Auteur Gerda Kordemetsa lavastus "Pruutide kool" esietendus Tõstamaa mõisas 8 aastat tagasi. Mina jõudsin seda vaatama aasta hiljem. Õnneks(!) jõudsin, sest see tõesti oli midagi maagilist ning õnnestus nii hästi, et Gerda sai sealt edasi hoogu kirjutada ja lavastada veel mitmeid Tõstamaal mängitud lavastusi ning neil kõigil on koht minu südames siiani olemas. Kuid see "Pruutide kool" oli tagasimõeldes kõigile neile veel see kõige parem. Täiesti klass omaette ning üks käesoleva sajandi mõjuvaimad lavastusi ja suurimaid teatrielamusi. Meie sõpruskonnal käivitas see igasuvise traditsiooni sõita Tõstamaale, veeta päev Pärnumaal (Tõstamaa kandis), käia kusagil heas kohas söömas ning õhtul vaadata Tõstamaal teatrit. Tõstamaa mõisateatril oli ka see eripära, mis on siiani veel ületamatu - seal oli eesti teatrite parima valikuga teatrikohvik! Nüüd enam Tõstamaal teatrit ei tehta... ja midagi oleks justkui suvest puudu...
Aga selle asemel sai nüüd kevadel sõita Tartusse, sest Gerda tõi seal välja oma uusima autoriteatri. Ja mis eriti huvitav ja hea - see mõjus natuke nagu Pruutide kool 2! Lugu on teine ja kui Pruutide koolil olid päriselt elanud naisprototüübid, siis seekordne teema on ammutatud hoopis kahest huvitavast, päriselt elanud mehest Eesti ajaloos - Eesti "esimene pornofotograaf" Ned de Baggo (Kristjan Lüüs) ja riivatute juttude autor Kiwilombi Ints (Ott Sepp), kes ühe (eelmise sajandi esimese poole) tütarlastekooli õpilaste ja (vanatüdrukutest) õpetajate maailma ja pead segi ajavad ning südamed kiiremas rütmis põksuma panevad!
Meeste "taustaga" seotusest arvatavaid riivatusi ja ebamaitsekusi karta pole siiski vaja - tegemist on ju Gerdaga(!) - kõik on ilus ja maitsekas ning täis "ajastu"hinge ning see "ajastu" on seal kusagil 1930ndate esimese poole kandis(?) Kuigi eks neid "selliseid" fotosid ju seal lavaloos tehakse kah... :)
Tegelikult on see vahva, põnev ja koomiline kelmidraama, milles on pisut muusikat ja tantsugi ning leiab aset Tartu Tütarlaste Saksa Eragümnaasiumis (mis antud juhul asubki Tartus, aga sedapuhku ERMi hoone seinte vahel). 4 proffnäitleja ja 7 noore näitleva tütarlapsega maailmasõdadevahelise aja mõttemaailmate ja -mallidega, tolleaegsete revüüteatri ja -filmide esteetikaga maitsestatud dramöödia. Kodanliku Eesti aegne maailm, oma saksalike mõjutustega... ning kusagil kaugel on tõstmas pead pahaendeline Hitleri-aeg... Kuigi etenduse tegelased elavad ju enda aegruumis, teadmata kõigest sellest, mis on "tulekul". See teatav väike maailm suures maailmas - kooli näol, mis oleks kui kaitstud välismaailma eest õpetajate valvsate pilkude ning metallist võtmetega... Hoides seal turvaliselt nii tüdrukuid kui nende "kasvatajaid", satuvad nad kõik siiski järsku just nimelt selle "välise ohu" alla... Katus hakkab vett läbi laskma ning seega tuleb võõrad elemendid - mehed - sellesse "maailma" sisse lasta... ja juhtumisi ongi tegemist just nende 2 karakteriga, kes kui koolipreilid nende tausta teaks, aetaks kuuma ahjuroobiga kasvõi vägisi välja!
Lavastaja on kaasatud meeste valikuga tabanud kümnesse! Ott Sepp ja Kristjan Lüüs toovad endaga kaasa juba teatava annuse koomilist kergust, kuid ka pahaendalisus on seda tundlikum, mida ootamatum ja üllatuslikum see on (just nende näitlejate puhul). Sepp ja Lüüs lustivad oma rollidega täie hooga ning vaatajal on nende mõlema toimetamisi ka lust jälgida. Ma ei tea, kas Gerda on juba kirjutades mõelnud näitlejatele, aga seal on üks stseen sees, mis oleks tõesti nagu Otile kirjutatud. Tema koomika pääseb täismahus selles kohas mõjule. Lüüs jällegi näitas oma mängumusklit, et saab ka kasvõi "esimese armastajana" hakkama! Üllataval kombel on auteur siiski hoopis mänginud teatavas mõttes vingerpussi - on küll lugu neist kahest mehest, aga need on seekord hoopis naised, kes oma mänguarsenali veelgi rohkem näidata saavad. Muidugi on võimalik, et lihtsalt seekord Piret ja Kersti oma rollidele veelgi karikatuursemalt lähenevad, kui just selle triki "eesti teatri meistrid" Sepp ja Lüüs!
Kersti Tombak on oma "vanatüdrukust õpetajanna-koolidirektrissi" -rolli lihvinud peensusteni koomilis-vahvalt tabavalt elust tuttavaks nipsakaks, tähtsaks ja uhkeks tolleaegseks õpetajannaks. Nais-Maurus (miinus rahateema), kes võtab nii õpetaja- kui noorte tüdrukute "kasvatamistööd" täie tõsidusega. See on selgelt kogu tema elu missioon ja midagi muud sellesse
Nüüdseks võib juba päris kindlalt arvata, et lavastaja ning tema viimaseaja lavastuste helilooja/muusikalise kujundaja Markus Robami vahel valitseb ilmselgelt täielik usaldus ning toimiv koostöösuhe, sest Robamilt järjekordselt (Gerda lavastuses) suurepärane muusikaline saade. Eriti üks keelpillide-teema pakkus erilist naudingut. Kuid antud juhul on etenduses muusikat pisut rohkemgi, just nimelt ajastukohast ja tütarlapsed esitavad ka tantse ning ka muidu ju kindlasti igas "tütarlastekoolis" võib ette kujutada on seda laulu ja omavahelist tralli igal õppetööst vabal hetkel... Silmailu lisamas ka (Vanemuisest kaasatud Silas Stubbsi) tantsud ja liikumisseaded. Nõnda on seal isegi revüülikke vürtse õiget ajalist tunnetust maitseks lisamas. Liina Tepandilt ajastu-kostüümid ja jällegi üks isiklik eluline paralleel, mille eest eriti suur tänu preili Lootuse juustesse pandud lillele! Tõi meelde ühe minust mõned aasatad vanema naisterahva, kes ka lille juustes kasutas, arvates, et see teda kuidagi eriti ilusaks teeb ning oli kunagi minusse armunud. Eks nagu öeldakse "saatan on detailides" ja sedasi enda eluga ühendusi luues, muutub pea sajanditagusesse aega asetuv lugu ka tänapäevas äratuntav-nostalgiliseks - vaatad ja tead ning tunned, et kuidagi nii see võiski olla tollel ajal, tollel ajastul.
Valguskunstnik Taavi Toom'i loodud (eriti üks peegeldustega valgustus ülevalt küljelt kesklavale) on midagi maagilist. Siin on ka muidu valgusemängu, sest pildid vahetuvad intiimsetest ja kammerlikest, kohati ju hilistel tundidel toimuvatest stseenidest - suurte, kogu trupi laval osalevatega. Ja siis veel need kabaree-numbrid... Kõik on nii maitsekas ja ilus ning seda nii visuaalsetes kui sisulistes valikutes. Gerda puhul ei ole ka lugu kunagi lihtsalt "lavale pandud", vaid üllatuslikke komponente pigem lausa ootad. Siin on ERMi teatrisaali nii huvitavalt ära kasutatud - kasutusele on võetud üleval paremal otsas asetsev koridor, lava keskse seina kõrgemal asuv osa, millest on saanud direktrissi tuba, kuhu saab ka redelitpidi läbi akna! Samuti lava alumine tagumine osa, millest saab fotograafi tuba. Aga ka mitte ainult ruumilised leiud, vaid ka heli- ja lavastuslikud mängud, alates kohe algusstseeni "katusest vee läbi tilkumistest", kuni kogu selle ajastutunnetuse loomiseni ning muidugi kogu muusika, revüü, tantsude, põgenemiste ja koolitundide komponeerimisel üheks voolavaks ja dünaamiliseks tervikuks.
Noored tüdrukud on ka väga toredad ja kõigi silmist särab sajaga mängulusti. Eriliseks lemmikuks kujunes... ja tundub, et nii minul ja minu teatrikaaslasel kui ka tervel publikul - Maria Kallaste pisut isepäine, pika patsiga plika, kellel oli võib-olla ka pisut teistest rohkem "karikatuursust" tegelases. Laura Aurora Vahtra, kes noortest (minu nähtud etenduses) nö. peaosas oli, ehk sai teistest rohkem mängida, oli vast alguses nõksuvõrra pinges, kuid mängis end teises vaatuses korralikult lahti. Teiste seast, kuigi ta otseselt kuidagi oma tegelasega eraldi tähelepanu ei saanud, siis ometi torkas silma Iris Viru, kellel on mingi sõnulseletamatu lavaline x-faktor. Samas kõik tüdrukud olid vahvalt särtsakad ning väga tore, et Gerda läks seda rada, et kaasas ilma eriliste sleppide ja tuntud näolappideta, mitte otseselt proffdraamanäitelejad neid mängima, seda ehedam, vahetum ja huvitavam see kõik tundus. Helo, Mirjam, Pamela ja VihmaPisar, kes siiani mainimata, tuleb kahtlemata ka nimeliselt ära märkida! Loodetavasti kuuleme neist tüdrukutest ka tulevikus!
Mis Gerdast minu jaoks autorina ka nö. näitekirjanduslikus mõttes väärtkirjaniku teeb, on lisaks lugudejutustamisoskusele ka need temale omased keelelised mängud. Tihti õpin tema tekstidest suisa uusi sõnu, mida lihtsalt varem pole täheldanud või siis tean küll sõna ja selle tähendust, aga lihtsalt pole seda oma peas konteksti pannud või ise kasutanud (näiteks skvottimine). "Ööpiltnikud" tekstis mängib autor vana ja uue kõnekeele segamisega, mis annab võimaluse kulmukergitusteks, kuid positiivses mõttes. Sest selline lähenemine paneb teksti kuulama ja jälgima ning nõnda ei lähe ka loo pisemad nüansid kaduma. Ja nüansse siin on, sest kihte on tavalisest palju rohkem kui kokku põrkuvad ontlik tütarlastekool ja sinna kogemata sattuvad kahlase taustaga mehed, kes end kooliseinte vahele sisse smugeldavad. Ja ühtlasti mitte ainult kooliseinte vahele, vaid ka suheteks, armastuseks ja seiklusteks valmisolevate naiste ja tüdrukute südametesse. Kõik jahivad paremat ja ilusamat tulevikku, jahiti 80-90 aastat tagasi ja jahitakse ka praegu. Ilus ja põnev lugu, särtsutäis trupp ja huvitavad rollid - kõik kokku üks väärt teatrielamus.
Lõpetuseks, nagu "koolile" kohaselt - numbriliseks hinnanguks väga tugev 4, vähimadki etteheited puuduvad, seega peaaegu 5 (aga kui Pruutide kool tõesti oligi 5, siis "elavaks klassikaks" muutumiseks on veel vaja natuke aega, et näha, kui tihti mõtted "Ööpiltnike" teatrielamusele veel tagasi liiguvad ja kui tugevalt see meelde ja mõtetesse kummitama jääb) :)
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Arp Karm ja need on pärit ERMi FB seinalt):
Ööpiltnikud
ERM Teatri lavastus
Põneviku sugemetega klassikalise täiskasvanuks saamise loo tegevus hargneb Tartu Tütarlaste Saksa Eragümnaasiumis ühel sügisel kusagil 1930. aastate keskel, mil sinna satuvad kaks seiklejat – Eesti esimene pornofotograaf Ned de Baggo ja kõlvatute juttude autor Kiwilombi Ints. Nad üritavad oma lõksu meelitada nii koolipreilisid kui ka õpilasneide, kuid tabatakse lõpuks peategelase neiu Elleni ja koolijuhataja preili Alu tegutsemise tulemusena.
Pauguvad püssid, välgub paljas ihu, armutakse ja petetakse.
1930. aastate muusikafilmide esteetikas ning kabareenumbritega vürtsitatud lavastuse teise plaani moodustab inimeste kalduvus soovnägemisele, -kuulmisele ja -mõtlemisele, mis on võimsad relvad nii kelmide kui ka poliitikute arsenalis
Lavastus on soovituslik alates 14. eluaastast.
Pauguvad püssid, välgub paljas ihu, armutakse ja petetakse.
1930. aastate muusikafilmide esteetikas ning kabareenumbritega vürtsitatud lavastuse teise plaani moodustab inimeste kalduvus soovnägemisele, -kuulmisele ja -mõtlemisele, mis on võimsad relvad nii kelmide kui ka poliitikute arsenalis
Lavastus on soovituslik alates 14. eluaastast.
Osades: Kristjan Lüüs, Ott Sepp, Iris Viru ja Laura Aurora Vahtra, Kersti Tombak, Piret Simson, Maria Kallaste ning Tartu Waldorfgümnaasiumi gümnasistid Pamela Ebber, Mirjam Aavakivi, Helo Sööt, Laura Aurora Vahtra, VihmaPisar Zobel
Autor ja lavastaja – Gerda Kordemets
Lava- ja kostüümikunstnik – Liina Tepand
Muusikaline kujundaja – Markus Robam
Valguskunstnik – Taavi Toom
Koreograaf – Silas Stubbs (Vanemuine)
Etenduse kestus 2h 30 min.
Esietendus 12. aprillil 2019 ERMi teatrisaalis (B-sissepääs).
Autor ja lavastaja – Gerda Kordemets
Lava- ja kostüümikunstnik – Liina Tepand
Muusikaline kujundaja – Markus Robam
Valguskunstnik – Taavi Toom
Koreograaf – Silas Stubbs (Vanemuine)
Etenduse kestus 2h 30 min.
Esietendus 12. aprillil 2019 ERMi teatrisaalis (B-sissepääs).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar