Võrku püütud - Ugala

Kui autoriks on "Ray Cooney" ja lubatakse "pöörast ustekomöödiat", siis on ju juba enam-vähem teada, mida sellelt etenduselt oodata, eksju! Minu jaoks on Cooney grammivõrra "liiga ebaloomulik"... "üle võlli" annab selleks ju loa, aga ka ülevõllikomöödiatest tahaks ausust, ent tema lood tihti kaotavad selle reaalse usutavuse, isegi oma ülevõllilisuses, kui mõistad, mida öelda tahan. Sestap olin seekordse teatrivaatamise eel eriti skeptiline. Tõstatub täiesti arusaadav küsimus - miks ma üldse seda siis näha tahtsin? Selleks on tegelikult rida vastuseid. Esiteks peaosas on Margus Tabor, kes on üks minu lemmikuid ja ühtlasi on see Marguse esimene roll Ugala trupi ridades. Lisaks pidavat selles lavastuses mängima ka Oskar Punga, kes on viimasest lavakalennust üks neid, kelle teekonda olen jälginud juba VHK teatriklassist alates, läbi taustatööde Theatrumis, esimeste suuremate rollide Tallinna lavakooli ridades ja nüüd siis ka esimene Ugala trupi täisliikmena tehtud roll... Ent kuna ta mängib Ringo Ramuliga vaheldumisi, sest minu nähtud etendusel ei mänginudki Oskar, vaid hoopis Ringo. No pole viga, küll näeb siis järgmistes rollides ka Oskarit. Ja vast ehk suurimaks tõmbemagnetiks oli see, et lavastajaks on tükil Tanel Jonas. Tema esteetika ja huvitavad lahendused on ikka alati köitvad olnud. Kuigi kummalisel kombel on ta enda (lavastaja)töö lavastatavast materjalist, ehk dramatiseeringust või näidendist viimasel viiel aastal ikka ja alati üle (näitena võiks tuua Ugalas "Mäng on alanud" ja Vanemuises "Roosi nimi", "Sweeney Todd" ja lausa suurepärane ning minu arvates tema parim lavastustöö siiani "Julm mõrvar Hasse Karlsson...", kuigi näidendite sisu nii kõrgelt ei hindaks). Muide etteruttavalt võib öelda, et ka seekord on see tegelikult nii, sest just eelkõige lavastuslike nõksudega annab Ugala Cooney'le ka turvalisest massidenaerutajast keskmisest kõrgema väärtuse. Kohe kätluses saab sellest aimu, mil ühel suurel laval on samaaegselt tegevust risti-rästi kahes korteris korraga, luues täpse liikumiskoreograafiaga väikse teatriime. Kes kellega räägib, kes kuidas ja kuhu liigub - milline fantaasiaküllane lahendus! Loodan, et see on puhas lavastajalooming ja mitte näidendi autori remarkides ettekirjutatud seade.

Cooney'ga on lavastaja juba ka varasemast tuttav, sest 7 aastat tagasi tõi ta Vanemuises välja "Minu järel, seltsimees" - Rudolf Nurejevi Nõukogude Liidust läände hüppamise farsi. Usun, et seekordse Cooney sellisel tasemel õnnestumise üheks võtmeks on kindlasti ka see, et kui üht autorit mitu korda lavastamise tarbeks sügavuti läbi hekseldada tekivad tugevamad sidusused ja oskused õigesti teda lugeda ja seega ka õigetele asjadele rõhku panna ja lõpuks ka jõuda soovitud tulemuseni. Ja sestap oli see ka üle aastate üks Cooney, mille mina oma suure Cooney- ja ustekomöödiaskepsisega rõõmuga alla kugistasin. Rahvas möirgas muidugi naerda - sest just sellist lõõgastust ja meelelahutust otsib ilmselgelt suurem osa teatripublikust. Sellepärast võib õigusega ka Cooneyt pidada nii eestlaste kui ka iga teatri majandusosakonna suureks lemmikuks :)

Et kõik algusest ära rääkida, siis peab ikkagi alustama algusest...

Istusime Ugala puupüsti täis saali ja hakkasin uksi loendama (sain kokku 7, hiljem selgus, et suisa 9). Mu teatrikaaslane küsis sellepeale, et kas see on "ustekomöödia"? Minu jahile vastu: "See on siis ju jama!". Natukene mõelnud, lisas mõne aja pärast: "NO-teater ju kunagi tegi päris hea usteka". Ma õigustasin takka, et lubatakse "pöörast", järsku on ikka nii pöörane, et meeldib. Tema siis, et nojah, Rakvere "Hullemast hullem" (see oli ta suur lemmik). Mina: "No just!"

Etendus algas ja kuigi lavastuslikult läkski eelkirjeldatud koreograafiline kahe kodu naljamäng lahti, siis sisuliselt hakkaski pihta see kardetud-tüüpiline "ustekas", kus keegi on plindris ja teised tema ümber nagu idioodid ei saa aru, mis tegelikult toimub. Siis tuleb Ringo Ramuli tegelane ülevalt korruselt alla ühel teatud hetkel (ühest "ukseta uksest"), mille peale Jaana Kena pereema paneb asjad oma peas valesti kokku ning publik möirgab naerda ja näis, nagu kõik mu ümber on tegijatel ja autoril "võrku püütud"... ent mina ikka oma eelarvamuste küüsis siplemas. Ka veel vaheajale minnes kehitasin õlgu ja mõtlesin, et okei, on küll tüüpiline ja lõpuks on kindlasti tobe ning otsad veetakse mingi jamaga teises vaatuses kokku, mida uskuda on võimatu, aga no vähemalt oli teekond selleni natukenegi lõbus....

Kuid teises vaatuses läks kõik veel üha pöörasemaks. Kuid mina ikka veel ei olnud lõüpuni rahul, sest no see paratamatu tunne, et kõik selles valemis ju ei klapi, sest inimesed ei saa nii lollid olla ning seeläbi pole võimalik seda tõsiselt võtta (ma siin loomulikult ei mõtlegi, et komöödiat peakski tõsiselt võtma, aga just dramaturgiliselt ja lavalahenduslikult). Ent lõpplahendus, kui Stanley (Vallo Kirs) ja John (Margus Tabor) saavad ka "võrku püütud" (ei reeda sellega mingit suurt saladust, et ühel hetkel ju valepunnid vahele jäävad, sest igal valel on otse loomulikult lühikesed jalad, olgugi, et mõni jookseb lühemate jalgadega ka kiiresti ja kaugele), pannakse kogu loole selline punkt, mis seletab ning kõik justkui "õigeks" teeb... Ja see rahuldab ära isegi sellised küünikud, nagu mina - saalitäis publikut näis juba ammuilma õitsevat ja lõpuks ometi mina ka! 

Nagu Ringo ja Oskar, nii on vahetustega mängijateks ka Vallo Kirs ja Rait Õunapuu. (Õnneks) minu etendusel juhtus mängima Vallo. Mul lihtsalt on isiklik kiiks Raidu iseloomuliku mängu vastu, tema hääldamisest ja rääkimisvormingust tekkiv ebaloomulik "mängimise" tunne, isegi kui tegevustik nähtavat mängu ei nõua, on millegipärast raske uskuda tema tegelasi meie maailmas tegutsevateks inimesteks suuremas osas tema rollides. Samas tegelikult just selline "ülevõlli" roll võikski just tema tüpaažile sobida (ilmselt mul oleks vaja näha temaga intervjuud, või muud tema loomulikku olekut, et uskuda, et selline inimene on päriselt olemas ja see pole tema puhul "tehtud", vaid ta ongi selline... aga nüüd voolan ise praegusest teatrielamusest liiga kaugele... Vallo lahendab selle mingi omapärase võtmega - natuke (rollile sobivalt) stiilipuhtalt ja läbivalt tüdinud tüübi vaibe saatva, ehk justkui väsinud tegelane, aga ometi näitleja enda väsimatu energiaga - huvitav vastuolu. Ja tegelikult ju sellise lavastuse rollidelt ei ootagi otseselt karakteriloome kõrgemat lendu, sest kõik on juba niigi sisust johtuvalt ülekarikeeritud. Lisaks üllatavalt tõuseb Vallo tegelane siin peaosaliseks - tema peab kogu seda sekeldust aitama ja ühtlasi nii juhtubki, et hoopis tema korraldabki seda "sõbra" jama sees siplemise lahendamise orkestreerimist. Ja sõber, ehk üürnik John, ehk Marguse tegelane, on 2 naisega abielus olev ja ootamatult ühest abielust poeg ja teisest tütar on omavahel tuttavaks saanud - ooo õudust, eks! :) Margus Tabor on ju alati nii-nii hea ja siin ka! Kui oled sellises jamas, siis tuleb võtta kõik kehas olevad energiad kasutusse ja rahmeldada täiega ja seda Margus just teebki. 

Juba mitmes Ugala lavastuses on "paari-pandud" Triinu Meriste ja Jaana Kena - selles loos just nende  petetud abikaasadena. Nad võiksid vabalt nais Krjukov-Kibuspuu või Avandi-Seppliku tandemina Eestis laineid lüüa (hea materjaliga) - üks lühike ja teine pikk, üks pehmete näojoonte, teine teravatega, mõlemad osavad elektri õhku tekitajad, kuigi nii erinevate energiatega, mis kokku segades laval on lausa plahvatusohtlikud! Seal vahel, seniilse papina loob vahva pisikese karikatuuri ka Andres Tabun, kuigi minu nähtud etendusel ta hääl ei kandnud nagu tavaliselt või siis teised suure hooga mängides rääkisid lihtsalt veelgi volüümikalt. Ja noored Ringo Ramul ning Ilo-Ann Saarepera on nende vanade kalade (nii petturlike tegelaste kui näitlejate vanuse mõttes) vahel on natukenegi ratsionaalsema tegutsemisega. Ent energiatase on igati teistega võrdne ja kuigi loole lisavad võibolla vähem värve, siis seda rohkem tõukavad hoogu juurde.

Naer on terviseks... seega lisaks hoogsale ja meelelahutuslikule mängule, saab siit ju ka seda kõige kallimat - tervist! :)

Hinnang: 4

Ilmselt minu kõrgeim hinnang mistahes Clooney-tükile, aga tõesti hoogne mäng ja rahvas naerab üha hoogsamaks kerivas segaduses rohkem ja rohkem ning mis eriti tähtis - ka lõpp on korralik. Puhas ja aus meelelahutus, mis sellise hea lavastuse ja oma rollidest nii mõndagi välja pigistavate näitlejatega võidab ka minusugused küünikud enda poolele.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

Võrku püütud

Ray Cooney

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 20 minutit (koos vaheajaga).

Esietendus: 12. september 2020

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja Tanel Jonas

Kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov

Valguskujundaja Mari-Riin Paavo

Tõlkijad Tanel ja Pirjo Jonas

Osades

Margus Tabor, Vallo Kirs või Rait Õunapuu, Ilo-Ann Saarepera, Ringo Ramul või Oskar Punga, Triinu Meriste, Jaana Kena ja Andres Tabun

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Pöörane komöödia

Kaheksateist aastat on taksojuht John Smith nautinud täiuslikku õnne. Tal on hubane kodu, kus teda ootavad armastav naine ja ilus tütar. Ning siis veel ka teine kodu, kus ootamas sama armastav naine ja tore poeg. Loomulikult ei tea perekonnad teineteise olemasolust midagi ja rahuloleva Johni arvates võiks see nii ka jääda. Ühel ilusal päeval kohtuvad tema lapsed ootamatult internetis ja jõuavad arusaamisele, et nende isad on väga sarnased. Sündmuste ahel, mille see tutvus käivitab, on nii hullumeelne, et päeva lõpus on John nõus kasvõi vanakuradi vanaemaga tantsu lööma, selleks et tema saladus päevavalgele ei tuleks.

Ray Cooney komöödia „Võrku püütud“ on järg tema menunäidendile „Run for Your Wife!“, mida eesti publik tunneb nime all „Oi, Johnny!“.