohta, Küsisin parklapoisilt, kuhu suunda teater jääb? Sain vastuseks, et siin ei olegi mingit “teatrit”…Juba jõudsin mõelda, et äh? kas tulin tõesti valesse kohta, kui ta juba jätkas…”aga sinna tee otsa muuseumi juurde on nad mingi lava üles seadnud.” Huhh…😅

Lavastuse turunduslik tekst (siinsed fotod tegi Mari Rostfeldt):

Salapiirituse lugu 1930. aastate Eestis.

Autor Loone Ots

Lavastaja Jaanus Nuutre

Kunstnik Jana Wolke

Muusika Valter Soosalu

Valgus Jaanus Tüli

Etenduse juht Inge Kaseleht

OSADES:

Merilin Kirbits (Improteater IMPEERIUM)

Merle Palmiste (Eesti Draamateater)

Amanda Hermiine Künnapas

Siret Tuula

Tanel Saar (VAT Teater)

Miika Pihlak

Jaanis Valk (Tammsaare Teater)

Sisu kirjeldus

Suvi 1933. Soome on tühistanud karskusseaduse. Eesti randade senised piiritusekuningad peavad alustama uut elu. Mõnel on see kerge. Arnold Eerik (1892- d?) hüüdnimega Viinakurat on juba ammu Toompea meestele oma semu. Tema kaaslane Käptn, endine kaugsõidukapten, tahab tulivee smugeldamist lõpetada. Kuid kui annad kuradile sõrme, viib ta su kättpidi põrgu.

Viinakurat on paljude vaenlane. Nooruke piirivalvur, kes võitleb Eesti riigi eest ja nimel, ei tohi teada, et just Arnold Eerikul lasub süü, mille eest kättemaks oleks raudne. Kui aga Harku vanglast põgeneb Eeriku rivaal, piiritusekuninganna Hilda Warma (1902-1993), algab rannal suur mäng, hingede ajujaht, mille saak on liiga suur, et panusteks poleks elu ja surm. Kas Käptni kaunis tütar lööb jalad alt piirivalvuril? Miks Käptni proua on Eeriku poolt ja oma mehe vastu?

Kõike seda näeb ja kõigi mängijate eest kannab hoolt Virtin, Käptni maja hea vaim. Inimesel peab ju olema kodu, kui ta väsib vete ja viinade maailmast.

Etendus kahes vaatuses ja kestus 2h ja 40 min

Esietendus 22.07.2022

High School Musical: On stage! - Eesti Noorte Muusikaliteater

“Niii nunnu!” kui laenata õpetaja Darbuse sõnu Eesti Noorte Muusikaliteatri tänavusuvisest (NB! Disney) muusikalist, milleks on “High School Musical: On stage!”. 

Tegemist on ju juba alusmaterjali teise tulemisega meie teatrilavadele (eelmine oli, ja muide sama hea Uustani ja Roosilehe tõlkega, Eesti Noorsooteatris juba tervelt 12 aastat tagasi, kuhu see aeg küll lendab?!). Sähvakas, särtsuv, hoogne ja vallatu noortekas, kus kossuässast poiss ja kooli uus, tarkurist plix avastavad end ühise väljakutse eest - kooli muusikali - castingult. Enne muidugi juba tunded teineteise vastu annavad endast märku. Kuid kõik loomulikult ei lähe lepase reega, sest päris raskeks osutub laulmist + kahekesi-aega oma varasemate ning muude tegemiste ja kohustuste ees sõpradega ühildada. Aga loo moraal on vast pigem see (ja vägagi laia kõlapinnaga ning kaugeltki mitte ainult noortele), et tuleb julgeda, tuleb teha ja kes teeb, see jõuab. Peale etendust Türi Kultuurikeskuse ees (kus etendused toimusid) kogemata kohatud klassiõde, kes oli tulnud vaatama oma (muusikalilaagris osalenud) 10-aastase tütrega, kes just pisut kurtiski, et tütrel on anne olemas, aga julgust pole... milline otsene eluline paradoks! Sisu juurde tagasi liikudes, siis oluline alltekst veel seejuures on, et tuleb ka endale mõelda, ent samas ei tohi teisi alt vedada, selleks tuleb leida see tark, viisakas ja õige tee. Sest peaaegu kõik siin ilmas on inimeste enda valikutest kinni. Mitmed kõrvaltegelased toovad veel paljud väiksemad liinid sisse ning sestap saab (ju isegi üsna) trafaretne (mitmetest, koolinoortest rääkivatest sarjadest-filmidest tuttav) keskne liin veel palju mõttepoegi juurde ning tervik muutub täidlasemaks ning märksa huvitavamaks kui pindmiselt paistab.

Ma ei tea, kas mul on üldse kriitikaks mingitki alust või endal siin julgust, sest tõesti oli selline suur heldimuse-tunne, et noored teevad ju kogu hinge ja südamega, pannes endast kõik välja laval ning seda on publikus selgelt ka tunda. Tegelikult loovad ju ühtlasi kasvulava ka suurtele muusikalilavadele, aga endal neil ka ülimalt kõrged kunstilised ambitsioonid. Võiks nuriseda nii mitmegi asja üle kui luubiga detaili minna (mikrofonid niivõrd väiksel laval eriti, aga ju siis kogu suure trupi kõigi hääled…eriti teksti edastuse osas veel ei kanna; osade poiste hääleseade vajaks vast pikemat tööd, eriti, et need kõrgemad noodid nii rasked ei tunduks... või leida julge falsetiseade või muuta partituuri...kuigi arvatavasti jällegi Disney-materjali puhul poleks see lubatudki... jne jne jne), aga samas lõpp”toode” (kasutan seda sõna, sest tegijad ise kasutasid seda ka ning Disney puhul ju see alati natuke ka "toode" on) on ju igati tore ning just sõnad "hoogne" ja "särasilmne" tulvad esimesena keelele, mis tõmbab kogu saali kaasa elama ja mis Sa siis ikka koogi koostisosade üle virised kui kook ise on nõnda maitsev!

Siinkirjutaja on ka otsesest sihtgrupist väljas, ent minu lapsepõlve vastavasisuliste lemmiksarjade "Beverly Hills 90210" ja "My So-called life" armastus sai sellegipoolest meelde tuletatud... Mitte vast nii hea kui viimane, aga täiesti võrdväärne Beverly Hillsiga küll (HSM-i ajal olin juba sellest east väljas ja lapsed polnud veel nii suured, et huvituks ning sellepärast ka kogu laulude kavalkaad pole nii hinges kui arvatavasti praegustele noortele, ehkki filmi peaosadest Vanessa Hudgens ja Zac Efron on nimed, mis minule ütlevad ka nii mõndagi ning telesarjas osalenud Olivia Rodrigost on saanud ju tõeline popmuusika sensatsioon mitmete Grammyde ja edetabelitippude vallutustega). Nüüd keskeakriisis on nagu uue ringiga “Dear Evan Hansen”id ja muu selline jälle huviorbiidis ja võibolla seetõttu leidis hoopis läbi mingi teise suhestumisprisma kaudu tee üles ka High School Musicali loo (lugude) sisekihtide vahele.

Olen seda ka varem öelnud, et Eesti Noorte Muusikaliteatri üks suurimaid salarelvi on koreograaf Marie Loviise Mänd (seekord ta ise laval ei ole) ja vast just see liikumine annabki õige särtsu ja hoo (loomulikult koos muusikaga) ka siinsele lavalisele tervikule. Seekord eriti cheerleadrid, kelle seas ka näiteks eelmise suurema ENMT muusikali, ehk Libahundi hundikarja Lisandra Leemets. Temaga on siinses lavastuses liitunud Viona Vipper, Brittany Krijer ning varasemalt ka lauljate-näitlejate poolelt tuttavad Lisette Taube ja Elis Tallmeister + mõned tantsupoisid ka püüavad efektidega silma ning nad kõik kutsuvad esile vaimustust. Keegi näiteks tegi vingeid saltosid ja välja suutsin nimeliselt peilida ühe väga hea kehatunnetusega- Fred Vahtel’i. ENMT üheks lemmikuks kujunenud Herta Soro oli seekord miskipärast hoopis taustamal, kuigi hiphopparitegi seast sai korra noorelt talendilt sellegi tantsustiiliga sinapeal olemise aimu kätte.

Lavastuslikult on need Türi muusikalid läinud üha paremaks, kogu lava suuruse (ehk täpsemalt just selle "väiksuse") haldamine režiijooniste loomisel ning seeläbi oskuslik terve saali ära kasutamine ning misanstseenide kokku klapitamise kunst ei ole siin enam tavateatrite tasemest üldse erinev! Lavastajatoolis sedapuhku Mark Oja, kes esietenduse lõppedes tõi välja, et tervelt 5 korda on see tema unistus HSM lavale tuua edasi lükkunud, aga nüüd siis ometi! Minu (siiani ENMT) lemmikus, ehk “Sofia”s (seal oli originaallugu ja originaalmuusika) oli ju veel igasuguseid (esietenduse põhjal) konarusi, ent praeguses, mis (Sofiaga sarnaselt) küll laulude õppimise ja tausta- ning detailide loomise ja arenduse mõttes pikem protsess, ent osiste kokku panemise mõttes kõigest nädalase laagriliku hommikust hommikuni laulu- ja tantsutrennide vili - no ikka absoluutselt hämmastav tase tervikul! Ju sellel laagrilikul kambavaimul on ka oma roll mängida hiljem laval, miks need noored niimoodi vaimustavalt üheskoos hingavad, et tervikus traagelniidid puuduvad ja ansamblitunnetus on seeläbi ka täiesti omaette klassist. Kuid kindlasti on siin ka lavastaja täpne silm seda ohjes hoidmas, et need tasandid ja plaanid publikule (märkamatult) usutavad ja vastuvõetavad tunduksid, vastasel korral hakkakski vaatajana tähele panema asju, mida ei peaks. Ja kui varem veel, siis HSM-is no isegi mitte kordagi ei märganud enam midagi loo voolavust takistamas ning kordagi ei liikunud mõte sellele, et ahhaa, siis on nii või naa proovitud midagi lavale panna. Lavastus on igati terviklik, viimistletud, produtseeritud, nagu mõni raadiotes mängitav välismaine pop-laul.

Peaosades (juba mitmetest muusikalidest tuttav) Kärt Anton ja (võrdlemisi uus tutvus) Petrik Vint. Kärt on nii särav, isegi kui tema mängitav tegelane ise on tagasihoidlik. Selles peitub ka tema karakteriloome võlu. Kärt selgelt tunnetab ja teab, kuidas ta laval välja paistab (ning kõlab) ja selle professionaalsusastmega ka stseenides laseks ta tihti isegi nagu partneril võtta rohkem ruumi laval, mis omakorda töötab hoopis tema kasuks, sest seda huvitavamalt ta seal ise mõjub ja nagu ise seda tõmbamata, tõmbab just endale tähelepanu. Selline ongi kõige orgaanilisemas vormis partnermäng mis teeb noorele näitlejale ainult au. Rääkimata sellest, et loomulikult ka muusikaliselt saab Kärt täiega särada, kogemused räägivad siin enda eest - puhas nauding! Petrik on partnerina olemas, mis on olulisuse mõttes nr.1... mõneti vast isegi ootamatu valik (mitte vist klassikaline "iga-tüdruku-unistus", rohkem võiks sealt kõrvalt kerge paha-poisi-vaibiga Joosep Järve või Karl Pärloja rohkem olla “selline”... samas peategelane peakski ju ikka (ühes korralikus Disney-noortekas) olemagi "hea" ja seda temast õhkub. Aga lõppude lõpuks siinkohal, mis mina ka tean…küsige parem plikade käest ja olulisem ehk ongi hoopis see, et temast kumab ehedust sellise tegelase rollis, nagu ta ei peakski kedagi mängima, sest hetkekski ei kahelnud lavale vaadates, et Petrik=Troy. Ent kõigi kolme kesksema meesnäitleja omamoodi edu pant on ka slepivabadus, sest ei osanud ei Petrikult, Joosepilt ega ka Karlilt nende rollides midagi oodata, ega neile ootuseid asetada või võrrelda. Karl oli ju hoopis üks mu huntidest Libahundis (sõnadeta tantsuroll), aga päris huvitavalt kontrastlik oma siinset tegelast mängides (kiitus seejuures ka sellele, kes iganes oskas just tema sellesse rolli valida).

Lisaks saab siin lavastuses kohtuda ka mitmete ENMT varasemate muusikalide suurimate tähtedega - Janet Jamie Vavilov ja Kaia-Liisa Kesler’iga eesotsas. Janet lihvib oma Libahundist veidi tuttavat pahalase-rolli veelgi nüansirikkamaks, samas on pintsli jämedus on seekord hoopis teine, aga ühtviisi mahlaselt kaasakiskuv vaatajale suhestumiseks (me ju teame selliseid tüüpe ka päris elust või mis?!). Ent tegelikult oma vennaga muusikali-castingul osaledes ning tema mitmetest suhtumisvarjunditest tekib ka huvitavalt keerulisema ning sügavama taustaga tegelane, kui see, mis lavalt silmadeni jõuab. Kaia-Liisa’t oleks tahtnud palju rohkem ja see on ju hea märk! See üks laul, kus tal suurem osakaal, seal ju ometigi (vaimustav hääl, mis ühtviisi sobib nii pop- või miks ka mitte isegi rock-lugudesse kui muusikali!) ning kõikjal siin siiski pigem toetava sõbra rollis. Aga omakorda nõnda jällegi just need vahvad sähvakused siin-seal vahel pääsevad eriti mõjule, kus ta tegelane on hetkekski keskmes... kokkuvõttes väike, aga igati vinge ja meeldejääv roll. 

Noor Ryan, ehk Ralf Oliver Purje on ilmselt oma lavatee alguses ning kõik, alates diktsioonist, lõpetades partneritunnetusega (tal vedas, et eelkõige Janet teda ses osas ohjes hoidis natukenegi ning ei lasknud vastumängijana pallil kukkuda) vajab veel väljaarendamist, aga mis on olemas- peotantsija-kehatunnetus, julge enese maksmapanemine nii tervikus kui ka väiksemate misanstseenides ning ilmselge lavaline sarm (mis teatud vanuseni sh. praeguses teda veel kannab sinna nunnumeetri-kategooriatesse) ja seda on juba rohkem kui paljudel. Ka varasemast tuttav Richard Sepajõe on siin raadio DJna pisikeses sutsus, aga vast olulisemgi on tema lavatagune roll ja sedagi on tugevalt tunda. Ehk kui õigesti aru sain, siis on ta kõigil näitlejatel aidanud läbimõtestamisega arendada karakteriloomet (miks keegi laval on see, kes ta on ja miks ta just nii tegutseb - see, mida professionaalid ju teevad ise oma kehastatava rolliga ka ning kui varem veel võis märgata ENMT lavastustes kellegi soleerimist või arusaamatust, et kas ta on terviku teenistuses, siis siin tõesti kõik oligi päris - ehk seda tööd ei saa kohe kuidagigi alatähtsustada, pigem ka suurtes teatrites, kui näitleja on lavastaja poolt jäetud üksi pusima ning too on pindmiselt ära petnud, vaatab lavalt publikusse tegelane, kes ei teagi kes ta on ja miks ta on). Üks, kelle tahaks veelgi esile tuua kui väga huvitava lauluhäälega, millest saab aimu vaid paari taktiga, ent tema nime ei teagi, aga ta tegelane seal salaja tegeles tšellomänguga... 

Ma võiks neid nimesid siin kiidusõnade saatel loetlema jäädagi, sest trupis on  pea 40 näitlejat ning on stseene, kus nad peaaegu kõik on korraga laval, aga ainsad, keda kohe mitte ei tohi veel siin mainimata jätta, olid vast vähemalt esikapubliku reageeringute põhjal valdavalt seekordse lavastuse lemmikuteks... Ühtlasi vast ka trupi kogenumast otsast - preili Darbuse rollis Kaarel Orumägi ja treeneri ning peategelase isa rollis Sulev Võrno. Oma mälusahtlites tuhlates, tuleb tõdeda, et polegi neid kumbagi (vist) veel teatrilaval varem näinud. Kuigi ju mõlemad on teada-tuntud oma varasemate teiste tööde kaudu. Sulev siiani rohkem impro- ja muusika radadelt ja teleekraaniltki. Üldse on meeldiv, et aasta-aastalt ENMT vanuselised vahed eristuvad üha rohkem ja rohkem, sest ongi ju ikka lugudes erinevas vanuses inimesi. Lisaks tahan meeldiva tähelepanekuna tõstatada just noorte seisukohalt, et siin ei pöörata tähelepanu keha positiivsusele või -negatiivsusele (tuleb mõnikord meelde kui kunagi 90ndatel tantsisin back’i popstaaride trennides, aga kui esinemiseks läks, öeldi minule, et Sina oled liiga paks lavale!) Siin sellist nõmedust ei jagata ja õige on! Aga tulles tagasi Sulevi ja Kaarli juurde…Siis Sulevil ja ilmselt ka just vanuse tõttu, on siin vajalikku autoriteeti ning ta justkui ei peagi seda mängima, sest noorte kõrval saab ta selle juba olemuslikult kätte, aga korraks ning vaid ühes misanstseenis võttis just tema mäng ja no kirjutatud rollist tingitult ka hinge hellaks - kui ta oma poja teist hobi aktsepteerib. Aga “mänguliselt” just need Kaarliga duett-duellid, kus tema mehena kahe jalaga maas ning Kaarli loodud naistegelane ikkagi just tema ümber - mitte ei “kädista”, vaid “müristab”! Kusjuures (ma leian, et) nii hea, et Kaarel ei mängi seda naist mitte drag-queenilikult (a la West End muusikal "Kinky boots"), vaid täiesti psühholoogiliselt pinnalt naist (vanatüdruklikku, teatrist suisa seestunud õpetajannat). Ehkki paratamatult kisub mõnes kohas ka karikatuurseks (ja hea ongi, sest just nõnda paneb ka publiku naerust möirgama), aga seejuures ikkagi kaotamata usutavust (kuigi vist ühes kohas ja nimme, laskis ta ka täiesti vabaks ja see nii hästi sobiski just sellesse stseeni nõnda). Väga vahva ja omalt poolt veelgi särtsu lisav. 

Hinnang 4 (no tegelikult 4- kanti, aga just selle arenguhüppe ning tunnustuse tõttu tahaks kuidagi eriti neid ergutada jätkama, sest nii on ju vaid taevas piiriks, kui areng tõesti iga korraga muudkui jätkub. ja noortekana, arvestades milline suur huvi seda sellel suvel saatis, siis sihtgrupp kindlasti hindaks seda veelgi heldemalt ja kõrgemalt! Siin ju täiesti profiteatrite tasemel. Eks peavadki ju need siinsed tegelased olema noored ja kogenematud ning osavalt niimoodi jällegi trupis erinevate kogemuste ja taustaga esinejaid mixides on ühtlasi saavutatud just see õige ja usutav "High Schoool"i aura. Ja seda näitas ka noorem kaaspublik, et laval räägitakse just nende "linnukeelt", millest võibolla kõik vanemad lõpuni aru ei saagi, ega peagi saama, ent vanemad saavad jällegi just enda tasandilt vaadata ning leiavad ka täiesti (häda)vajalikud omad asjad üles, kasvõi noortest arusaamise ja nende oma raja otsimise olulisuse.

Mistahes eas muusikalisõpradele üks igati vahva vaatamine, kus kõige paremas mõttes noorte mängunälg paneb ka kõigi mängijate silmad lausa pimestavalt särama ning kogu särtsakas-sähvakas show on kahtlemata ka kaugemalt Türile-sõitu ning just selles saalis finaalis tekkivas täiesti erilises energiaväljas olemise kogemist väärt! Vähemalt esietenduse saal elas ka pidevalt täiega kaasa (ent usutavasti sellise loo ja lavastuse etendusi polegi võimalik lihtsalt tuimalt vaadata), mis tõstab Türi Kultuurikeskuse katuse 2 meetrit HSM etenduste ajal veelgi kõrgemale, et hoogsatest rõõmuendorfiiniplahvatustest tekkiv elektrit täis atmosfäär saali ära mahuks! Lõpus ju veel korra kõigi laulude popurrii ning kummardamiste ajal saab plaksutada nii rütmi kaasa kui ka tegijatele kogu südamest. Ja kui siis kõlab kisakoori hüüd "Metskassid üheskoos, pidu läheb käima täies hoos"" ei ole enam ainult lavalolijad need "metskassid", vaid kõik saalisviibijad!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit ENMT FB seinalt ja need on pildistanud Heikki ja Edith Avent):

Disney originaalmuusikal

"HIGH SCHOOL MUSICAL: ON STAGE!"

Aastavahetusel kohtuvad suusabaasi peol korvpallimeeskonna kapten Troy ja nutikas uustulnuk Gabriella, kelle vahel tekib ootamatu säde. Peale talvevaheaega avastavad noored, et neist on saanud koolikaaslased. Gabriella kirg laulmise vastu sütitab ka Troy’d ning ühiselt osaletakse kooli kevadmuusikali prooviesinemisel. Gabriella sõbrad on aga veendunud, et tüdruku huvi muusikali vastu takistab teda õpingutel tulevase keemiaolümpiaadi jaoks. Sama arvavad ka Troy meeskonnakaaslased, kes teevad omalt poolt kõik, et noormees keskenduks saabuvale korvpallivõistlusele. Noorte teekonnale seavad omakorda takistusi ka “jääkuninganna” Sharpay ning tema koreograafist vend Ryan, kelle jaoks on roll kevadmuusikalis tähtsam kui elu. Säravad karakterid, kaasahaarav muusika ning modernne Romeo ja Julia lugu teevadki “HIGH SCHOOL MUSICAL”ist ühe 21. sajandi armastatuima muusikali mis on hullutanud noori juba alates 2006. aastast.

Muusikaliversioon põhineb Peter Barsocchini kirjutatud Disney originaalfilmil.

Libreto autor: David Simpatico

Laulud ja laulutekstid: Matthew Gerrard ja Robbie Nevil; Ray Cham, Greg Cham ja Andrew Seeley; Randy Petersen ja Kevin Quinn; Andy Dodd ja Adam Watts; Bryan Loiuselle; David N. Lawrence ja Faye Greenberg; Jamie Houston

Muusika adaptsioon ja arranžeering: Bryan Louiselle

Laulusõnade tõlkija: Kelly Uustani /  Libreto tõlkija: Andres Roosileht

Lavastaja: Mark Oja

Kunstnik ja muusikajuht: Kaarel Orumägi

Koreograaf: Marie Loviise Mänd

Kostüümikunstnik: Rebecca Christal Õunap

Dekoratsioonikunstnik: Edgar Orumägi

Grimm: Eliise Reimaa ja Karoliina Lepik

Valguskunstnik: Karl Vilks

Helirežissöör: Sulev Liiva

Inspitsent: Tauri Truu

Administraator: Liia Orumägi

Projektijuht: Kauro Tafitšuk

OSADES:

Kärt Anton, Petrik Vint, Kaia-Liisa Kesler, Linda Toom (23.07-24.07 ja 06.08-07.08) või Janet Vavilov (21.07-22.07 ja 02.08-05.08), Joosep Järve, Ralf Oliver Purje, Kristi-Liis Orupõld, Karl Pärloja, Mia Rosenberg, Kaarel Orumägi, Sulev Võrno, Richard Sepajõe, Priidu Leinus, Reio Leinus, Martin Loo, Anna Danilson, Sandra Sasorin, Oliver Veimer, Raina Luht, Lisette Taube, Brittany Krijer, Artti Vain, Marta Soro, Elis Tallmeister, Christofer Lusmägi, Herta Soro, Frank Tigane, Fred Vahtel, Lisandra Leemets, Eliise Ra Tõemäe, Andra Halgma, Kertu Kangro, Tanel Ronimois, Viona Vipper ja Dorian Pihl

Labürintteatriühendus G9 - Ürgaeg

Suveteatriga on tänavuseks ühel pool ja seega võib vaikselt hakata kokkuvõtteid tegema. Siin ja praegu saab näiteks uhkelt välja kuulutada, et 2022.a vaieldamatult kõige "erilisem" suveteatrilavastus oli Labürintteatriühendus G9 "Ürgaeg"!

Kui pealkirjaks on “Ürgaeg”, plakatil maduuss, “etendus” algab küll kell 19, aga selle kestvuseks on (üle öö) 14 tundi ning vaatamiseks-kogemiseks-osalemiseks tuleb sõita Raplamaal asuva soo äärde, keset niite, metsi ja põlde, kaasa võtta kummikud ja magamiskott…siis võib juba ette aimata, et sealt korraliku elamuseta tagasi ei tule ning suure tõenäosusega saabki just nimelt ürgaega kogeda. 

Ausalt üles tunnistades, siis mugava inimesena mõtlesin sellest esiti loobuda…sest no mis “sooteater” see selline ikka on?! Labürintteatriühendus G9 pole ka minu teatriorbiitidel just tihedalt ette sattunud siiani (kuigi paar korda on siiski juhtunud…näiteks RaRa “kõrvadega seintega” koridoremööda Sirgu-ajastul rännates)…noh ja kas pooleldi maal ja rabadevahel elaval “vana”inimesel ongi sealt midagi haarata ning kas kondid ja elamustundlad vajavadki (enam) “sellist seiklust”? Etteruttavalt võin mainida, et etendajategi seas oli minuealisi ja publikuski näiteks üks 60ndates paar (neist mehega on olnud rõõm varem ühes raadiosaateski osaleda), aga eks suurem osa siiski nooremaid ja päris noori (lastele või juba kaugemas pensionieas inimestele võib see ehk tõesti mitte sobida). Ent ses mõttes oli minu jaoks küll isiklikuks väikseks väljakutseks- end mugavustsoonist välja kiskuda ning kogu pull kaasa teha! Ei pea end teabmis eriti sotsiaalsekski… Ent iseäranis huvitavaks tegi just teatrifännile asjaolu, et etendajateks siin eesti teatrite tippkunstnikud +1 turundaja (Inga Vares, Kristel Maamägi, Keili Retter, Henry Griin ja Kristo Kruusman), ehk inimesed, kes tavaliselt jäävad lava taha varju. Nö. tähelepanu keskmes inimestest on ürgajas kaasas vaid 1 tantsija/koreograaf (Mari Mägi). Kristot on saanud näha varem laval näiteks Rakvere Teatri/Fine5 Sajandi 100 sarja loos ning Musta Kasti "Memm"es, ent teised olidki etendajatena täiesti uued “lava”tutvused, ehkki nende kunstnikutöödega ju tuttav (Kristeli Eesti Noorsooteatri Röövlitütar Ronjale loodud stsenograafia on siiani 1 aasta tugevamaid!)…ja niimoodi “ürgajal” lõimudes, sai peaaegu nendega tuttavakski…kogu ülejäänud publikuga ka…olgugi, et mitte nimepidi ega lähemalt…rohkem tunnetuslikult…

Kohale jõudes oli paras ärevus põues…ei osanud olla ega minna…kuid kohe võtsid need Kalevipojad, murueide tütred ja linnukesed sõbralikult (ja luuleliselt) meid vastu ning suunati-näidati. Kõige tähtsam - magamiskoha valik, kas kogeda “lehmad elutoas” varianti, kärbise all või hoopis teisi pakkumisi? Kuna kõik muud olid proovitud, ent heinarõuk veel siiani mitte, siis ise otsustasin selle kasuks…aga mõned umbusklikumad olid saabunud ka enda telkidega ning mõni magas üldse hiljem autos…aga ärme rutta asjadest ette. 

Heinapallidest oli koplisse rajatud maailmavaatlustorn (hiljem segus, et tegemist on kõrgetroonilise, loodusliku, vapustava vaatega tualetiga!) ning selle otsast kasetohult loetud läkituse saatel kuulutatigi ürgaeg alanuks… 

Ja ei muud kui pääsukeste kombel tsirr-tsirr, midlimadli, kudlikadli, riided selga-metsa kännu otsa, tõmbama lõhki kärr-kärrr...

Metsas jagunesime väiksemateks gruppideks ning hakkas (suunatud) loodusega üheks saamine… Väikseid infokilde ja märkamisi ridamisi. Taimevaatluseid ja iseendasse vaatluseid. Juhendajad vahetusid sellel paari-kolmetunnisel teekonnal pideval ning kõik nad tõid endaga midagi jagamiseks kaasa…aga viisid ka edasi…nii füüsilises mõttes kui ka mentaalselt…Kõigest ja kõigist õhkumas ilu, helgust ja headust. Hingepalsamit ja südamesoojust. Grupp kuhu ise sattusin koosnes sõpruskonnast ja sisaldas ka üht lõuapoolikut, kes natuke aega lahutas veel omakorda meelt, ent siiski üsna pea muutus oma pideva (rumalapoolsemate) küsimuste ja kommentaaridega tüütuks…olles ise mehaanikateaduskonnas teadlaseks, oli tsipa häbigi, et ta seal suurelt teatas, et ta olla ka mehaanikainsener…aga eks jumala loomaaed ongi kirju (võibolla tema tunded-arvamused minu kohta olid vastakuti sarnased)…järgmisel hommikul ta enam ei viitsinudki meiega liituda…eks alkoholiplasku aitas vist ka kaasa…miskitpidi aimdus, et seal oli mitmetel oma märjuke kaasas, "eestlaste nädalavahetus" ju ikkagi ka, kuigi keegi pealepoole purjus ühelgi hetkel välja ei paistnud, aga mis omakorda viis mõtted selleni, et suurema osa inimeste jaoks vist see ongi normaalne…ehk minu jaoks neid sotsiaalseid rühmitusi jälgides ka laiemalt isiklikus plaanis natuke ka teisel tasandil õpetlik kogemus…minu ajal koolis sellist ainet ka polnud, nagu “Inimeseõpetus”… 

Mitte palun aru saada valesti, kõik oli viks ja viisakas ning vägagi meeldiv! 

Metsas olles andis see osalusteater võimaluse musitseerida, osaleda luuleinspiratsiooni leidmise-workshopis, proovida tsirkust, leida kese iseendas ning ümbritsevas, töötada oma keskendumisvõimega ning NOPPIDA kõikvõimalikke “life-hack”e ja muidki teadmisi, mida tegijatelt pudenes nagu varrukast (ka mitmeid selliseid, mida ei teadnudki), eriti kuna mustikad ja pohlad Raplamaal veel sellel hetkel päris valmis polnud.

Ajuti kohtusime seal samblikel, mätastel ning okste vahel, aga ka kändudel igasuguste “tegelastega", mõni dramaatilisem kui teine, mõni rääkis, mõni häälitses, mõni õpetas, mõni pani fredjüssilikult molutama, aga kõik see kokku laskis kogu teekonnal ajatajul täiesti kaduda! Müstika! Kõige ehedam maagiline realism!

Järsku leidsimegi end jälle tagasi laagriplatsil, kus nüüd põles juba lõke ning samal ajal kui soovijad said küüniekskursioonil heintesmagamise erinevate vormide lühikursuse, valmistasid osad etenduskunstnikest lõkkel õhtusööki…Natuke sisimas lootsin, et see lõkkeõhtu annab võimaluse veelgi lähemalt inimestega tutvuda, aga sealgi eelkõige tutvusime ürgajaga…rullisime näiteks teed ja jõime Ivan-tšai’d, mis omakorda viis jutte ka ürgajast tänapäevasemas suunas, isegi mu lemmikteema, ehk natsiajastu juurde, sest Hitler ju arvas 2.maailmasõja ajal, et see on venelaste salarelv - teeb neist vastupidavad, väsimatud, surematudki. 

Kuid kuna vaheaeg kestab vaid 5 tundi ja 2.vaatus algab juba enne kukke ja koitu, siis tark rahvas loivas end varakult magamisasemete suunas…

Oma kärbisesse pugedes oli selline väsimus esimesest hetkest platsis, et nagu kogu maailm vajutaks silmalauge kinni…kell oli ju vaid natuke üle 23 ning kodus passin tavaliselt 3-4ni üleval…aga kuigi oli ilmatu uni, siis esimest korda elus kärbises magades, magama ei "kustnud" kohe kuidagi. Õhk lõppes ka otsa, ülimõnus heina lõhn oli nii intensiivne ja nii naudingutpakkuv, ritsikad siristasid kõrvulukustavalt unelaulu…ja no tee või tina, aga magama ei jää…alles kui mõistus koju saabus ning taipasin rõugu teisest otsast ka heinad eest lükata ja tuul sai sisse, suikusin lõpuks (hetkega) unne. Rumalus kuubis. Selleks ajaks oli kell juba 2 ringis ning paari tunni pärast hakkaski libalõoke väljas laulma ning kui kolmas teatrikutsung antud, oligi aeg teiseks vaatuseks - vaikivaks retkeks päiksetõusuromantikat nautima ning kes tahtis, sai ka ühes üllatuses osaleda (pea kogu hõim tahtis ka). Ise olin rohkem eilsest taimedeuurimisest inspireeritud ning käisin vaatasin selle koha vaated ka üle…lisaks sammukogumise peale väljas olles, kogunes kõigest selle hommikuse retkega oma 8000 sammu nagu naksti. Jalase loodusraja väga korralik laudtee tegi endale nii head reklaami, et sinna on kindlasti vaja kunagi omapäi ka kondama minna. Ja kes hommikuti sookailudel külas käib, see ju asjata ei longi…

Laagris tagasi, oli väljateenitud kalorivarude täiendus ning lõkkel valmistatud puder koos pihlakamoosiga maitses nagu tippgurmee, kui selle sai veel ise lilledega ehtida. Olin juba unustanud kuivõrd hea on üks magusalt siirupine pihlakamoos! Kindlasti läheb sel sügisel endal ka selle vaaritamiseks (muide hea vihje, et kui pihlakad korjata peale esimesi öökülmasid, on nendest mõru maitse kadunud ja pole vaja enne moositegemist eraldi soolvees üle keeta ega ka sügavkülmas nende magusaks muutumist oodata)! Mõnusad hommikused suminad eilsest, öisest ja hommikusest muljetejagamisest ja ikka see kõigest õhkuv headus…ning detailid-detailid-detailid…korraks isegi veel ühe mu teise lemmikteema, ehk “teater” juurde ning kui oma puiduse söögialuse ühele neist minuelalistest teejuhtidest ulatasin ja “aitäh” ütlesin, sain vastuseks “hea laps!”…küll seda on armas kuulda saada…täitsa hämmastav (kas sellepärast, et 18-aastasest peale on tulnud ilma vanemateta hakkama saada…ei tea) aga ega minu jaoks pole palju vaja ka, kui süda juba heldib… Siis veel viimased silmadega õgitud lõkkeleegid ning oligi aeg "tänapäeva" tagasi astuda… 

Sealt maailmavaatetornist veel üks pilk ning juba autot käivitades, meenus Doris Kareva luuletus: Panen vaikuse kinni

ja tõusen.

Nii hea oli.

Käisin vist kaugel. 

Elamus suure E-ga. Maakoju oli 15minuti tee, aga käisin vist tõesti väga kaugel. 

Mitu päeva läks sellest päriselt toibumiseks aega. Linnainimestele ja kontorirottidele hädavajalik, aga tegelikult kõigile nii kultuurikusele, tervisele kui eriti just vaimsele tervisele korralik vitamiinilaks.  

Ja hing laulab siiani ritsikate rütmis tänuaariat - Aitäh!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt):

Inimesi on palju. Asulaid ja teid ja poode ja asju on palju. Tekste ja ütlusi ja infot ja teadmisi on palju. Argimüra eest minnakse kunstisaali. Lõpuks on näitusi, luuletusi ja lavastusigi nii palju, et nendest peab samuti puhkama.

Minnakse loodusesse. Miks? Seal ei ole ju midagi vähe. Astu, kuhu tahad, seal on 1280 korda rohkem baktereid kui sind, 8240 korda rohkem taimi, isegi viiruseid on 4 korda sinu massi jagu. Iga osake krabiseb seal teise vastu, pidevalt säutsub ruum teadetest, on tärkamise ja küpsemise, on roiskumise lõhnu. Pole küll päris sama mobiilside piiksude ja fritüüriõli hõnguga, aga aluspõhimõte on sarnane – vastastikmõju.

Kui nõustuda, et kultuur on teinud meid kultuurist väsinud loomadeks, siis on rabamatk naasmine juurte juurde, varasema enda otsing. Kui kultuur on teinud meist millegi muu kui looma, siis on metsaretk tänulik küllaminek sellele, mis pole võimeline meilt midagi küsima ega oskagi meilt midagi tahta.

Nüüd soovime kokku puutuda selle osaga inimesest, mida aeg ja kultuurikihid ei muuda. Põnev tundub eitamise ja keelamise asemel oma eludele siin planeedil tagasi vaadata erinevatest kaugete tulevikkude olekutest ja leida ühisosa meie, nende, muu olnu vahel.

ÜRGAEG

“Ürgaeg” on ööbimisega rännaklavastus looduses, mille tegevuspaik asub Lipstu külas Raplamaal. Ühele etendusele ootame 24 külalist, lavastust mängime 8 korda.

Etendused 2, 3, 5, 6, 7, 9, 11, 16 august 2022

Piletid on müügis Piletilevis. Pileteid tagasi ei osteta ja ümber ei vahetata. Kuna etenduste ja kohtade arv on piiratud, ei saa me pakkuda sooduspileteid ega kutseid. Etenduse liikuvast olemusest tulenevalt hilinejad teosesse pääseda ei pruugi. 

Etendus algab kell 1900. Oleme vastuvõtuvalmis 1800 ja kogunemine lõpeb 1845. Varu piisavalt aega saabumiseks. Kui sul on kaasas oma ööbimiskoda nagu näiteks telk, arvesta ajavaru selle ülesseadmisele.

Kohtumispunkt on Lipstus koordinaatidel 58.988616, 24.647158

Parkla kontakt on 534 547 24.

Kaalu võimalust vähendada teose süsinikujälge ja lepi transport sulle sobivas kanalis kokku kellegi teisega, kes tuleb sinuga samast suunast. 

Tegutsetakse vabas õhus. Läbiv kokkupuude loodusega. Arvesta erinevate ilmaoludega ja matkamisega radadeta kohtades. Enese vajadustest lähtuvalt võta kaasa, mida soovid ja oled valmis kandma – putukatõrje, putukameelitaja, istumisalus, veepudel, suupiste, päiksekreem, kuuvõie. Muuhulgas soovitame omada kummikuid.

Sisaldab ööbimist. Peavarju selleks pakub G9. Too endaga magamiskott ja matt, soovi korral oma ööbimiskoda.

Meie poolt kaks lihtsat söögikorda, üks õhtul ja teine hommikul. Etendus kestab kuni 0900.

Lavastus ei ole sobilik noorematele kui 15. Külaline peaks olema valmis pikemaks kodumugavustest loobumiseks ja rahulikult teosesse süvenemiseks kõikide loodusnähtuste kiuste ja nendega koos. Kuigi tegutseme enda arvates igati mänguliselt, ei ole me teost luues paraku jaksanud katta kõikvõimalikke publikugruppe, seega pole me silmas pidanud endast palju nooremate või vanemate huvisid, teadmisi, tausta, võimeid. Lõplik otsus jääb muidugi iga tulija enda teha, aga siis võiks ta olla kindel, et suudab oma otsusega teose lõpuni elada.

Autor-dramaturg-lavastaja-näitleja-läbiviija, lavakunstnik-kostüümikunstnik-valguskunstnik-helikunstnik-reklaamikunstnik-videokunstnik, lavameister-tehnik ja projektijuht: KRISTEL MAAMÄGI, HENRY GRIIN, KEILI RETTER, INGA VARES, MARI MÄGI, KRISTO KRUUSMAN

Toetajad: EESTI KULTUURKAPITAL, TÕNU KRIISA, ARMIN RUDI

Tavaline ime - Vene Teater

Jevgeni Švartsi (muinasjutt täiskasvanutele) “Tavaline ime” avas Vene Teatri tänavuse, 75nda, ehk siis juubelihooaja. Eks üks teater iseenesest ongi ühtviisi ju kultuuriruumis nii tavaline, aga samas iga lavastus, mil tegijate ettekujutused ja -kujutised ning publiku fantaasia selle vastuvõtmisel ühinevad ning kui tekib “keemia”, siis ka plahvatab, ja see on ju nagu omaette ime! 

Rakvere Teater avas oma eelmise hooaja sama algloo põhjal valminud lavastusega, seega muidu vast filmina rohkemgi rahvale tuntud, pole muusikaline&allegooriline lugu ka teatrivormis nüüdseks enam meie vaatajatele täiesti võõras. Ent need 2 lavastust on suures plaanis ikka täiesti erinevad, mis sama loo puhul omamoodi päris huvitav. Väga võrrelda ei tahakski seetõttu, vaid keskendun siin uuele versioonile (RT lavastuse peegeldust saab lugeda nii instagrammist kui ka blogist).

Lavastajaks sedapuhku selle kõikse kuulsama filmiversiooni režissööri õpilane, kes ongi pühendanud lavastuse oma mentori mälestusele. Kui isegi kaksipidi nõnda uhke ettevõtmine, siis ju loomulikult on latialt minek välistatud. Laval on ka tõeline muusikaliselt võimekas Vene Teatri trupi kahurvägi. Lavastuse laulud muide on filmis juba ajatuks muudetud, ent (õnneks) Aleksandr Žedeljov on lisaks ka neid kaasajastanud…näiteks nii mõneski kohas oli kosta saateks vinget kitarririffi, mis tõesti tõstis omakorda emotsionaalsust ning muutis muusikalise poole ühtlasi veelgi kaasakiskuvamaks.

Ei taha üldse ümber palava pudru tangotada, seega ütlen otse- sähvakuse ja särtsu lavastusse toob sisse siin eelkõige Olga Privise koreograafia! Esimese vaatuse šikid ja ägedad liikumisseaded tõstavad kohe terviku hinnangut vähemalt pool palli! Näiteks Dmitri Kordase on ta oma kõikvõimalikele liigutustele lisaks pannud horisontaalset käärsaltot laval tegema (ja korduvalt!) ning Jekaterina Kordas oma 2 kaasdaamiga (Marika Otsa ja Oleksandra Levytska) tantsivad ühe vaimustavalt stiilse, samas ka sugugi mitte trafaretse tantsulõigu... Olga ei ole (näiliselt) mingitki allahindlust teinud ja tema näitlejad (mitte ju tantsijad) tantsivadki need liigutused ning kombinatsioonid ära (ilmselt aitas selleks hästi kaasa ka koreograafi assistent Allar Valge). BRAAVO!!!

Tegemist on ju pesueht romantilise komöödiaga, kus 1.vaatust vaadates tunnetad, et see on ägedam ja hoogsam isegi kui mõni uusaasta teleshow (omakorda tekibki mõte, et see sobiks päris hästi sellisesse pidulikku ja lõbusasse päeva!) ning see on kantudki rohkem sellest “komöödia” poolest. Kuid 2.vaatuses, ehkki ka seal on omad koomilised pärlid, kisub siiski tõsisemaks ja kannab endas rohkem vast just seda “romantilisemat” osa. Praeguses ülepolitiseeritud maailmas jääb mulje, nagu kõik need omaaegsed allegooriad ja ridadevahelised viited oleks siin miinimumi keeratud või siis lihtsalt läbi võõrkeele filtri ei tundnud neid niiviisi ära (isegi kui kuulasin Mari Torga sünkroonis eesti keelt ühe kõrvaga klappidest). Kui see oligi taotlus omaette, siis ausalt öelda - toimiski! Vähemalt minu peal.

Omamoodi geniaalseks pean lavastaja tõlgendust, et siin on “surematuks võluriks” ning loo käivitajaks ei keegi muu kui “kirjanik”, mis annab kogu lähtekoha tegevustikule vahvalt ja selgelt mõtestatud perspektiivi. Lavakujundus (kunstnik Mihail Khramenko) toob meelde gloobuse kujutise ja kuna seiklemas on nii kuningas kui tema printsess, siis selle “pöörlemine” viitaks, nagu polegi vahet, kus gloobuse otsas või millises riigis see täpsemalt toimuks - see toimub siin, aga samas kustahes mujal. Kirjaniku maailm ei pea üldsegi piirdumagi gloobusega - lavaks nimelt haarataksegi kogu saal ja rõdugi (nagu viimasel ajal näib Vene Teatri lavastustes pigem kombeks kui eriliseks efektiks), ehk kui kirjanik ise koos abikaasaga on üsna stiilipuhtalt kammitsetud oma gloobuse külge, siis kogu ülejäänud fantaasiaküllane tegelaste kamp liiguvad mistahes orbiitidel - nagu ju ka “loomelennule” omane. 

Geniaalne on ju ka Švartsil dilemma tuum, mis on siin tegelaskonna keskseima loo ja seikluste käivitajaks, ehk võlur on 7 aastat tagasi võlunud ühe karu inimeseks. Needusega, et ta muutub tagasi karuks kui mõni printsess peaks teda suudlema. Selle ajaga on karu inimeseks olemisega harjunud ja kas ta enam tahakski karuks või lihtsalt kardab jälle muutuda, ent ühel hetkel ta eluteele just printsess astubki ning loomulikult nad ka armuvad teineteisesse. Aga mis siis saab, kui suudelda ju ei tohi (ja teine pool needusest ei tea) - sellega olekski ju kogu armulugu läbi- kõigest orkestri häälestusega, ooperiks puhkemata! Terve lavaloo jagu sekeldusi…ning lavastaja Sergei Golomazov mõnuga mängib ise nagu veelgi suurem võlur kõigi tegelaste, nagu nupukestega. 

Ainus, kui kuidagigi võimalik, siis oleks tahtnud, et just energia pärast oleks need vaatused vastupidisest järjekorras - tõsisem alguses ning hoogsalt showlik lõpetuseks, sest praegu tuleb esimeses otsas nagu “pauhh” ära ja teises jääb ka midagi sellist ootama... Aga õnneks on seal lõpu eel, tänu võluri naise repliigile hoopis ühed heldimuspisarad varuks. 

Printsessi ja Karu rollides Anastassia Tsubina ja Aleksandr Žilenko. Anastassia mõjub muidu lühike ja kleenuke, ent mängib siin end palju suuremaks- “tüdruk, kes ei taha olla printsess” ja seda mitte ainult siinse olukorra tõttu, vaid juba enne seda. Millegipärast rõhutab alltekstina ühtlasi nõnda, et tagasihoidlikkus on voorus ja teistsugune olemine ei ole mitte taunitav, vaid see äratab sümpaatiat. Aleksandr moondub jämedamahäälsemaks kui muidu- karuott ju ikkagist...Aga ka temas on vastuolu, sest ta on siin kohati isegi nii tundeline, et tal on silmadki märjad. Vastuolulisusi võib leida kõigest ja kõigist. Nagu juba mainitud, nii Dmitri kui Jekaterina Kordas üllatavad oma tantsuoskustega, ent ka karakteriloome on mõlemal tugev, Dmitri pehme ja alandlikuma joonega, Jekaterina (ja tal on selline tüpaaž juba läbi mitme rolli täiuslikkuseni lihvitud) jõulise, toimeka ja läbilööva naisena...isegi kui siin temalegi on üks kõrval-armuliin varuks. Võlurina Aleksandr Ivaškevitš näis kaaspubliku elevile rohkemgi löövat kui minu, sest tema tegelane, oma naisega (Natalia Murina) ei saa grammigi ülejäänutega võrdset karikatuursust, ent vast on siis näitleja kohaloluaura suuremgi kui Vene Teatri uhke saal. Seevastu vägagi lahedalt ning just karikatuurselt lahendavad oma rollid kuningana Sergei Furmanjuk ning tema minister-administraatorina Ilja Nartov! Eriliselt kummaliselt kõditav on see nende võimuvahekorra muutumine lõpus, millele vast oleks tahtnud veelgi julgemat ja selgemat vinti sisse, aga algmaterjal ilmselt ei luba. 

Oojaa, kui peaks vaid ühe kogu kirevast trupist esile tõstma, siis oleks see ilmselt Ilja karakteriseering - mahlaselt tobe, aga ise nii tähtis enda arust. Kuigi ka Sergei mängib räppar-kuningana oma tegelase vastuolulisuse lahedalt lavale - kuningas, kes teab ise ka, et ta on paha, on isemoodi uhkegi selle üle ja lasebki muudkui selles vaimus edasi ning kogu kaaskond elab pidevas peast ilma jäämise hirmus... Ehkki kui tütar lamenti lööb, siis selle ees on ka kõige suurem kuningas siiski jõuetu. Aga kas ta siis ise läheb asja lahendama? Ei - saadab kasvõi kelle tahes enda eest eluga riskima ehk “tulle” (printsess nimelt on lubanud selle maha lasta, kes iganes talle peaks järgnema ning tema rahu segama). See oli ka vast ainus kogu loos, milles just praegusele nö. “olukorrale” otseviite tuvastasin, seda otseselt ise otsimatagi.

Sergei Tšerkassovi vanas jahimehes on midagi šotlaslikku, midagi multifilmilikku, samas vanade jahimeeste äratuntavat laia joont ja kui ta kusagil haistab mesikäppa ning saaks oma karude saaginumbri ümmarguseks 100ks lasta, siis seda tuleb ju ka kasutada! Kindlasti üks Vene Teatri lemmiknäitlejaid, nagu ka Alexandr Domowoy, kes siin küll imepisikeses sutsakas, ent tema puhul nagu vahet polekski, kõik mis ta puutub, toob vajalikku mehisust sisse ja mängib ka sellise "ühe stseeni" väikse rollikese meeldejäävaks. 

Tegelasi ja näitlejaid on veel mitmeid. Mainimata on ka alati tasemel (seekord eelkõige taustavärvide, spotivihkude ning justkui kärbselambilike rippuvate laternatega atmosfääriloov) Anton Andrejuk oma valgusrežiiga. Sedavõrd muusikalises lavastuses on kahtlemata vägagi olulist rolli mänginud vokaali juhendajad, sest trupi näitlejate lauluhääled ei jää sugugi laulmisega leibateenivatele alla, pigem just üllatavad oma vaimustava võimekusega (iseäranis printsess ja karu)! Kostüümideski leidsid vaatamisväärset - seltsidaamide üleelusuurused kübaradki näiteks.

Jätan numbrilise hinnangu sedapuhku enda teada, sest siin olid need vaatustel erinevad ning võibolla aritmeetiline keskmine ei kirjelda õigesti tervikut. Aga mis ma tegelikult tahtsin lühidalt ju öelda, selle kirjutasin juba alguses ära - "Tavaline ime", see ongi teater kui selline ise ning selle lavastusega on Vene Teater muusika(li) saatel uhkelt ja muinasjutuliselt oma juubelihooaja avatuks kuulutanud!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Vene Teatri FB seinalt ja need pildistas Jelena Vilt):

TAVALINE IME

G. Gladkov, J. Kim

SUUR SAAL

 Etendus on eestikeelse sünkroontõlkega

Soovituslik vanus 8+

"Au hulludele, kes elavad nii, nagu nad oleksid surematud!"

Vene Teater tähistab hooajal 2022/2023 oma 75. sünnipäeva. Juubelihooaja avab  Jevgeni Švartsi ühe tuntuima näidendi-muinasjutu ainetel valminud muusikaline lavastus "Tavaline ime".

"Tavaline ime" on lugu, mis puudutab kõiki: muinasjutt, mida vajab ka tänapäevane materialistlik, karm ja edev ajastu. Maailm on peaaegu lakanud uskumast imedesse, kuid armastuse ja mässumeelsuse läbitungiv jõud on endiselt võimeline tõusma sellistesse kõrgustesse, kus sünnivad imed. See on lugu, mis on ühtaegu argine ja täis üllatusi; lõbus, kuid samas hoolimatu...

Näidend on paljude jaoks tuntud eelkõige Mark Zahharovi poolt 1978. aastal lavastatud filmi ja selles kõlanud laulude kaudu, mille heliloojaks oli Gennadi Gladkov ja sõnade autoriks Juli Kim.

Lavastaja Sergei Golomazov on Mark Zahharovi õpilane. Vene Teatri lavastus on sellest tulenevalt austuse- ja kiindumusavalduseks õpetajale ning pühendatud mentori mälestusele.

Esietendus 26. augustil 2022

Osades:

Võlur - Aleksandr Ivaškevitš

Karu - Daniil Zandberg /

Aleksandr Žilenko

Printsess - Anastassia Tsubina

Võluri naine - Natalia Murina

Kuningas - Sergei Furmanjuk

Minister-administraator - Ilja Nartov

Emilia, 1. õuedaam - Jekaterina Kordas

Kõrtsmik - Dmitri Kosjakov

Peaminister - Dmitri Kordas

Amanda - Marika Otsa

Jahimees - Sergei Tšerkassov

Jahimehe õpilane - Alexandr Domowoy

Timukas - Stanislav Kolodub

Orinthia - Oleksandra Levytska

Lavastusmeeskond:

Lavastaja Sergei Golomazov

Kunstnik Mihail Khramenko

Valguskunstnik Anton Andrejuk

Koreograaf Olga Privis

Koreograafi assistent Allar Valge

Arranžeering Aleksandr Žedeljov

Helilooja Gennadi Gladkov

Libretist Juli Kim

Vokaalpedagoog Eda Zahharova

Vokaalpedagoog Ksenia Rossar

Lavavõitlus Dmitri Kordas

Lavastaja abi Larissa Tšerkassova

Projekti kuraator Žanna Paulus