Gorgo kingitus - Vanemuine

Peter Shaffer, kes oma näidendi "Amadeus" filmiadaptsiooniga on isegi 80ndatel võitnud Oscari (tegemist on tõeliselt hea filmiga ka tänapäeva filmikunsti kontekstis), pole ka sugugi võõras külaline Eesti lavalaudadel. Minul on küll seni õnnestunud näha teatris vaid kahte tema kirjutatud tükki - "Must komöödia" ja "Leekrüübe". Tema ehk kaks kuulsaimat näidendit - "Equus" ja "Amadeus", mis on samuti Eestis varem lavastatud, läksid minust omal ajal kahjuks mööda. Loodan neid küll kunagi tulevikus näha (Equus on ka hetkel näiteks Vene Teatri repertuaaris), eriti seda Mozarti lugu, mille minu jaoks muutis surematuks klassikaks filmiekraanil Milos Forman.

Ka "Gorgo kingitus"-e näol on tegemist just eelkõige väga tugeva alusmaterjaliga. Kummaline, et keegi seda varem pole avastanud ning mängukavva võtnud (näidend ilmus 1993 ning lavastati esmakordselt aasta varem). Samas, olles näinud Peeter Raudsepp-a lavaversiooni peab tõdema, et eks ta ka lavastaja jaoks on ikka üks päris paras pähkel. Nii mõneski mõttes suurejooneline ja mitmekihiline. Lihtsameelselt võiks arvata, et see materjal on suisa nii kõva, et sellist tükki päris ära rikkuda oleks üpris raske. Olen veendunud, et korralikku läbitunnetamist lavastaja poolt nõudis see kindlasti ning kõvasti mõtlemis- ja katsetamisainet, enne lõplike tomivate valikute tegemist.

Võin vist kohe alguses ka üles tunnistada, et Shafferi tekst, Raudsepa lavastustöö ning Silver Vahtre kunstnikutöö ongi kolm tugevat komponenti, mis selle tüki väärtuse lõid. Nägin seda kas teisel või kolmandal esitluskorral ja ma ei tea, kas näitlejatel oli see veel sisse mängimata, kuid just näitlemise mõttes oli tegemist ühe paraja praagiga. Eelkõige ei meeldinud mulle Martin Veinmann kuulsa kirjaniku, Edward Damson-i rollis. Ma ei uskunud teda ja ta mäng oli minu jaoks isegi igav (ma pole ka rikutud tema seebinäitleja stampsusest, sest olen sarja sattunud nägema vaid möödaminnes paar korda). Minu Vanemuise vaatet kõige suurem lemmiknäitleja - Külliki Saldre oli seekord täiesti liimist lahti. Puterdas sõnadega ja millegipärast nägi välja, nagu tal oleks raske mängida. Ei tea, kas eraelu või lavatagune elu oli kummitamas või on roll nii nõudev ja raske, sest alles etenduse lõpupoole sai ta oma mängu jooksma. Tanel Jonasele ja noortele pantomiimi-tegijatele ei saa küll midagi ette heita. Iseasi, kas selline sõnatu tantsuline pantomiim kõigile vastuvõetav on. Minu meelest oli see täiesti huvitav tasand tükil juures, kuigi sisulises mõttes need stseenid ei meeldinud üldse. Kuid noored tegid õhinal ja väga täpselt. 1-2 Nõmmiku seatud liikumistest olid ka päris huvitavad.

Ent tulles tagasi just selle loo juurde, siis see oli ikka väga, väga intrigeeriv.
Poeg on tulnud oma isakoju. Maailmakuulsast kirjanikust isa, keda ta jumaldab ja kelle eluloo ta on otsustanud kirjutada. Isa, kes on tänaseks päevaks surnud ja kes ilmselt oma poega ei olegi kunagi näinud. Isa, kellel oli uus naine. Uus naine, kes jäi lastetuks. Kes pühendas oma elu oma mehele. Ja kes on mehe poja jaoks võtmeks isa minevikku. Vaatajate ees hargnebki lahti tegevustik kolmel tasandil - see mis sünnib praegu poja ja kasuema vahel, see milline elu oli isal kasuemaga - kuidas isa kuulsaks sai ning mis oli tema hukatuseks ja ühtlasi see, millest isa kirjutas nii oma kirjades naisele kui ka raamatutes ja lugudes. Mahlakalt ambitsioonikas võimalus ühe lavastaja jaoks kõik see ühele lavale ära mahutada nii, et see toimiks. Ja Raudsepp tõesti paneb kõik need tasandid elama ühele lavale üheaegselt, osavalt usutavalt ja hästitoimivalt. Intellektuaalne tekst nõuab intellektuaalset teostust.

Millegipärast on siit sealt läbi käinud kommentaarid, et tegemist on mõnevõrra ootamatu tükiga Vanemuises. Ühtlasi on ka kibestunud tartlased, kes oma kodulinna teatris tihti pettunud, nimetanud seda tükki just sellisena, mis on nende usku Vanemuise võimekusse natukegi taastanud. Ja see ütleb juba palju!

Shafferile ilmselt pakub huvi loova inimese psüühika uurimine. Samuti naiste- ja meestevaheline võimuvõitlus omavahelise kooselu argipäevas. Ohverdamised ja inimese piiratus ja ka abitus ning kuulsusega kaasnevad reaktsioonid. Igatahes ta kirjutab need teemad väga huvitavalt näidendis kokku. Eks kirjanikuna on tema jaoks ka sellise teema kesksus väga hingelähedane ja hästi läbitunnetatud. Ja seda kõike ilmestab ta säravate lausekõlksudega, mis jäävad kauaks meelde ning mida ka mina olen saanud naljaviluks tsiteerida juba korduvalt. Näiteks: "Naised ei tohiks joosta, nad ei saa pidama." või "Ma olen geneetiliselt vastunäidistatud töö tegemisele." Loo sisulises kontekstis on mõnevõrra tähelepanuväärne, et meeskirjanik on kirjutanud naise loobumisest oma mehe töö kasuks enda unistustest, enda võimalustest saada kellekski. See on tavaliselt feministide tavapärane teema ja naiskirjanike südamevalu. Kirjutades sellest veel nii, et minu sümpaatia publiku seas istudes ja "mehena" kuulus ka naistegelasele. Naine võtab tagasi justkui õigusega mehe vabaduse kirjanduses - suunates ja mõjutades teda (kuigi mingist hetkes alates edutult ja ka see saab mehele saatuslikuks ning justkui märgistab "naise" õigust ja miks ka mitte "võitu". Nimelt temale ei meeldi mehe vägivaldsusesse ja üha vägivaldsemasse suunda kalduvad tekstid. Kuhu see kõik nii välja jõuab? Arvestades sellega, et elu ja looming on ju ikka kirjanikel seotud, aga kui palju ja ikkagi milleni välja? Kusjuures teise vaatuse lõpuks muutub tükk justkui mõrvamüsteeriumiks.

Mis mind näitlejate juures häiris, oli nende puterdamine nii teksti parandades kui ka konarliku grammatikaga tekstiedastamine a la "pidin paluda lahkuma". Ometi on tõlkijaks Anu Lamp, kelle tõlget ma usaldan ja kes ka näiteljatehniliselt on kindlasti osanud selle seada suupäraseks. Muidugi alati võib ju olla erand ning kes teab kui kiire tal selle üleandmisega oli. Siiski ma pigem panen selle vähese läbimängimise ja võibolla lühikese prooviperioodi arvele!? Kui tihti nad kõik koos Veinmanniga said seda harjutada... ei tea. Ja kindlasti mängides sellised nurgad silutakse ära, niiet tänaseks usun selliseid häiretegureid enam tüki jälgimisel pole.

Kuid väga meeldis mulle müstiline, õudust tekitav viiulimuusika, mis sobis nagu valatult ja aitas emotsioonid pingul hoida. Samuti Silver Vahtre võimas kunstiline kujundus. Kunstnikul on siin palju olnud toetavat funktsiooni. Kõik on kuidagi kõrge ja suur... isegi kirjutuslaud on sobivalt "võimas".

Kummaline, kuid üks pisidetail, mis mul veel kolmandik aastat pärast tüki nägemist meeles on, on see, et kui klaasist malenuppudega malelaud oli toolile säetud, siis ma mõtlesin kohe, et keegi kindlasti tüki jooksul veel istub sinna peale... kuid selline äraaimamine ehk mõjub kui mõni tuttavlik riff muusikas ja muudab laulu omasemaks ning teatritüki lihtsamini vastuvõetavamaks?

Nagu raamatud, mis räägivad raamatutest ja kirjandusest nii ka teatritükid, mis teksti sisse peidetult ülistavat teatrit, tavaliselt meeldivad mulle. Veel käivad teemadena läbi tugevalt "kättemaks" ja "õigusemõistmine", millele võib nii vedada paraleele tegelaste eludele ja nende lavalelust suurematele taustadele kui ka tegelikult annab ainet lahtimõtestamiseks ning vaataja enda siduste leidmiseks-loomiseks.

Kummitama jäi mõte, et on inimesi, kellele ei saa andestada ja on tegusid, mida ei saa andestada.

Hinnang: 4 (Aasta kaheteistkümnendaks parim teatrielamus on ühtlasi minu meelest parim Vanemuise 2010. aasta lavastus. See on kahtlemata "päris pärli" moodi selle teatri mängukavas. Raskesisulise ja mitte ehk kõige ahvatlevama kirjeldusega tükk, selgitab ehk mõnevõrra seda olukorda, et Vanemuise suure lava saal oli üpris lavatee alguses vaatajatest pooltühi. Ja ometi on tegemist just nimelt sisuka ja huvitava looga, mis on mitmekihiline, mõtlemapanev ning ambitsioonikas ettevõtmine tegijate poolt. Ja lõppkokkuvõttes ka minu nähtud etendusel ebaõnnestunud faktoritest hoolimata, vedas just lavastus ja tüki sisu selle tunduvalt paremini näideldud tükkidest tunduvalt kõrgeväärtuselisemaks. Kuigi tõesti, Shafferi näidend mulle meeldis, kuid tema protagonisti näidendid ja stseenid küll mitte... ning veelkord tuleb rõhutada ilusat kunstnikutööd! Tahaksin seda tükki tegelikult kunagi uuesti vaadata, et hoomata rohkem nüansse ja paremini ja mitte olla häiritud rabedast näitlemisest. Kahjuks on ka vaatamisest mõnevõrra aega ning kõiki detaile enam täpselt ei mäleta... kuid hämmastavalt palju see siiski mõjus, et nii palju on sellele tükile küll järele mõeldud läbi kuude ja nii palju on ikka veel meeles!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

GORGO KINGITUS
Draama kolmes vaatuses

Kaasaegse briti näitekirjaniku Peter Shafferi looming on Eesti teatripublikule tuntud läbi lavastuste "Equus", "Amadeus" ja "Must komöödia". "Gorgo kingitus" jõuab Eestis lavale esmakordselt.

Autor Peter Shaffer
Tõlkija Anu Lamp
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Silver Vahtre (Teater Endla)
Koreograaf Rene Nõmmik (Fine5)

Valguskujundaja Andres Sarv
Muusikalised kujundajad Peeter Raudsepp ja Loore Martma

Osades: Martin Veinmann (Eesti Draamateater), Külliki Saldre, Tanel Jonas, Ao Peep, Raivo Adlas, Kais Adlas, Mairi Jõgi, Kati Ong, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Rauno Kaibiainen, Kairi Kilgi.

Noormees on otsustanud kirjutada raamatu äsjasurnud kuulsast kirjanikust, oma isast, kellega ta pole iialgi kohtunud. Kirjaniku viimases elupaigas, üksikul saarel elav lesk annab talle kaasa hoiatuse: minevikusündmuste lahtikaevamine võib tuua päevavalgele ka ehmatavaid ja pettumuskibedaid avastusi. Noormees soovib siiski kuulda Tõde. „Gorgo kingitus“ jätkab Shafferi meelisteema uurimist: mis on geniaalsus? Kas on paratamatu, et geniaalsus käib koos oma vastandite - väikluse, alatuse ja sõgedusega? Kas liigne tõsidus halvab geniaalsuse? Ühe abielupaari loos põimuvad keerukal kombel armastus ja looming, Vana-Kreeka mütoloogia, moraali- ja filosoofiaküsimused. Samas terendab iga keeruka probleemi taga lootus, et inimene suudab muutuda.

Vanemuise teater ei soovita etendust tulla vaatama lastega.
Esietendus 3. septembril 2010 Vanemuise suures majas.