Eesti haiku - Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv

Kuulus kirjaniketrio - KünnapRoosteSinijärv on jälle hoos. Sedapuhku muudavad nad jaapani haikud eestipäraseks. "Aga muidugi, miks ma ise selle peale ei tulnud..." Originaalis haiku koosneb ju küll 17-st silbist - tuttav mõõt 5-7-5, aga miks peaks sellest vormist eesti keeles kinni hoidma? Miks mitte luua oma "eesti haiku" mõõt? Noh... raamatu alguses üritatakse ka seda tausta natuke lahti seletada ning justkui väita, et eesti keeles on see keele- ja suupärasemas vormis, kui kasutada 4-6-4 (silbiarvudega) vormi. Olgu siis meeste meelest nõnda ning tehku nad omad "eesti haiku" reeglid kui tahavad, sama hästi võib meist igaüks oma "eesti haiku" mõõdu luua. Keegi ei keela... see ju puhas "looming"... Ja nad ju ei ütlegi, et need seal kaante vahel oleks lihtsalt haikud või jaapani haikud - need on "eesti haikud" :) Eriti kui meeste nimed kokku on ka just samas silbimõõdus:
As-ko-Kün-nap
Karl-Mar-tin-Si-ni-järv
Jür-gen-Roos-te
(4-6-4)

Nagu kirjanikuhärrad ise seletavad, eesti haikus: "kujutatakse põhiliselt eestlastele, Eesti elule, olule ja loodusele olemuslikku või eksistentsiaalset olulikku tabavas lakoonilises sõnastuses."

Raamat on hirmus pisike... plussiks muidugi see, et taskusse reisile kaasa mahub hästi ja lihtsalt ning eks haikusid tulebki mitu korda lugeda, et õige tunne kätte saada, aga siiski on neid liiiiiiga vähe. Kas tõesti ei raatsinud rohkem mõelda või ei olnud piisavalt palju "häid"? Mina lugesin kõik "eesti haikud" läbi ühe hooga (nonii ühe vetsusistumisega vist). Ja nagu sissejuhatuses õpetatud - kaks korda igat "eesti haikut" korraga. Kuigi ega seda polekski vaja olnud, sest ega need nii sügavad polegi kui mõnikord haikud on.... pigem on need siin raamatus tihti üsna koomilised. Nii mõnigi oli päris vahva keeleline mäng või huvitav kombinatsioon või lihtsalt sürr.

Minule meeldisid kõige rohkem Asko Künnapi omad ja kõige vähem Jürgen Rooste omad (ta teeb vahepeal ka natuke oma kasuks sohki...näiteks lk 32... või olen ma piiratud teadmistega, et ma lihtsalt ei saa aru, mis tähendab "pimes"). Kuid samas olid ühed paremad just nimelt Rooste "eesti haikud", seega võrrelda päris konkreetselt ei saagi. Tuleks endalgi proovida mõned "eesti haikud" luua :)

Hinnang: 3 (raamat sisaldab 70 "eesti haikut" ja ühe pikema-viiest "eesti haikust" koosneva "Rooma tsükli". Seda on siiski kõrgema hinnangu andmiseks liiga vähe... ja ega tegemist pole ka millegi eriti sügava ega ka sisulises mõttes erilisega - vormilises mõttes ju küll :) Pigem on tegemist pisikese meelelahutusega. Ja seda ilmselgelt sama palju tegijatele endale kui lugejale. Aga kahtlemata üpris vahvad lugemisminutid olid :) Ja nüüd "haikutama"... "eesti haikutama"...)
Siin mõned stiilinäited raamatust:

sinisilmad
musta mere taustal
valges laevas

metsast kostab
isakaru mõmin
hästi räägib

vana tuttav
nimi pole meeles
näol on vari

kurat võtaks
üki kaki kommi
jumal annaks