Cormac McCarthy "Tee" on Varraku "20. sajandi klassika" 50. raamat ja ühtlasi viimane vana kujundusega (ma tõesti ei mõista neid Varraku otsuseid kujundust nii radikaalselt muuta keset sarja. See rikub kuidagi sarja ära, minu meelest. "Kogu sarja kogumise" mõte kaob ära, sest nagunii on nii segane, et kas on kaks erinevat sarja või mis? (Loodetavasti "Moodsa aja" sarja jätkatakse ikka vana kujundusega kuni lõpuni ja kui on vaja muuta kujundust, siis on ehk mõistlik sari lukku panna ja alustada uut. Mina igal juhul arvan nii.)McCarthy on viimastel aastatel kõvasti laineid löönud. Tema romaanidest on hakatud filme tegema ning mees saab auhindu vasakult ja paremalt. Mina pole tema kirjandusega varem tuttav, küll aga tema raamatute järgi tehtud filmidega (All the pretty horses ja No country for old men). Ja siiani pean tunnistama, et pole just otseselt minu maitse, kuigi NCFOM-is oli küll mõned elemendid, mis väga meeldisid.
RAAMAT
"Tee" algas paljulubavalt, kuid takerdus oma kordustesse ja minu huvi millegipärast kustus. Võibolla see apokalüptiline- hall, rusuv ja räpane maailm ei toiminud minu jaoks päikselisel suvel, maal, aias, kui seda lugesin. Küll pidas mu huvi üleval see, et kes ja kas neist keegi eluga pääseb? Sellepärast pingutasingi lõpuni. Pidevalt matkamine sellises vastikus ümbruses, pidev vihm, pidevad haigused, pidev nälg - jah, ma saan aru, et rusuvaid ja selliseid raamatuid on ka vaja. Kindlasti on see ka paljude jaoks väga huvitav nägemus sellisest olukorrast, kus loodus on praktiliselt hävinenud ja mõned üksikud inimesed on veel elus siin-seal. Süüa pole ning tulevik on tume - ei tea kauaks üldse söödavat jätkub ja mis point on üldse elada? Ometi on alalhoiuinstinkt inimestel kõva ning kuni viimase hingetõmbeni tahetakse ikka elus püsida. Muidugi on ka erandeid... Ja mõne jaoks on siiski mingid piirid, milleni laskutakse ja mida ei ületata. Kuigi kui tõeline hetk peaks saabuma, siis võib ju inimene hulluks minna ja hakata ka oma loomusele vastu käituma.
Tõeliselt rõve koht oli ka raamatus - kes plaanib lugeda, ei tasu edasist lugeda... etteruttavalt võib öelda, et seda kohta filmis ei ole.
Nimelt see lapse grillimiskoht ja selle söömine. Sellist asja pole vist ennem kunagi lugenudki raamatust. Kuigi Hannibal ju ka sõi inimesi, aga McCarthy lähenemine on kuidagi ehedam, nagu oleks ise olnud seal kohal - yäkkk!
Hinnang: 2 (paljud nimekirjad peavad seda üheks viimaste aegade tugevaimaks romaaniks. Sellepärast kaldun arvama, et viga on minus või minu maitses, miks see ei meeldinud. Muidugi isa ja poja suhted ning inimeste valikud on mulle ikka tavaliselt korda läinud ning selline omamoodi hirmus maailmalõpujärgne olukord on ka mõttena põnev. Aga ma ei suutnud kaasa tunda nendele tegelastele. Ei tea, kas sellepärast et neil nimesid polnud, ei saanud karakterite kontakti? Aga võibolla jäi mingi oluline lõik alguses pinnapealselt loetuks ja sellepärast kukkusin sellest atmosfäärist nö. välja ja ei saanud nagu õieti midagi nautida - isegi seda hirmu elu pärast. Ainus mis jäigi oli huvi lõpu suhtes, et kuidas see kõik lõpeb. Ja ma arvasin teistsugust lõppu. Samas nii oli ikka hea, et jäi nagu lootus ja "tee" läheb edasi...)
FILM:
Režissör: John Hillcoat
Stsenaarium: Joe Penhall (baseerub Cormac McCarthy romaanil)
Olulisemad näitlejad: Viggo Mortensen, Kodi Smit-McPhee, Charlize Theron, Robert Duvall, Guy Pearce, Molly Parker
Loo lähtekoht: On toimunud suur katastroof - loodus on hävinud, paljud inimesed surnud, inimestel on söögivarud otsas. Valitseb anarhia, kodud on tühjad. Keset seda kõike on üks pere - ema on otsustanud "lahkuda" ja peres on alles isa ja poeg. Nad on võtnud ette teekonna lõuna suunas - ehk on seal soojem, ehk on seal süüa ja teisi "häid inimesi".
Harvad on juhused, kui ma filmi raamatust paremaks pean. Ja "Tee" on just üks neist juhustest (hetkel meenub ainult Patricia Highsmith-i "Talendikas hr. Ripley"). Emotsionaalne laeng oli minu meelest filmis palju tugevam. Ei tea kas sellepärast, et see karm armosfäär jõudis visuaalselt minuni kuidagi ehedamalt ja usutavamalt? Või on see heade näitlejate teene, sest näitlejatööd on tõesti väga õnnestunud. Isegi see väike poiss, kes karakterina käib küll närvidele (käis raamatus ka), mängib ikkgi päris ehtsalt. Kuid eelkõige muidugi Mortensen on ikka väga võimas (nagu alati). Ehk just mitte Oscari-kaliibriga, aga palju puudu ka ei jää. Charleze Theron emana on üsna pisikeses rollis, ent hea nagu alati. Tema karakterit ma ei mõista, sest ma arvan ise, et olles selles olukorras, siis oleksin pigem isaga sarnane. Mina küll alla ei anna! Ikka viimse hingetõmbeni, eriti kui lapse eest tuleb ka vastutada. Muidugi eks see andis olukorra lootusetusest veel eriti hästi aimu.
Aga väga kummaline oli, et ma Robert Duvall-i tundsin alles mõne hetke pärast ära - kui tegelased olid rahulikult lõkke äärde maha istunud. Alguses oli selline kriimus vanamees ja ma ei osanud üldse mõeldagi, et see on tema :) Vinge grimm! See oli tõesti Oscari-kandidatuuri väärt! Samuti oli Guy Pearce "peaaegu" tundmatuseni muudetud. Muidugi kõigil ülejäänutel, peale Mortenseni ja Smit-McPhee on väga tillukesed rollid - pearõhk on ikka ainult kahel tegelasel.
Mis mulle filmi juures ei meeldinud võrreldes raamatuga oli see, et lõpp oli enamvähem teada, sest surmale määratud tegelane hakkas juba üsna esimese poole lõpus ilmutama märke "minekust". Mis aga meeldis, oli see pidev kannibalide-hirm, mis terve teekonna isa ja pojaga kaasa rändas. Raamatus oli ainult ehk paar kohta, kus need konkreetselt olid ja muul ajal oli seda muud ängi ja haiguseid nii palju, et see kõige jubedam asi, mis minu meelest kaasnes katastroofiga, ehk inimesed lähevad näljaga teistele inimestele kallale, see on filmis väga tugevalt sees. Eriti jõhker oli vaadata kuidas ühed tüübid keldris neid inimesi hoidsid, nagu "elavat karja", keda siis söögiks vajadusel tükkideks raiuti...
Muidugi on ka filmi põhitoonideks hall ja pruun ning selles suhtes on justkui tegemist väga tugevalt sedatüüpi tunnete ja atmosfääriga, mis nende värvidega kaasnevad. Samuti aitas muusika kaasa. Kuid "suurel nutuhetkel", mina suur piripill pisaraid voolama ei saanud. Sellevõrra jättis ikkagi mind külmaks. Kuigi ninanohistamist oli saalist kuulda küll. Tavalist aplausi lõpus ei tulnud. Kuidas Sa surmale ja sellisele olustikule ikka plaksutad? Aga filmilõpp nagu raamatulõpp mõjusid väga hästi ja positiivselt. See on hea nii. Lisaks kartsin pidevalt, et kusagil vilksatab ka ameerika lipp, aga õnneks seda ei tulnud :)
Hinnang: 4- (Ei usu, et see aasta parimale filmile kandideeriks, aga omamoodi huvitav oli see kõik filmina küll. Ikkagi 2 tundi ja pidevalt üks "teel olemine". Kuigi mina sellest teekonnast küll ära ei väsinud ja tüütama ei hakanud. Minu jaoks oli eriti postiivne avastus, sest raamatut lugenuna arvasin, et see ei meeldi mulle üldse nii palju, nagu nüüd tundus meeldivat. Kannibalism on õudne teema ja tekivad ju mõtted ja hirmud, et kuidas ise selles olukorras käituks. Kusjuures pole ju võimatu, et kunagi mingi looduskatastroof või inimeste lollus viib maailma nii kaugele... Ja seda niimoodi vaadates, eriti kui lapsed on seotud selle olukorra ning nende hirmudega, siis need ikka mõjuvad tugevalt. Samas väga emotsionaalseks ei olnud filmi aetud - ainult see lõpp, aga see on ka paratamatu. Tundub, et mulle meeldib ka see, kui mõni tegelane jutustab oma mõtteid taustaks, mida selles filmis mõned korrad isa tegi. Samuti ärritas mind ema käitumine ja ärritas ka see "ingli-südamega" poisike. Aga kui ärritab, järelikult läheb korda...)
Filmi trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar