Režissör: Jacques AudiardStsenaarium: Jacques Audiard, Thomas Bidegain, Abdel Raouf Dafri, Nicolas Peufaillit
Olulisemad näitlejad: Tahar Rahim, Niels Arestrup
Loo lähtekoht: Noore kriminaali kroonika. 19 aastane araablane Malik pannakse vangi kuueks aastaks. Alguses on ta täielik kollanokk vanglas, hirmul ja rumal. Kuid ta hakkab ennast koolitama ja poeb kohaliku maffiabossi külje alla. Ehk siis mitte oma rahvuskaaslaste (araablaste) kampa vaid hoopis "korsiklaste" punti. Tema esimeseks tööks saabki nottida maha üks araablane - Reyeb - žiletiga, mida ta plaanikohaselt peab hoidma suus ning sellega lõikama läbi tolle kõri. Ja see on alles algus!
Film on tänavuaastase Cannes-i filmifestivali žürii peaauhinna võitja ning lisaks saatis Prantsusmaa selle Oscarite võõrkeelse kategooria nominendiks kui "Prantsusmaa parima filmi". Lisaks on film Euroopa Filmiakadeemia tänavuaastane "parima filmi" nominent ja lisaks sai film veel terve rea teisi nominatsioone (mh. parim režissör, parim meespeaosa, parim stsenaarium) ja minu meelest kõik täiesti õigustatult!!!
Et mitte rikkuda enda jaoks filmi elamust, soovitan ma tungivalt mitte lugeda järgnevat, sest sellest filmist pole võimalik rääkida paljastamata olulisi sisulisi nüansse! Ehk siis oled hoiatatud!
Tegemist on minu meelest tõesti ühe aasta parima filmiga! Ja kuigi see film oma teostuselt või mingil detailsel põhjusel pole otseselt filmimaailma vapustav või uuenduslik teos, pigem selline täiesti tavaline vangla-maffia film, tsipakene isegi nagu telesari Oz või mistahes teine hea maffia- või vangalafilm või -sari, ent ometi on selle sisu geniaalne. Stsenaarium täiesti vapustavalt hea ning punutud strateegiad ning plaanid huvitavad, nutikad ja mitmeski mõttes isegi meelelahutust pakkuvad. Samas film on ikkagi sügav ja tõsine, kaugeltki mitte "kerge".
Kui mõelda tervele filmile tagasi, siis see lugu on täiesti geniaalne! Ja nii mitmetasandiliselt jookseb kõik finaaliks kokku. Ja finaal ise on tõeline maiuspala intelligentsete ja hästi kirjutatud faabulate austajatele. Mind puudutas selles filmis kõige rohkem see lugu ise, kuigi ka tehniliselt oli film mõnusalt jälgitav ning hästi loodud karmilt halli vangla atmosfääriga. Ja muidugi näitlejad on täiesti võrratud! Eriti kesksetes rollides olevad, suhteliselt uustulnuk Tahar Rahim (see on alles tema esimene peaosa! ja üldse kolmas filminäitlejatöö) ja vastukaaluks vanameister Niels Arestrup. Täpselt nagu filmiski - üks on värskelt vanglasse saabunud, teine juba "vana kala" :) Nende isa-pojalikku suhet ja poja kasvamist üle isa pea on täiesti vaimustav vaadata! See, et Rahim on alles algaja näitleja annab tema rollile vajalikku toorust, mis teeb tema karakterist veel omakorda usutavama. See arengulugu ongi minu meelest kõige põnevam kogu filmi juurest - ta saabub vanglasse täiesti vaesena, lollikesena, rumalana igas mõttes. Teadmata-tundmata oma tegelikke juuri, kukub ta justkui nagu just selline rumaluke kukuks ka päris elus vangalmüüride vahel just sinna kuhu teised tahavad - hea et niigi läks. Kuid see kuidas ta samm sammult sellest olukorrast välja rabeleb. Kuidas ta end maksma paneb, kuidas ta oma plaani punub ideaalseks ja siis selle teoks teeb - see kõik näitab kui geniaalne stsenaarium see on. Igati vaatajat austav, sest midagi ei nämmutata ette ära vaid selle geniaalsuse saab igaüks ise jahmatusega lõpus vastu võtta! Lisaks need teised tasandid, ehk kuidas ta "omasuguste" sekka lõpuks ikkagi saab ning viimane stseen on üks filmiajaloo rahulduspakkuvamaid ja ühtlasi tõeliselt hea "plaani" tulemus. Sellest filmist saab klassika!
Hinnang: 5 (Vinge film, mis kestab kokku 2 ja pool tundi, kuid kogu selle loo punumise jooksul ei hakka kordagi igav. Pidevalt on mingi kaval plaan teoksil, pidevalt on keegi sihikul surmale, pidevalt peab mõttega kaasas olema ning muidugi see finaal kroonib terve filmi! Tehniliselt ja näitlejatööde pärast ja tegelikult igas mõttes tõeliselt hea film! Lisaks kasvab see film veel hiljem peasees edasi. Muidugi, et sellest kogu headusest aru saada ning seda täie hooga nautida, selle eelduseks võiks olla see, et maffia ja vanglafilmid peavad meeldima ja "Prohvet" on minu meelest üks parimaid selle žanri filme üldse! Kuid arvan, et tegelikult ületab film oma žanripiirid, sest lugu ise, olenemata sellest, et see vanglas toimub ja on ome mõttelt selle kohaga seotud ja ühtlasi ka maffiateemadega, siis kogu see "nutikus", millest vaataja osa saab, teeb filmi söödavaks ka neile, kes ehk tavalistest selle žanri filmidest eriti lugu ei peagi.)
Ahjaa, pealkiri on seotud sellega, et peategelane näeb ette üht olulist asja, mis filmis juhtub. Huvitavalt on genereeritud filmi vestlused peategelase ja tema enda poolt tapetud mehega ning see ehk muudab filmi atmosfääri omamoodi originaalseks. Kuid need "ettekujutatud" vestlused ei mõju tobedana, ehk "mingi vaimuga" vestlemistena, vaid see annab sügavama tagapõhja. Võib ju arvata, et kõik see kitsaste vanglaseinte vahel "vangis" olemine ja kõik need narkootikumid ja muud ained, mis mööda vanglakanaleid rändavad, eks see panebki selliseid asju nägema-tegema.
Kindlasti soovitaksin seda filmi action-draamade austajatele (näiteks neile, kellel meeldis Scorsese Departed või juba eelmainitud Oz-sarja vaatajatele), aga ka neile, kellele meeldivad huvitavad lood, mille geniaalsusest saab alles filmi lõpus tervikule tagasimõeldes aru. Ja nagu igas vangla/maffiafilmis on ka siin verd ja julmust piisavalt, kuid siiski mitte liiga palju - kõik on kuidagi väga targalt tasakaalus.
Tundub, et auhindade jagamise hooaeg on käes, et sellise taseme filmid hakkavad välja ilmuma :)
Usun, et "Un prophète" võidab terve rea auhindu ja sellest räägitakse veel kaua-kaua...
Lisamärkusena peaks mainima, et 2009.-st aastast saab vist üldse üks väga tugev filmiaasta!!!
Filmi trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar