Nii palju vestluseid ja vaidluseid K-ga pole vist juba vähemalt aasta aega ükski film meie vahel vallandanud (viimati juhtus see hoopis Endla tüki Tunnete tektoonika järel teatris, aga viimast sellist filmi ei mäletagi), nagu "Il y a longtemps que je t'aime"! Milline nauding on vaadata sellise intellektuaalse ning huvitava ja omapärase ülesehitusega filmi. Tegemist on kui ehtsa puzzle-ga. Tükk tüki haaval paljastub kogu lugu, kuni siis lõpuks premeeritakse vaatajate terve ja täiusliku ”pildiga”.
Et mitte rikkuda ära seda mõnu, mis film pakub, ei tohiks sellest teada enne vaatamist mitte vähimatki ning sellepärast olen sunnitud lõiguti oma tekstist tegema nähtavaks mõned kohad ainult need ”selectides”. Ehk kui on plaan vaadata lähiajal, siis ei tasu neid pimendatud kohti lugeda:
Loo lähetekohaks on kaks õde. Üks saabub just vanglast, kus ta on olnud väga kaua. Nii kaua, et noorem õde oli ise alles laps sellel ajal kui vanem õde vangi pandi. Terve filmi jooksul lastakse pingel kruvida, et millepärast see õde ikkagi vangi pandi ning kui see puzzeltükk on käes, siis mis ikkagi tegelikult asja taga oli? Kuid tähtis selle filmi puhul ei ole ainult see lineaarne lugu vaid ehk tähtsamaks kujuneb lõppkokkuvõttes see kahe õe teineteisesse ja ümbritsevasse suhtumine. Kogu selle õudsa lapsetapmise teema kõrval tulevad välja sügavad inimlikud tunded. Noorem õde on ju terve selle aja armastanud oma vanemat õde oma vanemate keelust hoolimata. Need tugevad tunded, mis sellel nooremal õel on, need on külmavärinaidtekitavalt hingeminevad. Ma pidevalt tundsin, mida temagi. Mõnedes kaadrites…näiteks siis kui vanem õde saabub koju, olles just teada saanud, et tema järelvalveametnik on teinud enesetapu…see kuidas ta seal autoukse vahelt vaatab oma selgelt “ärritatud” koju tulevat õde… seal polegi vaja sõnadega midagi lahti seletada…nii tugevalt lihtsalt mängivad mõlemad peaosalised naised. Nii hea, et režissör ei alahinda vaatajat, sest iga vaataja saab sellistest kohtadest oma tõe kätte ning see muudab omakorda lihtsamaks filmi sisseelamise.
Meie vaidlused K-ga tekkisid aga mitte otseselt sisuliselt pinnalt, vaid ikka see vana hea meeste-naiste erinevuse teema. Ma tundsin ka seda, mida selle noorema õe mees tundis. Alguses on ta justkui välja lülitatud. Ta oma naine on alles selgusele jõudmas ning oma suhet kaua-ära-olnud-õega “üles ehitamas”. Ja tal ei jätku jõudu oma mehe küsimustele kah veel vastata. Sest mis see tolle asi on mida õed omavahel räägivad. Mina aga tunnen, et kindlasti peab jagama, isegi vastu tahtmist, isegi õhtust väsimust trotsides. Kasvõi tibatillukese killu. Ma ei mõtlegi, et raporteerima üksikasjalikult, millest omavahel räägitud või mida naine oma õe kohta teada saanud... Siis ju mees tunneks ka, et ta on asjasse pühendatud ning temaga arvestatakse. Tema naine oli ju ilma mehega kokku leppimata kutsunud oma õe nende juurde elama. Lisaks ei teadnud ei naine ise ja mehest rääkimata, et kuidas suhtuda sellesse kahtlasesse minevikku. Olid ju neilgi kaks last kodus kasvamas. Ja usaldusküsimus väga oluline ning õhku elektriga täitev.
Lisaks uskusin mina, et õde koos oma mehega pidevalt üritasid kaitsta vangist koju tulnud naist teiste uudishimu ja küsimuste eest. Aga K arvas, et mees mõtles kindlasti oma häbi peale. Mina küll nii ei usu. See kuidas mees oma lastega oli ning kui kannatlik ta ikkagi lõppude lõpuks oli...hmmm...see on ju tegelikult täiesti uus tasand filmile...ehk võibolla pean seda võtma ka kui õppetundi...et ma peaksin teinekord olema kannatlik ja ootama kuni K mulle oma asjad ise ära räägib. Aga samas ma pole ka kunagi olnud sarnases situatsioonis. Me oleme ju teineteist alati pühendanud teineteise asjadesse. Sellepärast eriti ei saanud ma aru, miks K minuga ühte meelt ei ole. Kuid ma arvan, et see ongi see naiste ja meeste vaheline erinevus. Eriti selles kontekstis, kus mees käitub nii ja mina olen tema poolt ning naine käitub naa ning K võtab tema poole.
Õnneks film lõpeb naise ja mehe vahelises mõttes õnnelikult ning hästi ja sellepärast ei süvene need probleemid ja sellepärast jäid meie vestlused K-ga ka selliseks nagu me hetkel neid tunnetasime. Kusjuures me mõlemad jäimegi lõpuni oma seisukohtade juurde. Ning lõppude lõpuks kui kogu filmile mõelda siis mõnel ”üksikul” inimesel selliseid küsimusi ei tekigi võibolla seda filmi vaadates. Tollel õhtul, kui me seda vaatasime, olime sunnitud panema ”pause” peale, et saaksime vahepeal vestelda ja heas mõttes vaielda. Isegi S tuli vaatama, et mis meil viga on :)
Lisaks stsenaariumile, mis minu meelest peaks olema iga “dramaturgide kooli” õppekavas - kui hea näide, kuidas lihtsate vahenditega originaalset pinget kruvida, olid selles filmis tohutult head kaks peaosalist. Ehk nagu juba mainitud õed – Kristin Scott Thomas vanema õena ning Elsa Zylberstein noorema õena. Sellist mängu näeb ikka väga harva. “Inglise patsiendi” peaosast tuttav Scott Thomas teeb Juliette Fontaine -ina minu meelest lausa oma elu parima rolli. See kuidas võib lihtsalt pilguga või väikese suunurga tõstmisega muuta kogu atmosfääri just selliseks nagu vaja, see on täiesti sõnulseletamatu. Ma soovitan jälgida seda stseeni täpselt, kuidas see pikaajaliselt vanglas olnud naine juhuslikult baarist üleskorjatud mehega käitub, kui too küsib, et kuidas naisele meeldis... ja Juliette ütleb, et täiesti “jama” oli…kuidas ta suunurk õige pisut, peaaegu märkamatult üles tõuseb vaadates selgelt kompleksides “uhke” elumehe reaktsiooni :) Kasvõi ainult see stseen väärib loorbereid. Kuid ta teeb ju oma rolli täiesti prantuse keeles…mis omakorda näitab, et hea näitleja ei pea tingimata oma emakeeles mängima selleks, et vaatajate südameid puudutada! Ja noorem õde Lea. Tema tunded ning see kuidas ta neid tundeid oma näos oskas kanda ja välja mängida. Mul lihtsalt tulevad külmavärinad sellele mõtlemisest. See kui ta avastab õe poja kirja kogemata...see kuidas ta sellega arsti juurde läheb. Selle näitlejanna loometeed hakkan nüüd jälgima suure huviga!
Ainuke küsimus, mis tekkis, et kas 6 aastane poiss oskab niimoodi luuletada, nagu seal filmis...võibolla...aga see käekiri ka... Noh, eks kõik on ju võimalik...ja ega see kogu kontekstis polnudki oluline!
Ma pean veel mainima, et seda oli nii hea tunda, et Juliette-l oli vahest võimalus kasutada ära pere vanaisa ja sellist tuba, kuhu ”põgeneda”. Lugeda, rääkida kellelegi oma muresid, kogemusi, arvamusi, kellelegi, kes teda lihtsalt kuulas. Vahest kasvõi niisama tunda kellegi seltsi, kes temalt midagi ei oota, ega tema ühtki arvamust ega sõna hukka ei mõista. Film ei näita, kas ta rääkis ka vanamehele oma ”loo” ära, või mitte. Selline tunne oli küll. Ja see oli hea tunne.
Ja need õega ühised ujulakülastused ning see järelvalveametnik, kes selgelt oma unistuste ja kurva olemisega Juliette-i hinge puudutas... need kõik annavad sellele atmosfäärile nii palju juurde!
See kõik viitas jutkui sellele, et sellise filmi võis teha ainult naine, aga nii kirjutas kui tegi selle Prantsuslasest esimest korda režiipuldis istuv Philippe Claudel. Kes tegelikult ongi siiani rohkem kirjanikuna kuulsust niitnud. Ja sellest väga tugevast stsenaariumist on seda tunda!
BAFTA kandidaat nii parima peaosa – Kristin Scott Thomas kui ka parima mitte-ingliskeelse filmina ja originaalstsenaariumi eest.
Hinnang: 5- (ma soovitan seda kõigile oma sõpradele ja tuttavatele ning ka kõigile teistele, kes intelligentsetest, mõttega, tipptasemel naisnäitlejatega, tundlikke, omapäraseid, täiskasvanulikke filme armastavad. See on selline ehtne ja hea prantsuse melodraama, mille jooksul ei hakka kordagi igav, sest küsimused on pidevalt õhus. Puzzle moodi tükk tükilt tekib neid küsimusi ka mõnda aega juurde ning siis hakkavad kõik osad vaikselt paika loksuma. Super hea film!)
Et mitte rikkuda ära seda mõnu, mis film pakub, ei tohiks sellest teada enne vaatamist mitte vähimatki ning sellepärast olen sunnitud lõiguti oma tekstist tegema nähtavaks mõned kohad ainult need ”selectides”. Ehk kui on plaan vaadata lähiajal, siis ei tasu neid pimendatud kohti lugeda:
Loo lähetekohaks on kaks õde. Üks saabub just vanglast, kus ta on olnud väga kaua. Nii kaua, et noorem õde oli ise alles laps sellel ajal kui vanem õde vangi pandi. Terve filmi jooksul lastakse pingel kruvida, et millepärast see õde ikkagi vangi pandi ning kui see puzzeltükk on käes, siis mis ikkagi tegelikult asja taga oli? Kuid tähtis selle filmi puhul ei ole ainult see lineaarne lugu vaid ehk tähtsamaks kujuneb lõppkokkuvõttes see kahe õe teineteisesse ja ümbritsevasse suhtumine. Kogu selle õudsa lapsetapmise teema kõrval tulevad välja sügavad inimlikud tunded. Noorem õde on ju terve selle aja armastanud oma vanemat õde oma vanemate keelust hoolimata. Need tugevad tunded, mis sellel nooremal õel on, need on külmavärinaidtekitavalt hingeminevad. Ma pidevalt tundsin, mida temagi. Mõnedes kaadrites…näiteks siis kui vanem õde saabub koju, olles just teada saanud, et tema järelvalveametnik on teinud enesetapu…see kuidas ta seal autoukse vahelt vaatab oma selgelt “ärritatud” koju tulevat õde… seal polegi vaja sõnadega midagi lahti seletada…nii tugevalt lihtsalt mängivad mõlemad peaosalised naised. Nii hea, et režissör ei alahinda vaatajat, sest iga vaataja saab sellistest kohtadest oma tõe kätte ning see muudab omakorda lihtsamaks filmi sisseelamise.
Meie vaidlused K-ga tekkisid aga mitte otseselt sisuliselt pinnalt, vaid ikka see vana hea meeste-naiste erinevuse teema. Ma tundsin ka seda, mida selle noorema õe mees tundis. Alguses on ta justkui välja lülitatud. Ta oma naine on alles selgusele jõudmas ning oma suhet kaua-ära-olnud-õega “üles ehitamas”. Ja tal ei jätku jõudu oma mehe küsimustele kah veel vastata. Sest mis see tolle asi on mida õed omavahel räägivad. Mina aga tunnen, et kindlasti peab jagama, isegi vastu tahtmist, isegi õhtust väsimust trotsides. Kasvõi tibatillukese killu. Ma ei mõtlegi, et raporteerima üksikasjalikult, millest omavahel räägitud või mida naine oma õe kohta teada saanud... Siis ju mees tunneks ka, et ta on asjasse pühendatud ning temaga arvestatakse. Tema naine oli ju ilma mehega kokku leppimata kutsunud oma õe nende juurde elama. Lisaks ei teadnud ei naine ise ja mehest rääkimata, et kuidas suhtuda sellesse kahtlasesse minevikku. Olid ju neilgi kaks last kodus kasvamas. Ja usaldusküsimus väga oluline ning õhku elektriga täitev.
Lisaks uskusin mina, et õde koos oma mehega pidevalt üritasid kaitsta vangist koju tulnud naist teiste uudishimu ja küsimuste eest. Aga K arvas, et mees mõtles kindlasti oma häbi peale. Mina küll nii ei usu. See kuidas mees oma lastega oli ning kui kannatlik ta ikkagi lõppude lõpuks oli...hmmm...see on ju tegelikult täiesti uus tasand filmile...ehk võibolla pean seda võtma ka kui õppetundi...et ma peaksin teinekord olema kannatlik ja ootama kuni K mulle oma asjad ise ära räägib. Aga samas ma pole ka kunagi olnud sarnases situatsioonis. Me oleme ju teineteist alati pühendanud teineteise asjadesse. Sellepärast eriti ei saanud ma aru, miks K minuga ühte meelt ei ole. Kuid ma arvan, et see ongi see naiste ja meeste vaheline erinevus. Eriti selles kontekstis, kus mees käitub nii ja mina olen tema poolt ning naine käitub naa ning K võtab tema poole.
Õnneks film lõpeb naise ja mehe vahelises mõttes õnnelikult ning hästi ja sellepärast ei süvene need probleemid ja sellepärast jäid meie vestlused K-ga ka selliseks nagu me hetkel neid tunnetasime. Kusjuures me mõlemad jäimegi lõpuni oma seisukohtade juurde. Ning lõppude lõpuks kui kogu filmile mõelda siis mõnel ”üksikul” inimesel selliseid küsimusi ei tekigi võibolla seda filmi vaadates. Tollel õhtul, kui me seda vaatasime, olime sunnitud panema ”pause” peale, et saaksime vahepeal vestelda ja heas mõttes vaielda. Isegi S tuli vaatama, et mis meil viga on :)
Lisaks stsenaariumile, mis minu meelest peaks olema iga “dramaturgide kooli” õppekavas - kui hea näide, kuidas lihtsate vahenditega originaalset pinget kruvida, olid selles filmis tohutult head kaks peaosalist. Ehk nagu juba mainitud õed – Kristin Scott Thomas vanema õena ning Elsa Zylberstein noorema õena. Sellist mängu näeb ikka väga harva. “Inglise patsiendi” peaosast tuttav Scott Thomas teeb Juliette Fontaine -ina minu meelest lausa oma elu parima rolli. See kuidas võib lihtsalt pilguga või väikese suunurga tõstmisega muuta kogu atmosfääri just selliseks nagu vaja, see on täiesti sõnulseletamatu. Ma soovitan jälgida seda stseeni täpselt, kuidas see pikaajaliselt vanglas olnud naine juhuslikult baarist üleskorjatud mehega käitub, kui too küsib, et kuidas naisele meeldis... ja Juliette ütleb, et täiesti “jama” oli…kuidas ta suunurk õige pisut, peaaegu märkamatult üles tõuseb vaadates selgelt kompleksides “uhke” elumehe reaktsiooni :) Kasvõi ainult see stseen väärib loorbereid. Kuid ta teeb ju oma rolli täiesti prantuse keeles…mis omakorda näitab, et hea näitleja ei pea tingimata oma emakeeles mängima selleks, et vaatajate südameid puudutada! Ja noorem õde Lea. Tema tunded ning see kuidas ta neid tundeid oma näos oskas kanda ja välja mängida. Mul lihtsalt tulevad külmavärinad sellele mõtlemisest. See kui ta avastab õe poja kirja kogemata...see kuidas ta sellega arsti juurde läheb. Selle näitlejanna loometeed hakkan nüüd jälgima suure huviga!
Ainuke küsimus, mis tekkis, et kas 6 aastane poiss oskab niimoodi luuletada, nagu seal filmis...võibolla...aga see käekiri ka... Noh, eks kõik on ju võimalik...ja ega see kogu kontekstis polnudki oluline!
Ma pean veel mainima, et seda oli nii hea tunda, et Juliette-l oli vahest võimalus kasutada ära pere vanaisa ja sellist tuba, kuhu ”põgeneda”. Lugeda, rääkida kellelegi oma muresid, kogemusi, arvamusi, kellelegi, kes teda lihtsalt kuulas. Vahest kasvõi niisama tunda kellegi seltsi, kes temalt midagi ei oota, ega tema ühtki arvamust ega sõna hukka ei mõista. Film ei näita, kas ta rääkis ka vanamehele oma ”loo” ära, või mitte. Selline tunne oli küll. Ja see oli hea tunne.
Ja need õega ühised ujulakülastused ning see järelvalveametnik, kes selgelt oma unistuste ja kurva olemisega Juliette-i hinge puudutas... need kõik annavad sellele atmosfäärile nii palju juurde!
See kõik viitas jutkui sellele, et sellise filmi võis teha ainult naine, aga nii kirjutas kui tegi selle Prantsuslasest esimest korda režiipuldis istuv Philippe Claudel. Kes tegelikult ongi siiani rohkem kirjanikuna kuulsust niitnud. Ja sellest väga tugevast stsenaariumist on seda tunda!
BAFTA kandidaat nii parima peaosa – Kristin Scott Thomas kui ka parima mitte-ingliskeelse filmina ja originaalstsenaariumi eest.
Hinnang: 5- (ma soovitan seda kõigile oma sõpradele ja tuttavatele ning ka kõigile teistele, kes intelligentsetest, mõttega, tipptasemel naisnäitlejatega, tundlikke, omapäraseid, täiskasvanulikke filme armastavad. See on selline ehtne ja hea prantsuse melodraama, mille jooksul ei hakka kordagi igav, sest küsimused on pidevalt õhus. Puzzle moodi tükk tükilt tekib neid küsimusi ka mõnda aega juurde ning siis hakkavad kõik osad vaikselt paika loksuma. Super hea film!)
Trailer:
2 kommentaari:
Oled kutsutud mängu!
Aitäh Iibisekesekene!
Tuli täitsa lapsepõlv meelde :)))
"Tule õue mängima"
Nii mõnusalt nostalgiline ja armas.
Aga ma olen aeglase mõtlemisega ja ma pean seda asja mõtlema (Ei tea, kas "meestevärk"... mis tundub viimasel ajal pidevalt teemana üles kerkima :)
Ära siis palun pahanda kui mul võib sellega aega minna... Ma pean need "uued tutvused" ka kusagilt leidma...sest mul pole peale Sinu kedagi... teised kõik juba sellised, kellega juba mõnda aega sõber või keda ikka jälginud juba pikemat aega. Aga ma mõtlen ja otsin "uusi" tutvuseid...
Kas keegi blogipidaja tahab tuttavaks saada???
P.S. Sinu esiletoodud lood olid nii head! Ma polnudki neid varem lugenud. Sain mitu korda itsitada!
Post, post scriptum: Ma oma kirjutamistega muidu ka jännis ja tööd tegin ka eile südaööni ning üldse tahaks rohkem teatrisse, kinno ja raamatuid lugeda :)))
P.P.P.S Aga seda filmi mille all me siin kommenteerime...kui vähegi võimalik siis kindlasti tasub vaadata. Väga hea ülesehitus ja palju mõtlemisainet.
Postita kommentaar