Hecuba pärast - Linnateater

Braaavooooo! Kui Vanemuisel on "Kaunimate Aastate Vennaskond", siis Linnateatril on "Õrnad ja Küpses Eas Mehed" :))) No "sellist" sekstetti noori meesnäitlejaid pole küll ühelgi teisel Eesti teatril ette näidata! Fantastiline kamp!!! Lisaks sellele vapustavalt heale mängule kõigilt kuuelt näitlejalt - kogu see tüki ülesehitus ning sisu ja tekst... selles naudingus mõnulen veel kaua...kaua!!! Kui vaimustav, kui positiivne, kui mõnus ja lahe! Ma vist naersin vahepeal üle saali... samas kurk oli "laginal naeru" tagasihoidmisest päris valus! Lõpuks keeras asi nii kreisiks ära, et ma ei suutnud vist hetkekski naeru pidada! Aitäh Argo, Indrek, Priit, Veiko, Alo ja Mart! See oli täiesti elamus "omas klassis"! Mul pole piisavalt positiivseid superlatiivseid väljendeid kirjeldamaks seda kõike, mida ma hetkel tunnen, kui sellele kolmele tunnile Linnateatri taevalava saalis tagasi mõtlen. Täiesti hämmastav, et see kestis kokku 3 tundi (!), sest aeg lendas kui linnutiivul. Ma ma ei mäletagi millal viimati tundsin seda tunnet teatris, et ma ei tahaks, et tükk juba lõpeb... Jah, see tõesti on nii hea ja kõiki neid positiivseid hinnanguid väärt, millest kogu linn räägib ("üle linna tükk")! Sest ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes seda tükki näinuna poleks sellest absoluutses vaimustuses! Ja nüüd olen mina ühena selles kiidukooris - jagamas maailmale sõnumit, et enne veel kui mul on nägemata (maksimaalselt) 8 lavastust sellel kevadhooajal, siis just "Hecuba pärast" on mu (siiani) käesoleval aastal nähtud 30-st lavastusest see kõige parim, mahlaseim, naljakaim, leidlikuim ning perfektseim! Jah, mul on "vasikavaimustus"... ja see tuleb nii harva peale... ja see tunne on tegelikult nii üdini positiivne ja mõnus! Aga enne veel kui detailideni lähen, hoiatan, et järgnevat ei tasuks lugeda inimestel, kes seda lähiajal vaatama lähevad. Sest isegi need fotod, mis ma siia Linnateatri kodulehelt olen kopeerinud, on "liiga" paljastavad :) Kuigi usun, et isegi kui midagi selle tüki kohta ette teadagi, siis seal on ikkagi nii palju vaatamist ja avastamisrõõmu, et mul on küll hetkel selline tunne, et ma ei suutnud isegi kõiki neid "maasikaid" sealt üles noppidagi ühe korraga. Jah, see on lisaks veel kindlasti selline tükk, mis väärib mitmekordet vaatamist!

Kusjuures, ma olen viimasel ajal näinud üpris palju selliseid "etüüdidel või lühistseenidel üles ehitatud lavastusi", kuid mis eristab "Hecuba" tükki teistest on see, et selles tükis absoluutselt kõik need stseenid töötavad! Kõigis neist on midagi võtta ja saada! Keskpäraseid stseene polegi, see on justkui snaiperiga pihta ja põhja iga korraga :) Lisaks on olemas ka üks läbiv lugu. Ehk nö. "päev näitleja argipäevast". Mis annab nagu raami või vundamendi kogu etendusele ja see on omamoodi hea - teeb tüki veelgi tugevamaks. Lisaks sellele näitleja-loole hargnesid niidid põhiliiniga kokku ka mõnedest muudest, mistahes inimese eluga seonduvate teemadega, nagu näiteks asotsiaalid (parmud) või munitsipaalpolitsei. Ja seda kõike ikka natuke koomilises või isegi tragikoomilises võtmes :)

Ja mis see näitleja elu on... üks suur rabamine - ühest kohast teise. Ehk nagu etenduse-näitleja jooksis reklaamilugemiselt arsti juurde uuringutele, arsti juurest kultuurisaatesse, kultuurisaatest vennaga kohtuma - et too tema lapse muusikakooli viiks, venna juurest autofirmasse - tooteesitluse-üritusele põtra mängima, autofirmast esietendusele näitlejaks. Ühe inimese jaoks ongi ju kõik see liig. Lisaks sellele on ju vaja mõelda, et ikka trammisõidul oleks pilet taskus, proovida meeldida nii lavastajatele kui ka helirežissöridele ning muidugi jaksata veel arsti juures koormustestil vastu pidada jne jne.

Kuid kõikidele nendele sketšidele või pigem etüüdidele või isegi stseenidele lisaks oli sinna sisse igasuguseid magusaid maasikaid veel noppimiseks peidetud. Näiteks valmistasid mulle mitmed sellised "leiud" äratundmisrõõmu. Kusjuures ega ma polegi ju kindel, kas need avastused on mu enda ettekujutluse vili või on tegijad-kirjutajad tõesti nii ka mõelnud :) Esiteks viited "lavastajatele" :) Näiteks esimeses lõigus, kus näitleja Indrek "konksulugu" linti loeb... seal oleks teda juhendamas olnud justkui Mati Unt "teisest ilmast" :) Võigemasti "arst" mõjus mulle kohati Voldemar Pansona. Ja Aadli "Hamleti lavastaja" ütleb (vist Alo Kõrvele):"tapa näitleja endas ning lase lavastajal end juhendada" :)))

Selliseid seoseid oli ju veel - üldse kogu see arstide kamp tuletas mulle meelde filmi "Mehed ei nuta" :) Argo "lavastaja" kunstisaates kasutas sõnu nagu "meta nišš", (ma võin küll selles eksida, kuid) ma tundsin selles ära Maria Lee Liivak-u käekirja :) Ma ju ei tunne teda, kuid millegipärast tekkis see assotsiatsioon :) Ja on ju tema ka selle dramaturgiliselt koostanud. Ja minu meelest lausa filigraanselt (Aitäh Maria!!!!)! Kuigi lood ise on nagu kavast võib lugeda - tekkinud näitetrupi improvisatsioonidest. Huvitav kui palju neil seda materjali algselt kogunes, millest siis "parimad palad" on sisse jäetud... või oli kõik kohe "puhas kuld"? Sest 3 tundi etendust ning ei ühtki lohisevat kohta ega magedat nalja! Tegelikult ma ei mäletagi millal viimati tundsin teatris tüki lõppedes, et ma ei taha veel, et see lõpeks...tahaks et see maius veel edasi kestaks! (viimati oli vist selleks GEP, umbes aasta tagasi?) Üliandekalt oli seotud tekstiga veel Hamlet, ehk iga meesnäitleja "etalon" teatrikarjääris :) Kusjuures huvitav paradoks selle asja juures on see, et Hamlet pole vist tõesti kunagi veel varem olnud nii naljakas! Ja kirsina koorekuhja tipus veel mitmed käibefraasid, mille juurutamisega oma igapäevaelu konteksti alustasin kohe hooga.... need lihtsalt sobivad nii hästi eri olukordadesse :))) Näiteks "Aju vaba - keha lõdva nagu lõvil" :))) või "Sul on liblikas kõrvas" :))) või "Sa tead ise oma kitsaskohti" :))) või "kus on konks?" jne, jne, jne.

Mingis kohas tundsin ära ka näitlejate iroonia teatrikriitika vastu... mis seal salata, tundsin end isegi puudutatuna näiteks kohas kus räägiti "kimedast häälest"... jah, olen süüdi :))) kuigi vaevalt, et see "minu tekstile" vastuseks oli (nii ego ma ka pole), pigem ikka mõnele päris teatrikriitikule :)

Näitlejatekooslus võtab täiesti sõnatuks. Kuigi eks ikka ole omad lemmikud ja eelistused, kuid selles tükis oli ikka selline ansamblimäng, et absoluutselt kõik said särada ja nii silmipimestavalt, et polnudki absoluutselt vahet, et kes stseenis osales, kõik oli hea! Mõned asjad mis eriliselt silma torkasid - Argo Aadli häälematerjal on nii võimas. Selge diktsioon, puhas, kõlav, helisev - tema olemuses peituv "vanamees" pääses eriliselt välja tema asotsiaalis ehk "parmus"! Kuid Hamleti lavastaja/peaosaline oli kindlasti (Ojari Indreku ja Veiko Tubin-i Mupode õpetaja rolli kõrval) üks kõige mahlasemaid ja õnnestunumaid (usun, et aasta lõpus "Aastaauhinna" vääriline). Selline ülemuslik hoiak tuleb tal nii hästi välja, et tekib küsimus, miks ta ise pole lavastamist veel proovinud :) Igatahes lavastajat (eriti egomaniakkist lavastajat) mängida oskab ta perfektselt :) Ning olles ise nii mõnigi kord "lava taga" ürituste korraldamisel või miks ka mitte filmitegemisel neid walkie-talkiedega korraldaja-tüüpe näinud... siis Aadli paneb ikka täiesti naela pihta oma "Kaidoga" :)))

Indrek Ojari mängis "näitleja Indrekut"... kas ehk iseennast? Vanus peaaegu klapib...ma pole küll tema eraeluga tuttav, seega ei tea kas ta on "lahutatud"? Kodulehekülje järgi tean, et tal on ka poeg, aga kas tema nimi on samuti "Toomas"? Ja kuivõrd palju peab ta oma kõukudega niimoodi "võitlema"? Kas tal on ka vend, kes tema murede pärast peab pead valutama? :))) Huvitav ka et see "kõuk" mis lavale toodi, sellel oli Ojari enda nägu ning mitte mõne "esivanema" oma... aga ju ma ei pannud sellele pihta.... sellepärast olekski vaja veel üks kord seda tükki vaadata :) Huvitav, et sõnaga "kõuk" tutvusin alles sellel aastal... Draamateatri lavastuses "Vombat"... Ilmselt on kõugud teatris praegu moes :)))

Priit Võigemast on ju selle tüki nii lavastaja kui ka selles näitleja. Kusjuures näitleja kolmes eri rollis :) Ta ei tee vist kunagi midagi poole hooga. Kui juba, siis ikka täiega. Ma ei tea, kas ta veel midagi on lavastanud peale "Bastien ja Bastienne"-i, "Terrorism"-i, "Nõks"-u ja nüüd selle "Hecuba pärast", kuid vähemalt kõik need neli on mulle küll meeldinud ja väga! Huvitav kas ta ongi selline kuldsete kätega lavastaja, kellel "alati õnnestub"? Aaaah.... Terrorism oli ju ikka ka täielik "viie-tärnikas"!!! Igatahes on mehel kvaliteedimärk kõvasti küljes. Ja mitte ainult lavastajana vaid ka näitlejana. (järgmiseks näeb ju teda NO teatri projektis "Pea maha"...ma ei jõua ära oodata :)) Kuid "Hecubas" jäi mulle silma imelik ning ehk konteksti mõttes ebaoluline tähelepanek, aga tal oli neljast "tulevasest MuPo"-st kõige parem tantsuline rütmitunnetus :) Tema rumbaruut oli kõige ehtsam. Lisaks tšatšaga ta ka ei liialdanud, ning vajalik puusanõks oli täiesti olemas :))) Toome oli tsipa kange, Kõrve tegi nagu tükitööd ja Aadli liiga "keha lõdva nagu lõvil" :) Kuid Võigemastil justkui oleks mõned tantsutunnid seljataga :))) Ja oh kuidas mulle meeldisid tema arstina "näitlejaks hüppamised"... need olid väga mõnusad, justkui keegi, kes tegelikult unistab näitleja ametist, kuigi ise teeb midagi muud... või siis tõesti irooniliselt hunt lambanahas...ehk "näitleja arstikuues"...kuigi äkki hoopis kogu see arstilõik oli näitleja Indrek-u osalemine mõnes tobedas "teleseebis", mis räägib arstidest?... selliseid on ju igal kanalil mitu tükki :))) Ja seega oli ka see osa niiöelda hoopis osa "näitleja tööpäevast"? Kuid Võigemasti arst tabab osavalt pakku. Oma "Ütleb A?!"-ga... arstid tihti viskavad õhku oma küsimusi või lauseid, et ajada niigi ärevil ja hämmingus patsienti segadusse... ning siis saab ju arst nokkida oma patsiendi kallal...ja tunda seda oi-kui-inimlikku üleolekut. Õnneks kõik arstid ka sellised pole (minu perearst näiteks mitte), aga elus on ju selliste otsa komistatud küll ja küll. Seega paroodia jõudis kohale :) :(

Veiko Tubin ja tema venelasest Mupode treener oli ikka täielik pauk vastu vahtimist! See tuli tal nii sundimatult ja ehedalt, et päris elus petaks täiesti ära! Tal on nii vinge komöödiaanne! Sellest sai tõestust juba kunagisest Linnateatri suvelavastusest "Ronk"! Ja siin on roll küll hoopis teistsugune, kuid õigetele naljanuppudele vajutab täpselt sama osavalt! Temast kiirgab samas komöödianäitlejale nii olulist kurbust või sügavaid (eraelulisi) üksindusenoote või ma ei oskagi seda sõnadega täpsemalt seletada, kuid just sellist kaastunnet esilekutsuvat naerma ajamisele väga kummaliselt otse vastandlikku tunnet, mis muudab selle huumori soojaks ning mingil moel läheb see kuidagi lihtsamaltja otse südamesse. Kuid mitte ainult MuPode koolitaja rollilahenduses vaid samuti see kurb taustanäitleja, kes pole just kõige kõhnemas vormis...ning kui siis lavastaja viskab veel vihjamisi lauseid "Veiko Sa tead ise oma KITSASkohti"...või siis kui on vaja sukkpükstes taustal karata sellisele ego-Hamletile, on justkui igast tema ihuliikmest märgata tema "allasurutust"... Täiesti vaimustav roll! Ja mis kõige imelisem, see tuleks tal justkui iseenesest (nagu tantsija, kelle liigutused tunduvad lihtsad, kuid tehniline töö ning raskus ei ole elamust vastuvõtjale adutav sellel hetkel...aga eks proovi ise järele teha :) Selle nimi ongi "talent".)

Alo Kõrve ropu suuga "vend", ehmatas hetkeks alguses ära... et nagu miks "jälle" vaja ropult asja lahendada...kuid see püant saabub ka varsti... ehk see, et ta "lastele", seda kõike räägib :))) see poleks ju tohtinud üldse "mõjuda"...aga just nimme mõjub koomilisena :) Tegemist polegi ju lastetükiga...kuigi mul oli küll kahju, et vanem laps kaasas polnud... (tegelikult oli mul ju temalegi pilet, kuid ta pidi Rootsi tagasi sõitma kooli pärast.) Kõrve rohelistes sukkpükstes oli ka omamoodi "ilmutus" ja sekundeeris ta ju ka Aadli Kaidole Ervinina väga osavalt :) Ja kui tema oli see "reklaamimees"...siis uskumatu, aga ma üldse ei tundnud teda ära :)

Ning laast aga mitte liist - Mart Toome, oma ägeda häälematerjaliga! Suur lokkis juuksepahmakas mängis justkui rollidele veel omamoodi kaasa :) Tema "parm" oli ka üks neid usutavamaid :)

Kusjuures ma arvan, et kui Sulev Nõmmik ja Ervin Abel elaksid veel täna, siis nad oleksid "järelkasvu" üle pagana uhked!!!

Lemmikstseene välja tuua on minu jaoks täiesti võimatu, sest tegelikult oli neid seal ridamisi. Sellepärast toon välja kohad, mis mulle kõige paremini meelde jäid, et seda elamust kunagi enda jaoks lihtsam oleks elustada :)

* MuPo-de trenn :) "Aju vaba, keha lõdva nagu lõvil" :) Nüüd on mul ka "teooria" selge :)
* parmud pead prügikastis :)
* "aeg luubis" (ma ei tea, miks see ikka mõjub, kuigi on ju seda juba mitu korda mitmes kohas näinud (viimati mingis talentide otsimise realitys). Igatahes õnnestub see "Hecubas" väga-väga hästi (K lemmikkoht!!!) :)

* Kogu see pull Hamletiga. Alates sellest "kultuurisaatest", lõpetades "markeerimisega" - tule suudle mind "lõpuks"... aga "Indrek seda ära markeeri" :) Ja see "pilt" mis tekkis kui lavastaja/peaosanäitleja räägib saatejuhiga ning teised näitlejad istuvad loiult ja vaikselt jalad rippu... :)))

* Pulsikell, pulsikell...
* "Mul oli kalleg Maskvas, kes kujutas ette, et peatas trammi... Mul oli kalleg Maskvas kes hakkas ennast kantrollima... see on juks vjaga trjaagiline ljugu..."

* Põder, Kaido ja DJ Bobo.

* Põder ronib autosse

* lõik Hamletist kultuurisaate jaoks ja kogu see lõpu Hamlet :)

* vendade kaklus

* seksikad kraanajuhid ja puuduv konks :)))

* "see liblikas lendas juba pool aastat tagasi..."

* "Ütleb A!"

* see kuidas Põder jänesena vahele jäädes kõrva taha "peitu poeb" :) nii nunnu :)

Oh, kui lahe oleks, kui Linnateater selle tüki kunagi DVD-na välja annaks... või ETV teeks sellest teatriõhtu...

Hinnang: 5 (Olen selle etenduse fän! Tahan seda uuesti näha! Kogu kevadhooaja "nael"! Improga tekitatud, kuid kindlakäelise dramaturgiaga etenduseks seatud - andekalt humooriline tekst ja lavastus. Ma ei tea, kes selle liikumise eest on vastutav, kas näitlejad ise, lavastaja või kes? Aga see oli üks viimaste aastate parimaid! Unustamata Veiko alati täppi panevat muusikalist kujundust. Kuid kõik see muu - peale teksti ja vaimustavate näitlejatööde, on teisejärgulise tähtsusega. Lihtsalt vapustav! Tõesti asi, mille kohta võib öelda, et saab "naerda end ribadeks"!)

Isiklikud märkused: Kiusasime üht Võigemasti lapsepõlve-kandi pliksi Alust, kes meiega koos vaatamas oli, nii mis jaksasime :) Noori, tulevasi näitlejaid olid saali trepipealsed täis! Lisaks mõned teatriinimesed ja poliitikud ning kes kõik veel siin-seal istusid. Kusjuures tekkis küsimus, et kas oleks võimalik teinekord osta ka "pilet" trepi peale, kui kõik on välja müüdud, aga Rootsist on just sellel päeval võimalus Eestis viibida... sest teiselt või kolmandalt või isegi viiendalt kuuendalt trepiastmelt oleks ehk olnud paremgi vaadata, kui sealt kaugelt kus kohast meie seda vaatasime... Kuigi nii hea tüki puhul pole ka vahet... see lihtsalt oli niiiiiiiii hea, et ma vist naersin üle terve selle saali nii kõvasti, sest vahepeal kadus ruum ja aeg :) (jah, mina see olingi :))) Kuid impulsiivseid aplause tuli pidevalt kõikide stseenide vahele ja mitte ainult minult, vaid suuremalt osalt publikult! Ja tüki lõppedes plaksutati ju näitlejad tagasi 5 korda!!! Juba seegi on "midagi erilist"! Uskumatu elamus. Aitäh, aitäh, aitäh!!! Just selliste tükkide pärast ma teatris käingi...sest ikka aastas kaks-kolm korda leiab nii need pärlikesed üles ning need nagu korvaksid ka need "mitte nii head tükid". Kuid Linnateater on ikka täiesti tipptase! Olen nii "mõnusas" kohas hetkega, kui mõtlen sellele tükile tagasi! Ja nagu eneseirooniliselt (mis on kindlasti üks tüki märksõnadest) käib ka Mupode koolitaja kolleegide kogemuste jutustamise sissejuhatus kogu "Hecuba" tüki kohta - koomiline, kuid traagilise lõpuga :))) Pagana andekalt ikka kokku seatud! Seda lihtsalt peab veel kord vaatama minema, et võimalikult paljud konksud üles leida :))) Fenomenaalne!

Ma südamest loodan, et nad ise ka leidsid üles selle kes nad on... ja miks nad seda kõike teevad... Igatahes andsid nad mõtlemisainet, avastamisrõõmu, päikest argipäeva, nalja, pildikese teatri "vähemglamuursesse tahatuppa", empaatiat tekitades emotsionaalset intelligentsust juurde ja mida kõike veel! Ja muidugi meele lahutasid nii hästi ära, et see on kohe täiesti lahutatud pikaks ajaks! Et kui see on ka üks eesmärke näitlejale, miks nad seda teevad... siis eesmärk on täidetud ja väga vingelt!!!

Kor-ra-ta, kor-ra-ta!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ok, ma lõpetan nüüd selle kiidulaulu... muidu võiksingi siia muudkui seda laulma jääda :) Aga see lihtsalt on...... :)))))))))))

-------------------------------

Tekst etenduse kodulehelt:

Hecuba pärast
Näitetrupp / Maria Lee Liivak

Lavastaja: Priit Võigemast :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Mihkel Ehala :: Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin :: Mängukoht: Taevalava :: Mängivad: Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome, Veiko Tubin ja Priit Võigemast :: Esietendus: 21.03.2009 :: Etendus kestab: 3 h 00 min

„Hecuba pärast“ on etüüdidel põhinev tragifarss, mis on sündinud näitlejate meeleheitlikest pingutustest otsida vastust ühele lihtsale küsimusele – kes ma olen ja miks ma seda kõike teen?
Kas pole rabav, et see näitleja

vaid kujutluses, kirge manades

end oma kujutelmal allutas

niivõrd, et muutus kahvatuks ta palg,

hääl murdus, silmi tõusid pisarad,

pilk hullus, oma jõu kõik rakendas

ta kujutelma kehastuse heaks?

Eimiski pärast kõik! Hecuba pärast!

Mis on Hecubast tal või tast Hecubal,

et peaks Hecuba pärast nutma ta?

William Shakespeare, „Hamlet“

-------------------------------

Lavastuse treiler:

Hecuba pärast - reklaamklipp from Tallinna Linnateater