Lugesin selle noorte autorite kogumiku suvel rattaga sõites. Jah, sõna otseses mõttes - ratta seljas, sõites! :)
Suurem osa lugudest olid parajad sopakad või koolikirjandid koolihindele 3 ja alla selle :) Oli küll tunda, et lugu jookseb autoril silme ees, aga selle edasi andmiseks pole lihtsalt vahendeid. Mõni oli selles mõttes naeruväärselt "põnev" - põnev küll kahjuks ainult kirjutajale endale. Aga mis ma siin ikka materdan ja kirun. Tegemist polegi suuremas osas "kirjanikega", vaid kirjutamise harjutajatega. Selles suhtes on keskmine blogi ka huvitavam lugemismaterjal kui suurem osa nendest nö. "lugudest". Lugusid kahjuks aga tegelikult oli nende kaante vahel väga vähe. Seda parem meel muidugi, kui tõesti mõni "hea lugu" sinna vahele ära oli eksinud.
Kui kanda üle raamat arvude maailma, siis lugusid oli kokku 19, neist "häid lugusid" oli 2, päris loetavaid lisaks 4 ja siis vähem või rohkem saast ülejäänud 13. "13" - sobiv arv kah :) Okei, ma olen tsipa karm, tegelikult oli nende hapude seas ka ühel või teisel kombel huvitavat lugemist. Näiteks kasvõi see Rootsis lapsehoidja ametit pidanud tütarlaps. Kirjutamismaneerilt oli see ka selline koolikirjand a la "mida tegin suvel" ja tema kogemused Rootsis on minu omadest hoopis teistsugused, aga elud ongi ju erinevad ning inimesed näevadki asju eri moodi. Ja selles suhtes oli seda lugu ikkagi päris huvitav lugeda :) Ma ei tahagi maha teha kedagi eraldi, sest tore kui kirjutatakse ja harjutatakse kirjutamist. Ka minul oli vabadus iga kell lugemine pooleli jätta. Nagunii ostsin selle raamatu kõvasti allahinnatuna, sellepärast ei ole üldse pettunud, ega vihane, ega isegi mitte kurb... aega ka ju ei raisanud... tegin samal ajal trenni :)
Kuid eraldi tahaks siiski need head ja lootustandvad esile tõsta. Need kaks kohe PÄRIS HEAD LUGU olid:
* Oja - Redel, millelt ulatus Linnuteed jooma
See oli nii armas ja ilus lugu. Pandud koostajate poolt kavalalt raamatu lõppu. Ju nad said ise ka aru, et selle loo puhul on tegemist millegi tõeliselt heaga, et niimoodi suhkruna põhjale panid :) Mõnus oli nostalgitseda ja oma lapsepõlve maakohale ja vanaemale mõelda. Loen seda lugu kindlasti uuesti!
* Aedma - Robot üksikul planeedil
See oli nii lahedalt minimalistlik. "Stiilne" on vist kõige õigem sõna kirjeldamaks seda. Samas ka armas... natuke tuli Wall-E meelde, kuigi mitte millegis muus mõttes kui "Robot üksikul planeedil" mõttes (Ja see Eesti mehe lühilugu oli minu meelest parem kui too ameerikameeste multikas). Ja see "raamatukogu" teema oli ka nii nunnu :) Mulle vist üldse meeldib, kui raamatutes kuidagi teemad on raamatute või raamatukogudega seotud (selles suhtes meenub Zafon-i Tuule vari...aga sellel on veelgi vähem kui Wall-e-l selle looga pistmist :)
Väga lootustandvatena näitasid end läbi oma "lugude" ka:
Jaaks (Puhtad pinnad), Ashilevi (Paula Demidova (2008-0000)), Sauter (Huulepulgadraama) ja Rohelend (Mustade kaantega kaustik).
Sauter peab muideks päris mõnusat filmiblogi. Ja lugu jooksis ka mõnusalt ja ladusalt nagu film. Kummaline, aga ma olin Rohelend-u siiani meheks pidanud, nime järgi vist (ma olen enda nimega ristipidi sama nähtust kogenud).
Kuigi, ega ühe loo järgi ei saa neile teistele noortele kirjanikele nagunii üldistavat arvamust esitada. Harjutavad veel ja varsti ongi meistrid :)
Hinnang: 2 (Mida tähele panin, oli see, et mitmed detailid või loo osad olid juba kusagilt tuttavad ja mõnede lugude viga oli selles, et kui alguses läkski liikvele, siis varsti vajus ära. Ning mis peamine, ennast väljendada ei osata nii, et seda lugeda oleks vähemalt mõnus. Puuduvad huvitavad tektilised mängud. Kui proovitaksegi "mängida", siis kukub kuidagi naeruväärselt lapsikult välja. Mõnes kohas oli üldse kurb, et autor oli valinud mingi "stiili", millega oli siis üritanud asja huvitavamaks või stiilsemaks teha, kuid välja kukkus hoopis vastupidi :( Samas ma olen vist natuke erinevast "põlvkonnast" kah... kõige vanemad olid kah minust 6-7 aastat nooremad. Samas, ma ise ei suudaks nendegi tasemel kirjutada. Seega siinolev kriitika ei ole sugugi mitte kriitika, vaid koer tunneb koera tunne :) Ei olegi midagi rohkem öelda... aga kui raamatut osta ei plaani ning raamatukogust ka võtta ei viitsi, siis lugege Aedma ja Ots-a lood raamatukogu riiuli ees läbi... need on lühikesed ja seda väärt! Kunagi on lahe lugeda seda teksti siin, kui keegi neist on kirjutanud korralikult hea, pika, suure ning austusväärse romaani :) Teinekord võiks siiski kääre rohkem kasutada koostamisel - ma mõtlen kui on ikka päris saast ja pigem otsida kauem või laiemalt neid "häid lugusid".)
2 kommentaari:
Olen sinu blogi nüüd mõnda aega vaikselt jäginud ja imetlenud ja imestanud. Imetlenud seda, kuidas sa küll jõuad nii palju lugeda, teatris käia ja samal ajal tööd teha ning veel ka seda blogi pidada. Aga nüüd tulin mõttele, et võib-olla on su nipp selles, et oskad teha mitut asja korraga? Igal juhul see, et keegi rattaga sõites raamatut loeb, tundub mulle küll täiesti uskumatu! Mina sõidaksin kas kellelegi või millelegi otsa või ei suudaks üldse raamatusse süveneda... Aga järsku oli siiski tegemist trenažööriga? Seda suudan ma endale vähemalt ette kujutada :)
TL
:) Aitäh komplimentide eest! Jah, muidugi mõtlesin ma trenažööri :) Vabandan, et segaselt väljendasin.... kutsume seda kodus suheldes "rattaks" ja sellepärast tuli automaatselt valesti ka siia blogisse :)
Aga pean tunnistama, et viimasel ajal ei jõua ma enam sugugi nii palju kui tahaks. Varem oli ööaeg see, kui sai lugeda ja Eestis käies teatris käia... aga viimasel ajal öösel ei suuda keskenduda ning Eestis on nii palju tööd, et isegi õhtuti ei jõua teatrisse. Vahest tahaks ju trenni ka teha ning pere... Ja lisaks sain jälle kontakti oma kaua-kadunud parima sõbraga, mille üle on mul ülihea meel. Ja nii jääbki kõigele sellisele kultuurinautimisele kaduvvähe aega. Aga eks ta läheb lainetega, küll tuleb jälle aeg, kui on rohkem tahtmist ja aega kultuurile pühendada. Mingid teatriplaanid on ju juba tehtud ning kaks raamatut on ka pooleli. Aga mitte sellepärast, et need kehvad oleks, vaid otse vastupidi... ma ei raatsi neid lugeda, sest siis saavad nad läbi :)))
Postita kommentaar