Kevadtalv 1918 - VAT Teater

Jõudsin just tagasi Saueaugu Teatritalust, te pole Saueaugu Teatritalus käinud? Seal on talu ja seal on teater ja seal on katusealune, kus pakutakse süüa ja teatriküünis on palju kaltsuvaipu maas ja pinkidel. On lahke olemisega peremees, hr.Kasterpalu, kes oma tükkidel pileteid ei kontrolli, aga külalisetendustel küll. Aias on õunapuud õunu täis ja pererahvast liigub ringi toimekalt - kes keedab hernesuppi vaheaja tarbeks, kes sätib aiale tõkkelinti, et külalised kogemata näitlejate garderoobi ei eksiks.

Minu jaoks polnud see esimene kord seda talu külastada, mäletasin isegi peast, kuidas sinna sõitma peab. Ikka Ristist mööda ja siis vasakule ja sealt juba edasi näitavad ka viidad, kuidas kuhu pöörata. Jõudsime kohale u.40 minutit enne algust. Kummaline, aga näitlejad saabusid ka samal ajal, mõned isegi pärast seda kui suur osa rahvast juba kohal oli.

Lava oli üks suur riie, mis äärtest üles tõstetud, ehk tekkis selline kandiline kauss, mille nurkades mõned rekvisiidid, nagu kohvikann, mõisa makett ja karahvin koos pitsidega. Riide sisse oli õmmeldud kogu põrandariidega kokku kitli moodi riietus, mille sisse "lava alt" oli võimalik roomata. Ja neid kitleid oli kokku 4, ehk kõikidele "noortele näitlejatele" oma. Hea idee, kuid lõpuni jäeti see idee nagu kasutamata ja idee mõttest ka ma päriselt aru ei saanud (kuigi mulle meeldis, kui varruka kaudu järele hüüti veel midagi, kui näitleja oli juba tegelikult ammu kitli seest lavariide alt välja roninud). Kas liikumine nendesse "kitlitesse" tähendas "põranda alust liikumist"? või "pimeduses kobamist"? Üldse ei saanud ma Liina Unt -i kunstnikutööst aru. Eriti mis puudutas arvuti või täpsemalt öeldes läpaka kasutamist laval. See oli nii imelik ja ajastutunnetust rikkuv, kui arvuti väljalülitamisheli kostus lavalt. Samuti kui üks tegelastest teksti arvutist luges (ja luges hirmus konarlikult peab ka siinkohal mainima). Ma ei saanud sellest otsusest või valikust aru. Samas kui Päewaleht oli korralikult kopeeritud just vanamoodne leht, siis milleks näha sellega vaeva, aga samas kõrval tuua lavale kaasaskantav arvuti? Samuti Tanel Saar -e päikseprillid olid sellised modernsed...ma lihtsalt ei mõistnud seda kunstilist liialdus selles kontekstis.

Etendus ise oli jagatud kahte vaatusesse. Esimene, umbes poole tunni pikkune sissejuhatus oli nö aastatest 1909 - 1918. Ehk peamiselt iseseisvuse väljakuulutamine ja sellele vahetult eelnenud aeg. Ilma suurema sisuta, kui välja arvata Pariisis vestlevate Eestlaste iseseisvumiseelse aja ootusärevust. Teiste hulgas oli seal ka Friedebert Tuglas, kuid kuna Tanel Saar näitles mitut osa, siis kogu see lõik jääb üpris segaseks. Üldse ehmatab esimene vaatus natuke ära, sest sellist kuiva ja konarlikku asja ei viitsi küll teatris vaadata. Isegi kooli ajalootund on huvitavam ja informatiivsem. Ainuke valguskiir esimeses vaatuses on Maria Lee Liivak, kelle omapärane selge diktsiooniga Mari või pigem "jutustaja" tegelases on sära silmades ja selline omapärane õhin, mis teeb temast täiesti omapärase näitleja (mulle meenus selles mängistiilis mingi Doris Kareva esitatud luulekava ETV-s 80ndate alguses).

Teises vaatuses aga saab tükk natuke ka sisulisema pöörde. Ehk tegevus, mis toimub Krahvi mõisas. Pärast iseseisvumist Saksameelse mõisniku ja Eesti tütarlapse Laura vahel. Üldse võin ette rutates öelda, et selles etenduses meeldis mulle tegelikult ja tõeliselt ainult Tõnu Oja. Kõik mis tema suust tuli ja mida ta tegi, seda ma uskusin. Alates sellest kui ta Elina Pähklimägi Laura tegelasele ütleb, et "räägime nagu mees mehega", kuni selleni kui ta argpükslikult Saksa sõjaväega liitub. See oli tõsiselt hea. Ja Tõnu Oja kibestunud vanas Krahvis oma otsekohesuses ning valulises mängus on tunnet ja tausta. Ei saa ma midagi ette heita ka Meelis Põdersoo Pätsule, kuid ta ei mängi oma karakterit elusaks. Ehk mingit karakterit ei tekigi. Ago Soots oma s-i veaga oli samuti ilma karakterita (kas ta tõesti ei saa treenida seda välja. On ju teada näitlejaid, kes on oma hääldusvigadest üle saanud kõva trenniga, muidugi tahtmist ja enesele probleemi teadvustamist on vaja). Õigemini jäi tal see loomata nagu kursavennalgi. Kui ma aru sain, et ta peaks Jüri Vilms-i mängima, siis olin lavastaja või kes iganes selle rollijaotuse tegi, sellise valiku pärast tõesti üllatunud. Vilms oli ju alati selline tugevamat sorti, kopsakama kehakaaluga poiss,eriti enne surma, ehk siis kui see iseseisvus välja kuulutati. Ei tea, ei uskunud ma seda värki. Elina Pähklimägi mängis küll energiliselt ja kelmikalt, kuid puterdas pidevalt sõnadega, isegi kui ta teksti maha luges. Samas millegipärast tema mängustiil minule sobib ning tal on potentsiaali. Maria Lee kusagil teise vaatuse poole peal paneb amatöörliku käigu sisse ja midagi nagu oleks juhtunud tema sisemises minas ning ta nagu oleks tõmbanud kooriku peale ja kaob kõrvalt see särasilmne tasand. Mis sisu mõttes on küll mõistetav (lihtsalt pole naeratuseks sobivaid hetki) kuid karakteri mõttes muudab ta üheplaaniliseks. Tanel Saar puterdab tekstiga ja õnneks on ta vähemalt mõttega asja juures, sest tekst nagu "vene ahelates pidi Eesti oma võimu säilitama", saab ikkagi parandatud kerge muigega "vene ahelates pidi Eesti oma vaimu säilitama" ja kuni selle lõpuni välja...tema pausid ei oleks nagu olnud sisulised vaid tingitud tema sõnade unustamisest, ma ei tea, võibolla ma eksin, aga nii see igal juhul tundus saali.

Üldse kudagi käkk oli see kokku - võibolla vajab veel sissemängimist? Apsud nagu see, et lõpus läks plaksutamisega viltu - osalt rahvast, kes kusagil tagapool istus, ilmselt kärsitult lootis, et etendus on lõppenud ja hakkas veel enne lõppu plaksutama. Samuti see, et Elina ei saanud lavale kummardama tulla, kuna keegi oli ukse haaki pannud. Selline kummaline aps, mis andis jälle sellist ebaproffi tunnet veel omakorda juurde. Kuigi ma arvan, et suurim viga ei olnudki mitte näitlejate süü, vaid pigem sisu. See oli kuiv ja igav ning kogu vaatamine tasuski ära ainult tänu Tõnu Oja suust tulnud tekstile ning tema mängule. Aga tekst oli kohati lausa ärritavalt mõtetu. Küsimused, mida Laura õhku paiskab "Aga mis siis kui vabadus hakkab ise ennast oma sabast alla neelama"...mida sellega öelda tahetakse? Ma katsusin kõvasti kõigele kaasa mõelda ja pingutasin, et aru saada luulelisest mõttelennust, kuid tihti see mõtte tuum minuni ei jõudnudki. See tükk ei tekitanud minus mõtlemisainet, vaid vägisi autos tagasisõiduteel arutasime K-ga, et mida selle tükiga öelda taheti ning võtsime lähtekohaks Tõnu Oja teksti. Üks lause, mis jäi kõrvu kumisema, oli see et "vabadus teeb inimese õnnelikuks ainult hetkeks, selle vabaduse saamise hetkel. Ainuke vabadus, mis võib tõeliselt inimese õnnelikuks tema ja on tõeliselt tähtis on vaimuvabadus". Kui sellele mõtlema hakata, siis päris nii lihtne ja üheseletuslik see ikkagi pole. Kõik on ju omavahel seotud. Samuti nagu vaimuvabadus annab ju rahuldust materiaalne vabadus. Kui raha pole, pead ikkagi kellegi teise pilli järgi tantsima ning siis ei saa olla ka päris tegelikku vaimuvabadust. Samas kui pole liikumisvabadust, siis mis rõõmu sellest materiaalsest vabadusest oleks? Täielik vabadus tekitaks aga anarhia, ehk moraalivabadust ei saa ikkagi lubada. Aga kas mingi vabaduse piiramine on inimõiguste rikkumine ja kus tegelikult läheb piir nende õiguste rikkumise ja mitterikkumise vahel? ja kellel on õigus need piirid teistele luua ja kas me ehk liiga palju ei loovuta oma otsustusvabadust poliitikutele ja teistele meie eest otsustajalete (vanematele, õpetajatele, kultuuriloojatele, kes meie mõtlemist kujundavad) jne, jne. Hmmm...mõtlemisainet ju lõppude lõpuks kuhjaga.

Suur plusspunkt veel Oja ja mängukoha lisaks on kava. Üle pika aja selline asjalik ja samas sobiv ning tänu oma paberimaterjalile ilus teatrikava. Üldse on minu meelest kava väga oluline mälestusese. Vähemalt mina kogun neid agaralt (sellel suvel olen pettunud ainult Džinnimäng"-u etenduse tegijates, kes ei vaevunud isegi "Rasputin"-i sugust paberkoopiate kava koostada.)

Hinnang: 2 (ei julge eriti kergekäeliselt soovitada kellelegi. Võibolla Tõnu Oja fännidele või neile, kes tahavad noorte vastlõpetanud näitlejate teatriteele kaasa elada. Ma ei kujuta absoluutselt ette, kui seda Rahvusraamatukogus mängitakse. Seal jääb isegi see Saueaugu talu atmosfääri lisaefekt ära, siis on see vist ikka üks päris tühi kest. Ilma Tõnu Ojata oleks see nagu iga teine kooliaktusel etendatud ajalooteemaline näidend.)

Uhh, said vist liiga karmid sõnad, aga sellised emotsioonid tekkisid ja ei saa endale midagi parata. Loodetavasti oli viga sissemängimises ning nendes lugematutes kogemata sündinud apsudes. Huvitav, kas nad seda seal Saueaugus üldse läbi varem olidki mänginud, sest selline "läbimängu" tunne tekkis. Võibolla selline vana proff nagu Tõnu Oja võib endale sellist lubada, aga noorte ebakindlus oli nii tajutav, ei ole midagi teha. Ja ometi see polnud esietendus...