Hangover / Pohmakas (USA 2009)

Režissör: Todd Phillips
Stsenaarium: Jon Lucas, Scott Moore
Olulisemad näitlejad: Bradley Cooper, Ed Helms, Zach Galifianakis, Justin Bartha, Heather Graham, Jeffrey Tambor, Mike Tyson, Mike Epps

Loo lähtekoht: Neli meest sõidavad Vegasesse, sest üks nende hulgast veedab seal oma viimast poissmeesteõhtut. Kaks kaaslastest on tema sõbrad ja üks tema tulevase naise vend. Pärast esimeset ööd nad aga ärkavad ja selgub, et keegi ei mäleta eelmisest õhtust mitte kui midagi ning "peigmees" on ka jäljetult kadunud. Sellest läheb lahti selline seikluste ahel, et hoia piip ja prillid! Üks mees on millegipärast olnud haiglas, teine on abiellunud ning jäänud hambast ilma ja kolmas märkab hommikul pissile minnes, et toas jookseb ringi kana ja vannitoas lösutab ehtne tiiger...

Hämmastav, et samad stsenaristid kirjutasid alles äsja kinos nähtud "Ghosts of girlfriends past". Sest kui üks on täiesti vinge ja lahe komöödia (Hangover), siis teine on hoopis midagi romantilise komöödia "sarnast", kuid tegelikult üks paras soperdis (GoGP). Mingis mõttes "MEESTE" kirjutatud teksti maitse jääb küll mõlemast filmist. "Pohmaka" puhul on aga need naljad kuidagi "õigustatud" ja ehedad. Endiste tüdrukusõprade kummitused oli esiteks "poliitiliselt ebakorrektne" ning üldse selline tavaline jama.

"Pohmakas" oli minu meelest tõeline komöödiline triumf! Ehk mõnevõrra rohkem meestele... nagu meeste "sex ja linn", ainult et mehed ju ei vaata moodi ja ei räägi armastusest vaid mehed joovad, varastavad politseiautosid ja käivad stripiklubides :) Vähemalt mõned meie hulgast... Kusjuures ma ei imestaks kui "Hangover" Oscarit jahtima ei hakka järgmisel kevadel - stsenaariumi oma... Sest see dialoog ning need situatsioonid on ikka tõsiselt naljakad. Enam vähem igas teises stseenis on mingi iva peidus, mille üle itsitada. Ja seda kohe algusest kuni isegi lõpputiitrite kõrval jooksvate fotodeni välja!

Igatahes ma arvan, et iga inimene peaks (vähemalt) korra elus sellise pohmaka ise üle elama :) Minul oli see ehk siis kui ma sain 21 :) Okei, muidugi mitte NII hullupöörane nagu see filmis nendel meestel, midagi sinna suunda...aga ma räägin "põhimõtteliselt" :)

Režissöriks mees, kelle sulest on pärit sellised filmid nagu "Borat" ja "Road trip" (seekord ta stsenaariumit ei kirjutanud). Ja eks see "Pohmakas" mingis mõttes "Road trip"-i ka meenutab, ainult et sedapuhku tsipa vanemate meestega. Kusjuures režissör koos teiste Borat-i stsenaristidega kandideeris ka ju Oscarile!

Väike stiilinäide:
Üks mees, kes on just avastanud, et on oma kodus ootavale tulevasele naisele mõeldud sõrmuse andnud purjus olles ja abielludes ühele stripparile: "Oh mu jumal, Ma ei suuda uskuda, et andsin oma vanaema Holocaust-i sõrmuse ära võhivõõrale."
Teine mees selle peale: "Ma isegi ei teadnud, et Holocausil jagati sõrmuseid"!

või siis see:
Mehed saabuvad Las Vegase kuulsaimasse hotell-kasiinosse "Caesars palace" ja üks meestest küsib administraatorilt: "Ega see ei ole ju päris Caesars Palace? See on ikka võltsing?" Adminn talle vastu "Mis te sellega mõtlete?"... "Noh, et ega Caesar siin ju tegelikult elanud?!" :)

Kuna Rootsis on suurem osa filmidest kinos alla 15 aastastele keelatud ja see film oli kõigest alla 11 keelatud ja mu 13 aastane igavles kodus, võtsin tema ka kaasa filmi vaatama... Ok, teema pole ju tõesti lastekas ja eks ma teadsin ette ka, et ega see polegi "tema" film ja ega talle ei saagi see film meeldida... noh olge siis hoiatatud - see film EI SOBI lastele üldse :) Eriti need lõpus jooksvad fotod :) Ei saa kah nendest vanusepiirangute otsustajatest alati aru. Nende järgi ei tasu küll arvata midagi...

Mis mulle selle filmiga seoses eriti mõjus, oli see sõpruse-teema. Nii mõnus kui on olemas sõbrad, kes Sinu pärast niimoodi muretsevad ja on igasugusteks asjadeks valmis, et Sind päästa. Ikka päris kreisideks asjadeks. Ei tea, kas see on selline muinasjutt või on päriselt ka selliseid sõpru olemas... ilmselt küll päris elus on sellised sõbrad mingis varasemas vanuses... kunagi seal täiskasvanuea alguses ja just enne seda... Aga tore on ka sellist muinasjuttu vaadata ja uskuda et kellegil kusagil....

Ja nii nõme on kui inimesed, kellel pole õigust teise elu üldse kamandada, eriti kuna nad on teinud teisele väga haiget, võtavad endale ikkagi selle õiguse. Pean silmas ühe mehe naist, kes oli teda petnud, aga mehelt nõudis täpset talla all olemist. Naised ei tohiks oma mehele "emaks" hakata... see tapab igasuguse romantika ja tegelikult üldse armastuse...

Treilerit vaadates ma arvasin, et tean kogu filmi sisu juba selle põhjal ning kõik naljad on kindlasti topitud reklaami, ehk ega sealt midagi muud eriti oodata pole. Aga see mis on reklaamis see on tõesti ainult pisitilluke osa sellest kõigest :) Tegemist on tõesti ühe laheda "täiskasvanute komöödiaga". Ilmselt mõjub selline film kunagi kerge veiniga ja koos sõpradega DVD-lt vaadates ka väga hästi :) Sellist filmi ongi ehk lahe just "sõpradega koos" vaadata!

Hea meel on ka selle üle, et Heather Graham sai üle pika aja ühes vinges filmis jälle kaasa teha. Ta on kuidagi D-kategooria filmidesse viimasel ajal langenud (viimane "hit"oli vist 8 aastat tagasi "From hell" Johnny Depp-iga peaosas).

Ja veel kõige tipuks istus mulle see soundtrack ka imehästi. Hitte nii sellest aastast kui ka viimastest aastatest - Usher, Rihanna ja ühtkomateist rocki kah.

Hinnang: 4+ (Filmis on kasutatud peaaegu kõiki erinevaid komöödia vorme ja võtteid. Muidugi neid nõmedaid - jalaga tagumikku nalju ka, aga kõige muu komöödia-ilutulestiku sees ei häirinudki need, vaid justkui mõjusidki päriselt naljakatena :) Näitlemine oli ju ka komöödiafilmile kohane. Erinevad mehed olid kõik loomult erinevad, kuid nende jaburdamine ei mõjunud võltsina vaid eks selle "kreisi" ja ülhoogsa seikluse sees olid kõik justkui "omal kohal"... "narkootilised ained ja alkohol segi"....hää et niigi läits :))) Ja hoidke siis silmad lahti seal lõpus kui fotod hakkavad vahetuma tiitrite kõrval, eriti paar viimast fotot!!! :))))

Filmi trailer:

NRJ in the Park 2009

Oi kuidas ma kibelesin Dead by April-it vaatama... ja ma saingi!!!! Juba ette (õigusega) kartes, et selle kontserdi peamiseks publikuks on pubede massid, meelitasin kodust S-i kaasa... ta ju 13 ja mina 36, ehk kahe peale keskmine vanus on enam-vähem :))) Sellised väli-kontserdid, kus puudub vanusepiirang ja pileti hind on kõigest Gröna Lundi sissepääsu hind - ehk siis kõigest 70 krooni...kusjuures mina ostsin eelmisel korral suvekaardi, mis maksis 149 krooni ja siis saab terve suve tasuta sinna sisse. Aga meil ju veel plaanis ka Amy MacDonaldi kontsert seal juuli lõpus ning kui vähegi võimalik siis ka Lady Gaga augusti alguses...veel napilt enne Madonnat...

Läksime loomulikult jala, kuigi sinna on päris mõnusalt pikk jalutuskäik. Etteruttavalt võib öelda, et päeva sammude summa küündis üle 17000! Saime S-iga pikalt maast ja ilmast jutustada teel. Ta oli ikka nii uhke oma heade koolitulemuste üle ning mina muidugi rõõmustan temaga koos.

Jõudsime kohale täpselt õigeks ajaks, ehk siis kui kontserdi juhtideks olevad raadio DJ-d kuulutasid esimese esineja - Mando Diao. Rahvast oli tõeliselt palju. Pärast selgus, et see on kontserdi 10 aastase ajaloo suurima osalejate arvuga! Mando kutid laulsid kõigepealt "Gloria" ja siis oma viimase aja suure hiti " Dance with somebody": http://www.youtube.com/watch?v=O-mXi37qo24

Teisena esinenud Måns Zelmerlöw lõi mul ka tantsuka sisse. Ta oli ainuke esinejatest, kes laulis 3 laulu. Kuulutajad teatasid, et mees saab järgmisel nädalavahetusel aasta võrra vanemaks, ehk siis 23. Minule tema, ehtne Rootsi diskens meeldib. Lisaks olid taustal vinged meestantsijad, mis andis veel juurde... oleks ise tahtnud tantsida... täiega, aga need noored oleks ilmselt mõelnud, et mingi vanur elab oma noorust välja... Rootsi noored on kuidagi kummaliselt liikumatud kui nad kontserti vaatavad. Kusjuures suitsetavad mis kole.... ma mõtlesin et ütlen ühele tüdrukule, et tema meik ja tibiriided ei muuda seda, et ta haiseb nagu konidega kuhjatud prügikast. Aga hoidsin end tagasi :) Loomulikult. Aga ise nõksutasin küll nii vähe, et lasta muusika oma kerest läbi, aga nii palju, et S ei peaks oma vanamehe pärast häbi tundma :)

Tundus, et paljudel oli ka Måns Zelmerlöw-i vastu midagi, sest kui ta küsis, et kas ta laulab veel, siis mingid mehed kõrval oleks küll meelsamini näinud, et noorte tüdrukute suur lemmik lavalt lahkuks :)

Tema esimene laul on siin... teisena laulis vana Rootsi eurovisioonil teiseks laulnud "Cara mia" ja kolmandana, tänavuaastal 4. või 5. jäänud "Hope and glory". Aga siin see "Rewind"...just lahe suvelugu:


Pärast Måns Zelmerlöw-i tuli lavale Swinfly. Rootsi räpprühm, mis mind jättis üldiselt külmaks, sest isegi see kaasatud tütarlaps oli häälest päris ära ning lasi vahepeal täiesti rütmist väljas ja ilmselt ka nootide kõrvalt :) Ainuke lahe asi oli mingi tüüp, kellel oli luukerekostüüm seljas. Tollel hakkas aga hüppamisest palav niiet ta pidi vahepeal oma "kolju-kapuutsi" vahepeal ikka keskelt lukuga lahti tegema :)

Vahepeal väike võistlus, et kes saadab sponsori nime SMS-iga sellel on võimalus võita tasuta mobiiltelefon. Muidugi kõik teenagerid krabasid oma moblad välja ja hakkasid toksima :)))

Ja siis ainuke kontserdi nais-soolo - Janet! Tema viimane laul on jälle selline, mis minu tantsumuusikamaitsega hästi ühildub: http://www.youtube.com/watch?v=DSP2uzGnvU8
Tegelikult laulis ta enne seda veel oma esimese hiti, millel pole ka viga. Ainult et tütarlapsele on see kuulsus pahasti pähe läinud. Vähemalt see jutt oli tal küll selline väga kahtlase väärtusega :)

Ja järsku hakkas rahvast igast kandist juurde voolama. Päris kitsaks läks kohe! Selge, lavale saabusid Dead by April-i kutid... eks nende muusika pärast ju minagi sinna ikkagi "kohale" läksin. Ja need kaks laulu õigustasid tervikuna selle kogu kontserdi. Tekitas hirmus isu näha nende täispikka ja korralikku rokishowd. Toss, kidramehed rokkimas, punkarisoenguga laulja ja muidugi karjuja, kes on tegelikult kogu bändi esi-esineja... Ei tea kas ta karjumise pärast pidi loovutama laulmise teisele mehel või ongi lauljaks otseselt kitarrist ja karjub siis see peamees... Vahet pole, sest muusika on neil ikka tõsiselt hea ja vinge! Siin on tõestus:


Pärast Dead by april-it tundus kogu eelnev show köki-möki. Ja nende järel tulnud Milow veel see kõige igavam ja mõttetum kontserdile kutsu... Milow teatas küll, et eile ilmus tema esimene plaat Rootsis ja täna ta esimest korda esineb Rootsis... Anyway, tema "Ayo technology" kõlab raadiost paremini kui live-na. Mees laulab kõik laulud ainult kitarri saatel ja S küsis, et kas see kõik oligi üks ja see sama laul... ja ega minagi neid hästi ei eristanud. Võibolla oli neid 3 või ikkagi ainult 2... ei tea :)

Kontserdi lõpetas Flipsyde. Kuulasime nende esimese laulu ära ja panime ajama, et massidelt jalust saame, sest Flipsyde pole just midagi erilist... ega pärast Dead by April-it polnudki nagu vajadust kah, sest nood oma kahe lauluga andsid tõesti rohkem kui teised kõik kokku :)

Coraline / Coraline ja salajane uks (USA 2009)

Režissör: Henry Selick
Stsenaarium: Henry Selick (baseerub Neil Gaimani raamatul)
Olulisemad hääled: Dakota Fanning, Teri Hatcher, Jennifer Saunders, Dawn French, Keith David, Ian McShane

Loo lähtekoht: Lugu tüdrukust, kes avastab, et läbi seina on võimalik minna "teise" koju, kus on "teine" ema ja "teine" isa. Ja need "teised" vanemad on väga kahtlased - tahavad tüdrukule ette õmmelda silmadeks nööbid ja teha temast jäädavalt nende "oma". Sellest saab alguse kergelt kõhe, aga visuaalselt väga nauditav 3D animatsioon.

Tegemist on kõigi aegade kõige esimese stop-motion stiilis filmitud 3D multikaga! Lugasin alles mõned päevad tagasi lastele selle raamatu ka kõva häälega ette. Raamatu kohta arvamust võib lugeda siit. Kuid hämmastaval kombel on selle multifilmiga juhtunud nii, nagu juhtub raamatutel baseeruvate filmide puhul üliharva - see animatsioon oli palju parem kui raamat, minu meelest! Multika karakterid on konkreetsemad, vanadaamid märksa koomilisemad, lugu ise ka kuidagi mõnusam ning paremini struktureeritud, kui raamatus.

Mu 8 aastane pani ikka korraks ka silmad kinni, sellevõrra põnevast seal ikka oli temavanustele, kuid tegelikult seda hirmsust on mõnevõrra siiski kahandatud. Ja muidugi eks sellised psühholoogilisemalt sügavamad hirmu-tekitajad pääsevadki raamatust lugedes paremini esile ning mõttetööd nõudes on need ka kergemini silmatorkavad.

See 3D tehnoloogia annab natuke kogu filmile veel omakorda vürtsi juurde. Juba päris alguses, alles tiitrite ajal tuleb nõel peaaegu vaatajale silma :) Saab kohe tunde kätte, millise dilemma ees Coraline filmis mõni hetk hiljem seisis. Geniaalne! Kusjuures, see Coraline karakter on animatsioonis kujundatud nii hästi liikuma. Dakota Fanning-u hääl oli ka justkui Coraline hääl :) Desperate housewives-ist Susanina tuttava hääle kurja (ja samuti ka hea) ema rollis oli vahvalt tuttavlik. Aga Ian McShane-i härra Bobinskyna ma küll ära ei tundnud. Kusjuures need venekeelsed väljendid olid ju päris "õiged".

Mis mulle filmis meeldis oli see, et alguses Coraline ärkas ikka "omas voodis" ja see oli kuidagi turvaline, aga siis järsku enam mitte. Ja sama oli selle teise emaga. Alguses oli ju kõik hea, aga siis järsku enam mitte :)

Tegelikult sain ma enda meelest aru, mida kirjanik Gaiman selle loo kirjutamisega mõtles. Ma ei mäleta, et ma sellest raamatut lugedes nii konkreetselt oleksin mõelnud. Nimelt see lugu on justkui lohutuseks lastele, et isegi kui nende vanematel pole nende jaoks aega, ega huvi, siis "omad vanemad" on ikka paremad kui mingid võõrad. Coralinest oli tõesti kahju ja ehk avab see nii mõnegi ronga-isa või ronga-ema silmad... et kui nad oma lapsest ei huvitu, siis võib lihtsalt tulla keegi "parem vanem" ja lapse endaga ära meelitada. Tõeline hirmulugu vanematele... Teisalt võibolla on see ka nö.turvaline tavalistele lastele kes näevad seda olukorda kinos, kus lapsel polegi nagu õiget enam ega isa ja siis tekib hea psühholoogiline efekt, et kui hea on ikka niimoodi vaadata kui endal on kodus head vanemad, et ei olegi vaja selliseid seikluseid otsida kusagilt teiste vanemate juurest. Ei tea, mis see tegelik sõnum siis on, aga igatahes multifilmi vormis töötab see ideaalselt.

Ja kes oleks võinud arvata, et nööbi-silmad võivad mõjuda hirmsalt :) Lahe! Miks aga see Wybie oma pead niimoodi hoidis... kas ta oli mingi hälbega, sellest filmis aru ei saanudki. Muidugi Coraline ja tema sõbra suhtes olid samuti peidus õpetuslikud vihjed lastele. Neid on ikka vaja kasvatuslikelgi eesmärkidel lastefilmidesse kavalalt peita :)

Hinnang: 4 (Üks viimase aja parimatest multikatest. Minule küll väga meeldis. Eriti lastefilmi kohta. Lisaks need efektid ja kogu see õudus, et keegi tahab lapsele niimoodi paha. Natuke tuli meelde Nightmare before Christmas ja Corpse Bride. Kusjuures CB oli minu meelest veelgi parem. Aga lastele ka meeldis, kahju ainult, et see eesti keelde pole dubleeritud. Oleks olnud lahe hiljem DVD-lt eesti keeles seda ka vaadata.)

Isiklik märkus: Huvitav, et Rootsis maksavad 3D filmide piletid 25 krooni rohkem kui tavapilet, aga prille pärast esitust ära ei korjata. Kusjuures prillid ise olid kuidagi mugavamad veel, kui need, mida Tallinna Coca-Cola Plaza kasutab. Nüüd saab ka kodus 3D filme vaadata, mul üks IMAX dokist tehtud DVD ongi 3D :)

Filmi trailer:

Vilnius 10. juuni 2009

Vilniuses on suvi! Aaaaah kui mõnus oli just äsja, kohaliku aja järgi 1:30 öösel vanalinnast jalutamast tulla. Särgikäised üles kääritud, mahe briis puhumas näkku jõge ületades. Lausa kadedaks teeb, et miks Leedukad saavad nautida sellist ilma, kui kodus ootab vihm ja jahedus.

Saabusin juba hommikul. Seminar. Töö. Pärast seminari 15 välkkohtumist. Selline tormamine, ühe ja sama asja innukalt üle rääkimine 15-le erinevast riigist ja erineva taustaga inimesele. Aga kui seda teha niimoodi hullu kiirusega ja iga kord üritades innustuda nagu räägiks seda kõike just sellele inimesele, kes on parajasti vestluspartneriks, siis tegelikult läks väga libedalt. Üks tähtis hallipäine Briti härra ütles, et see oli lausa parim kõikidest päeva jooksul tehtud välk-kohtumistest. Igatahes sai huvi genereeritud nendes, kellest võis juba arvata enne kogu üritust, et see huvi võiks olemas olla.... aga nüüd eksisin juba oma töömaastikule, kuigi hoidun siin blogis nendest teemades kõrvale.

Igatahes kell 18 oli viimane kohtumine ja pärast seda koitis vaba aeg! Teised läksid sööma, aga mina oma dieediga muidugi mitte. Olin ka jõudnud kõikide "olulisematega" juba rääkida oma olulisima jutu ära ning sellepärast võtsin vabaduse tasuta söögist loobuda. Põrutasin hoopis Vilniuse kuuma õhtusse.

Esimene peatus - kaubamaja. Siin on mingi uus, ülisuur "Panorama" - 3 korrust, pungil erinevaid poekesi. Kõik üpris inimtühjad. Teel sinna (muidugi kõndisin ma kogu päeva ainult jala, välja arvatud takso lennujaamast Reval Hotel Lietuvasse. Samme tuli muideks terve päeva peale kokku 18485, mis on mu tavalisest päevast umbes 3500 sammu rohkem. Oleks siin kaal, oleks päris lahe homme kaalule astuda. Kohe varsti peaksin saama 40-nda kilo alla võetud! Hommikul kodus kaaludes oli selleni veel 2 kilo jäänud)...huhh nii pikk sulutäide tuli, et pean alustama lauset otsast peale :) Ehk siis teel sinna kaubamajja helistasin koju lastele. Neil oli täna selle klassi viimane koolipäev. Ja neil oli kõik ülihästi läinud. Mu vanim, ehk siis 7.klassi lõpetanud tibu oli teeninud 100 krooni! Nimelt oli ta klassis õppe-edukuselt kõige parim! Oioioioi kui uhke ma olen! Ja nii lahe kooli poolt seda tunnustada! Lapsel endal ka kindlasti palju indu edasi pingutamiseks. Paar teist last olid ka auhinnaraha saanud - kõige paremini käituv laps ja ma ei teagi mille eesti siis veel... Igatahes "õppeedukuse" üle sellist tunnustust saada - ta ju siis nagu isa jälgedes (ma omal ajal lõpetasin ülikooli kursuse parimana...ok, pingutasin ka tavakoolis vist keskmisest enam :)).

Muidugi pidin oma rahakotti tublisti selliste uudiste peale tühjendama. Tellimuseks esitati tütre poolt "mingit kommi" ja poisi poolt "mingi asi". Täpselt sellised nad mõlemad oma loomult mul ju ongi (kõige pisem on emaga Eestis). Ok, nüüd eksin juba oma pereblogi maastikule... ja sellest ma enam siin blogis ju ei kirjuta.... Ehk siis sellest kõigest pereblogis täpsemalt...

Igatahes pärast poodlemist, võtsin ette kinno kõndimise (aaaah, kuidas ma armastan kõndida! Eriti sellise ilmaga, ma oleksingi ainult õues ja liikumises... ja uues kaalus on energiat ka üleloomulikult palju!) Jõudsin kohale viimaseks seansiks. Ja kuna kell 22 algas ainult 2 filmi veel, ja Terminaatori 4.osa on mul juba nähtud, siis "pidin" valima "Ghosts of the girlfriends past", mis osutus omamoodi täiesti tobedaks, kuid kohati tundemeeli puudutavaks. Ehk siis tegelikult ma ei soovita seda filmi vaadata, aga sellest ehk kunagi lähiajal veel täpsemalt.

Pärast kino jalutasin vanalinna. Ilm oli ju endiselt soe ja ilus. Mis siis sellest et päike enam ei paistnud. Vanalinna kirikud olid nii kummituslikult valgustatud. Inimesed suuremas osas juba magasid. Aknad pimedad, paljudel ka aknad avatud. Vilniuse kesklinnas on üks suur supermarket - 24 tundi avatud (miks Tallinnas või Stockholmis sellist pole?). Muidugi pidin veel sinnagi sisse astuma. Ja muidugi leidsin sealt veel Leedu-kraami, mida Eestist ega mujalt ei saa. Ja muidugi rändas see minuga kaasa...

Tagasi hotelli kõndides sattusin sellisele pikemale tänavalõigule, mis oli täiesti pime. Pemedus ja vaikus. Tegelikult olid tänavad üldse väga tühjad, kogu pika tee hotelli ei kõndinud mulle ühtki hingelist vastu. Ühest nurgabaarist kostus muusikat - Depeche mode või oli see mõni nende kloonidest. Baari ees oli suured motikad. Oleksin ehk isegi sisse astunud, huvi pärast...aga mul ju ikka see va dieet...ja uusaastalubadus, millest siiani kinni hoian... Ühel hetkel kõndisin mingite väikeste mägede vahel - kesklinnas. Ja seal kasvas hein! Kusjuures päris kõrge hein! Nii naljakas - Euroopa pealinnas. See on minu meelest natuke isegi eksootiline. Tegelikult on siin minu meelest üldse natuke "teistmoodi". Inimesed, suhtumised, olemised, kõik on kuidagi nihkes... Armsalt nihkes. Igatahes tahaks perega suvel võtta ühe autosõidu siia uuesti ning nautida ka päevasel ajal midagi - turistlemist teha ja lihtsalt olla.

Ma ei saa märkimata jätta, et mul on siin Vilniuses natuke sama tunne nagu Tallinnas umbes 15 aastat tagasi. Ometi mitmed asjad on ka sama kaugel oma arenguga, on siiski naljakas, et kesklinnas on suured monstrummajad tühjad. Ma mõtlen need on nagu lammutamisel või ootavad uuesti ülesehitamist. Naljakas on ka see, et pizza on Leedu keeles Pica. Ja aitäha ačiu...nagu atšihh leebe vorm :)))

Hotellis ootas ees tühi sviit. Kuna hotellitoad olid ülebookitud, tehti meile upgrade. Ehk siis sama raha eest tavalise kahese asemel luksust juurde. Jagan tuba oma Kiievi kolleegiga, kes on muideks üllatavalt vahva ja väga tubli. Natuke teistmoodi, aga igati positiivses mõttes! Kui ma nüüd öösel saabusin, siis teda polnudki veel. Pidin talle helistama kui jõuan, aga ta ei võtnud telefoni vastu. Mina igatahes ronin nüüd põhku... Homme jätkub kohtumiste maraton ja õhtuks peaks juba koju jõudma. Stockholmis on homme õhtul ka üks kontsert - NRJ in the Park. Üles astuvad Milow, Dead by april, Janet, Flipsyde ja Zelmerlöw. Tegelikult mingid tegelased veel, aga mina lähen neid viit peamiselt vaatama. Eriti Dead by April-it (Rootsi enda bänd). "Losing you" on üks viimase aja parimaid rock-lugusid minu meelest. Ja bänd ise, üks selle aasta "leidudest". Sellest laulust on 2 versiooni- karjumisega ja karjumiseta...siin esimene neist, raadios lastakse söögi alla ja söögi peale seda karjumiseta versiooni:

Star trek (USA 2009)

Režissör: J.J. Abrams
Stsenaarium: Roberto Orci, Alex Kurtzman (baseerub samanimelisel teleseriaalil)
Olulisemad näitlejad: Chris Pine, Zachary Quinto, Leonard Nimoy, Eric Bana, Bruce Greenwood, Zoe Saldana, Simon Pegg, Karl Urban, Anton Yelchin, Winona Ryder
Loo lähtekoht: Film läheb ajas tagasi, kõige algusse. Ehk lausa nii kaugele kui sünnivad Star Trek-i kaks peategelast - Kapten Kirk ja Spock. Kiiruga lennatakse üle nende lapsepõlve ja kujunemisloo kuni selleni kuidas nad kohtuvad ning milliseks ostub nende esimene ühine ja ühtlasi ka esimene Enterprise-i "Tähelaeva" missioon.

Film on täiesti visuaalne komm! Nii ilusad arvutigraafikaga valmistatud kosmosekaadrid, vinge make-up ning hämmastav, aga suuremas osas täiesti ekraanilt vaadates usutav :) See on kindlasti "kino-film", ehk sellist suurt produktsiooni on just nimelt kõige õigem vaadata kinos. Ka helitrikid ning elust-suuremad tegelased pääsevad ikka kõige paremini mõjule just nimelt kinos.

Lugu ise on samuti huvitav, kuigi kohati tsipa lohisev. Kuid lisaks lineaarsele aja edasi kulgemisele on sisse toodud ka vana-Spock, ehk Leonard Nimoy, kes on nö. redus tulevikust minevikus. Ja sugugi mitte vaid korraks ekraanilt läbi lippamas, vaid ikka korralikult sees. See on justkui "teatepulga edasiandmine" uuele sugupõlvele :) Tegemist on ju juba 11. täispika Star Trek filmiga ning minu meelest kõige paremaga. Olen neid varaseimaid vahelduva eduga vaadanud. Mõned neist on olnud allpool igasugust arvestust, mõned päris vaadatavad. J.J. Abrams on minu meelest suutnud luua täiesti õiglase järglase vanale, juba kultuse staatuse saavutanud teleseriaalile!

Näitlejatega on nii ja naa. Mind isiklikult häiris natuke kapten Kirk. Mulle ei meeldi seda tüüpi näitlejad ja ta polnud ka eriti usutav vana-Kirk-i eellane minu meelest, aga Spock selle eest on tõesti leitud fantastiliselt hea ja hämmastavalt sarnane vanale :) Samuti Uhura on "noorena" nii särtsakas, vanem oli nagu leebem, kuid samas tema mind ei häirinud üldse. Häiris mind ehk ainult see venelast Tšehhovit mänginud Anton Yelchin, kes alles äsja häiris mind ka Terminaatori 4.osas. Ta kohe ei oska mängida minu meelest. Või igatahes minu silmis mõjub ülimalt võltsina. Kuigi jah, oma vene juurte pärast paneb sellise ehtsa vene aktsendiga seda inglise keelt seal filmis ning ainult sellepärast võiks ehk tema osalemist õigustada... siiski mina oleks meelsamini kedagi teist selles rollis näinud. Lahe oli ka peaaegu tundmatuseni ära meigitud - sedapuhku "paha-mees" - Eric Bana. Ja väga väikeses rollis "vanema naisena", ehk Spock-i emana - Winona Rider. Teda oli millegipärast nii kummaline vaadata selles rollis. Ta on minu meelest üpris kena näitlejanna ning nüüd vanaks meigituna sobis ta imehästi Star Trek-i. Kusjuures ma olen varem mõelnud, et oma ilusate suurte silmade pärast mõjub ta natuke tulnukalikult. Aga irooniliselt mängib ta selles filmis just nimelt ja rõhutatult "inimest", mitte tulnukat.

Mõnevõrra oli mängitud sellele, et Spock, kui oma rassi esindaja, kes tundeid ei peaks tundma ega väljendama, on tänu oma inim-emale siiski võimeline "tundma". Kuigi ilmselt oli ka tema isa selleks võimeline... Minule jäi selgusetuks, et kuidas Kirk neid vastuseid selles testis seal teadis. Kas tal tõesti lihtsalt on nii hea vaist, või läks mul midagi kaduma? Aga eks mõned asjad võivad ka sellises filmis müstilisteks jäädagi. See ei mõju nii ebaõiglasena.

Aga mis kõige parem, tundub, et sellest tõesti läheb sari täie hooga edasi. Vähemalt kui mõelda sellele lõpule. Ja kui jätkatakse samade tegijatega ning samal rajal, siis on oodata veel häid filme edaspidigi. Ei saa midagi parata, aga pean kordama, et see uus Spock on ikka fantastiliselt hea leid neil! Kusjuures see on tema esimene täispikk filmiroll. Varem on ta peamiselt telesarjades osalenud.

Isiklik märkus: Kunagi kui Soome kolisime 80ndate keskel, siis sai seda Star Trek-i telesarja Soome neljanda pealt vist iga päev vaadatud ning tihti olid need ideed, meik ja erinevad planeedid ning erinevate planeetide elanikud nii põnevad. Ja need tänapäeva tegijad austavad neid traditsioone, näiteks warpimine ja tranportatsioon, kuigi uuendatud ning efektsem, kuid siiski filmis täiesti olemas - ja see on kuidagi südantsoojendav ning nii nostalgiline.

Hinnang: 4 (Mulle meeldis selline eluloo moodi ülesehitus. Ükshaaval tutvustati alguses tegelasi ning seda kuidas nad kosmosekoolini jõuavad. Ja siis see missioon ise muidugi ka. Kohati läheb päris põnevaks ka, kuigi mingit hullemat actionit, nagu hiljuti nähtud Terminaatori 4 osas oli, on siis vaid paiguti. Ehk lastakse vahepeal hinge tõmmata ja asjade üle mõelda ning paika loksutada. Lahe üllatus oli kohata ka briti koomikut Simon Pegg-i teiste karakterite seas. Tema sõprus pisikese tulnukast fänniga tõi tsipa koomikat ka sisse, et ikka kõik žanrid oleks esindatud.)

Filmi trailer:

Coraline - Neil Gaiman

Lugesin oma kahele vanemale lapsele paari õhtuga ette Neil Gaimani laste-õuduka "Coraline". Tegemist on raamatuga, mille alusel äsja saabus kinodesse ka 3D multifilm. Kuna lastel lõpeb kool kolmapäeval, aga mina pean töö tõttu sellel ja sellele järgneval päeval Leedus olema, lubasin nad viia homme õhtul kinno seda vaatama. Sellepärast ka selline kiire raamatu lugemisega. Ei tahtnud jätta seda "pärast multika nägemist". Kui juba lugu teada, siis poleks minust vist olnudki selle raamatu lugejata. Lõppude lõpuks on ju tegemist lasteraamatuga.

Nojah, lasteraamat küll, aga mu 8 aastase jaoks tundus see siiski olevat grammivõrra liiga kange. Nüüd ei julgenud pimedasse kööki kah astuda, et seal tuld põlema panna :) See "uks" raamatus, mis viist alternatiivreaalsusse, hirmutas ta ikkagi sellevõrra ära. Vanem laps, ehk 13 aastane tõdes pärast raamatu läbi saamist, et "õudne" see nüüd küll ei olnud. Jah, ega ta iseenesest loona polegi õudne. Aga pean tunnistama, et mõttena oli minu meelest see nööpsilmadega inimeste -värk küll parajalt hirmuäratav. Muidugi tegemist oli ka ilge "teise-emaga", kes vägisi tahtis, et laps, ehk Coraline teda armastaks. Selline vägivald, olgu siis kõigest psühholoogiline, on minu meelest väga jube :) Kui ma laps oleksin, siis vist kardaksin küll...

Lisaks sellele vanemate kaotamise hirmule, mida kirjanik külvab, on ka mingi kinnise koha hirm. Et kui ei saagi sealt teisest maailmast enam tagasi oma turvalisse koju - olgugi et selliste nõmedate vanemate juurde, kes lapsest eriti ei hooli... Nad on ikkagi omad. Ja sugulasi ei saa me ju valida. Aga just see, et peaks järsku leppima hoopis võõraste inimestega, kes astuvad nende tuttavate ja turvaliste kingadesse, selles peitub küll sellist psühholoogilisi, hirmujudinaid tekitavaid mõtteid.

Eks kirjanik on ka omakorda veel lisaks üritanud igasuguste efektidega seda õudsamaks muuta - sõid ju need nööp-silmad prussakaid ning näost olid nad ka valged. Lisaks on alternatiivmaailmas rotid, kes kriipivad ja kiunavat häält teevad. Rääkimata verisest käest ning teravatest hammastest :)

Lugu ise on kuidagi lihtne ning mitmetest klassikutest tuttavaid komponente täis. Esmaselt meenub näiteks Alice Imedemaal või siis isegi tänapäeva pop-ameerika lastekirjandus. Gaimani tekst on küll voolav, kuid minu jaoks jäi just sisukusest siiski natuke midagi puudu. Kohati lasin lihtsalt tekstil silmadekaudu keelele valguda, ise kaasa mõtlemata, sest tekst oli minu jaoks suisa mõttetu. Lõpp oli kah kuidagi veniv ning ma nägin igal pool ainult kasutamata võimalusi.

Hinnang: 3+ (lastele tundus see peale minevat. Ja eks minagi suutsin selle peaaegu paarisajaleheküljelise raamatu paari õhtuga ette lugeda, ju siis ikka midagi oli. Coraline nimi, mida lähikondsed muidugi Carolinega sassi ajavad, kass, kellel pole nime - sest kassidel polegi nimesid omavahel - see teooria mind ei kõigutanud, minu jaoks on ikka kassidel nimed :) Mind kõigutasid ikka just see vanemate teema, et laps ikka armastab "oma" ema-isa, olgugi, et need pole armastamist väärt. Täiskasvanuna siiski lapsed mäletavad või teavad ja märkavad, kes ja kui palju armastust on väärt... samas teist inimest ennast armastama panna pole võimalik, seda sai ka see "teine-ema" tunda. Ja ega ilguse, kurjuse ja pettusega tunnete-maailmas kaugele jõua. See on ju ka vana tõde. Raamatusse oli toodud ka mõned teised lapsed, mis minu jaoks oli üsna mõttetu. Ja üldse oli see justkui üks mingi unenägu, mille kirjanik jutuks oli voolinud. Kohati lahe lugemine, kuid oleks ikka võinud tükk maad parem olla. Puhastada natuke sellest üleliigsest, natuke originaalsust juurde ja pärast seda "oma maailma tagasi tulemist", oleks võinud kuidagi paremini konstrueerida. Kuid karakterid eesotsas "teise-ema" ja Coraline endaga olid ju väga head nind ehk nende pärast püsis siiski huvi lõpuni välja.)

Teatrifestival DRAAMA 2009 Tartus

Merle tuletas meelde, et tänavu sügisel on tulekul ju iga kahe aasta tagant korraldatav Eesti teatri suursündmus - Festival DRAAMA 2009! Laasik kirjutab Päevalehes ka - eelfestivalist lastele ning mõningaid muid infokillukesi festivali tagamaadest.

Tegemist ju sellise üritusega, kuhu iga teater valib oma repertuaarist enam-vähem aasta esinduslikuma või parema või erilisema või muidu enim kõneainet äratanud tüki ja saadab Tartusse võistlustulle. Selline sõbralik "Teatrite spartakiaad lavalaudadel". Ei tee paha kellelegi, aga annab Lõuna-Eesti rahvale võimaluse kodule lähemal kaugemate teatrite etendusi vaadata ning ühtlasi pöörab tähelepanu mõningatele etendustele, mida kõik inimesed üle terve Eesti võiksid siiski igast erinevast teatrist vaatama minna - ka kaugemalt. Lisaks võistlusprogrammile viivad teatrid tihti kaasa ka mõned muud "eriliselt popid tükid", tihti on ka muid erilisi projekte festivali raames ja kõik see kokku on justkui iga kaheaastatagune teatri-vitamiinipomm :)

Hetkel veel väga palju infot sügisese teatrifestivali kohta pole. Teada on järgnevad asjad:

Lastele mõeldud eelfestival toimub 5. ja 6. septembril
Seal etendatakse:
Endla teatri lavastust „Saja-aastane laps”,
Kuressaare linnateatri lavastust „Unenägu”,
Vanemuise teatri värsket lavastust „Bruno ja Lotte muusikatund” ja tsipa vanemat „Detektiiv Lotte”

Mõõtu ei võeta ainult Eesti sees. „Draama 2009” raamidesse toimub ka „Balti teatrisügis”. Võistlusprogramm, milles osaleb kaks lavastust Lätist, kaks Leedust ning kaks Eestist. Nende hulgast, nagu ka "Eesti põhiprogrammist" valib žürii välja parimad.

Festivali väliskülalistest on teada, et Tartus mängitakse kahel korral Alvis Hermanise lavastust „Sound of Silence”.

Žürii on rahvusvaheline.

Ehk siis „Draama 2009” toimub 7.–13. september, Tartus
Piletid tulevad müüki 1.juulil.

Eesti võistlusprogrammis osalevad järgnevad etendused (minu arvamusi tänaseks juba vaadatud tükkide kohta võib lugeda nimede alt paljastuvatelt linkidelt, sulgudes pealkirja taga on vihjeks minu "numbriline hinnang"):

- Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine” (1)
- Tallinna Linnateater „Ohvrit mängides” (4)
- Noorsooteater „Mängurid” (3)
- Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (4)
- Ugala „Börs ja börsitar” (5-)
- Võru linnateater „Võrumaa rituaalid 2”
- Kuressaare linnateater „Tapatöö jumal”
- Theatrum „Linn”
- Tartu Uus Teater „Elud” (3)
- R.A.A.A.M „Vahepeatus” (5-)
- Endla „Janu” (1)
- Vanemuine „Loss” (1+)
- VAT-teater „Nürnberg” (4+)
- Rakvere teater „Üks joodik sõitis rongiga”
- Vene Teater „Hullumeelse päevik”

Hetkel nendest nähtud tükkidest on kaks parimat Ugala "Börs ja börsitar" ning R.A.A.A.M -i "Vahepeatus". Kolmandana ka "Nürnberg". Parima naisnäitleja auhinna saaks minult praeguse seisuga Hilje Murel "Börs ja börsitar"-ist või Katariina Lauk "Nürnberg"-ist ning parima meesnäitleja auhinna Aarne Üksküla "Nürnberg"-ist või Argo Aadli "Vahepeatus"-est. Parima meeskõrvalosa eest Andres Tabun "Börs ja börsitar"-ist ning parima naiskõrvalosa Tiina Rebane "Nürnberg"-ist.

Kui mul peaks avanema mingigi võimalus, siis läheks kindlasti vaatama Theatrumi, Võru, Kuressaare, Rakvere ja Vene Teatri tükke ka. Kummaline, aga mina oleksin nii mõnestki teatrist valinud hoopis teised tükid, aga eks see ole maitse asi :)

Kuna etendatakse Tartus viimase kahe hooaja (2007/2008 ja 2008/2009 jooksul esietendunud tipp-tükke, siis minu arvamusel peaksid kavas olema hoopis VAT-i "Ingel, ingel.."; NO99 "Pea vahetus" (või "Perikles); Linnateatri "Hecuba pärast"; Draamateatri "Sügissonaat"; Noorsoo- ja Nukuteatri "Kuldvõtmeke"; Vanemuise "Kogutud teosed" (a tegelikult hoopis "Ruja"!); Endla "Kangelane". Minu meelest ainult R.A.A.A.M ja Ugala ongi täppi pannud oma valikuga :)))

Suve oodatuimad teatritükid TOP 20

Natuke teatrist ka vahelduseks...kuigi teatrisse saab jälle alles rohkem kui paari nädala pärast...

Tegelikult on pealkiri mõnevõrra eksitav. Esiteks selle tabeli alt leiab veel ühe extra-edetabeli - TOP 10 varem nähtud etendustest, mida sellel suvel mängitakse. Ning selles ülemises, ehk TOP 20 edetabelis pole need otseselt minu "oodatuimad" tükid "suvel", vaid neid kõiki küll etendatakse suve jooksul ning olen võtnud arvesse kõik alates tänasest kavas olevad tükid (seega on välja jäänud näiteks 1.juunil juba etendatud Koomiku lapsepõlv). Tegemist on nö. oletusliku edetabeliga - ehk mis tunduvad kõige huvitavamad suvel pakutavatest teatrietendustest ning esimeses tabelis just nimelt nendest, mis minul varem nägemata.

Suuremas osas olen ka planeerinud nende vaatamise juba tänaseks ära. Ühele neist (koht 14) on mul küll alles sügishooajaks pilet. Ja juba täna ma tean, et ma ei jõua kindlasti suve jooksul vaatama ühte neist, sest ma lihtsalt pole sellel ajal Eestis (koht 18).

Aga siin see edetabeli-üllitis siis on, mõnede täpsustavate kommentaaridega, et mida nad endast kujutavad ja miks ma neid ootan ning kopeerisin etenduste kodulehtedelt ka info kokku, et oleks lihtsam "üle vaadata", kes kus mängib ja kes on lavastajad ning kunstnikud ja muu selline inf:


20. Vanalinna vaimud -
Värskelt loodud "Vaba Teatri" esimeseks lavastuseks on „Vanalinna vaimud“. Inspireerituna Tallinna legendidest pannakse kummitama kogu Laboratooriumi tänav. Lavastust mängitakse Tallinnas Laboratooriumi tänaval 1. - 31. juulini 2009 eesti-, vene-, soome- ja inglise keeles. Pole selle kohta veel eriti midagi rohkemat kuulnud, kuid ehk on ikkagi tegemist "teatriga"? Kus on "päris" näitlejad :) Igatahes hetkel, kui infot veel eriti pole on "huvi" tekitatud ja olemas. Taustategijateks Vahur Keller ja Britt Urbla-Keller.

19. Pidu -
Slawomir Mrožeki „Pidu” keskmes on inimesed ja pidu. „Pidu” olevat üks neist näidendeist, kus autor ennast ei ava, vaid on andnud tegelased ja teksti. Loogika tuleb ise otsida.
Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)Kunstnik: Anne Kabel
Mängivad Ago Soots (VAT Teater), Meelis Põdersoo (VAT Teater), Peeter Rästas (Rakvere Teater), Agu Trolla ja Maive Käos.
Etendused 17, 18, 19, 20. juuni ja 8, 8, 10, 11. juuli

Mrožek on muidugi kahtlane....minule tema asjad pole meeldinud, aga teisalt lavastajaks Uku Uusberg ning pärast "Pea vahetust" tahaks kõike tema tehtavaid asju oma silmaga näha. Eriti kuna see olevat veel selline asi, kus autor ennast ei ava vaid see on tegijate enda teha... Piisavalt põnev, et mahtuda põnevaimate nimistusse... kahju ainult, et see niiiii kaugel - Võrus - etendatakse. Eks näis, võibolla võtan hoogu ja lähen ikkagi kohale...

18. Ürgmees -
Stand-up comedy, Rob Becker-i mononäidend, mida mängitakse praegu paljudes Euroopa riikides, Saksamaal näiteks 12 teatris korraga. Ühemeheshow populaarsus põhineb universaalsel teemal – meeste ja naiste erinevuste kõrvutamine kiviajast kuni tänapäevani; peamiselt läbi huumoriprisma, aga ikka reaalsusest lähtudes. 6 ja 10.juuni Vene Kultuurikeskuses, 13-15.juuni Vanemuises.

Ikka siit-sealt pidevalt kostub, et asi on vaatamist väärt. pidavat olema naljakas ning samas eluline. Minule kuupäevad ei sobi, muidu läheks vaatama küll.

17. Kolm põrsakest ja hea hunt -
KOGUPERE MUSIKALINE SIGADUS
Selle suve sead ja hundid saavad kokku Tartus, Laulupeomuuseumi pargis, Jaama 14.
Pidu, pill, laul, majaehitus ja kohtumine hundiga (hea) leiavad aset 25. juulist 15. augustini.
Lisaks sigadustele saab ka pulli.
Tekst: Mati Unt, Juhan Viiding
Lavastaja: Ain Mäeots, Kunstnik: Nele Soosalu, Koreograaf: Janek Savolainen, Muusikajuht: Toomas Lunge
Mängivad: Jüri Aarma, Taavi Eelmaa, Rein Pakk, Jekaterina Nikolajeva, Toomas Lunge
Etendused toimuvad: 25.26.29.30.31.07; 01.05.06.07.08.13.14. ja 15.08 kell 19.00 ja 02.08; 09.08 kell 12.00

Yess, midagi lastele ka suvel! Lahe kamp näitlejaid kah peale kauba! Taavi Eelmaa-d pole näinudki pärast Nora-t ning Jüri Aarmat juba ma ei mäleta enam mis ajast. Rein Pakk üllatas Koidula veres mind väga ning muidu tundub ka igas mõttes vahva asi tulevat! Mäeotsa lavastused on ikka tavaliselt - Vanemuise paremast otsast... minu meelest.

16. Raimonds -
Muusikaline lavastus.
Autor ja lavastaja Tiit Palu, Kunstnik Silver Vahtre, Valguskunstnik Margus Vaigur, Muusikaline kujundaja Feliks Kütt, Lauluõpetaja Toomas Voll (külalisena), Kontsertmeister Evald Raidma (külalisena), Osades Ireen Kennik, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Närep, Karin Tammaru, Lii Tedre, Enn Keerd, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Veljo Reinik, Tambet Seling, Indrek Taalmaa ja Jüri Vlassov
„Raimonds“ on lavastus elu pisiasjadest, sekeldustest, unistustest, suhetest – kõigest sellest, millest koosnevad meie päevad. Lavastuses esitavad näitlejad Raimonds Paulsi surematuid laule. „Raimondsis“ on möödunud aastakümnete nostalgiat ja püsimajäävat elujaatust.
Endlas 10., 26. ja 31. juulil

Natuke nõuka-aegset nostalgiat kulub ikka ära, veel niimoodi muusikalises kastmes. Raimonds Paulsi nime ma lapsepõlvest mäletan, aga tema muusikat küll mitte. Võibolla siis kui kuuleb, tunneb ära, eks näis.

Otseselt teatriga mitte seonduvad märkused: Suvel muidu ka lahe Pärnus olla. Ehk saab enne etendust ujuma kah... ja kindlasti on vaja osta tuutu magusaid mandleid rannast ja Endla teatri kohviku pasta on ka väga maitsev!!!

15. Vana Tooma pilgu all -
Omalaadne liikuv etendus Vana-Tallinna keskaegsetest legendidest ja kohtulugudest. Ajavaimu juhtimisel viiakse vaataja ringkäigule Tallinna vanalinnakõnekatesse majadesse, sisehoovidesse ja legendidega seotud paikadesse.Vaataja silme all “elustuvad” lood isand Uexküllist ja Schenkenbergist, majades kahtlast kolinat tekitavatest ämbritest ja õnnetutest armastajatest.Minevikuuks paotub raehärradele, kaupmeheisandatele, kroonikakirjutajatele,katkutohtritele, vaestele ja patustele, rikastele ning ilusatele.Ja kes teab, ehk pressib mõni kummitavgi olend end sealt sisse.Ajavaim jagab rohkelt teadmisi Tallinna endise elukorralduse,ajaloo ja endisaegsete tõekspidamiste ning kommete kohta.Oht Tallinna ajaloost rohkemat teada saada!
Idee autor - Anne Velt Loo autorid - Mart Laar ja Lauri Vahtre ja Angela Randmets Lavastajad - Ivo Eensalu ja Anne Velt Kunstnik - Killu Mägi, Trükised - Maite Kotta, Osades - Hannes Prikk, Kersti Tombak, Hans Kaldoja, Sten Zupping, Iivi Lepik, Jana Wolke, Pirge Sildmaa, Ivo Eensalu jpt

Ajalugu on nii põnev, eriti Tallinna Vanalinna ajalugu ja eriti "legendid"! Lisaks palju põnevaid näitlejaid - Iivi Lepikut pole juba lapsepõlvest saati näinud mängimas ning Sten Zupping on alati hästi hea! Lisaks teksti autoriteks Laar ja Vahtre, ehk usutavasti saab põnev olema. Ning muidugi see, et algusaeg kah kell 22 õhtul - siis kui vaimud juba liikvel :)
8., 10., 11. ja 12. juulil

14. Detektiiv Lotte -
Lastemuusikal kahes vaatuses.
Helilooja Priit Pajusaar Libreto autorid Janno Põldma, Heiki Ernits Laulusõnade autor Leelo Tungal Lavastaja Ain Mäeots Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm Dirigent Lauri Sirp Kunstnik Iir Hermeliin Koreograaf Janek Savolainen Osatäitjad: Gerli Padar, Robert Annus, Aivar Tommingas, Leino Rei, Maria Soomets, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Jaan Willem Sibul, Veikko Täär,Tanel Jonas, Markus Luik, Atlan Karp, Märt Jakobson, Marko Mäesaar, osalevad Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased, Vanemuise teatri ooperikoori ja Tartu Noortekoori lauljad ning Vanemuise sümfooniaorkester. Sedakorda püüab koeratüdruk Lotte välja mõelda, kelleks ta suurena saada võiks ning algav päev annab talle suurepärase idee, sest ootamatult läheb kaotsi isa Oskari leiutatud suhkrumasin. Lotte ja ta sõber Bruno ei jää käed rüpes istuma, vaid otsustavad hakata detektiivideks ning suhkrumasina üles otsida.

Vanemuine tuleb Tallinna külla, etendused on 28.,29. ja 30.augustil Estonias.
Ülikiidetud lastelavastus. Ja piltide järgi tundub, et see on tõesti lahe ja värviline! Minule aga kuupäevad suvel ei sobi ning seega jääb sügisesse...

13. Igavene kapten -
Urmas Lennuki kirjutatud lugu merest ja armastusest... ja tuuled küsisid ja ta kõneles oma kaugest maast Saare Maast, kust kunagi maailma meredele põgenes. Oma kodusaarest kõneles ta, kus suviti on öö nii üürike, et vaevu jõuad tüdrukut loojaku saabudes suudelda, kui juba päike taas koidukiirtes tõuseb. Ta kõneles oma kodusaare külmast ja kargest talvest, mis kaanetab mere jalapaksuse jääga, kõneles jaaniöö tulekumast ja tarkadest vanadest meestest, kelle silmad pole just eile pähe lõigatud. Ja tuuled jäid kuulatama. Kus on see veider paik, küsisid nad üksteiselt. Ja nad tormasid ummisjalu laiali, et leida üles too kummaline saar, kus elavad need veidrad vanad mehed, kelle silmad pole just eile pähe lõigatud, kuid kes ometi näevad oma südamega rohkem, kui kõik teised silmadega kokku ...lugu merest ja armastusest
Lavastaja: Kalju Komissarov (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Kunstnik: Silver Vahtre (Teater “Endla”), Osalevad: Allan Noormets (külalisena Tallinna Linnateatrist), Jüri Vlassov (Teater “Endla”), Merilin Kirbits, Hannes Prikk, Rauno Kaibiainen. Esietendus 30. juulil. Järgnevad etendused: 1. augustil kell 18.00, 2.-8. augustil kell 19.00.

Esiteks on Lennuki oma kirjutatud näidendid mulle siiani kõik meeldinud. Komissarov lavastajana ka enam-vähem kindel värk! Lisaks mängimas Allan Noormets ja Jüri Vlassov. Ning minu meelest viimasest Viljandi näitlejate lennust üks lootustandvaim - Merilin Kirbits! Kahju muidugi, et see Saaremaal on. Ei tea kuidas sinna kohale jõuab... Üks suurem planeerimine nii sõitmise enda kui laste pärast kah, aga muidugi huvitav asi tundub olevat! Läheks küll meelsasti! "Armastus", "meri" ja "suvi" käsikäes :)

12. Augustikuu teemaja -
21. juulist - 7. augustini 2009 Eesti Maanteemuuseumis - Varbuse hobupostijaama õuel
Autor: John Patrick
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Ann Lumiste
Peaosas: MARKO MATVERE
Ameerika Armee on Maailmasõja võitjana saanud käsu juurutada ühes väikeses Jaapani külas demokraatiat ja läänelikku maailmavaadet . Üks peategelasi, Jaapani väikese mägiküla elanik Sakini - MARKO MATVERE kehastuses, tutvustab oma külarahva suhtumist ja arusaamu järgmiselt: -Okinawa ajalugu vallutajate väärikast reast jutustab. Neljateistkümnendal sajandil meil au Hiina piraatidele alistuda. Kuueteistkümnendal sajandil Inglise misjonäridele. Kaheksateistkümnendal sajandil Jaapani sõjapealikele. Ja kahekümnendal sajandil Ameerika mereväele. Okinawal hästi vedanud. Kultuur siia toodud ... Ei vaja minna tooma. Palju õppinud. Kõige tähtsam: ülejäänud maailm Okinawa ei ole. Maailm tore vaheldusrikas. Näide. Okinawas ... ustel lukku pole. Halb komme, kui naabrit ei usalda. Ameerikas ... lukud ja võtmed suur tööstus. Järeldus? Halvad kombed, hea äri. Okinawas ... avalikus kümblusvannis palja daamiga päris sobib ennast pesta. Palja daami pilt kodus ... päris sobimatu. Ameerikas ... palja daami kuju pargis preemia saab. Aga paljas luust ja lihast daam pargis trahvi saab. Järeldus? Pornograafia geograafia küsimus. Okinawalased alati usinad valitsejaid kuulama. Sügav soov hõõrdumist vähendada. Õppida lihtne ei ole. Vahel valus. Aga valu inimese mõtlema paneb. Mõte inimese targaks teeb. Tarkus elu talutavaks teeb. Nii et ... Me väikese loo räägime, mis suurepärane näide, kuidas Okinawa heast tahtest demokraatia vastu võtab.-Kui küsitakse, nagu tavaliselt ikka tehakse, et miks just see lugu, siis selle materjalivaliku suhtes on mul öelda vaid seda: kui üldse leidub dramaturgias, eriti veel komöödiakirjanduses autorit, kes vaataks maailma nii eluterve rõõmu ja soojusega , siis on see John Patrick, oma kummalise huumorimeele ja omanäolisust ja endaks jäämist väärtustavate eluhoiakutega. - nii arvab lavastaja Roman Baskin

Mina lähen küll kohale peamiselt ainult Marko Matvere pärast - "esialgu"... sest teiste näitlejate kohta infot veel pole. Loodetavasti seal on ikka rohkem proff-näitlejaid ka, mitte et kõik ülejäänud ongi harrastusnäitlejad. Siis võib see sellesse suurde harrastuslõbu sisse ära mattuda :) Eelmisel aastal Ellunägude Rasputin oli küll üllatavalt hea ja isegi need harrastusnäitlejad olid mitmed ülihead! Aga seal oli ka pooleks ametilt näitlejaid ja neid, kes seda hobikorras teevad. Baskin lavastajana on natuke ebaühtlane, kuigi ta suudab alati hästi tekitada atmosfääri. Võibolla saab tunda seda "jaapanlaste küla" :) Marlon Brandoga film samast materjalist on kuidagi ähmaselt meeles, aga mäletan, et see meeldis mulle.

11. Käsu Hansu ajalootund -
Autor: Mart Kivastik
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Maret Kukkur
Mängivad: Ain Lutsepp (Eesti Draamatetater), Tiit Sukk (Eesti Draamatetater), Mari-Liis Lill (Eesti Draamatetater), Raimo Pass (Eesti Draamatetater), Sulev Teppart, Janek Joost jt.

Kui Käsu Hans on kümneaastane ja õpib veel Forseliuse koolis, viib õpetaja ta üle mere Rootsi kuningaga kohtuma. Rootsi kuningale meeldib väike Hans nii väga, et ta annab Hansule käsu Eestimaa üle valvata, kui teda ennast enam ei ole.
Nii saab Hans oma Käsu, mida ta jääb igavesti täitma. Ta rändab ajast aega ja hoiatab eestlasi, kui näeb hirmsat aega tulemas. Kõige raskem on rahvast päästa tema enda käest. Hansu ei usuta enne, kui suur jama käes. Tsaar Peeter hävitab Tartu linna koos elanikega.
Hans läheb taas tagasi minevikku ja rändab ajas niikaua, kuni teda uskuma jäädakse, sest temal on kuninga käsk. Kui me teda ükskord kuulda võtame, on meil lootust pääseda ja alles jääda.
Viinistu Kunstimuuseumi vabaõhulaval.
Etendused: 12., 19. ja 26. juulil kell 15.00
11., 16., 17., 18., 22., 23., 24., 25., 28., 29., 30. ja 31. juulil kell 19.30

Ikka peab igas suves olema üks "Viinistu tükk" ka :) Need Kivastiku omad on tihti väga head ning sedapuhku jälle head näitlejad ka! Tõenäoliselt saab see olema üks suve parimaid!

10. Imearst -
Brian Frieli näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste. Autor Brian Friel Tõlkija Krista Kaer Lavastaja Priit Pedajas (Eesti Draamateater) Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater) Osatäitjad: Külliki Saldre või Merle Jääger, Hannes Kaljujärv või Aivar Tommingas, Riho Kütsar või Peeter Volkonski
Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku näitemäng koosneb neljast monoloogist: mööda külasid ringi rändav imearst, tema naine ja tema mänedžer jutustavad meile oma elu pöördelise tähtsusega sündmustest. Sündmused ise on sageli korduvad, erinev on viis, millistena jutustajad neid mäletavad ja edasi räägivad. Imearst Frankil on loodusest antud võime inimesi ravida, anda neile usku, lootust ja armastust. Paraku ei ilmuta see võime end iga päev. Kehvade päevade pettumus ja purunenud lootused imelisele tervenemisele puudutavad nii haiget kui ravijat, aga ka nende lähedasi. Kuidas ravida ravijat ennast? See on näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste. Lavastaja Priit Pedajasele on see juba õige mitmes, Vanemuisele alles esmakordne kokkupuude Frieli loominguga.
Kammerlikud suveõhtud Tammistul annavad võimaluse eri õhtutel nautida kaht erinevat näitlejakoosseisu: 12, 16., 17., 18., 19. ja 20. juunil Külliki Saldre, Peeter Volkonski, Hannes Kaljujärv 21.juunil Merle Jääger, Riho Kütsar, Hannes Kaljujärv 25., 26., 27. ja 28. juunil Merle Jääger, Riho Kütsar, Aivar Tommingas

Mina valisin oma tüki ühe oma lemmiku - Külliki Saldre järgi. Kuigi ka Volkonskit on lahe mängimas näha... pole teda juhtunud juba aastaid teatris mängimas nägema... Kaljujärv oli väga huvitav Küünlad põlevad lõpuni tükis ning päris huvitav on näha, kuidas tal see roll õnnestub. Friel on materjalina hea. Kunagist Noorsooteatri (või oli see juba Linnateater sellel ajal) lavastust ma mäletan ähmaselt, kui ma nüüd midagi sassi ei aja :) Ja see materjal oli tõesti hea! Pedajas lavastajana on ilmselt "klassikaline stiil", mis minule istub küll tavaliselt, aga koht ise, ehk "küün", annab kindlasti mingi omalaadse tunde elamusele juurde.

09. Mtsenski maakonna leedi Macbeth -
Autor: Nikolai Leskov
Lavastaja: Eili Neuhaus
Dramatiseering: Urmas Lennuk
Kunstnik: Reili Evart
Tõlkija: Friedrich Kõlli
Muusikaline kujundus: teater "Tuuleveski" Jõhvist, slaaviühingu "Läte" naiskoor Kundast
Mängukoht: Ontika mõis
Etendused: 29, 30, 31 – juuli; 1, 2, 5, 6, 7, 8, 9 - august 2009.a. kell 19.00
Mängivad:Ülle Lichtfeldt (Rakvere Teater), Ines Aru, Marin Mägi (Rakvere Teater), Indrek Saar, Peeter Jakobi, Kristjan Sarv, teater "Tuuleveski", slaaviühingu "Läte"naiskoor
Urmas Lennuki dramatiseeringu tegevus leiab aset Venemaal XIX sajandi keskpaigas. Lugu keskendub rikka kaupmehe naise - Katerina Izmailova - traagilisele armastusele. Võttes naiselt kõik peale tema armastuse, muutub armastus liiga suureks, et elavate ilma ära mahtuda. Siis tuleb oma armastusele elavate ilmas ruumi teha. Liiga suur armastus tapab. Kirglik lugu raasukesest õnnest ümbritsetuna eheda vene rahvusliku ilu ja ehtsusega. Lugu valikute vabadusest, võimalikkusest - enda sees ja enda ümber. Erakordne võimalus näha mängimas eesti ja vene näitlejaid ühes koos, ühes loos. Selle tulemusena avaldub unustatud tõsiasi - pole tähtsust rahvusel, nahavärvil, usulistel tõekspidamistel - tähtis on olla inimene. Tähtis on märgata inimest ja tähtis on jääda inimeseks.

Aaah, see näitlejate-ansambel on väga põnev! Minu nunnu - Ines Aru on ka pundis! Lisaks Lichtfeldt, Mägi, Saar, Jakobi, Sarv - kõik on väga põnevad variandid!!! Lennuk dramatiseerijaks - lisaks vene-eesti sega-värk - see on midagi "erilist"! Kui veel Lichtfeldt mõne vene romansi ka sinna sisse laulaks - siis on juba pool võitu käes :) Ta on lausa superhea vene romansside laulja!!! Põnev materjal ja mängukohta ka!

08. Aiapidu -
SUVEKOMÖÖDIA
OHTU MÕISAS
Autor: Alan Ayckbourn
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Ann Lumiste
Mängivad: Carmen Mikiver; Ülle Kaljuste; Epp Eespäev; Harriet Toompere; Liina Vahtrik; Pirjo Levandi; Marta Laan; Kaili Närep; Hendrik Toompere sen; Hendrik Toompere jun; Raivo Rüütel; Roman Baskin; Mihkel Smeljanski jpt. Kes meist ei oleks tahtnud viibida samal ajal erinevates kohtades. Tõsi, tundub kuidagi raskesti teostatav. Kas olete mõnel aiapeol või ka lihtsalt mõnel suveõhtul, kui seltskond on maja ja aia vahele laiali pudenenud, istunud näiteks aias ja mõelnud, mis küll vöiks praegu toimuda majas või köögis või tagatubades või siis jäänud suhtlema majja ja mõtisklenud, mis trall võiks käia praegu aias?! Kas tuleb tuttav ette? Inglise komöödiakuningas A. Ayckbourn on selle võimaluse rahuldamise eest hoolitsenud ja 6. augustil OHTU mõisas esietenduv lavastus „AIAPIDU“ võimaldab publikul vaadata etendust kas MAJAST või AIAST. Niisiis toimub paralleelselt kaks etendust ühest ja sellestsamast aiapeost. Tegelased liiguvad oma suhterägastikes õhtu jooksul korduvalt maja ja aia vahet ja sel õhtul aeda pileti ostnud publik näeb omaette lugu aias toimuvast ja majja sattunud publik siis vastavalt seda, mis toimub siseruumides. Otse loomulikult on võimalus tulla ühel ilusal õhtul uuesti ja vaadata lavastust sealt paigast, mis eelmisel korral saladuseks jäi. Niisiis abielu ja armastuse keerdkäigud poliitikasse pürgiva mehe korraldatud aiapeol; külaliste kogunedes võtab pidu järjest ägedamaid ja kummalisemaid pöördeid. Etendused Ohtu mõisas 6.-30.08.

Päris lahe, et nii palju vingeid näitlejaid ja et ühte ja sama lavastust saab vaadata nii sees kui väljas. Mina valisin igaks juhuks selle sisemise variandi. See ehk tsipa kammerlikum ja kui vihma sajab või sääsed kiusavad, siis ikka majas sees on tsipa kindlam :) Mugavusearmastaja nagu ma olen :) Igatahes originaalne ettevõtmine - lisaks nii põnev, et saab näha selliseid näitlejaid nagu Kaljuste, Mikiver, kolm Toomperet ja alles teatrikoolis õppiv - üks mu selle järgmise lennu lemmikutest - Marta Laan ja Peeter Tammearu kõik ühes tükis koos!!!

07. Kiivad armastajad -
Casamarciano Krahvi Annibale Sersale erakogust leitud commedia dell'arte stsenaariumi põhjal loodud lavastus kujutab endast laulude ja muusikaga põimunud lugu noorte inimeste armastusest. Lähtutud on commedia dell'arte tegelaskujudest, aga mängime ja laulame ilma maskideta. Öeldakse, et abielud sõlmitakse taevas. Aga mis juhtub siis, kui kaks kaupmeest, otsustavad raha nimel ühe abielu ise sõlmida? Sõnal „KIIVAS“ on eesti keeles kaks tähendust – teises vältes „ARMUKADE“, kolmandas „VILTU“. Täiesti võimalik, et need kaks on kuidagi omavahel seotud. Igatahes see lugu räägib mõlemast.
Lavastaja: Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool)
Kunstnik: Kristiina Hortensia Port (EMTA Lavakunstikool)
Koorijuht: Kaspar Mänd (EMTA)
Muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool)
Mängivad: Ketter Habakukk (õppinud Nukuteatri noortestuudios), Laura Kalle (õppinud Nukuteatri noortestuudios), Mari Pokinen (Viljandi Kultuurikolledž), Sandra Üksküla (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus), Rainar Aasrand (õppinud VHK teatriharus), Tõnis Jürgens (õppinud VHK teatriharus), Mikk Jürjens (EMTA Lavakunstikool), Priit Strandberg (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus), Kaspar Velberg (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus), Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus)Musitseerivad Peeter Klaasi meistriklassi õpilased

Noorte teatri-ettevõtmistel on alati mingi eriline tahtejõud ja särts seest. Sedapuhkus siis Tallinna Vanalinnas Dominiiklaste kloostri hoovis. 16.-25.07. Commedia dell'arte tundub mulle sobivat kah - liigitan sellesse žanri näiteks "Armastus kolme apelsini vastu" ning paari aasta taguse Linnateatri suvetüki "Ronk". Huvitav on ka Ketter Habakukke näha uues rollis. Tema oli ju seal Wargamäe Wabariigis eelmisel suvel. Ja muidugi on see ju Kristjan Üksküla lavastajadebüüt. Ning lavastajadebüütides on tihti palju huvitavaid leide ning lahendusi. Üllatavaid ja häid ideid, mida tegijad on sees pikalt kaasas kandnud...

06. Härra Punttila ja tema sulane Matti
Bertolt BrechtHÄRRA PUNTTILA JA TEMA SULANE MATTI
Kirjutatud Hella Wuolijoe jutustuste ja näidendikavandi järgi
Tõlkija: Debora Vaarandi
Lavastaja: Kalju Komissarov
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Liikumisjuht: Oleg Titov
Peaosades: Peeter Tammearu ja Indrek Sammul
Teistes osades: Kadri Lepp, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Carita Vaikjärv, Anne Valge, Peeter Jürgens, Jaanus Kask, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Andres Tabun, Janek Vadi jt.
Rahvatükk, kus nalja ei kaaluta mitte apteegikaaluga, vaid kotiviisi nagu kartuleid. Kujutlegem end hetkeks valgesse Soomemaa suveöösse, kus varane lüpsitüdruk kolistab ämbriga, kukk teeb esimesi kiremisharjutusi ja kasetukk lõhnab nii meeliülendavalt... Ja selles sulnis rahus vaarub ringi end lahkeks joonud mõisaomanik Punttila ning kihlub järjest kõigi vastujuhtuvate naisukestega.
See on aga alles algus, sest ühel hetkel saab ta kaineks ja hakkavad juhtuma hoopis teistmoodi asjad... Härra Punttila, tema sulase Matti ja paljude teiste mahlakate tüüpide tegemiste kõrval on Ugala tiigikalda-laval palju muusikat, laulu ja tantsu. Nalja ning naeru nagunii.
Ugala tiigi kaldal
19.20.26.27.juunil; 03.04.juulil; 14.15.21.22.augustil

Klassika! Küll juba korra nähtud tükk, aga teises esituses ja teises keeles :) Oli päris hea tookord, aga ootan ühelt oma lemmikteatrilt veel paremat ja lahedamat tükki! Näitlejad ja muud tegijad kõik head, eesotsas Tammearu ja Sammuliga. Ugala tiigi kaldal üks etendus iga suvi on sama kindel värk nagu Viinistuski :) Ja tavaliselt on need ikka "elamused" olnud :) Loodetavasti Kadri Lepp on seekord natukenegi suuremas rollis, mitte ainult paari lausega, nagu tavaliselt Ugala suvetükkides :) Aga "vanamehed seitsmendalt" on ka pundis ning neid on alati nii hea meel näha!

05. Ballettmeister
Pseudoajalooline põnevuslugu.
Autor Urmas Vadi
Lavastaja ja kujundaja Andres Noormets
Kunstnik Girlin Bassovskaja (külalisena)
Tantsuõpetaja Kati Põldots (külalisena)
Osades Indrek Taalmaa, Ago Anderson, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Viidas, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling

On südasuvi 1940 Eesti vabariigis. Taevas sirab kolm päikest.
President Päts võtab Oru lossis vanni. Korraga saabuvad hallide mantlitega mehed, kes ütlevad: „On aeg", ning viivad presidendi ära...
Samal ajal toimuvad ühel staadionil kergejõustikuvõistlused. Tuletõrjujad Johannes ja Erik ootavad parasjagu oma vasaraheite järjekorda, kui esimene neist äkitselt minema tormab. Erik vaatab ringi – staadioni ääres seisavad ja sosistavad hallide mantlitega mehed – õhk on ärevusest paks. Murelikuna otsustab ta sõpra otsima minna ning võtab juhuslikult vastu saatusliku telefonikõne. Kuuldud ülisalajane info suunab ta presidendi jälgedele...
Ja see on alles algus.
Endlas 4., 17. juulil ja 1. augustil

Väga hea näitlejate nimistu! Pseudoajaloolised tükid on ka tavaliselt "minu rida"...need lihtsalt lähevad hästi peale. Leiab seoseid päris ajalooga ning lahe on neid "tõdesid" sealt üles leida. Ning Taalmaa on kui Pätsu taaskehastus :) Ei jõua ära oodata! Esimesed kriitikad, mis etenduse kohta kuuldud olid ka positiivsed, ehk siis ootusärevus on juba sees :)

04. Toatüdrukud
Lavastaja Hendrik Toompere jr Kunstnik Ervin Õunapuu Tõlkija Ott Ojamaa
Mängivad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema
"Toatüdrukud" on näitlik õppevahend. Kuidas saada prouaks, kel pole elumuresid. Kuidas olla proua, kel on ilu ja raha. Kuidas pääseda ligi härra tohutule varandusele.Selleks tuleb lihvida kujutlusvõimet ja oskusi punuda intriige. Tuleb osata kirjutada selliseid kirju, et härra vangi panna. Tuleb osata segada mürki, mis jälgi ei jäta. Tuleb osata mängida mängu, kus vale saab tõeks.Et rikkaks ja kuulsaks saada, tuleb vaid tahta ja selle nimel tegutseda, muidu jäätegi kõik toatüdrukuteks, kelle ehteiks on vaid roojased kummikindad.
"Toatüdrukud" punuvad intriige 5.-6., 10.-14., 17.-21. ja 26.-28. juunil kell 20 Rakvere kesklinna pangamajas (Turu plats 2).

Yess....mu lemmikud Rakvere-naised kõik kolmekesi koos :) Anneli Rahkema on viimasel ajal roll rolli järel olnud väga, väga hea! Üllest ja Tiinast rääkimata! Omapärane mängukoht ning natuke "täiskasvanute tüki" maiguga :) Toompere on lavastajaks... mul on tema lavastustega kaks äärmust, kas meeldivad hullult või ei meeldi absoluutselt. Sisu mõttes kaldun arvama, et sellest tuleb üks suve suur üllataja! Heas mõttes muidugi :)

03. Pimedusega löödud
Psühholoogiline triller.
Autor Frederick Knott
Tõlkija Triinu Ojalo
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt
Osades Karin Tammaru, Raivo E. Tamm (külalisena), Ahti Puudersell, Lauri Kink, Nicole Marchesani või Kaisa Metsaots (külalistena) ja Jaan Rekkor
Sam Hendrix kohtub Toronto lennuväljal ühe meeleheitel naisega ning toimetab tema palvel üle Kanada-USA piiri portselannuku – kingituse naise haigele lapsele. Heausklik Sam ei oska aimatagi, et nukk on täidetud heroiiniga ning et peatselt saabub grupp külmaverelisi kurjategijaid tema New Yorgi kodu ukse taha, mille avab Sami pime ja usaldav abikaasa Susy, kes on üksi koju jäänud. Psühholoogiline triller – žanr, mille tegi maailmatuntuks Alfred Hitchcock – otsib vastust küsimusele, kas hirmutavam on kurjus, mis on silmale nähtav või see, mis on nähtamatu.
Endlas 3., 4., 12., 17. juulil ja 1. augustil

Natuke see laste kasutamine tükkides on kahtlane... aga tegemist tundub olevat siiski tugeva sisu ja üpris kammerliku asjaga. Raivo E.Tamm ja Jaan Rekkor meeldivad mulle ka. Karin Tammaru ning Lauri Kink Revidendis olid ka päris head, saabki siis nüüd näha, kas tegemist oli erandiga või hakkavadki nüüd meeldima :) Aga peamine on muidugi SISU! Tihti ikka põnevuslugusid lavalaudadel näha saab? Oleks kohe hästi põnev ja hästi psühholoogiline... siis oleks vinge!

02. Kon-Tiki
Neli entusiasti asuvad teaduslikel eesmärkidel ületama balsapuust parvega Vaikset Ookeani. Teoreetiliselt peaks kõik hästi minema. Toomas Hussari vabaõhunäitemäng "Kon-Tiki" Käsmu Meremuuseumi rannas on inspireeritud Thor Heyerdahli menukast reisikirjast "Kon-Tiki ekspeditsioon" , mis on eesti keeles ilmunud sarjas Maailm ja mõnda. Tegu on kuulsa ekspeditsiooniga 1947. aastal, kui ületati Vaikne ookean balsapuust parvel eesmärgiga tõestada teooriat võimalikust migratsioonist Ameerikast Polüneesiasse.Näidend ei taotle dokumentaalset tõde, pigem on tegemist autori fantaasiaga, kus vaatamata tühjusele ja meelepettele peaks teoreetiliselt kõik hästi minema.
Mängivad Margus Prangel, Margus Tabor, Jan Uuspõld, Raivo E. Tamm ja Garmen Tabor. Lavastaja Toomas Hussar.
Etendused10.,11.,15.,16.,22.,23.,24.,25.,29.,30.,31. juulil ja 02.,03. augustilalgusega kell 19.00

Nii põnev materjal! Nii huvitavad näitlejad! See PEAB hea olema! Pole küll nimetet raamatut lugenud (häbi-häbi:(), aga selline päris eluga seotud asi ning ikka muidugi ei saa üle nendest näiteljatest - Prangel, Taborid, Uuspõld ja E.Tamm. Kõik eeldused suve tipplavastuseks olemas :)

01. Onu Tommi onnike
'Onu Tomi onnikest' on nimetatud ainukeseks kirjandusteoseks, mis tõesti maailma muutnud. Pärast selle avaldamist 19. sajandi keskel hakati avalikult rääkima orjuse, vabaduse ja töökohustuse keerulistest suhetest. Puhkes kodusõda. Orjad vabastati. Neegri süda laulis. Nii kõlab loo hea lõpp.
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastatud 'Onu Tomi onnike' algab sentimentaalsest romaanikesest ja jõuab McDonald'si müüjateni. Kuigi kõik kisub traagikasse, laulab neegri suu sellest, kui imeline on maailm.
"Onu Tomi onnikest" on Thomas McEvilley nimetanud ainukeseks kunstiteoseks, mis maailma tõesti muutnud. 19. sajandi keskel ilmunud romaan tõi Ameerika kodudesse teadmise, et orjus on õudne ning neegril on tunded. Arvatakse, et puhkenud kodusõda, mille tagajärjel orjus kaotati, toitus suuresti just neist teadmistest.
Ometi McEvilley eksib. See romaan võis ju tõesti põhjustada kodusõja, nagu ütles raamatu autoriga - väikese vanaprouaga - kohtudes ka USA president. Kuid see ei muutnud maailma. Sest maailm ei muutunud. Orjus on alles. Neegrite tunded ei koti kedagi. Ainuke muutus on see, et neegriteks pole enam ainult mustanahalised. Vaadake oma peopesi. Kas tuleb tuttav ette?
Onu Tom ei olnud Spartacus. Ta ei olnud isegi Ol' Dirty Bastard, vabaduse lüürik ja getode laulik. Ta oli lihtne mees lihtsate soovidega ja väheste unistustega. Väikekodanlane? Ei, ori.
Lavastajad ning kunstnikud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Osades Andres Mähar, Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets (külalisena), Sergo Vares, Inga Salurand, Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Risto Kübar.
No teatri saalis 8, 10, 11, 13, 14, 17, 18, 19, 21, 22.augustil

Kõige suurema tõenäosusega on see tükk see kõige-kõigem sellel suvel! Seda ootan ma küll kõige kõige rohkem. Ostsin pileti ka kohe kui need müüki paisati. Hämmastav, et veel tänaselgi päeval on kõikidele etendustele pileteid... Igatahes eelmisel suvel "Ruja", sellel suvel "Onu Tommi onnike"... olen veendunud, et sellest tuleb "vähemalt" hea, aga kaldun arvama, et ikka "suurepärane"! Oleks ainult, et Risto Kübar end paljaks ei kooriks :) Seekord on naiste kord... palun :))) Igatahes on kõik kolm NO teatri naist paltsis ja nad on ju kõik kolmekesi nii head! Lisaks muidugi ka No-teatri suured lemmikud Mähar ja Vares... kahju, et Jaak Printsi pole, siis oleks täiuslik :)


Lisaks siin veel üks lubatud EXTRA edetabel etendustest, mis on mul küll varem nähtud, aga mida etendatakse käesoleva suve kolme kuu jooksul. Ehk minu "soovituste" TOP 10 ning paar sõna, et millepärast:

10. Vee mälu - Kurb lugu. Hästi lavastatud. Millegipärast läks see lugu mulle sügavale hinge sisse. Hästi näideldud ning väga hea materjal. Klassikaline, igas mõttes.
09. Helesinine vagun - Kivirähk ja Ugala. Mängitakse ainult 1 kord suve jooksul, aga seda väärtuslikum see kord on. Kurbnaljakas lugu. Gert Raudsep, Aarne Soro, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Kata-Riina Luide ja Tanel Ingi. Kõikidelt superhead rollid ning üldse üks meeldejääv teatrielamus! Natuke nostaligiat ja Kivirähk -i üks parimaid...
08. Kangelane - Lahedad Viljandi Kultuuriahadeemia kutid ruulivad Endlas! Väga hea ajaloolises mõttes ning üldse sisulises mõttes. Ja lavastus ise on ka väga hästi õnnestunud.
07. Rock 'n' roll - Stoppard. Väga hea sisu, Piret Laurimaalt väga hea roll(id). Ja üldse mõtlemapanev ja mõtlemist vajav tükk. Omamoodi eriline.
06. Wargamäe wabariik - Eelmise suve Vargamäe suurlavastus. Aarne Üksküla kroonis kogu lugu. Võimas looduse ja teatri koosmäng. Dramaturgiliselt ning kõikide näitlejavalikutega ei jäänud 100% rahule, aga kokkuvõttes ikkagi võimas elamus!
05. Karge meri - Eesti klassika. Ja vääriliselt hästi lavastatud. Ilus kunstnikutöö ja Piret Laurimaa fantastiline roll. Tegelikult kõik näitlejad on lausa SUPERHEAD! Maiuspala. Siiani meenutan ka Madis Kalmeti monoloogi ja Marika Vaarikut Toora Jookimina.
04. Perikles - Selline värvikirev Eesti Bollywood - hoorad ja Shakespeare, muinasjutud ja Andres Mähar kentaurina. Lahe muusika, lahedad ideed :)
03. Vahepeatus - Lahe tekst, head näitlejad. Kuidagi eriline elamus. Armas mälestus.
02. Pea vahetus - Nii hea ja mõtlemapanev ning fantastiliselt hea tekstiga. Ja näitlejad ning muusika on ka tippklass!
01. GEP - Kellel veel nägemata, siis see saab küll vinge elamuse! Sisu, näitlejad, stseenid, kõik on kulda väärt!

Terminator Salvation / Terminaator: Lunastus (USA 2009)

Režissör: McG
Stsenaarium: John D. Brancato, Michael Ferris
Olulisemad näitlejad: Sam Worthington, Christian Bale, Moon Bloodgood, Helena Bonham Carter, Anton Yelchin, Jadagrace, Bryce Dallas Howard, Jane Alexander, Michael Ironside
Loo lähtekoht: Film algab aastal 2003, kui üks surmamõistetud kurjategijast mees ootab oma hukkamist. Ta lubab oma surnukeha ühele vähki surevale naisele. Aastal 2018 saab ta uue elu. Apokalüptilises maailmas, kus toimub äge võitlus masinate ja inimeste vahel. Kes on masin, kes inimene? Kuidas ajudega masinate vastu võidelda, maailmas kus masinad ise leiutavad ja täiustavad üha uusi masinaid?

Vana hea Terminaatori-saaga on surematu ning läheb täie hooga edasi vana-Arnoldi kubernerina toimimisest hoolimata. Tegelikult sellest hoolimata, et see kõrge poliitikuamet keelab teda näitlemas, on digitaalse tehnikaga suudetud vanade Terminaatoriosade kaadritest suudetud tuua ta sisse ka sellesse filmi. Mis vaatajate poolt ka muheda naerukihina saatel kinosaalis vastu võeti. Täpselt samuti nagu see, kui Christian Bale ütleb surematu lause "I'll be back"...mis siis sellest et mitte filmi lõpus vaid kusagil keskel :) Film lõppes ikkagi nii, et järge on kahtlemata oodata! Ja tore ongi, sest see põnevus ja action, mida pakkus saaga 4.osa oli tõeliselt vinge! Täiesti kubises hingeahmima panevaid kohti. Lahe popcorni-film, ameerika actioni tippklass. Koos muidugi igasuguste sisuliste vigadega, mis küll häirivad hetketi silma/kõrva, aga kogu selle action-i sees muutuvad vähetähtsateks (a la, tule käes riided ei lähe põlema, juustest rääkimata ja igasugused "inimeste" poolt tehtavad üleloomulikud trikid :)

Film on sünnitanud ühe uue superstaari! Sam Worthington on mehe nimi. Tegemist on 33 aastase Austraalia näitlejaga, keda saab nüüdsest ridamisi suurfilmides näha. Muuseas on tal ka peaosa James Cameroni kauaoodatud uues filmis "Avatar". Kuid Terminaatori filmi on ta justkui loodud! Ehtne action-staar! Muidugi võibolla saaks ta ka draama ja komöödiaga hakkama, eks aeg näitab. Naisilu on ekraanil filmis vähe, ainult Moon Bloodgood. Selles mõttes võiks arvata, et film on rohkem naistele tehtud :)

Mind tõsiselt häirisid kaks näitlejat - John Connori, ehk Christian Bale-i isa "minevikus" mängiv Anton Yelchin ja Dallas Bryce Howard. Tõmbasid kogu filmi taset pügalavõrra allapoole minu jaoks. See noor kutt oli nii antisümpaatne ning kuidagi kange näitlemismaneeriga. Õnneks tasakaalustas teda piside must tüdruk, kes oli kui pärl selle filmi sees :) Ta ei räägi küll sõnagi, kuid näitleb palju paremini kui temast mitu aastat vanem Yelchin. Lahe oli näha ka Helena Bonham Carterit, küll liiga vähe, kuid siiski. Aga jah, nagu mainitud, tegelikult oli see Sam Worthingtoni FILM!!!

Kahtlemata on tegemist filmiga, mille kogu väärtus jõuab kohale ainult võimalikult suurelt kinoekraanilt. Mida väiksem ekraan, seda mõttetumana see film ka tunduks. Ja heli on kindlasti väärt Oscarit. See saal kus mina seda vaatasin, seal värises mõningate robotite liikumise peale terve kinopõrand! Tekkis tõesti tunne, et nad kusagil õues ringi müttavad! Kodus DVD-lt vaadates jääks kõigest sellest "vingest lisaväärtusest" lihtsalt ilma. Mõned filmid kohe on "kinofilmid" ja Terminaator 4 on seda kohe kindlasti!

Mulle meeldib selline sci-fi ja see hirm, mis naha alla poeb, et kui tulevik ongi selline. Mina küll ei suudaks sellises sõjaolukorras nii pikalt ellu jääda :) Ehhh, see ongi ju filmi võlu, et nii saab imetleda neid sangareid... kui need masinad ikka tahaks, küll nad siis teeks inimestele üks kaks kohe otsa peale. Mingid mürgid ju masinatele ei mõju, paar tuumapommi ja olekski kõik. Selles suhtes peaks ikka nende robotite leiutamisega natuke hoogu maha võtma :) Muidu hakkavadki need tehisajud ise edasi arenema ja arendama uusi ja täiuslikumaid tehisajusid... ja olemegi selles "Terminaatori-maailmas" :) Praegu on hea naerda või nende mõtetega mängida, aga ega see nii väga võimatu ju polekski...

Hinnang: 4 (Ei, tegelikult on ikka puhas meestekas ja ma ei mäleta millal viimati mul kinos üldse nii pikalt ja pinevalt mõnd filmi vaadates "põnev" oli :) Jään igal juhul lootma, et kunagi jõutakse mingite lahendusteni ka kogu looga. Selles, 4.osas sai minevik ja tulevik kokku, leiti ka üks lahendus kuidas masinatele vastu hakata, kuid kogu saaga lõpule ei jõudnud.)

Filmi trailer:

Antichrist / Antikristus (Taani, Saksa jt 2009)

Režissör: Lars von Trier
Stsenaarium: Lars von Trier
Olulisemad näitlejad: Willem Dafoe, Charlotte Gainsbourg
Loo lähtekoht: Film algab väga stiilselt must-valgena ja aegluubis. Mees ja naine seksivad. Kõigepealt duši all, edasi voodis. Veepiisadki langevad aegluubis. Taustamuusikaks jumaliku ooperihäälega lauldud Händel -i "Lascia ch'io pianga". Õues sajab lund, samuti aeglaselt ja kunstiliselt ilusti. Väike, umbes pooleteise aastane poisipõnn lahkub oma võrevoodist. Vaatab vanemate magamistoa uksel, mida nood teevad. Märkab avatud akent. Ronib lauale koos oma kaisukaruga, sealt edasi aknalauale ning sealt edasi igavikku... Vanemad on sellest vapustatud. Eriti ema ei saa oma psühho-painajatest üle. Tema masendusest väljatuleku vorming ei ole loomulik. Mees kui ennast arstidestki targemaks pidav isend, otsustab naise terveks ravida... nad lähevad metsa, "Eden"-isse, kus naine oli suve veetnud koos pisipõnniga. Asi võtab aga väga kummalised pöörded, sest ei parane naise olukord seal, vaid läheb üha hullemaks. Kuniks see hakkab ka meest mõjutama....

Tegemist on kõigest paar nädalat tagasi Cannes-i filmifestivalil maailma esilinastuse saanud Lars Von Trieri, ehk maailma ühe kuulsaima auteur-i ning filmikunsti eeskäija viimase üllitisega. Üllitis on ehk just piisavalt halvustav ning samas just sellisele "kunstifilmile" sobiv tiitel :) Kuigi jah, kui arvestada Cannes-i festivali, siis seal kriitikud valisid selle filmi teiseks "parimaks" filmiks kogu põhiprogrammist! Muidugi samas valiti ta ka teiseks "halvimaks" :) Mina kuuluksin kindlasti sellesse teise rühma, sest tegemist on liiga "meelega" šokeerida" üritava teosega, et see minu maitse järgi võiks olla. Selle igast kohast šokeerida "üritamisega" koos saab viga muu lugu ning sõidetakse üle hea maitse piirist, isegi sellise žanri puhul nagu seda on "õudusfilm". Kusjuures "psühholoogiline õudusfilm", nagu seda mõnedes kohtades on nimetatud, on minu meelest täiesti vale nimetus selle filmi kohta. Kuigi jah, tegeletakse ju "psüühiliste probleemidega", on see ikkagi minu meelest tavaline šokker-film. Kohati isegi gore-i kalduv---näiteks siis, kui naine kääridega oma häbeme otsa jalge vahelt ära lõikab... Kusjuures seesama stseen on tehtud kuidagi 80ndate gore-filmide võtmes, ehk kaamera liigub aeglaselt selles suunas, kuid enne stseeni on selge montaaživiga ning ette pannakse mingi võltsing... enivei ---ÖÄKKK. Miks küll selliseid filme vaja on? Neid on minu meelest juba küll ja küll.

Tegelikult algas ju kõik väga kurvalt ja ilusa kaameratööga. Kusjuures esimene šokimoment oli muidugi suurelt kinoekraanilt vaadata seda kuidas sellised tippnäitlejad "pornot" teevad. Sest Dafoe tegelase suguelund on suures plaanis sisenemas tema kaasnäitlejannasse.... ok, sellel hetkel nägusid ei näidata ning muidugi võivad need ju ka body-double-id olla, aga siiski...

Metsa minnes läheb asi ikka päris tobedaks. Need kunstilised kaadrid, mis on siis kogu selle loo vahele pikitud, on puht tehniliselt kohati huvitavadki, kuid loo enda mõttes kuidagi tobedalt võltsid. Aga eks ta üks "kunstifilm" olegi. Nö. selline tüüpiline "festivalide" kraam.

Kusjuures Von Trier pärast Cannes-is filmivaatajate vastukaja ning eelkõige muidugi tootjafirmade nõudmisel, läks filmiga tagasi montaažilaua taha ning tuleikus müüakse see paljudesse riikidesse siis juba palju tagasihoidlikumate stseenidega. Mis iseenesest on kahju. Sest kes šokimomente filmidest otsivad, need jäävad ju nendest ilma ja muud seal u nagu polnudki.... kuigi kindlasti see kui naine mehele jalga auku puurib ja sealt siis käia läbi torkab ning mees peab sellega hiljem rebaseurgu roomama. Sellised "tagasihoidlikumad" asjad jäävad ehk ikka alles... kui ma õieti aru sain, siis just need seksuaalsemad kohad vist kaovad... Ja seksi on filmis päris korralikult, mis sellest siis üldse alles jääb?

Ausalt öeldes ma isegi ootasi ja lootsin, et filmist kujuneb hoopis midagi muud, ehk siis sisulises või narratiivses mõttes vaadatavamat, mitte "ainult" visuaalselt šokeeriv. Kuid hetkel kui mees näeb oma soolikaid söövat rebast, kes talle inimkeeli räägib, sellel hetkel mõistsin, et sellest filmist "asja" ei saa... Mitmed inimesed lahkusidki umbes siis saalist :) Ma pidasin vastu võiduka lõpuni, ehk kuni paljastusid ka "kolm kerjust" ja siis veel see ülimalt tobe lõpp, mis oli küll "tobe" minu jaoks ehk ainult sellepärast, et ma ei saanud sellest aru :) Rumal nagu ma olen :)

Ja ega mul ju midagi šokifilmide, ega kunstifilmide, rääkimata ühe mu lemmikžanri, ehk "õudusfilmide" - vastu ei ole. Aga ma vajan, et filmis oleks sees loomulikkus ja loogika. Muidu on sellistel filmidel lihtsalt nii kerge "käkina" mõjuda. Mind häiris näiteks see, et miks lumesajuse ilmaga on magava lapse toa aken lahti? Ma saan aru veel kui laps on kuidagi soojalt kaetud ja riides... Ning siis see üleolev - arstidest targem suhtumine/olemine - ok, see on loomulik olla natuke üleolev, aga teha mingeid omi psühholoogilisi teooriaid ning siis nende abil naist "ravida"? Ja siis see magamine - käsi aknast väljas, tammetõrude sadu, see kuidas kaarnapoeg ei surnud, kuigi mees tagust teda kiviga, rusikaga ja väänas ta kaela, samas siis kui mees korra vastu maja põrandat küünarnukiga virutas, siis läks põrandalaud pooleks :) Jah, ja ega mulle üldse need "unenäolised" kohad ka ei meeldinud. Ja see kui naine virutab mehele munadesse puuhaluga ja mehel ikka "seisab"...naine rahuldab mehe ja "sealt" purskab siis verd... Pigem olid ehk õigustatud sellised slasher-stiilis labidaga näkku peksmised (kuigi mees sellest surma ei saanud...ilmselt oli nüri labidas :)) ja kääride selga löömised... Huhh...tegelikult ikka päris nõme oli see kõik kokku, oleks veel siis olnud taotlus mõjuda labaselt koomilisena, aga ei - täis tõsidus oli taga!

Kusjuures natukenegi huvitav lähenemine oli see, et terves filmis ei esine rohkem kui need kaks täiskasvanud näitlejat ja siis see pisike poiss.... ja loomad... ja lõpus siis veel rida nägudeta tegelasi...Aga jah, praktiliselt kammerlikult ainult 2 näitlejaga film. Kusjuures Charlotte Gainsbourg võitis Cannes-i filmifestivali parima naisnäitlea auhinna... Tõesti, kui peab selliseks alandama ennast (esimeseks meenub näiteks see tema masturbeerimine)...siis võibolla tõesti peab selliste asjade eest talle auhindadega kompenseerima sellist "kunsti nimel ohverdamist". Tegelikult olen teda siiani päris huvitavaks ja huvitava välimuse ning olekuga karkaternäitlejaks pidanud. Kusjuures nad mõjuvad Dafoe-ga päris ehtsalt koos...kuigi neil on pea paarikümneaastane vanusevahe...

Isiklik märkus: Filmi alguses filmi levitajafirma esindaja teatas, et "Teile kui selliste filmidega harjunud inimestele (tegemist oli tasuta erilinastusega) pole ehk selles filmis väga palju "erilist", kuid midagi ehk ikka... Aga mul on hea meel, et tavakino-publikul on tavaliselt esimese kolmandiku jooksul oma popcorn söödud" :)

Isiklik märkus 2: Saalitäis rahvast ei reageerinud kuidagi eriliselt, kui pisike poiss aknast alla surnuks kukkus. Aga kui Dafoe magas nii et tema käsi oli aknast väljas ning paarkümmend puuki oli tema käe külge ennast söönud, siis oli saal ohhetusi ja ahhetusi täis... Keegi vist ähkis iga puugi käe küljest ära kiskumise peale... võibolla mina olen imelik, aga minu jaoks oligi kõige õudsam ja šokeerivam koht filmis just see alguses juhtunud lapse surm. Kõik muu oli lihtsalt liiga punnitatud.

Hinnang: 1+ (Ma ei mõista neid inimesi, kellele see film "meeldib". Eks muidugi igal ühel on õigus oma maitsele, aga minule see EI meeldinud. Eks tihti ju kunsti ei mõisteta selle sündimise hetkel ja alles hiljem hakatakse aru saama... aga minu jaoks oli ikkagi kõik see rõvedus natuke liiga "punnitatud". Ehk seega mõttetu. Eriti kuna need lähtekohad olid liiga üleloomulikud, kus kohast neid rõvedusi välja pigistati. Soovitaksin filmi ainult slasherite ja gore-i ja selliste filmide austajatele. Ja neile, kes rõvedustest saavad mingi kaifi. Mina igatahes pettusin Von Trieris... Kusjuures ta ise on varem šokeerinud ju päris "heade" filmidega...nagu näiteks "Dancer in the dark" või miks ka mitte oma Dogma-filmide või "teatrilaadsete" filmide originaalsusega... Selles "üllitises" ma isegi originaalsust ei näinud. Aga eks sellest filmist räägitakse veel palju ning kindlasti leiab see sama palju pooldajaid kui vastuvaidlejaid...ja ju siis selles ikka midagi "on", kui ta niimoodi kõnetab... mina tundsin küll, et viskasin oma aja lihtsalt minema...)

Filmi trailer:

The burning plain / Põlev lennuk (USA 2008)

Režissör: Guillermo Arriaga
Stsenaarium: Guillermo Arriaga
Olulisemad näitlejad: Charlize Theron, Kim Basinger, Jennifer Lawrence, J.D. Pardo, John Corbett, Robin Tunney
Loo lähtekoht:


Film osales Veneetsia filmifestivali "kuldse lõvi" ehk põhikategoorias eelmisel aastal. Jennifer Lawrence viis koju Marcello Mastroianni auhinna parima uue noore näitleja töö eest Sylvia/Mariana rolli eest (noorena). Film ise jäi teistest USA filmide, sh. peavõidu võitnud The Wrestler-i ja palju kõmu tekitanud Rachel getting married-i varju. Kuigi minu meelest näiteks RGM-ist oli see küll huvitavam ja parem film.

Tegemist on Guillermo Arriaga filmiga. Selle filmi puhul võib rääkida auteur-ist, kelle filmil on väga tugevasti oma stsenaristi pitser küljes. Siiani ongi ta loorbereid lõiganud peamiselt stsenaristina. Tema sulest on pärit selliste filmide sužeed nagu "Amores Perros", "21 grams" ja "Babel", millega kandideeris isegi Oscarile.

Babeliga sarnaselt hakkab ka selles filmis lugu jooksma mitmest eri kohast ning vaikselt jooksevad kõik need liinid ikka ühte kohta kokku. Kuidi väliselt tundub esialgu justkui oleks tegemist mitme erineva jutustusega. Ja see ongi iseenesest minu meelest geniaalne! Muidugi tegemist on ka kahes eri ajas toimuva tegevusega ning sellepärast need puzzle-tükid esialgu ei sobigi hästi kokku. Aga lõpuks saab aru muidugi kõigest, nii sisust, kui ka nendest karakteritest, et miks nad on sellised nagu nad on.

Lugu ise saab alguse Charleze Theroni karakterist. Ta töötab restoranis ning läheb voodisse enam vähem iga vastutuleva mehega. Teda jälitab mingi kahtlane hispaano. Samas hõppab lugu mingi põlenud autohaagise-elamu juurde, kus keegi abielus valge naine oli sisse põlenud ühe hispaano-mehega, voodis teineteise külge, ainult et mees ei olnud tema enda abikaasa. Kolmas niidiots saab alguse ühest tüdrukkust, kes näeb kuidas ta isa, kes töötab viljakastmis ja väetamislennuki piloodina ning tütre silme eest kukub lennuk alla. Nendest kolmest loost saabki kokku lõpuks üks tervik. Ja see teekond sinna on tõesti justkui mingi puzzle - kõigepealt ääred ehk raam valmis kuni siis sissepoole tükikesi täites avanebki kogupilt.

Näitlejad mängivad hästi. Nii noored amatöörid kui ka "vanad kalad". Eriti meeldis mulle Charleze Theron, kes naisena, kes on tapnud oma ema, jätnud kohe pärast sündi maha oma lapse ning tagatipuks sebib ühe abielus töökaaslasega kuid magab ka teiste meestega, on justkui elu hammasrataste vahele jäänud. Samas temas on ka mingit tugevust, sellest kõigest üle olla. Kuigi elul justkui pole talle enam midagi pakkuda. Ta ehk arvab, et järjekordse voodikaaslase abil saab ta päeva võrra edasi, kuid tegelikult tema sees keev ajalugu ei lase tal kuidagi eluga edasi minna. Kim Basinger-i roll on kuidagi üheplaaniline, kuid tema ja tema tütart mängiva Jennifer Lawrence-i stseenid olid minu jaoks filmis kõige huvitavamad. See kuidas tütar ema kahtlustab ning teada saab, milles ta süüdi on. Ja kuidas ema valetab talle näkku ning tütrel selgelt on vastik, selles on mingit valusat elulist draamat, mida kõrvalt vaadatagi natuke valus. Lawrence teeb üldse väga tugeva rolli. Ka pervessee kalduvustega poissõbra soovidele alludes, tundub ta jutkui väga tugeva noore naisena. Kellesilm ka ei pilgu, kui näiteks peab mängima oma ema oma poissõbra haigete fantaasiate jaoks.

Isiklik märkus: K märkas piletit ostes, et film on keelatud alla 7.aastastele. Siin Rootsis on aga filmid tavaliselt keelatud alla 15.aastastele, isegi kui keegi ühe ropu sõna ütleb :) Muidugi ehmus K ära, et sellest filmis nüüd siis polegi midagi eriti vaadata, ei mingit põnevust, ei midagi täiskasvanutele :) Aga esimene stseen filmis ongi selline, kui Charleze ihualasti voodist tõuseb pärast seksi kõnnid akna juurde, ehk teda näidatakse nii eest kui tagant ihualasti :) Kusjuures täiskasvanute asjadega tegeletakse ka hiljem filmis...ning muidugi sisu pole mingis mõttes alaealistele huvitav...vähemalt ma arvan nii :)))

Isiklik märkus 2: Minu taga istus kinos üks mees, kes umbes veerand filmi ajal ajas oma cocacola korralikult igale poole pritsides ümber. Kusagil poole filmi peal ta jäi magama. Kui korraks ärkaski, siis temaga kaasas olnud naisterahvas kõva häälega seletas talle ning täitis nö. lüngad -mis on vahepeal juhtunud. Kui film lõppes ja tuled põlema pandi ning ta lõplikult pidi ärkama ning püsti tõusma, siis tõdes oma kaaslasele, et see nüüd küll mingi "hea film" polnud :)

Hinnang: 4 (Minu meelest oli see vägagi vaadatav ja just eriti sellepärast, et see oli väga hästi kirjutatud ning hea montaažiga "täppistöö", kus nii mõtlemisainet kui ka huvitavaid sisupöördeid. Täiskasvanute film, heade näitlejatega. Tasub vaadata minu meelest igatahes!)

Filmi trailer: