Midagi väga kummalist on Stockholmis juhtumas. Elektrilised masinad ei lülitu välja, isegi kui need stepslist välja tõmmata. Järgmiseks tekib inimestele tugev peavalu. Ja siis mõned minutid hiljem on see kõik kui peoga pühitud. Ei tea, mis selle tekitajaks oli või mis asi üldse juhtus... aga see alles raamatu sündumused käivitabki - nimelt ärkavad linna surnukuuris üles teise ilma lahkunud inimesed. Tuleb välja, et ka hiljuti maetud inimesed on oma haudades jälle silmad avanud ning tahavad "koju"...John Ajvide Lindqvist on Rootsi kirjanik, kes eelmisel aastal vallutas terve maailma oma raamatuga "Let the right one in" ning eriti tänu raamatu järgi valminud, palju auhindu ning kriitikute kiidulaulu pälvinud filmile. Nüüd siis tõlgiti juba teine tema raamat inglise keelde - ja loodetavasti trend jätkub... kuigi sedapuhku enam nii vinge asjaga polegi tegemist. Või õigemini on suuremas osas - kuni viimaste lehekülgedeni, ehk lõpplahenduseni kõik väga huvitav ning justkui paha-aimavat lõppu lubav... kuid lõpus vajub lugu täiesti ära. See vinge lõpp vingele loole jääb tulemata ning sellepärast ei oskagi suhtuda sellesse raamatusse. Kuidas hinnata raamatut, mis on ülimalt hea ideega, põnev ning kasvatab põnevust, aga lõpus tõmmatakse asi kokku nagu üks suur lurr (meenub Alice Seboldi raamat "Armsad luud", mis samuti oli põnev ja hea, kuni selle tobeda lõpplahenduseni). Ehk siis lõpus ei tule midagi originaalset, ega sellist, millepärast Lindqvist-i pidada targaks ja osavaks kirjanikuks nagu kogu eelnenud loos. Samas see kogu lugu on küll ikka väga hästi üles ehitatud. Kuna tegevus liigub mitmes liinis, siis muidugi paratamatult on mõni liin põnevam ja just minu jaoks huvitavam (ehk siis see ajakirjanikust vanamees, kes ise oma värskelt maetud lapselapse üles kaevab ja sellega põgeneb).
Lugu muidugi pole nii üheseletuslik ning ainult nendest "zombidest". Sisse on pandud pisikesi kilda ka filosoofilisematest teemadest. Näiteks ajakirjanik, kes satub ise ajakirjanduse huviorbiiti... kuidas ta suhtub sellesse, kui tema eraelu tahetakse hakata surkima. Usu-teema - seoses surnutega on see vaatet "kohustuslik" sisse tuua. Eriti kuna tegemist on (kuni selle lõpplahenduseni) mingisugust realismi taotlev lugu... kuigi muidugi mis realism see on kui surnud üles ärkavad. Aga kogu see dokumentaalne stiil muudab asja tõesti usutavaks.
Samuti on põnev lugeda, et mida valitsus teeb ja kuidas, kui selline nö. katastroof ilmneb. Mingis mõttes annab raamat ka aimu tänapäeva Stockholmlaste mõtteviissidest ja kuidas nad fukntsioneerivad. Üks oluline teema oli ka lapse arusaamine surmast ning suhtumisest emasse, kes tema lemmikloomal pea otsast tõmbab. Ja siis muidugi isa ja tütre vahelised suhted, kes on omavahel kunagi tülli läinud ning nüüd täiskasvanud elus võrdsetena teineteise vastas seisavad. Mõlemad tahad teha, mida oma peaga õigeks arvavad ja kuna põhisrgumendiks on ühe poeg ja teise tütrepoeg, kuid jõuvahekord on õigusliku vahekorraga vastupidine, siis kuidas ja mis selles saab on huvitav lugeda.
Otseselt õudsaks asi ei lähegi. Justkui riivab õudust, kuid siiski jätab selle piiri ületamata. Ehmatab, kuid taandub kohe. Selline rütmitunnetus on ka osava kiraniku talendi demonstreerimine. Ahjaa, siiski ühes kohas, enne seda tobedat lõppu, läheb asi siiski ka õuduse poolele. Kui üks mõrvatud surnu veest välja tuleb... Kuigi see õudus surnute näol on pidevalt olemas.. kogu aeg on tunne, et nüüd kohe läheb asi hullemaks...
Aga need zombied on heatahtlikud, ajudeta ja liiguvad valguse suunas :)
Raamatu peamiseks väärtuseks pean seda, et kuna kõik raamatu tegelased on kellegi kaotanud ja nad suhtuvad sellesse mõneti erinevalt, siis paratamatult viib see mõtted sellele, et kuidas ise selles olukorras käituks. Kuna valitsus üritas eraldada uurimiseks kõik uuesti elluärganud, siis ma usun, et ma tahaksin "oma surnut" natuke aega hoida sellest ja vaadata kuidas asi areneb. Samas juba rohelisemaks muutuv laip, kes kangelt kodus liigutab... see oleks parajalt rõve küll. Samas ei tea ju ka, võibolla oleks just hea lasta riigil asja uurida ning aidata surnud normaalsesse ellu?
Ühtlasi ju liiguvad mõtted selles suunas, et kelle siis surnust üles tahaks ärkavat. Mina valiks oma Tamsalu vanaema. Ma ei teagi otseselt miks. Võibolla sellepärast, et elus olles ma ei lasknud teda endale piisavalt hingele lähedale. Ja ometi tegelikult tema armastas mind väga. Ma olen ka temale kõige rohkem mõelnud... Aga võibolla on see sellepärast, et tema oli ka minu "esimene kaotus" teispoolsusele...
Kolm lõiku, et anda aimu sellest kuidas kirjanik kirjutab. Esimeses lõigus üks lahe mõte... vastukaaluks jumalateooriale ja inimese arenemisele ahvist :) Teises lõigus näide dokumentaalsest väljavõttest - selliseid oli pidevalt...nö ajaline ülevaade kokkuvõtlikult, mis toimus Stockholmis elavate surnutega. Ning viimases lõigus poja ja isa vaheline vestlus ema kohta... no mis sa sellises olukorras ütleks lapsele... ok, sellist olukorda ei tule kunagi ette... aga nii realistlikuna tundus see kõik küll... nagu olekski kunagi selline asi võimalik :):
An image suddenly loomed in his mind: the greenhouse effect. Yes. The Earth as a gigantic greenhouse. With us planted here millions of years ago by aliens. Soon they’ll be back for the harvest.
...
23:55 Databases are correlated: numbers of deceased unburied in the greater Stockholm are going back two months, yields a total of exactly 1042 people.
23:57 It is decided that the unthinkable must be investigated. A delegation with sound amplification and digging equipment is dispatched to the Stockholm Woodland Cemetery in order to listen to the graves, possibly with a view to opening them.
23:59 and on: Emergency psychiatric units begin to receive relatives who have had breakdowns upon being reunited with their dead.
...
Magnus took back his cards, sorted through them for a while. Then asked, „Is she dead?“
„Yes, but...she’s alive.“
Magnus nodded. „So when is she coming back?“
„I don’t know. But she is coming back. Somehow.“
Hinnang: 4 (Otsustasin minna seda teed, et hindan raamatut selle suurema osa alusel. Vaatan sellele lõpule läbi sõrmede, sest tegelikult oli raske raamatut käest panna - see oli nii hästi ülesehitatud ning nii põnevalt kirjutatud.Endal jooksid pidevalt omad teooriad kõrval, et kuhu see lugu võiks edasi areneda ja välja jõuda... Korraliku lõpuga oleks võinud olla tegemist ühe parima selle aasta raamatuga, nüüd aga ei julgegi seda kellelegi soovitada. Samas raamatus olid kindlasti need omad "hetked"...)
Üks ülistav kriitik ütles raamatu kohta nii ja minu meelest väga tabavalt... selles suhtes arvan ka, et mu hea hinnang sellest lõpust hoolimata on õigustatud:
‘Handling the Undead’ is an important addition to horror literature, achieving what a good piece of horror should: mirroring our society at its extremes and forcing us to reflect on where we are today and how tomorrow could be.
Ahjaa, ja Ajvide Lindqvist on praegu siin Rootsis edetabelite tipus raamatuga "Inimsadam"... kriitikud ülistavad taevani ja räägivad, et see olevat veel kõige parem tema raamatutest... ehk siis Rootsi oma Stephen King. "Lase õigel tulla sisse" on muideks Rootsi koolides 9.klassis kohustuslik kirjandus! Igati õigustatult ka minu meelest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar