Režissör: Joon-ho Bong
Stsenaristid: Eun-kyo Park, Joon-ho Bong, Wun-kyo Park
Olulisemad näitlejad: Bin Won, Hye-ja Kim
Loo lähtekoht: On arengupeetusega noormees ja tema ema. On mõrvatud tüdruk. Kõik viitab sellele, et kummaline mees on süüdi ja ta pannakse vangi. Ema armastus ning usk oma poja süütusesse paneb teda otsima tegelikku süüdlast.
Tegemist on päris huvitavalt omapärase mõrvamüsteeriumiga. Ja mina igatahes lõpptulemust ära ei arvanud, ehk ka selles suhtes plusspunktid filmile! Selle filmi saatis Lõuna-Korea Ameerika Filmiakadeemiale tänavuaastal kui oma riigi (parima?) esindusfilmi. On ju film ka agaralt mööda maailma filmifestivale rändamas ning paljude kriitikute seas jõudnud positiivse äramärkimise osaliseks.
Minu jaoks oli see kultuurilises mõttes kummaline. Ma mõtlen just näitlemisstiilide poolest. See oli täiesti võõras. Natuke nagu ülepaisutatud, aga ehk oli see ka režissöri kunstiline nägemus. Sest nii mitmeski kohas kaldutaksegi nö.kunstilisuse poolele. Film algab ju sellega, kui vanem naine kusagil niidul tantsib... kummaline juba seegi. Kuid film hüppab ka kohe ajas tagasi ning hiljem selgub, kuidas ta sinna niidule üldse sattus. Samas selle filmi puhul tõuseb olulisemaks lugu ise ning huvitav lõpplahendus kompenseerib kogu selle kultuurilivahe kummalisuse. Omamoodi oli põnev jälgida ka ühe Korea väikese linnakese (või küla?) elu ja inimeste olemist ning suhtlemiskombeid. Ma pole seal kunagi käinud ning selles suhtes on film isegi silmaringi avardav. Lisaks palju paigale omalikke elemente, mis omakorda muutis filmi kuidagi etniliseks ja eksootiliseks. Kasvõi juba ema amet - ta tegeles (küll ilma litsentsita, aga siiski) akupuntide kaudud nõeltega ravimisega. Tegelikult poeg oli juba 27 aastane ning suhtus oma ema suhtes üleolevalt, kuid emaarmastus ja hoolitsus, eriti sellise erivajadustega mehehakatise suunas oli omakorda armas ning üllas. Kuigi tema suhtumine oli ehk liighoolitsevgi... kes selles vanuses pojaga ikka samas voodis enam magab ja ka kogu see ülejäänud pidev hoolitsemine. Aga jah... oli ju mees tõesti ka seda vajav.
Režissör Joon-ho Bong on sama mees, kelle jäätmeid söönud Monstrum-film Gwoemul mõni aasta tagasi Pöffil linastus. Film saavutas maailmas nii suure menu, et sellele on peatselt ka järge oodata. Kuid selles "Ema" filmis monstrumeid ei ole, poppi Aasia horrorit ka mitte. On üks tubli ema, kes oma lapse maine pärast võitleb ning muidu ka üks tubli, toimekas ja töökas naine on.
Hinnang: 3+ (hinnang peaks olema siinsest kõrgemgi, aga ma võõrastasin seda mängustiili ning kohati oli ka selle arengupeetusega poisi tegemised ja miimika natuke liigkoomilised, et ma oleksin seda suutnud alla neelata. Aga lugu ise on huvitav ning mina julgeks isegi soovitada. Kuigi eks sellist aasialiku filmi kummalisust ja ka aeglust on vahepeal natuke ning vaatama asudes on hea valmis olla selleks kultuuride erinevusest tulenevast erilisusest, eriti võrreldes ameerika ja euroopa filmikeelega. Aga huvitav lugu, kahtlemata!)
Filmi trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar