Ruja - Vanemuine

Vinge kroon vingele suveteatri-maratonile!!!!

Juba mitu päeva kannan endaga kaasas üht elamust. Võtan selle vahepeal välja ja mõtlen natuke selle elamuse eri kildude peale ja panen siis jälle kõrvale, et mõne hetke päras jälle see ette manada, või õigemini ennast selle elamuse sisse.

Et taustsüsteem oleks selge, peaks mõtlema enda ja Ruja suhetele. Olin päris laps, kui Ruja oli pop. Mäletan, kuidas mulle üldse ei meeldinud kui Ruja jälle raadiost lasti ning ammugi ei olnud ma huvitatud nende plaatidest, ega ka kontsertidest. Minule meeldisid Ivo Linna ja Anne Veski ja hiljem Marju Länik, võibolla veel mõni üksik, kuid lapsearu ei osanud ehk mõelda kaugemale sellest keskmisest räigemast muusikast. Sõnade ja nende sõnumini mu taiplikus ei küündinud nendel aegadel. Peale kõige oli Urmas Alender oma pikkade juustega natuke hirmus ka.

"Ärkamine" toimus minu jaoks alles umbes 10-15 aastat tagasi, kui teadvustasin, et Rannap ja tema muusika on geniaalne. Mõned tema lauludest on nii ilusa meloodiaga, et sõnad ning nende suhestamine oma elu ja kogemuste ning emotsioonidega on nagu boonus. Ei, kahtlemata ei meeldi mulle ka praegu kogu nende looming. Nende kiiremad ja rokilikumad lood on "minu roki-maitse" jaoks mitte nii meloodilised või mitte nii "ilusad"...see on nüüd küll natuke nihkes väljendatud. Sest avastan end ka vahest vaimustumas lauludest ja muusikastiilidest, mis pole minu maitse...aga ka seda alles nüüd täiskasvanuna...

Ok, aitab sellest taustsüsteemi analüüsist. Jooksin sellega umbe.

Rokkooper, polnud "õnneks" ooper, vaid ikka rohkem muusikali moodi ooper. Ehk siis kõike ei väljendatud muusikaga, palju tehti ära ka sõnadega....Aga selle etenduse erilisus peitub veel selles, et palju kasutati ja tegevust näidati läbi suure ekraani...ehk siis etenduse jooskul liikusid mõned mustades riietes poisid laval kaameratega ja see lasti siis "otse-eetris" lava kohal kõrguvale suurele ekraanile. Lava ise oli jagatud vannitoa, köögi ja 1 toaga "mustamäe(?)" korteriks, lisaks esikuks ja kultuurikomitee toaks. Tegevus toimuski palju nendes tubades, ja ka nende varjulisemates nurkades ning tänu just nendele kaamerameestele sai ikkagi täisinfo kõikidest detailsetest hetkedest. Kunstnikutöö tänu lähiminevikule oli ilmselt väga fun teha. Lapsepõlvemälestusi sain ka mina, tundes ära vanad pisikesed rublad, VEF raadio või ka elektrilise kohviveski (mida paljud ilmselt veel tänaseni kasutavad). Mitmed autentsed kostüümid ja vinge meigikunstnik kõigele lisaks ning oligi kogu kunstiline raamistik kindlustatud tõeliseks õnnestumiseks.

Istusin muidugi võimalikult lava lähedal ja keskel ning sellepärast jälgisin peamiselt kogu tegevust lavalt, mitte kaameratega edastatud ekraani kaudu...eelkõige ikka sellepärast, et tunnen iseennast ja siis laseks mugavusest ehk palju asju mööda, passides ainult seda pilti, mida kellegi teise kunstiline nägemus otsustab mulle parajasti näidata. Niimodi oleks ehk nii mõnigi hetk kaduma läinud. Aga muidugi osalt asju lausa pidi ekraanilt vaatama (näiteks suurem osa Evelin Pang -e Naise ja Sergo Vares -e Urmas Alendri ühistest stseenidest).

Lavastus ise rääkis ju loo Ruja ansambli tõusust ja langusest. Kuid lugu kui selline ei olnudki selle asja juures nii oluline. Palju olulisemaks kujunes see valu, mille läbi kogu see tegevus toimus.

Kui Sergo Vares -e Urmas Alender, eriti ei räägi "teksti" peaaegu üldse (tema kõneleb lauludega), siis Priit Võigemast -i Rein Rannap on väga karakteriseeritud ja Rannapilike maneeridega võidab pea kõikide (kui mitte absoluutselt kõikide) südamed. Väga erinevad rollid ja eks ka selles mõttes erineva raskusastmega. Sergo peab ju rolli looma palju vähemate vahenditega ning saab sellega ka suurepäraselt hakkama. Võigemast aga teeb minu jaoks üldse ühe selle aasta superrollidest (sellel tasemel rollid on teinud ehk vaid Maria Soomets Keiserlik kokk - etenduses ja Luule Komissarov ning Andres Tabun Runar & Kyllikki - etenduses). Samas kui mõelda Võigemasti varasematele rollidele...siis ei meenu ainustki, kus ta poleks andnud endast kõik ning olnud tipptasemel. Kahtlemata õnnestub tal Rannapi parodeerimine ja see on ju mõnes mõttes odavalt saadud populaarsus inimestelt, kes eriti tihti teatris ei käi. Need inimesed saavad selle "hea" kätte, sest näitleja mängib hästi just seda inimest, keda ta mängima peab. Kuid Võigemast viib oma rolli veel kaugemale, veel sügavamale. See, kuidas kaamera paljastab, kuidas Võigemasti Rannap oma sisemistes hingepiinades on küll väliselt tugev kui tema põselihas väriseb...see on juba täiesti omaette klass teatrilaval. Filmis jah, näitleja kas keskendumise või spetsiaalselt filmitava stseeni jaoks võtab end kokku, kuid siin nägi seda live-s ja see juba on midagi! Ja kõige selle kiidulaulu juures olen ma täiesti kindel, et tegemist pole mitte Võigemasti "elu rolliga", vaid sellel tasemel saame teda näha veel ja veel. (Rannap ütleks: "Eksole!"). Mõtetu oleks ka tema tippstseene hakata välja tooma, sest kõik mis ta laval (või lava taga) tegi - oli kulda väärt!

Samuti on täiesti omaette klass Evelin Pang. Tema "Must Lind" on saanud kõneaineks nii Ruja fännide kui etendusest mitte-lugupidavate kui kõigi seda näinud inimeste jaoks. Tema huvitav hääl ning selline POWER, mis vallandub (tahaksin öelda saalis, kuid tegemist polnud ju isegi mitte "kinniste seintega" saaliga vaid vabaõhu-etendusega) ja täidab oma häälega "justkui terve Tartu". Ootasin teda lavale ja jälgisin vist iga tema liigutust, kui ta siis lõpuks tuli. Alguses taustal, siis "naise" rollis ja lõpuks vene tibina. Tekkis praegu selline vallatu mõte, et kui ta Priiduga asutaks oma teatri, võtaks punti kursaõed Hele, Maria ja Kadri ning kursavennad Alo, Argo ja Karoli...võibolla veel "mõned vanad head ja tublid noored" ja saalid oleks ilmselt kõik puupüsti täis....kuigi tegelikult piisaks ilmselt ka ainult Priidust ja Evelinist :))) Sest tänamatult vähe saavad nad ikka selliseid kandvamaid rolle...kuid samas, ei tahaks et Võigemast ka lavastamisele Nüganeni kombel keskenduks, sest kuhu on lavalt kadunud tänaseks Nüganen -- nii tahaks teda tagasi ka vaatajate "ette"...

Aga veel superrollidest.... ja siit tuleb küll esmakordselt minu suust kiidulaul ühele näitlejale, kelle kannapöördeks hakkan ma "Ruja" nüüdseks pidama, kui ta edaspidi nii pingestatud ja "vahvaid" rolle teeb. Nimelt minu jaoks kõige suurema üllatuse pakkus Risto Kübar Jaanus Nõgisto omapärase olemuse täpses tabamises. Nüüd veel mõned sellised "enda maneeridest lahti rebimised" ja ma olengi sunnitud muutma oma arvamust temast kui näitlejast. Etenduse viimastel minutitel ehk Ruja Venemaa aastatel ta küll unustab Nõgistoks kehastumise ja teeb jälle oma "sirgetel kangetel jalgadel kõndimist", aga see on kogu rolliulatuse mõttes vähetähtis. Risto Kübar tegi väga väga hea rolli!!!

Margus Prangel on samuti hea nagu alati ja ega teistelgi kõrval ja taustanäitlejatele pole midagi ette heita. Ära mainimist väärib veel Robert Annus, kelle vuntsidega bassimees Haagma, on väga lahe tasakaaluks, kuigi kahjuks eriti "mängida" ei saagi (peale bassi). Ahjaa väga meeldis sekretäri (Siiri Koodres) ja kultuuriametniku (Aivar Tommingas) duett. Ooperihääl sobis kui valatud. Samuti oli üks pisitilluke roll, aga vapustavalt ilus laul Tõnis Mägi esituses. Niimoodi oleks veel võinud mõne kaasaegse rokisuuruse sisse tuua...aga tänud Mägi eestki! Ahjaa lippas ju lavalt läbi ka Gunnar Graps (Markus Luik).

Kokkuvõttes oli kõige suuremaks miinuseks see, et laval ei olnud "ehtne" Palestra. Ometi on ju Palestra täies elujõus ning oleks palju, ma rõhutan PALJU sähvakamalt tantsinud oma tantsu ning teinud ehk kogu Vanaaastalõpu lõigust erilise! Ja kulla kavakoostaja - "Mitteametlikult või ametlikult on ikka Palestra tantsutüdrukud jätkuvalt Eesti parimad tantsutüdrukud"!!!!!! Ma polnud Tartu Rock-i tüdrukutest midagi enne kuulnudki ja kuigi nad oma lahtiste jalgadega olidki mustade ronkadena päris mõjuvad...siis ka seda - eelkõige ikkagi kostüümide tõttu. Võibolla ma olen nüüd natuke ülekohtune, aga kui ma ei eksi siis üks neist oli seal paljaste tissidega duši all, vaatajate silme ees suures plaanis... võibolla nad on Eesti parimad "striptantsutüdrukud"...ei tea... võibolla see üks "vabameelne" oli üldse mitte nende hulgast vaid keegi palgatud strippar. Igal juhul see minule isiklikult ei meeldinud ning mulle üldse ei meeldi kui võimlejaid ja tantsijaid segi aetakse! Lisaks päris lahmaka osa koreograafiast oli teinud ju Krieger...miks teda isegi mitte ei tänata...rääkimata sellest, et talle ei anta seda au, mis talle auga kuuluks!!!! Häbematu ja matslik maitse jääb suhu... (paras kohtusse kaevata)

Teiseks mulle üldiselt ka ei meeldinud see etenduse lõpp, ehk Venemaa periood. Ma saan aru, et loo terviklikkuse pärast ei saanud seda välja jätta...kuid tundus, et koos Rannapi lahkumisega mandus ka Ruja täpselt nagu kogu etendus. Kuid etenduse kõige kurvem hetk saabuski siis...ehk see tekst ekraanil, et Ruja andis oma viimase kontserdi 29.05.1988 kusagil Tadžiki mägikülas Rogunis... See õigustas ka mingil määral selle kogu viimase lõigu. Ja oligi kõik. Kõik läbi. Tegelikult kuni selle Venemaa perioodini märkasin mingil hetkel, et mul oli püsivalt naeratus näol, lihtsalt nii eluliselt ja mänguliselt nauditav oli see kõik. Mõnus meenutus - suurepäraste näitlejate ja vapustavate laulja esituses.

Liitun ka selle palvekooriga, kes väga tahaks selle etenduse DVD-d ja laulude CD-d, sest kuigi mulle Ruja ei meeldinud "nende ajal", meeldis mulle Ruja "rokkooperi ajal"....ja olengi rääkinud iseendale vastu.. nimelt Originaalide paremuse suhtes...eks sellele peab nagu kõigele muulegi lähenema "case by case". Ja üldsegi, võibolla Ruja lihtsalt oli oma "ajast ees"?

Ja kui läks juba vasturääkivusteks, siis teen kohe veel ühe siia otsa...ehk lõigud etendusest, mis mulle kõige paremini meelde jäid või mõjusid:

-Proovid korteris ja see kuidas Rannap katkestab Alendrit korduvalt, ikka nõudes paremat ja sügavamat tõlgitsemist ("Ära istu siin laua nurga peal nagu mingi junn, eksole").

-Rannap toob põrandaalust kirjandust ja luuletusi.

-Rannap valetab, miks ta ei saa Rujaga koos Protsessis kaasa lüüa.

-Kogu "Protsess"-i lõik. Luule Komissarov oli ka samal etendusel seda tükki vaatamas. Huvitav mida ta mõtles selle lõigu ajal- seda ei saa ma kunagi teada, kuid see andis selle vaatamisele veel ühe dimensiooni....

-Reet Linna, Olav Ehala ja need intervjuud...väga lahe idee ja teostus!

-Naine ja Alender

-Mustad linnud, Naine ja Alender

-Võigemast ja nähtamatu ning nähtav koor ning siis need Võigemasti laulud sinna otsa ja psühhedeelia lava taga oleval grüünel - läbi ekraani ja see tekst...Rannap lahkus Ameerikasse ("Rannap has left the building")

-Kersna intervjuu mu lapsepõlve-tuttava Veiko Õunpuu-ga. Et kas Ruja meeldis ja kas lähed ostad nende plaadi homme... Hämmastav kui naiivsed ja otsekohesed me olime alles paarkümmend aastat tagasi, väga mõtlemapanev!

-Minu kolm lemmikut Ruja laulu ning nende esitamised -- "Nii vaikseks kõik on äänud", "Eesti muld ja Eesti süda" ja "Raagus sõnad".

Hinnang: 5 (Kui oleks olnud päris Palestra ja kui etendus oleks olnud Rannapist ja see oleks lõppenud tema Ameerikasse sõiduga, siis oleks olnud tükk 5+).