NO74 - (Untitled) - NO99

3 tundi trussikuteväel Risto Kübarat... Kusjuures ootasin põhjust-põhjendust, et miks ta jälle poolalasti on, ei leidnud... Ja need tõmblevad liigutused... Ei tea kas sellega taheti rõhutada tema psüühilist tasakaalutust või vaimset ebastabiilsust... Samas oli kohti kus ka teised tegelased sarnaselt käitusid. Selline punnitatud "kunsti tegemise" mulje jäi minule. Oli kohti- tegelasi-näitlejaid, kes meeldisid ka. Ja kava avaldas kogu loo mõtte ning tegevuse lahtiseletuse. Kuid kavalehe suurim väärtus peitus ehk siiski armsas loos, kuidas see lugu lavale jõudis just NO teatris. Selline saatuse jada...

Tegemist siis ühe kadunuks jäänud Norra muusiku elulooga, mis on teostuses kuidagi No- teatrile ja eriti lavastaja Lagle stiilile omane. Pean tunnistama, et tavaliselt ma selliste tükkide puhul teiseks vaatuseks ei jää. Ent ometi oli piisavalt neid huvitavaid kilde selle nõmeda-rõveda vahel esimeses vaatuses, et ma "jäin". Kuigi teine vaatus kahjuks oli täiesti tühi. Ka pikemad monoloogid, mida jagus ehk igale põhitegelasele, kes laval viibisid vaid üks, olid "minu jaoks" kuidagi tühjad ja mõttetud (isegi mu suure lemmiku Marika Vaariku koristamisjutt- milleks see?Näitamaks peategelase ema argipsühhopaatiat? "Koristamismaaniat", mis võib vabalt kaaselajad hulluks ajada...)

Ei saa ma ka aru No teatris tihti lavastuse venitamiseks kasutatavat "täidet", nagu näiteks asjade kokku korjamine või koristamine - seda võiks edukalt teha ka pärasti etenduse lõppemist. Võttis ikka kõvasti selle vähesegi särtsu lõpuks alla, kui Vaarik harjaga lilleõisi kokku ajas. Tegelikult neid venitavaid lõike, mille taustale ma ei viitsinud siduseid luua, sest mulle ei meeldinud muu, neid kohti oli hulgi ning võibolla võib tõesti öelda, et ma "ei saanud selle terviku headusest sellepärast aru". Küll üks, küll teine tegelane jooksis lihtsalt arutult edasi-tagasi või ringiratast. Ilmselt sellega taheti midagi näidata, aga nagu juba ütlesin, ma ei viitsinud...

Aga mis siis meeldis... Esimeses vaatuses meeldis mulle esimene autolõik. Meeldisid teksti sisse peidetud klassikute laused (kas sellest saab Lagle kaubamärk - ehitada oma tekst üles teiste inimeste lausetel?). Aga igatahes oli neid vahva ära tunda. Kogu kupatuse kõige lahedam efekt oli Jaak Printsi "manager". Prints tegi nägusid ning need mõjusid koomilisena- "vähemalt midagigi". Rääkimata tema "soengust", mille eest kummardus kunstnikule :) Üldiselt meeldis ka Vaariku kurvameelne "ema", või noh, mis seal salata, mulle tundub, et Prints ja Vaarik võivad teha mida iganes ja see tuleb neil alati üle keskpärase välja. Väga meeldis ka Inga Salurand ning tema esialgu armunud, kuid hiljem lootuse kaotanud "pruut". Ma kujutasin tema lainetena mõjuva pika jutustamisstseeni jooksul kogu tema jutustust eredalt endale ette. Kahju, et Andres Mähar on terve tüki nii taustal, et vist korra laulab midagi ja muidu lihtsalt liigub ringi ja vsjoo.

Ilmselt sellised lavastused kus on rohkem visuaalset ja vähem sisukust, need lihtsalt pole minu jaoks. Lagle eelmine lavastus - Sinul on meretäis hirmu- on tuntavalt sarnase lavakeelega. Ka seekord läks teatri tuletõrjealarm tööle. Ka seekord oli segatud muusikat sisse, "häirivat" muusikat. Üldse oli väga palju mängitud häirivatele-ärritavatele efektidele... Justkui püüdes olla popp ja noortepärane.

Hinnang: 2 (Tegijad on tegelikult väga ausalt öelnud, et žanriks on "psühhedeelia". Ehk kui kellegi on aimdus, mis see on, siis just see ta ongi. Teate sellist 70ndate muusikaliikumist - Jefferson Airplain, jimi Hendrix, midagi punki ja roki ja tänapäevamõistes indiemuusika segust, narkouima ja popkunsti ja sellist ebamäärasust mõningate selginemislaikudega ning kokkuvõttes just seda psühhedeeliat - just seda see lavastus ja tükk pakuvadki. Huvitav, teksti kaasautoriks on märgitud ka Eelmaa ja kummaliselt Von Krahlilikuna ka see tükk tundus. Üldiselt mul on NO-teatriga tavaliselt ikka nii, et kas väga meeldib - Kes kardab Virginia Woolfi, Margarita ja Meister, Pea vahetus, Nafta, Perikles, GEP ja Padjamees või siis ei meeldi üldse - Kommunisti surm, rambo, Praht linn ja surm. Õnneks suurem osa läheb ikka kõvasti sinna positiivse poolele, eriti Ojasoo ja Semperi enda lavastused... isegi need kunstilisema taotlusega asjad nagu Kuidas seletada pilte surnud jänesele. Aga siis tulevad just sellised tükid nagu see pealkirjatu NO74 ning ma saan aru, et kindel selles teatris ikka 100% ei saa olla... ühel aastal "tipus"... järgmisel kaugel sellest... see tähendaks muidugi seda, et 2011 oleks jälle "tipus olemise" kord :) Oh, ikka jälle kordub mul see sama laul - peaks usaldama ka enda sisehäält rohkem valides seda, mida vaatama minna. Ma tegelikult arvasin kohe, et mulle see tükk ei meeldi. Nii mitu häirekella põrisesed selleks, aga mul on see viga küljes, et kui midagi mulle meeldib sellistest asjades, mille suhtes mul on negatiivsed eelarvamused, siis see meeldib kohe väga ning saan elamuse väga pikaks ajaks. Seekordne "elamus" ei kuulunud nende hulka ning detsembri keskel nähtud tükk on tänaseks praktiliselt ununenud. Hea oli, et olin osa teksti juba varem valmis kirjutanud, muidu poleks enam osanud pooligi asju sellest siin öelda...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

(Untitled)
Lagle/Eelmaa

- Hei, Lauri.
- Tere.
- Me peaksime kirjutama midagi kodukale sinu uue lavastuse kohta.
- Okei.
- Mida me kirjutame?
- Ohh... Mida te tahate kirjutada?
- Ütle lihtsalt, millest su lavastus on?
- See on mehest, kes tegi enne oma surma ära kõik, mis ta oskas teha.
- Mis mees ta on?
- Pikk.
- Noor? Vana? Must? Valge? Mis ametit ta peab? Kellega ta käib? On tal sõpru?
- Ta on noor. Valge. Ta on muusik. Ta ei käi kellegagi. Võib-olla tema
kitarr välja arvatud. Sõpru tal on, aga nad on väga-väga friigid.
Narkarid. Politseinikud. Mehed muruniidukitega. Aga ta on üksik.
Kohutavalt üksik. Nagu telefonipost. Ta ei räägi kellegagi. Aga tema
kirg on muusika, ja...
- Sa ütlesid, et ta ei räägi kellegagi?
- Jah.
- Miks sa tegid lavastuse mehest, kes ei räägi kellegagi?
- See tundus õige.
- Mis žanr?
- Psühhedeelia.
- Psühhedeelia?
- Psühhedeelia.
- Milles on lavastuse põhikonflikt?
- Ma ei oska seda öelda. Aga vaadates selle mehe elu...
- Mis on lavastuse sõnum ja kellele see on suunatud?
- Kui sa tajud elu väga selgelt, siis on surm elu loogiline jätk.
- Väga diip.
- Kas see liiga morbiidne ei ole?
- Ma ei tea. Kas on?
- Ma ei tea. Tegelikult oleks see mees võinud vist olla ka väga-väga õnnelik.
- Aga ta ei olnud?
- Ei olnud.
- Aitäh, Lauri. Me kirjutame midagi kokku.
- Tšau.
- Tšau.

Lavastaja Lauri Lagle (Eesti Draamateater)
Kunstnik Liisi Eelmaa

Osades Inga Salurand või Mirtel Pohla, Eva Klemets, Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Jaak Prints

Lavastuses on müra, valju muusikat ja ebameeldivaid helisid. Laval suitsetataks.
Esietendus 23. oktoobril 2010
Etenduse pikkus umbes 3 tundi, üks vaheaeg.