Ettevaatust! UGALA suures saalis kummitab!!!
Mis siin salata, mul olid Ugala "Ruth"i vaatama mineku suhtes teatavad eelarvamused: välismaine näitleja ja "subtiitrid" sõnalavastuses (ma ei süüvinud, et need on ingliskeelsed subtiitrid ja mõeldud välismaalastele); mingi kahtlane "teine" teatrikeel segatuna vana tuttava Stanislavski -keelega; mängimas võrdlemisi väike trupp ja üks neist Rait Õunapuu, kelle "mängu" mul on tavaliselt raske "alla neelata"; "suveteater" tavalises suures teatrisaalis jne jne jne... Teisalt jällegi tõmbas magnetina võimalus näha Andres Noormetsa uut lavastust... veel sellist lavastust, mis on ilmselgelt tema "love child", ehk nii see välismaalasest külalisnäitleja kui ka kaasatud välisdramaturg, kellega kahasse on lavastaja ise selle loo loonud, on mõlemad tema suurima austuse osalised. Ja lavastaja, lisaks lavastamisele, kunstnikutööle ja muusikalisele kujundusele (mis Andrese puhul polegi nii ebatavaline), mängib ise ka üht rollidest! Ikkagi tundus kogu see kogu "kombinatsioon" natuke kahtlane...
Mõnikord võib selliste mõttetute eelarvamuste pärast jääda nii mõnestki heast asjast ilma... napilt seekord ka "Ruth"ist, kuid õnneks siiski mitte. Oleks ma teadnud või uurinud natukenegi, et tegemist on kummituslooga, siis suure õudukate austajana poleks mul tekkinud pooligi kahtluseid vaatamamineku suhtes. Korralikke õudukaid on ju teatris tõeliselt vähe. Etteruttavalt võib öelda, et minusuguse karastunud hirmulugude lugeja ja -vaataja jaoks see oli siiski väga õrnade õudussugemetega, aga minu teatrikaaslane hakkas õudu tundma kusagil keset etendust iga kord kui Ruth lavale ilmus :) Ka etenduse lõppedes (mis muide päädis seisvate ovatsioonidega suuremas osas publikult, sh. minu teatrikaaslaselt) ja saalist välja jalutades, kahisesid inimesed, et "see oli ju nagu õudusfilm!"
Oli küll!
Eriti kummaline oli see teatava kontrasti mõttes, sest publikust vast suurima osa moodustasid vanemad inimesed (hallipäised prouad), kuigi tegemist oli minu arvates rohkem noorematele sobiva looga - kahtlane sõrmus, mida üks vaim taga ajab... Peategelaseks Aafrikast tagasi Eestimaale naasnud tüdruk, kes oma vastlahutatud isa pärast muretseb ning oma vanaemaga agaralt skaibib... Kusjuures selle skype'imisega oli üks pisike lavastuslik/tekstiline apsakas - isa hädaldas, et tal ei ole seal levi, aga tüdruku skaipimine polnud üldse häiritud :) Kui nüüd publiku vanusest rääkida veelgi, siis polnud seal loomulikult ainult vanemad inimesed koos. Minu istekohale paistis väga erinevas vanuses vaatajaid ning esimeses reas ka umbes 10-11 aastane poiss, kes ühel hetkel mitmeid kordi kõva häälega naeris... kõigi pead pöördusid tema suunas (sellest järeldan, et ma ei olnud ainuke, kes oli häiritud)... see etendus siiski kindlasti ei sobi veel nii noortele vaatajatele. Tore muidugi kui lapsel lõbus on, ent see laginal naer ei sobinud sellesse atmosfääri.
Just lavastuslik atmosfäär oli veel "Ruth"i tugevaim külg. Tegemist on kammerliku looga, aga seda mängitakse suure saali eriti avaral ja avatud laval (vana maja, mille võrdlemisi noor naine on saanud oma vanatädilt päranduseks) - huvitav kombinatsioon, mis just sellises lavastusvormis töötas suurepäraselt. Nö.magus-hapu, ehk kammerlik-võimas käsikäes... Alguses kui eesriie avab selle avaruse ja nähtavale tuleb võimas toolidetorn, see võtab korraks isegi ahhetama! Hiljem on kavalalt lava eesääres mängides, kus põleb üks pirn lühtrita laelambis kuidagi kontsentreeritum ja väiksem see mänguruum... samas liigub ju seal häärberis ringi vaim ning kui kusagil tagapool lavakõrguses põleb võimas ballisaali kroonlühter annab see jällegi teatava võimsa ja teistsuguse atmosfääritunnetuse (väga hea valguskujundus üldse Villu Konradilt). Loomulikult, nagu ühele korralikule kummitusloole kohane, siis paistavad tagaaknast ka välgusähvatused ja müristab!
Etendus algabki Ruth'i (Ruth Zaporah) lavaleilmumisega. Esialgu ei saa päris hästi aru, kes ta on, miks ta nii omapäraselt liigub - nagu teatavas mõttes tantsides. Ruthil on väga ekspressiivsed käed ja kuna tal on seljas must kleit, siis on hetki, kui paistabki vaid tema hallide juustega peanupp ja need käed. Väga võimas "kohalolu". Näitlejannast lausa õhkub elutarkust ja intelligentsust. See "vaim" räägib hispaania keelt (ta on "Mehhikost" pärit... näitleja Ruth Zaporah on pärit New Mexicost). Kuigi mitte väga palju erinevaid sõnu, peamiselt korrutab sõna "miks?" Justkui ka tema ise ei tea, mis ja kus ja kuidas... Siis saabuvad lavale ka isa (Andres Noormets), tütar (Marika Palm) ning naabrimees (Rait Õunapuu). Ja lugu hakkab puzzlena tükk tüki haaval selginema.
Peaosa, ehk Maria on kergelt neurootiline ja ma juba mõtlesin selle kanda Marika Palmi liialt "mängiva" mängustiili süüks. Olingi alguses üsna rahulolematu, sest keegi ei räägi oma vanaemaga nii, ega avasta kahtlast raamatut ärgates nii ilmekalt. Kuid kusagil kolmveerand etenduse peal saab teada ja aru, miks Maria/Marika on selline, nagu ta on. Tal on omad põhjused olla ülesärritatud rohkem kui lihtsalt vaimuga kohtumise pärast... Ja see "vaimuga silmast silma vaatamise stseen" - Maria/Marika karjatus - pole ju üldsegi lihtne nii tabavalt karjuda (minu teatrikaaslane umbes sellest hetkest oligi ülejäänud etenduse hirmul). Lõppkokkuvõttes üsna hästi lahendatud roll.
Naabripoiss, kellega peategelasel oma ajalugu, on Rait Õunapuu esituses just selline sobivalt kahtlane ja teatavas mõttes rikutud närvikavaga... Alguses ju ei saagi päris täpselt aru, miks ta seal on ja siis suure osa etendusest lõhub ta kusagil lavasügavuses puid... Ma ei ole eriti helde olnud kriitika suhtes Rait Õunapuu suunal, aga kui midagi õnnestub, siis tuleb see ka ära märkida. Antud juhul sobib ta sellesse rolli väga hästi.
Lavastajahärra ise on isa rollis ning kui mina ütlesin, et Marika ja Rait mängivad üle, siis minu teatrikaaslase arvates tegi seda just Andres. Hakkasin siis tagasi mõtlema ja võib-olla pisut tõesti - sõrmuse suhu toppimise hetkel ja muidu ka... aga ju targa lavastajana ta lihtsalt pidi sobival määral kogu ansambli samal leheküljel hoidmiseks valima harmoonia toimivuseks just sellise forte oma mängule. Ja me mõlemad tõdesime, et Andres oli niiehknaa trupi tugevaim näitleja. See karakter on tal lihast ja luust ning usutav... on ju ka temal oma äsjane mentaalne trauma kanda...
Luule Komissarov mängib live's lava tagant - läbi skype-i (videokujundus Kärt Petserilt)... Ja isegi ekraani vahendusel tema nukrad silmad, aga suur armastus lapselapse vastu ning samas kõik need mälestused, mida ta meenutada ei tahaks, kumavad vapustavalt heast naisnäitlejast saali. Lull on tõesti meie rahvuslik aare :)
Laval on ka veel üks neiu (Rute Torchynskyi), kes sekkub tegevustikku hoopis teistsuguse mänguga.. nimelt "klaverimänguga". Tegemist on väga olulise stseeniga, mis leiab aset öösel... Maria ning ta isa lähevad vooditesse ja uinuvad... Sellest saab alguse üks terve teatriaasta ilusamaid hetki lavadel üldse - voodi ja klaver hakkavad laval keerlema ning seda saadab üks imekaunis klaveripala! Nii ilus, et külmavärinad tulid! Täielik teatrimaagia!
Pärast Viljandist maamajja sõites olime teatrikaaslasega mõlemad üllatunud, sest ei osanud seekord üht pesuehtsat ja lisaks veel õnnestunud kummislugu teatrist oodata. Jah, võib-olla kummituslood ongi mõnevõrra lihtsamad oma ülesehituselt ja sisult, kuid selle tegi eriliseks see lavastuslik ülesehitus ning ansamblimäng, sh. üks eriline 82-aastane naisnäitleja, kes on toonud oma füüsilis-improvisatsioonilise teatrikeele rikastamaks üht soomlase ja eestlase ühiselt loodud lugu. Kuid kõik kõlab kokku väga maitsekalt ja tegelikult pean tunnistama, et ma väga palju seda "teist keelt" sealt välja ei lugenudki, sest ka sisuliselt oli see nii hästi lavastajal integreeritud tervikusse ning "kummitused" ongi ju natuke kummalised :)
Kõik see kokku oli vägagi mõjus ja õnnestunud lavastus... Ja ometi (sellepärast, nagu alguses kirjeldasin) pean siia lisama juurde sõna "üllatavalt" õnnestunud! :)
Vaid 1 kord on võimalik veel näha "Ruth"i käesoleva nädala lõpus ja kindlasti tasub see võimalus ära kasutada!
Hinnang: 4
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinset Maris Savik'u tehtud fotod):
Ruth - suvelavastus
Esko Salervo ja Andres Noormets
Vaid 5 etendust Ugala teatri suures saalis juunis ja juulis!
Etendus on ühes vaatuses ning kestab üks tund ja 30 minutit.
Esietendus: 27. juuni 2019
LAVASTUSMEESKOND
Lavastusdramaturg
Esko Salervo
Kostüümikunstnik
Maarja Viiding
Valguskunstnik
Villu Konrad
Videokujundaja
Kärt Petser
Laval
Ruth Zaporah (USA), Marika Palm, Rait Õunapuu, Andres Noormets, Luule Komissarov ja Rute Trochynskyi (külalisena)
LAVASTUSE TUTVUSTUS
Elulooline müsteerium
Öeldakse, et inimese elu on ring, mis algab sünniga ja sulgub siit ilmast äraminekuga. Aga mis saab siis, kui mõne inimese eluring ei sulgu ning selle alguse ja lõpu vahele jääb sõrmuselaiune avaus, mis ei lase hingel rahu leida? Kuidas elada, kui see lõpetamatus hakkab mööda põlvkondi edasi liikuma ja saatusi määrama? Kuidas niisugust olukorda lahendada? Kas on võimalik siit puhtalt välja tulla?
Müstilise lavaloo “Ruth” peategelaseks on Maria. Noor naine, kes on sunnitud müüma vanatädilt päranduseks saadud maamaja, et oma umbejooksnud eluga edasi minna. Koos isaga sõidavad nad kinnisvarale müügieelset iluravi tegema, aga koos vana maja uksega avanevad ka ühe perekonna saladused läbi nelja põlvkonna. Ees on ööpäeva jagu ettearvamatust, mis muudab tegelaste arusaamu iseendast, üksteisest ja kõiksusest kõige laiemalt.
Üks lavastuse üllatustegelasi on Ruth Zaporah – eriline ja ehe etenduskunstnik, kes elab Ameerika Ühendriikides ja on sealse teatriskeene grand old lady. See väega laetud naine on õpetanud ja lavale astunud peaaegu kõikidel kontinentidel. Ta on saanud mitmeid auhindu ja preemiaid, milledest viimane oli USA Riigidepartemangu Kultuurisaadikuks nimetamine. Tema kodulinn on New Mexico osariigi pealinn Santa Fe.
Lavastuse teeb erakordseks asjaolu, et esmakordselt teatriajaloos saavad laval kokku kaks teatrimaailma eri poolustel asetsevat etendamissuunda. Need on Stanislavski koolkonnast välja kasvanud Eesti psühholoogiline teater ja Ruth Zaporah loodud tegevusliku improvisatsiooni meetod. See kohtumine pole vaid sümboolne.
Stanislavski suunda esindavad Ugala laval Stanislavski õpilase õpilase õpilane Luule Komissarov ja õpilase õpilase õpilase õpilased Marika Palm, Rait Õunapuu ning Andres Noormets. Tegevusliku improvisatsiooni meetodit esindab selle looja ise.
“Ruth” on teatritekst, mis arvestab kõige eelöelduga ja mille on spetsiaalselt Ugalale kirjutanud tunnustatud soome dramaturg ja stsenarist Esko Salervo ning lavastaja Andres Noormets. Soome näitekirjanik ja filmistsenarist Esko Salervo on eestlastelegi tuntud Soome Jätkusõjast rääkiva ajaloolise filmi “Vaikus” stsenaariumi autorina. Selle töö eest oli Salervo nomineeritud ka parima stsenaariumi auhinnale Soome filmiauhindadel Jussi.
Igal näidendi tegelasel on enda taustalugu. Kõik need lood koos loovad meie näidendile kihi nimega Minevik. See on väga detailide rohke kiht, mis meenutab ehk pigem paksu perekonnasaagat kui üht tavalist näidendit. Nende detailirohkete taustalugude eesmärgiks on näidendit rikastada: omavahel põimunud detailid; erinevad vaatenurgad, motiivid ja saladused; pidev möödaniku tajumine; tunne, et kogu aeg jääb miski meie silme eest varjule. Võib öelda, et me rikastasime meie silme ees toimuvat lugu minevikus toimunuga.Esko Salervo, “Ruthi” üks autoritest
Maailma esietendus on 27. juunil Ugala teatri suures saalis.
Lavastus tuuakse lavale koostöös festivaliga Notafe.
NB! Etendused on ingliskeelsete subtiitritega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar