Suveteater 2021 - PARIMAD

Oktoober koputab juba varsti uksele ja on kõikse tagumine aeg teha tänavusele teatrisuvele veel üks korralikum ring peale kokkuvõtlikult ning tuua sealt aupaistele suurimad elamused ja võimsaimad-meeldejäävaimad tööd nendest 43st lavastusest, mis sai vaadatud-nähtud-kogetud ajavahemikul 

1.juuni - 31.august 2021

Paljud neist parimatest on järgmisel suvel tulemas uuesti publiku ette, seega võib neid tippe siit võtta ka kui soovitusi "Suveteatriks 2022".

Kui mõelda üldisemalt möödunud suvele lavalaudadel tagasi, siis võib tõdeda, et tase oli mõneti isegi üllatavalt tugev! Praeguseks hetkeks, mil kogu senise aasta jooksul on nähtud 70 erinevat lavastust, siis TOP10 paremikust täpselt pooled pärinevad suvelavastuste seast, sealhulgas aasta teravaima tipu, et 3 suurima elamuse seas on suviseid šedöövreid 2! Keskmine hinnang kõigi 43 keskmine 5-palli süsteemis - tugev 3,49 

Huvitavaid ja uusi mängukohti leidsid tegijad teatritegemiseks hulgi, kokku täpsemalt 15 sellist mängukohta, kus varem teatrit pole õnnestunud vaadata. 17, ehk kõvasti alla poole kõigist vaatamistest toimusid Tallinnas ning kaugeimad sõidud viisid 2 korda Põlvamaale, Peipsiveerele ja Saaremaa teise otsa. 

Kõik peale 6, olid ka ühtlasi sellel suvel esietendunud lavastused ja kuna septembris lisanud veel 1 sellesuvine uustulnuk, siis kokku sai nähtud 38 "Suvi 2021" uuslavastust. Kuigi kui täpne olla, siis tervelt 19, ehk peaaegu pooled on sellised, mida mängitakse ka nüüd sügishooajal, mõnda küll vaid loetud korrad.

Hämmastaval kokkusattumusel, said suve 2 kõige suurimat elamust oma esietenduse täpselt samal kuupäeval, ehk 31.juulil, sestap vaatasin mina neid nädalase vahega. 20st suurimast teatrielamusest täpselt pooled, ehk 10 said vaadatud juulis, ülejäänud kümme jagunesid omakorda täpselt pooleks - 5 juunis ja 5 augustis. 

Kui arvestada, et suvekuudel esietendus vähemalt 86 lavastust ning minul oli täpselt 43 teatrikülastust, siis muidugi jäid mitmed ka nägemata, kuid iseäranis kahju oli 3 lavastuse mittenägemise üle - Kinoteatri "Haige mäger", Torma Kultuuri "Kuldõun puukausis" ja LendTeatri "Kuningal on külm". Kahju on tegelikult ka sellepärast, et ei õnnestunud "Kadunud kodu" vaadata Saueaugul, vaid alles ERMis septembris...aga no vähemalt sealgi.

Toon välja oma TOP20 teatrielamused ja TOP10 parimad näitlejatööd nii pea- kui kõrvalosadest, nii mees- kui naisnäitlejate omad. Lisaks veel rida TOP5 parimaid spetsiifilisemate valikukriteeriumitega. Ning lõpetuseks 20 meeldejäävaimat teatrimälestust seekordsetest suveteatritest.

Olen neid kogunud ja süvitsi mõeldes ja vaagides järjekorda seadnud läbi terve suve, seega...

Sõidame!

SUVETEATER 2021 SUURIMATE TEATRIELAMUSTE TOP20 (nähtud 43st)

20. Pikad sammud - Piip ja Tuut Teater (Tallinna vanalinnas)

19. Kihnu Jenka - Vana Baskini Teater (Paide Vallimäel)

18. Sinihabe - Yks kuubis (Hüüru mõisas)

17. Sireenid - Viljandi Kultuuriakadeemia 13.lend (Tallinna Vaba Laval)

16. Vanaema õunapuu otsas - Teatribuss (Teatri Kodu õuel Tartus)

15. Kui Sa tuled, too mul lilli - Ugala (Ugala väikses saalis)

14. Bäng - Nargenfestival (Omari küünis Naissaarel)

13. Pidu katku ajal - Must Kast (Maanteemuuseumis Põlvamaal)

12. Rogožin - Tallinna Linnateater (Tallinna vanalinnas)

11. Läbi kõigi elude ma otsin sind... - R.A.A.A.M. (Tõstamaa mõisas)

TOP10

10. Naine salamandri tähtkujust - Pullitalliteater (Jänedal)

9. Nõid - Ajateater (Ohtu mõisas)

8. Üksikud heledad laigud - Oma Lava (Läänemaal, Laikmaa muuseumi õuel)

7. Balti tragöödia - Tallinna Linnateater (Salme suures saalis Tallinnas)

6. Indrek ja heledad hääled - Pärnu Suveteater (Kurgjal Jakobsoni talumuuseumi õuel)

5. Põrgupõhja uus Wanapagan - Endla (Fortumi katlamajas Pärnus)

4. Sitsi silentium - Teatriühendus Misanzen (Balti Manufaktuuri endises tehasehoones Tallinnas)

3. Kasuema - Emajõe Suveteater (Tartus, Sporditänava pargis)

2. Serafima + Bogdan - Tartu Uus Teater (Peipsiveerel)

1. Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater (Põlvamaal, Eesti piiri ligidal ühes küünis)

PARIM LAVASTAJATÖÖ

10. Georgi Kutlis - Tarkpea - Vene Teater

9. Anne Velt - Nõid - Ajateater

8. Madis Kalmet - Naine salamandri tähtkujust - Pullitalliteater

7. Erki Aule - Üksikud heledad laigud - Oma Lava

6. Andreas Aadel/Markus Helmut Ilves - Rogožin - Tallinna Linnateater

5. Karl Laumets - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

4. Kaili Viidas - Põrgupõhja uus Wanapagan - Endla

3. Helen Rekkor - Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

2. Helena Kesonen - Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater

1. Ivar Põllu - Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJATÖÖ

10. Karolin Jürise - Sinihabe - Yks Kuubis

9. Kristiin Räägel - Rogožin - Tallinna Linnateater

8. Ilo-Ann Saarepera - Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

7. Ursula Ratasepp - Naine salamandri tähtkujust - Pullitalliteater

6. Maarja Mitt-Pichen - Bäng - Nargenfestival

5. Elina Reinold - Toulouse - VAT Teater

4. Silva Pijon - Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

3. Karin Tammaru - Kihnu Jenka - Vana Baskini Teater

2. Triin Lepik - Põrgupõhja uus Wanapagan - Endla

1. Tiina Mälberg - Tants - Rakvere Teater

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJATÖÖ

9. Sulev Teppart - Liblikas - Üllar Saaremäe projektiteater

8. Lauri Saatpalu - Sinihabe - Yks Kuubis

7. Ago Anderson - Põrgupõhja uus Wanapagan - Endla

6. Aleksandr Žilenko - Tarkpea - Vene Teater

5. Tõnis Niinemets - Ujuja - SKENE Katus Kunstile

4. Toomas Suuman - Tants - Rakvere Teater

3. Martin Mill - Bäng - Nargenfestival

2. Priit Loog - Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

1. Agur Seim - Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ

10. Hele Kõrve - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

9. Evelin Võigemast - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

8. Terje Pennie - Indrek ja heledad hääled - Pärnu Suveteater

7. Elise Metsanurk - Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

6. Anu Lamp - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

5. Elisabet Reinsalu - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

4. Piret Krumm - Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

3. Piret Laurimaa - Indrek ja heledad hääled - Pärnu Suveteater

2. Ingrid Isotamm - Kasuema - Emajõe Suveteater

1. Lauli Otsar - Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ

10. Martin Tikk - Vanaema õunapuu otsas - Teatribuss

9. Eduard Salmistu - Tavaline ime - Rakvere Teater

8. Martin Kõiv - Läbi kõigi elude ma otsin sind... - R.A.A.A.M.

7. Toomas Suuman - Tavaline ime - Rakvere Teater

6. Alexandr Domowoy - Tarkpea - Vene Teater

5. Rauno Kaibiainen - Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

4. Peeter Tammearu - Rogožin - Tallinna Linnateater

3. Aarne Soro - Bäng - Nargenfestival

2. Ringo Ramul - Kui Sa tuled, too mul lilli - Ugala

1. Jan Ehrenberg - Rogožin - Tallinna Linnateater

PARIM ANSAMBLIMÄNG

5. Bäng - Nargenfestival

4. Pidu katku ajal - Must Kast

3. Põrgupõhja uus Wanapagan - Endla

2. Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater

1. Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

PARIM AUTORITEATER

5. Liis Aedmaa/Laura Kalle - Kui Sa tuled, too mul lilli - Ugala

4. Damir Salimzianov - Läbi kõigi elude ma otsin sind... - R.A.A.A.M.

3. Erki Aule - Üksikud heledad laigud - Oma Lava

2. Tiit Palu - Indrek ja heledad hääled - Pärnu Suveteater

1. Helen Rekkor - Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

PARIM KOMÖÖDIA

5. Trimmerdaja surm - Kuressaare Teater

4. Bäng - Nargenfestival

3. Pidu katku ajal - Must Kast

2. Läbi kõigi elude ma otsin sind... - R.A.A.A.M.

1. Indrek ja heledad hääled - Pärnu Suveteater

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

10. Laura Kõiv - Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

9. Jana Volke - Tson Lemberi uus elu - Teater Nuutrum

8. Iir Hermeliin - Toulouse - VAT Teater

7. Karmo Mende - Nõid - Ajateater

6. Artthur Arula - Põrgupõhja uus Wanapagan - Endla

5. Kristjan Suits - 1984 - Vanemuine

4. Kristjan Suits - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

3. Kristjan Suits - Rogožin - Tallinna Linnateater

2. Kristjan Suits - Ujuja - SKENE Katus Kunstile

1. Kristiina Põllu - Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

10. Illimar Vihmar - Bäng - Nargenfestival

9. Kristjan Suits - Rogožin - Tallinna Linnateater

8. Jaanus Vahtra - Tants - Rakvere Teater

7. Maarja Pabunen - Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

6. Triinu Pungits - Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater

5. Jana Volke - Tson Lemberi uus elu - Teater Nuutrum

4. Reili Evart - Tavaline ime - Rakvere Teater

3. Hetag Tsabalov - Tarkpea - Vene Teater

2. Kristine Pasternaka - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

1. Kristiina Põllu - Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

PARIM GRIMM/SOENGUD

5. Vene Teater - Tarkpea

4. Rakvere Teater - Tavaline ime

3. Ajateater(Sirle Teeäär) - Nõid

2. Tallinna Linnateater - Balti tragöödia

1. Tartu Uus Teater - Serafima+Bogdan

PARIM VALGUSKUNSTNIK

10. Anton Andrejuk - Tarkpea - Vene Teater

9. Rene Liivamägi - 1984 - Vanemuine

8. Rene Liivamägi - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

7. Mihhail Makošin/Oliver Kulpsoo - Aed - Von Krahli Teater

6. Margus Vaigur - Põrgupõhja uus Wanapagan - Endla

5. Priidu Adlas - Liblikas - Üllar Saaremäe teatriprojekt

4. Siim Reispass - Mäletan/Ei mäleta - Kanuti Gildi Saal

3. Rene Liivamägi - Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

2. Priidu Adlas - Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

1. Kristjan Suits - Rogožin - Tallinna Linnateater

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

5. Kärt Petser - Petserimaa igatsus (video) - Taarka Pärimusteater

4. Kalle Tikas - Täna õhtul Lorem Ipsum (ruum, tehnilised lahendused) - Von Krahli Teater

3. Epp Kubu - 1984 (video) - Vanemuine

2. Sander Põldsaar - Sitsi Silentium (video) - Teatriühendus Misanzen

1. Emer Värk - Aed (video) - Von Krahli Teater

PARIM HELILOOJA (ORIGINAAL)

10. Ann Reimann - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

9. Aleksandr Žedeljov - Tarkpea - Vene Teater

8. Lauri-Dag Tüür - Rogožin - Tallinna Linnateater

7. Anna Pärt - Pikad sammud - Piip ja Tuut Teater

6. Kirill Havanski - Aed - Von Krahli Teater

5. Mick Pedaja - Nõid - Ajateater

4. Hando Põldmäe - Tavaline ime - Rakvere Teater

3. Tauno Aints - Põrgupõhja uus Wanapagan - Endla

2. Eeter - Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

1. Mari Kalkun - Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

10. Arbo Maran - Vabalt peetavate kanade munad - Voyadzer

9. Anna Pärt - Pikad sammud - Piip ja Tuut Teater

8. Anti Nöör - Üksikud heledad laigud - Oma Lava

7. Erich Weiss/Hans Gunter Lock/Gerhard Lock - Valge põder - Fine5 Tantsuteater

6. Ele Sonn - Niskamäe naised - Vanemuine

5. Markus Robam/Argo Vals - Mäletan/Ei mäleta - Kanuti Gildi Saal

4. Mick Pedaja/Anne Velt - Nõid - Ajateater

3. Ele Sonn - Kasuema - Emajõe Suveteater

2. Mari Kalkun - Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater

1. Eeter - Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (VAREM POLE KUSAGIL KUULNUD)

10. "Sorts suppi" - Kalevipoja vägiteod - Piip ja Tuut Teater

9. "Püüa päeva" - Vanaema õunapuu otsas - Teatribuss

8. "Ingel" - Tavaline ime - Rakvere Teater

7. "1000km/h" - Vanaema õunapuu otsas - Teatribuss

6. "Vii mind vee äärde" - Tson Lemberi uus elu - Teater Nuutrum

5. "Lapse laul" - Kasuema - Emajõe Suveteater

4. "Elan tormides" - Tavaline ime - Rakvere Teater

3. "Laul Johannes Richard Seppingu surmast" - Pidu katku ajal - Must Kast

2. "Lahkumine" - Tavaline ime - Rakvere Teater

1. "Petseri valss" - Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMISSEADED

10. Tiina Mölder - Sireenid - Viljandi Kultuuriakadeemia 13.lend

9. Olga Privis - Tarkpea - Vene Teater

8. Kristjan Rohioja - Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

7. Ingmar Jõela - Aed - Von Krahli Teater

6. Marko Kiigajaan - Kihnu Jenka - Vana Baskini Teater

5. Raho Aadla - Pidu katku ajal - Must Kast

4. Heili Lindepuu - Kasuema - Emajõe Suveteater

3. Rauno Zubko - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

2. Maria Goltsmann&trupp - Rock-a-Rella - Goltsman Ballet

1. Renee Nõmmik&trupp - Valge põder - Fine5 Tantsuteater

MEELDEJÄÄVAIM TANTSIJA/LIIKUJA FÜÜSILISE TEATRI LAVASTUSES

5. Sandra Iva - Rock-a-Rella - Goltsman Ballet

4. Fine5 trupp(Tiina Ollesk/Simo Kruusement/Olga Privis/Richard Beljohin/Anita Kurõljova) - Valge põder - Fine5 Tantsuteater

3. Alexandr Domowoy - Rock-a-Rella - Goltsman Ballet

2. Carolina Hunt - Rock-a-Rella - Goltman Ballet

1. Mehis Saaber - Rock-a-Rella - Goltsman Ballet

MEELDEJÄÄVAIM TANTSIJA DRAAMALAVAL

10. Mattias Nurga vaheldumisi Helo Kaplinski ja Emma Trossiga - Pikad sammud - Piip ja Tuut Teater

9. Lauri Saatpalu+Karolin Jürise - Sinihabe - VAT Teater

8. Lapsed - Kasuema - Emajõe Suveteater

7. Rasmus Kaljujärv - Aed - Von Krahli Teater

6. Trupp - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

5. Indrek Saar+Sulev Teppart - Liblikas - Üllar Saaremäe projektiteater

4. Jörgen Liik - Aed - Von Krahli Teater

3. Simo Andre Kadastu - Vabalt peetavate kanade munad - Voyadzer

2. Ingmar Jõela - Aed - Von Krahli Teater

1. Alexandr Domowoy - Tarkpea - Vene Teater

MEELDEJÄÄVAIMAD MUUSIKUD TEATRILAVAL

5. Tarvo Krall - Nõid - Ajateater

4. Rock-a-Rella - Saša Petrov, Mehis Saaber, Eva-Maria Kangro, Alexandr Domowoy, Märt Agu - Goltsman Ballet

3. Andres Vago, Eliisabet Raja, Maia Serv - Vanaema õunapuu otsas - Teatribuss

2. Aucassin ja Nicolette kvartett - VHK teatriklass

1. Mikk Kaasik ja ansambel Efektiiv - Kasuema - Emajõe Suveteater

PARIM LAULEV NÄITLEJA TEATRILAVAL

10. Lauli Otsar - Petserimaa igatsus - Taarka pärimusteater

9. Inga Lunge - Kihnu Jenka - Vana Baskini Teater

8. Põrgupõhja uus Wanapagan leinalaulikud (eriti Tambet Seling-Fatme Helge Leevald-Ireen Kennik trio) - Endla

7. Haide Männamäe - Kalevipoja vägiteod - Piip ja Tuut Teater

6. Maria Paiste - Sireenid - Viljandi Kultuuriakadeemia 13.lend

5. Karin Tammaru - Kihnu Jenka(Vana Baskini Teater), Põrgupõhja uus Wanapagan(Endla)

4. Lapsed (sh.Stella Seim, Mairo Libba, Jaana Sommermann jt) - Kasuema - Emajõe Suveteater

3. Saara Pius - Tavaline ime - Rakvere Teater

2. Kaarel Targo - Pidu katku ajal - Must Kast

1. Ott Lepland - Tavaline ime - Rakvere Teater

1. Hele Kõrve - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

10. Trupp - Vabalt peetavate kanade munad (Voyadzer)

9. Mari-Liis Lill/Priit Põldma - Teises toas (Eesti Noorsooteater)

8. Indrek Hargla - Trimmerdaja surm (Kuressaare Teater)

7. Liis Aedmaa/Laura Kalle - Kui Sa tuled, too mul lilli (Ugala)

6. Piret Jaaks - Sireenid (Viljandi Kultuuriakadeemia 13.lend)

5. Trupp - Pidu katku ajal (Must Kast)

4. Kristiina Jalasto - Naine salamandri tähtkujust (Pullitalliteater)

3. Erki Aule - Üksikud heledad laigud (Oma Lava)

2. Indrek Hargla - Nõid (Ajateater)

1. Helen Rekkor/Mihkel Seeder - Sitsi Silentium (Teatriühendus Misanzen)

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI LAVAL

3. David Schalko - Toulouse (VAT Teater)

2. Marius von Mayenburg - Bäng (Nargenfestival)

1. Damir Salimzianov - Läbi kõigi elude ma otsin sind... (R.A.A.A.M.)

PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

10. Margo Teder/Triin Hook - Sinihabe (Yks Kuubis)

9. Toomas Tross/Haide Männamäe/Siret Campbell - Kalevipoja vägiteod (Piip ja Tuut Teater)

8. Andrus Kivirähk - Liblikas (Üllar Saaremäe projektiteater)

7. Urmas Lennuk - Vanaema õunapuu otsas (Teatribuss)

6. Sven Karja - Tson Lemberi uus elu (Teater Nuutrum)

5. Kertu Moppel/Karl Laumets - Balti tragöödia (Tallinna Linnateater)

4. Tiit Palu - Indrek ja heledad hääled (Pärnu Suveteater)

3. Elise Metsanurk - Rogožin (Tallinna Linnateater)

2. Ivar Põllu - Serafima+Bogdan (Tartu Uus Teater)

1. Urmas Lennuk - Petserimaa igatsus (Taarka Pärimusteater)

20 MEELDEJÄÄVAIMAT STEENI/JUHTUMIT/ÜTLUST/LAVASTAJA-NÄITLEJA-KUNSTNIKUTRIKKI SELLEST SUVEST:

20. "Hiidsiil ja kääbus-Kalevipoeg" - Kalevipoja vägiteod - Piip ja Tuut Teater

20. Britid, sakslased ja venelased kõik uurivad teineteise käest, et kelle spioon see Mura on? - Läbi kõigi elude ma otsin sind... - R.A.A.A.M. 

20. Viimase stseeni pilt - viide maalile - Rogožin - Tallinna Linnateater

20. Simo Andre Kadastu tantsib Madonna Frozenit - Vabalt peetavate kanade munad - Voyadzer

19. Valli pesuriputamise mitmetähenduslikkus - Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater

18. Piljardilaud, selle peal ja ümber toimuv - Tarkpea - Vene Teater

17. Allan Noormets ja Jürgen Gansen, kaks kõhukat, aga pikkuse mõttes ühe kõht teise kõhu kohal kui nad vastamisi seisavad ja suurem ütleb lühemale, et ta korjas ka mudelautosid kui ta veel "väike" oli - Trimmerdaja surm - Kuressaare Teater

16. Toomas Suumani "ministri kindlasse surma minek", sest printsess on lubanud tappa kõik, kes talle järgnevad - Tavaline ime - Rakvere Teater

15. Köite ja köidikute teema lavastuslikult - Rogožin - Tallinna Linnateater

14. Katuseparandajate stseen - Üksikud heledad laigud - Oma Lava

13. Raimond saadab publikut Siberisse - Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

12. Valli jutustus, kuidas joodik rongis talle ligi tikkus - Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater

11. Teise vaatuse alguses naiste mäss-streik-revolutsioon vabrikus - Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

10. Teise vaatuse alguse jahmatus kui Ringo tegelane Ilo-Anni tegelast jumestab - Kui Sa tuled, too mul lilli - Ugala

9. Milli ja Soro kaklus - Bäng - Nargenfestival

8. Aeglane liikumine ja tants ning oma tooli, nagu taaga järelvedamine - Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

7. Sulev Tepparti tegelane ütleb: "Kui kadus ära võimalus öelda "poeg", siis polnudki enam mõtet rääkida" - Liblikas - Üllar Saaremäe projektiteater

6. Aarne Soro "relvakaupmees" - Bäng - Nargenfestival

5. Üdini koomiline Juuditi karakter Piret Laurimaalt, afrojuuste ja pussnoaga tupes, otsimas oma Olovernest ja nähes teda igas mehes - Indrek ja heledad hääled - Pärnu Suveteater

4. Vaktsiini-reklaam Maarja esituses - Pidu katku ajal - Must Kast

3. Rauno Kaibiaineni tegelane lavastades Libahunti, mängib Silva Pijoni tegelasele "Tiina" ette ja Silva/Leegi imiteerib teda - Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

2. Surmastseen - Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater

1. Pajuvõsa lavaks + kogu lavastuskontseptsioon - Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

SUVETEATER 2021 TEGIJAIMAD TEATRID SIINSETE TIPPUDE SEAS ERINEVATE LAVASTUSTE MAINIMISTE ARITMEETILISE KESKMISE JÄRGI:

8 x 

8.-10. Must Kast

8.-10. Ajateater

8.-10. Emajõe Suveteater (1 esikoht)

10x

5.-7. Endla

5.-7. Nargenfestival

5.-7. Vene Teater (1 esikoht)

14x

3.-4. Teatriühendus Misanzen (2 esikohta, sh. parim kodumaine originaaldramaturgia ja parim autoriteater)

3.-4. Tallinna Linnateater (1 esikoht)

15x

1.-2. Taarka Pärimusteater (6 esikohta, sh. tänavune suveteatri suurim teatrielamus, parim dramatiseering/adaptsioon, parim meespeaosa ja parim naiskõrvalosa)

1.-2. Tartu Uus Teater (7 esikohta, sh. parim lavastaja ja parim kunstnik)

Käin edasi-tagasi parima lavastaja ja parima meespeaosa tiitlitega. Ivariga oli seal keerulisest kontseptsioonist tingitult natuke nurisemist (aga just see kontseptsioon ongi nii eriline, et see pani mind siin vähemasti tunnustama teda esikohaga), aga Helenal oli lavastuslikult nii palju huvitavat ja mõjuvat ning mõlemal mängukohad väga erilised ning lavastusele juurdeandvad. 

Agur jällegi oli nii värske ning ennastunustavalt eheda ja süvitsimineva karakteriga (lisaks veel murre ja füüsilised nõksud, mis rõhutasid omakorda kuivõrd eriline saavutus see tal on ja psühholoogiliselt mõjuv), aga Priit ju ka - mõlemate üle oleks Stanislavski uhke ja mõlemad on kindlasti aasta tugevaimate tööde hulgas ka aasta lõpuks. Valisin Aguri esikohale, sest Priidu tegelane on ka paberil väga tugeva emotsionaalse pagasiga, Agur lõi enda oma rohkem tühjamale kohale. Kevadel ongi vaid üks võrdväärne meespeaosa neile kahele kõrvale panna, aga üldse on sellest kujunemas üks hämmastavalt tugevate meespeaosade aasta, sest ka suvel oli veel mitmeid VÄGAGI... mõnel teisel aastal esikohavääriliseltki tugevaid rolle!

Poiss ja liblik - Eesti Noorsooteater

Eesti Noorsooteater kätkeb endas nii palju. Saab seal näha lavastusi mis on mõeldud nii täiskasvanutele, kellel hing veel noor, noortele/koolilastele, koolieelikutele ja isegi pere pisimatele, nendele päris-päris tillukestele. Kõige uuem lastelavastus ilmutas end selles armsas Tallinna vanalinnas asuvas teatrimajas  esimest korda nädalapäevad tagasi ja selleks on lavastaja Leino Rei Tammsaare “Poiss ja liblik” tõlgendus. Vast eelkõige u. 3-7 aastastele, aga mõnele 3sele võib see ka vara olla, ent sobib kindlasti mõnele hakkajamale, lapsed on ju eriti selles eas väga erinevad. Samas ülemist piiri tegelikult polegi ja ka oma pisikesi saatvad täiskasvanud saavad siit omad ahhetamised leidlikest kunstilistest ideedest ja ilumeelelt rahuldavaid naudinguid.

Tegemist on sõnatu lavalooga, kus tegevus, muusika, valgusmängud ning imelised lilled ja liblikad ütlevad kordades rohkem ja halle ajurakke liigutamapanevamaltki veel kui sõnad seda suudaksid. Visuaalselt maagiline ja sisult südamlik ning poeetiline... ja nii-nii ilusa Ardo Ran Varrese muusikaga, et ainuüksi juba see viib vaataja mängleva lihtsusega sinna aasale koos poisiga liblikat taga ajama. Pole siis ime, et ta õhina käigus ka lilli tallab. Lilli, mida ju nii tore oleks hoopis emale kaasa noppida. Oh neid lapspõlve liblikapüüdmisi...neid ei saa enam kunagi tagasi... Lilled tulevad ju igal aastal uuesti. Novat, kuidas sellele loole lähenemisperspektiiv aastatega muutub! Kunagi lugedes sai mõeldud, et ei tohi ju niimoodi ennast unustada, et oma tegevusega miski-keski viga võib saada ja pärast kahetsed. Praegu ja edaspidi on ju üha haruldasem, et lapsed läheksid päriselt "aasale mängima" ning mitte kergema vastupanu teed, ehk kõigest arvutisse "digitaalseid liblikaid püüdma". Selles mõttes võib see ka lastele sedagi kavalalt sisestada, et õuesmängimine on avastuslik, ilus ja tore. 

Mirko Rajas on siin nii ehe poisike ja vahvalt nunnu duaalsus tekib nukust teisikuga. Midagi, mis kasvatab nii laste kui täiskasvanute fantaasiat ja mõttesuundasid. Psühholoogiliselt vast ka oskust jagada tähelepanu, ent samas ka mitu asja kokku viia üheks. Kuigi ei teagi ju kas see on üldse sellise visuaali ja auditiivse ühisloomele keskenduva lavastuse puhul eraldi taotlus, aga lisaväärtus kindlasti! Laura Nõlvakust õhkub jälle südamlikkust ja headust ning kui ta oma tiivad avab ahhetavad kōik pisikesed vaatajad, soovides endale ka selliseid - mõelda vaid kui nende abil saakski päriselt lendu tõusta! Ja kuigi Laura seal füüsiliselt õhku ei tõusegi, tekib temalt oma liblikaga mängides selline illusioon, et kui nüüd nädal tagasi nähtule tagasi mõelda, siis vaimusilmas võiks sellisegi tunde endale manada. 

Lisaks puht füüsilisele mängule, meeldisid minule (ja "pisikesele poisile" minus) kõik need kõrgusest alla langevad asjad. Eriti kui liblikas mängu sisse “lendab” - teatritehniliselt ju isegi lihtne, aga visuaalselt ja enda mõtteteekonnal lavastusega kaasarännates samas kohas kohalolule mõnus väike üllatus. Ja oi-oi-oi kui ilusa ja ühtlasi seal saalis ka ELUSA valguskujunduse on sellele kammerlikule loole loonud Triin Rahnu! Imeline! 

Eks ta ju ole pisikestele mõeldud ja selles mõttes on ehk nendele kõige-kõige pisematele mõtet kodus natuke “trenni” teha - kustutada tuli ja näiteks taskulambiga pimedas naljakollitada, siis ei ole see etenduse algus ka nii hirmus teatris, kuna esimene ots on pisut dramaatiliselt hämar ning ega liblikas ka ju kohe sündides ilus ja värviline ole. Selles mõttes on see kogu režii ja lavastustervik Leinol nagu omamoodi “liblika teekond”, mida on ju mõnus etendusega ühenduses lapsele tutvustada. Armas ja nagu liblika elukaar on lühike nii on ka etendus - kõigest pool tundi kestev. Samas näiteks minuga samal etendusel  pisikeste tähelepanu näis säilivat esimesest hetkest kuni viimaseni välja. Mõni ehk ehmus alguses ja korra keegi nõudis ka saalist välja, aga nii lühikese kestvusaja imeline eelis on ka see, et pimedamale hetkele järgneb kohe valgus ja õnneks siiski ka ehmunud pisivaataja sai kiiresti sellest hetkest üle ning keegi õnneks lugu pooleli jätma ei pidanudki. Kõik teised, nii väiksemad kui suuremad vaatajad ju ka teavad ja mõistavad. Lisaks kogu publiku istumisseade on ka ideaalne sellel lavastusel - 1.rida ringis ümber lava patjadel lastele ja vanemad saavad kohe seljataga nö. 2.reast oma toolilt toetada vōi vajadusel minna ka padjale ja koos lapsega seda ilu veelgi lähemalt imetleda ning kasvõi sülesolles/-hoides oma teatrikaaslasega - poisi, liblika ja nende imeliselt õitsvate lillede aasamängudele kaasa elada.

Jätan meelega, ehk targu seekord numbrilise elamus-hinnangu andmata, sest pole ju enam ise selles eas, ega ka mu 3 last, kelle kaudu ju võiks ka adekvaatselt hinnata seda eelkõige väikelastele mõeldud elamusteatrit. Selle asemel jagan hoopis enda mõtteprotsessi, miks üks (ilma vastavas eas lapseta täiskasvanu) seda vaatama läks? Aga minule nukuteater meeldib, vot! Meeldib Leino Rei visuaalile mõtlev lavastajakäekiri. Oled näinud tema suurepäraseid lastelavastusi "Vari" või "Tagurpidi"? Mõlemad vägagi soovituslikud! Otse loomulikult meeldib Tammsaare ja oli nii huvitav vaadata kuidas sõnakeskne ja nagu Tammsaare puhul ju alati - väga ilusasti sõnastatult kirjapandud lugu on võimalik täiesti sõnadeta lavale seada?! Ka õige ja väga hea muusikaline koostöö on saamas Leino lavastuste üheks võtmeks (Liina Sumera oma Varjus ja Kaspar Jancise Tagurpidis olid mõlemad oma esietenduse aasta tippude seas ja seekordne Ardo Ran Varrese oma ka!) Ja tegelikult see teater on ka ühtpidi selline, mis kuulub ühe jalaga hoopis laiema - etenduskunstide valdkonda kui "sõnateater" või ka lihtsalt "lasteteater". 

Kuigi jah, see on muidugi ikkagi eelkõige just lastele. Kõige täpsemalt lasteaialastele. Nemad tahavad ju ka just endale mõeldud kõrge professionaalsuse aga ühtlasi ka suure hingega tehtud teatrit - seda kõige ehedamat lasteteatrit. Ja seda just "Poiss ja Liblik" ongi - iga väike laps väärib sellist esimest kokkupuudet suure teatrikunstiga.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Targo Miilimaa tehtud fotod):

Poiss ja liblik

25 MIN|VÄIKELAPSELE|VÄIKE SAAL

Anton Hansen Tammsaare miniatuuril ja Ardo Ran Varrese muusikal põhinev visuaalteatrilavastus väikelastele

Muusikaline rännak maailma südamesse, lähimale aasale tuttavas metsatukas. Kuhugi, kus on kogu maailm koos. Maailm, mille üle rõõmustada ja muretseda, mida hoida ja armastada.

Etenduse piletiga sissepääs Tammsaare muuseumisse 50% soodustusega. Ühtlasi soovitame 5-7 aastastele Tammsaare muuseumi töötuba “Poiss ja liblik”.

Mängivad

Laura Nõlvak ja Mirko Rajas

Autor Anton Hansen Tammsaare

Lavastaja Leino Rei

Kunstnik Erki Kasemets 

Helilooja Ardo Ran Varres

Valguskunstnik Triin Rahnu

Esietendub 12. septembril 2021 väikeses saalis.

Kestus u 25 min

Vanusele 3+

Laval kasutatakse lavatossu ja vilkuvat valgust.

Keegi KGB-st - Vaba Lava

KGB on üks hiiglama põnev nõukaaja organisatsiooni, ehkki see "põnevus" on seotud pigem kurjakuulutava aura ja valusate minevikuvarjudega. Olemuslikult niiöelda "kohalik CIA", ainult tihti tegi "omade elu kibedaks" tahtlikult ja tegeles inimese järele nuhkimisega valedel alustel ja vastikute tolle ajastu reeglistike järgimiste teenindamiseks. Ja kuna kõik sellega seoses oli salastatud, siis ka pisut müstiline. Kuigi jah, omal ajal vägagi “kohal” absoluutselt igal pool - "seintel on kõrvad" väide viitabki ehk kõige tavalisemalt just selle luureorgani tegevusele meie ajaloos. Ilmselt suuremal osal nōukaajal elanud inimestest on omad kokkupuuted, teadmised või kuulujutud rääkida selle nimeühendiga seoses, nii ka minul. Kuid neist pisut alles siinse teatripeegelduse järel.

Vaba Lava “Keegi KGB-st” (või nagu etendusel seda pealkirja tiitrites märgitakse "KeeGikgBst") tarbeks on üks autorite kooslus võtnud uurida, mis värk ikkagi sellega oli ja on... ning kuidas seal töötanud inimesed peale tolleaegset tööpõldu elavad või seda organisatsiooni + seal töötamist endaga kaasas kannavad? 

Vast kuulsaim kgbešnik on ju Putin ise (ka mōnel teisel Vene riigipeaks saanul on just nimelt KGB taust) ning mitmed asjad, mida uuritakse, on ju ka Putiniga seoses kasvōi tema wikipedia lehel lugeda (kooliteemad näiteks) ja natuke seda infot on ju aastatega välja tilkunud, aga vast sama palju või vaatet rohkemgi veel, on lavalugu hoopis just “sellisel teemal” teatritegemisest. Näiteks näitlejad kehastavad siin muuhulgas ka dramaturge, kes uurimust loo kirjutamiseks teevad ning kohtuvadki KGBga seotud inimestega või siis räägivad nendega telefonis. Kuna autorite grupis on nii eestlaseid, leedukaid kui venelasi, siis ka lood on kolme eri riigi vaatenurkadest…ent KGB ajal ju 1 suur Nõukogude Liit. Kuigi jah, nagu arvata on, sellel teemal ka ammu peale KGB lagunemist, on ikka veel raske infot ammutada. Dokumentidest võib vast leidagi, kes seal omal ajal töötasid, aga need inimesed ju endiselt ei taha, et neid sellega seostataks ja dokumendidki võivad valetada... Sestap on lihtne keelduda või maha salata.

Eks paljud, kes KGB teele ette jäid, neil on ka väga traagilisi mälestusi ja loomulikult ka viha hingesopis alles. Ja isegi kui see viha võib seal ka praeguseks mingil määral lahtunud olla, on see "aeg" ja need "teod" ikkagi tänaseni valusalt meeles. Mõneti isegi kahju, et nende juhtumitega siin lavsatuses ei tegeleta, oleks palju isiklikum, emotsionaalsem ja puudutavamgi lavalugu. Samas nende sisselõigetetagi juhtumitesse on etenduse pikkus üle 2 ja poole tunni, ehk see oleks hoopis teine lavalugu. Ja mingis groteskkoomilises võtmes ju korraks isegi näitlikustatakse midagigi.

Kõik 4 näitlejat, mõneti isegi üllatavalt, sest ei oota selliselt lavastuselt erilist psühholoogilist rolliloomet, aga nad teevad väga head rollid. Nii KGBšnikute kui nende jälgi ajavate dramaturgidena. Iseäranis meeldisid Ivo Uukkivi karikatuursemad tüübid. Tal on ka ainsana võimalus... ehk ka seetõttu, et on vastavas eas, iseennastki mängida ühes koomilises "kunst jäljendab elu või on see nüüd vastupidi?" -lõigus. Ja Henrik Kalmeti innuka algusega, aga sealt edasi järjest üha frustreerunum Dan Jeršov (kes ju paljudele meist ka näitlejana tuttav). Samuti kõik Henriku "ekraani kaudu mängud" (teiste omad tegelikult ka!) toimisid imehästi. Huvitav võimalus oli seda duaalselt kogeda - otse Henrikut vaadates oleks näiteks mõni just ekraani kaudu mäng mõjuda ülemängitult, aga ekraanil ongi oma filter ja sealt tuli see jällegi just õiges doosis (natuke tuli meelde ka tema suurpärane "Mul oli nõbu"). Aga väga häid hetki on ka Helgur Rosenthalil (tema näib olevat alati kindlapeale minek, sest halba rolli ta justkui teha ei oskaksi... kuigi väga oma rollidega ei näi ta "riskivat" ka mängulises mõttes ja eks sellel on omad plussid ja miinused) ning viimasel ajal nagu laval uue hingamise leidnud Martin Kõiv'ul (lausa suurepärane koomiline ja värvikas mäng näiteks ka suvises "Läbi kõigi elude ma otsin sind..."). 

Lavastaja ise ka vilksab siin tegelasena ja metatasand oma loodava lavastuse kohta, on nagu üks lavastuslik trikk, mida ta nii videot sisse mixides kui ka kõikvõimalikke vähem ja rohkem tuttavaid võtteid kasutades on võtnud mängu ridamisi. Kuna see koosneb “lugudest”, siis eks mõni ongi huvitavam ja toimib paremini ning mõni jälle natuke venib ka seal vahel (pärast etendust saalist väljudes ees lahkunud paar viskas õhku mitu sarkastilist märkust venivuse kohta), ent minu jaoks püsis huvi üleval kuni lõpuni. Ja see lõpu "kokkusidumislugu" - seda nüüd ei saagi kunagi teada, kas elulise irooniana oli see kokkusattumuslik tõde või siis hoopis kunstilisel eesmärgil sobiv väljamõeldis. Ja nii ongi hea, sest säilib usk, et seegi on elu iroonia... justkui Coelho Alkeemiklikkust "kõik on lähemal kui oskame arvata" rõhutades. Ja KGB oligi alati "igal pool" ja üllatavalt "lähedal"! Muidu ongi ju ilmselgelt tegemist dokumentaallavastusega. Ja kuigi jah justkui lugude mosaiik, siis kōik voolas väga sujuvalt, video ja telefonimängud seal sees väga hästi integreeritud ning mõnusalt rõhutamaks, et "aeg on edasi läinud". Tallinna esikal oli väike tehniline jama, aga pole ka ime, sest see ongi mitmete tehnilistel nippidega rikastatud lavalugu. Samas viis see mõtted sellele, et kui omal ajal oleks kõik need tehnilised vidinad ning isegi sotsiaalmeedia ja mitmed luuret lihtsustavad tavainimeste isiklikud turvaaugud, siis oleks ilmselt suurem osa rahvast saadetud Siberisse, isegi hukatud või istuks vangis. 

Hinnang: 4

Mis tundeid "Keegi KGB-st" tekitas? Esialgu ootusärevust, ehk kuhu see lugu liigub, milliseid KGBšnikutega kohtumisi välja toob, milliseid vastuseid need teatritegijad suudavad välja kaevata? Kui sai selgeks, et missioon on neil peaaegu, et impossiibel, siis hakkasid tööle teised tundlad. Kuidas näitlejad mängivad? Millised elulised seosed siit kooruvad? Kas ka paralleele enda omadega? Üllatuslikult on siin päris kobedalt ka huumorit sees ja seda eelkõige just tänu Venemaalt huvitava külalislavastaja Dmitri Jegorovi lavastuslikele lahendustele või siis igatahes nende abile. Videokujundus on eriline mitte ainult live-ülekannete ja etteotsitud youtube'i lõikude ühendamise läbi, vaid just igasugused lisatrikitamised panid (samuti Venemaalt pärit) Natalja Naumova videokunstnikuna ka Eesti teatrimaastiku "kaardile"! Ja kes iganes need Ivo Uukkivi silmad Martin Kõivu seljataha ristipidi ekraanidele pani - aitäh - töötas mitmel tasandil ja ajas naerma ka! Muide Marten Kuningas on teinud helikujunduse, aga see on siin niivõrd hoomamatu ning sisse integreeritud ideaalselt, et peale etendust ei tule kohe midagi meelde, mis seal veel kõlas lisaks tekstile! Jah, minule meeldis, aga tuleb vaadates peab valmis olema, et tempo ei ole peadpööritav ja võibolla päris nii palju ei saa siit teada ka kui ootaks, arvaks või tahaks. Kuid see korvatakse hea mänguga ning huvitava ja tehnikat ärakasutava režiiga.

---

Eks me kõik ju suhestume teatrielamustesse tihti iseenda elukogemuse pinnalt. Sestap kui tunneb midagi ära, kas siis enda või lähedastega seotult, on sellel kindlasti lisaväärtus. Mõnikord on need tunded või suhted, mõnikord muusika või mõni kunstiline, tehnilinegi aspekt, aga mõnikord ka elujuhtumid. Dokumentaallavastus on juba oma olemuslikult väärtuslik, sest edastab mingit "päris asja". Selleks on tihti tehtud lisaks dramaturgilisse vormi sättimisele suur taustatöö. Nii ju ka siin. Kuigi just neid "tulemusi" napib ja no täiesti arusaadavatel põhjustel. Selles suhtes ma ise vaatama minnes tegelikult lootsingi rohkem teada saada just neid inimeste lugusid seoses KGB-ga. Toon enda elust 3 näidet, mida silmas pean...

Lapsepõlves, ehk veel sügaval nõuka-ajal, töötas mu isa Viru Hotellis. Seetõttu olime ka ilmselt erilise jälgimise all, kuigi lapsena mina küll sellest mitte kui midagi aru ei saanud. Kuniks ühel päeval, olin toona 8-aastane, kui isa oli tööl ja emale helistas keegi tuttav, et "kontroll on liikvel". See liikus ilmselt nagu kulutulena neil Viru-töötajate kodudes hoiatustena, sest tegelikult oli neid kordi veel, ka mitte-telefoni teel... kord näiteks kihutas tädi meie juurde teatama jooksujalu umbes kilomeetri pooleteise kauguselt, kus nemad elasid. Igatahes käis neid "võõraid mehi" meil mõnikord külas, aga no vanemate tuttavad või kes iganes, ega nendele tähelepanu lapsena ei pööranud. Kuid tookord oli teema vist tõsisem ja olukord ise selline, et ema ütles minule ja mu 4 aastat nooremale, ehk 4 aastasele väikevennale, et kui nüüd keegi koputab, siis oleme hiirvaikselt, ei tee häält, ei tee ust lahti ja mängime, nagu kedagi poleks kodus. Saabus juba õhtu, olime poolest päevast juba kardinadki ette tõmmanud ja ema küll närviliselt käis kardinavahelt piilumas, aga kedagi ei tulnud. Ja siis järsku.... UKSEKELL! Kuna me ust avama ei läinud, siis ka närvilised kellahellinad... Ja KOPUTUSED! Mis muutusid ukseprõmmimiseks ja lingilõgistamiseks ning tunne oli, et murtakse meile sisse. Hirmus oli, aga kolmekesi ema ja vennaga olime vaikselt, nagu seikluses lastetoas vaikselt. Ühel hetkel saabus siiski vaikus. Läks veel kaua, enne kui ema julges minna uksesilma vaatama ja siis ka kardinavahele piiluma. Tunne oli, et "oleme pääsenud"... ei tea küll millest, aga no "möödas"!

Siis võttis ema meid enda ette ja ütles, et ta peab nüüd minema kusagile ja ta võibolla tuleb alles väga hilja tagasi. Võibolla ta ei tulegi enne homset ja võibolla ka homme mitte. Kuigi ta teeb endast kõik oleneva, et võimalikult kiiresti koju saada. Igatahes kui meil külmkapist toit otsa saab ja on kõht väga tühi, siis läheksime naabrite juurde ja küsiksime midagi süüa. Tuletan meelde, me olime vennaga 8 ja 4 aastased. See oli nii hirmus, et see hirm on siiani veel meeles. Ema läheb ära ja võibolla ei tulegi tagasi! Ja kas siis isa ka ei tule? Kogu maailm oli meie enda õlgadel. kuidas me läheme naabritelt süüa küsima? Rippusime ema jalgadest kinni hoides, et ta ei läheks kuhugile, aga ära ta siiski läks... Nutsime ei tea kui kaua... Ema tuli siiski juba varsti koju tagasi ning ei jäänud ta ei ööks ära, ega isegi hilja peale.

Teine juhtum on pärit 90ndatest, kui töötasin laevanduses ning Rootsis oli üks eesti juurtega mees, kes ühel eluperioodil oli mulle nagu isa eest. Saatis isegi mu lastele mõnikord "kommiraha" ja hoidis mind väga (tal endal naisega lapsi polnud). Tema kohta hakkas kolleegidelt kostuma süüdistusi, et ta on endine KGBlane. Ma ei uskunud ja ei tahtnudki uskuda. Ükskord kui olime koos pikemal autosõidul, küsisin ääriveeri, et kas tal kunagi KGB-ga elus on tegemist olnud? Ja siis ta jutustas, et kunagi oli ta isa Rootsi põgenenud ja selleks, et oma poega endale "järele kaasa saada", pidi ta käima Viru hotellis ülekuulamistel KGBs. See oli toona olnud seal kusagil 3-4 korrusel. Kui hakkasin mõtlema, siis numbritoad olid seal alles kõrgemal ning toona isegi liftiga ei saanud teatud korrustele. Ilmselt on praeguses "KGB muuseumis" täpsemalt see kõik lahti seletatud kus ja mis, aga ma pole veel sinna tänase päevani jõudnud. igatahes sain läbi tema kuulda, mida temalt kõik uuriti ja kuidas KGB siiski ei saanud teda kinni hoida ning Rootsi ta lubati oma isa juurde.

Kolmas juhtus samuti laevanduses, 90ndate esimesel poolel, aga siis kui ise laeval töötasin. Meil oli tööl ka üks kena tüdruk (paar või mõni aasta minust vanem ja kuidagi palju elukogenum), kes minulegi silma viskas ja kuna temagi oli Elvast pärit, siis tundsin temaga ka seeläbi seotust. Üsna pea selgus, et ta oli KGBs töötanud - see tuli välja kellegi personaliosakonnas töötanud inimese kaudu. Temasse hakati kohe ka vastavalt suhtuma, sest kuigi KGB oli laiali läinud, siis ei teatud, et mis ikkagi edasi toimub. Lisaks oli paljudel väga õudsaid isiklikke või läbi perekondade kogemusi sellest organisatsioonist. Talle näkku oldi viisakad, aga eks laev ju üsna suletud kollektiiv ning iga tundmine on seal nagu läbi võimenduse. Nii hakkas ka temal paha ja selline hoidumine temaga suhtlemast sai talle üsna kiirest arusaadavaks. Ükskord kui me kahekesi kusagile jäime või sattusime, küsis ta minult, et mis lahti on. Rääkisin talle ausalt, et rahvas räägib tema KGB-seotusest. Tolleks ajaks oli imbunud välja ka selline info, et tema tööks oli olnud Viru hotellis välismaalastele külje alla pugeda ja seeläbi infot välja uurida. Ta läks nii endast välja, nuttis ja rääkis, et tõesti ta oligi sellisel tööl olnud, et teda oli ähvardatud, et võetakse laps ära ning tehakse haiget tema emale, aga tal ei olevatki kedagi muud tähtsat siin ilmas kui oma ema ja oma laps. Mul oli nii paha, sest tõesti, oleme me ju inimesed kiired hinnanguid andma, teadmata tegelikku tagamaad. Ta polnud ju ise süüdi! Igaüks ju oma lapse nimel oleks kõigeks valmis ja VASTIK VASTIK KGB - kui jõhker ja õudne organisatsioon!

See lugu ei lõppe sellega. Nimelt läks natuke aega mööda ja olin ka laeval teistele rääkinud, et me ei saa niimoodi teisele inimesele hinnangut anda, kui ta on nii valusate tingimuste tõttu olnud kui tagakiusatu ja nüüd meiegi nagu kiusaksime teda veel omakorda. Kui varsti saabus laevale tööle keegi, kes teda lähemalt tundis. Ta rääkis, et see polevatki tema laps, vaid tal endal polegi lapsi. Tal olevat õde, kellel on küll jah laps! Järelikult oli see kõik vaid üks suur vale... Peres tal ainult "ema ja laps" ja järelikult oli siis ju kõik see muu "jura" seega ka vaid väljamõeldis ning eneseõigustus!

 
Mina liikusin siis juba sealt töölt ära mujale tööle ja kuidas see neil seal kollektiivis edasi läks, ma ei teagi. Kusagilt nagu kostus, et ka tema oli varsti töölt ära läinud...

"Näitleja on ajastu lühikroonika"... aga tundub, et mitte ainult näitleja, vaid ka "teatripeegeldaja" :)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Keegi KGB-st

OSALISED

Lavastaja Dmitri Jegorov (RUS)

Dramaturgid Danila Privalov(RUS); Andres Popov(EST); Alexandr Špilevoj (LT); Dan Jeršov(EST)

Kunstnik Konstantin Solovjev (RUS)

Videokunstnik Natalja Naumova (RUS)

Helikujundaja Marten Kuningas

Valguskujundaja Meelis Lusmägi

Laval: Ivo Uukkivi, Henrik Kalmet, Helgur Rosenthal ja Martin Kõiv

Danila: “Kui ma 12 aastaselt vaatasin „Tähesõdu (Star Warsi)“, tabasin end mõttelt, et vaatan situatsioonile vaid ühelt poolt. Sa vaatad „Surma tähte“, näed Darth Vaderit, sulle öeldakse – nad kõik on seal halvad. Ja me kardame neid. Aga nii huvitav oleks ju näha filmi sellest, kuidas elavad inimesed „Surma tähe” pardal. Nad ju ka mõtlevad seal midagi. Muretsevad, räägivad millestki.Darth Vader ju ometigi tunneb midagi. Kogu elu olen ma igalt poolt kuulnud, et KGB – see on midagi hirmsat. Küllap just nimelt sellepärast olengi tahtnud aru saada selle „hirmu” keemiast. Seda, mis sinus hirmu esile kutsub.”

1980ndatel aastatel, kui Eesti, Läti ja Leedu said iseseisvaks, sattus Baltimaade KGB väga paradoksaalsesse olukorda. Kunagi varem polnud ükski Nõukogude Liidu võimas ja tugev organisatsioon vaid mõne päeva jooksul hingusele läinud.

KGB kadus, aga seal töötanud inimesed jäid. Nad olid pikka aega teeninud Nõukogude Liitu ning saavutanud seal erilise positsiooni. Ja nüüd korraga leidsid nad end hoopis teisest maailmast.

Baltimaade KGB-laste saatus kujunes erinevaks. Mõni pühkis siinse tolmu jalgelt, mõni asus uue riigi eriteenistustega koostööd tegema, mõni tappis end ära. Need, kes jäid ellu, on nüüd juba üsna eakad inimesed.  Mõni neist varjab oma minevikku ja mõni, vastupidi, uhkustab sellega. Pole mingit seaduspära…

Näidendi «Человек из КГБ» / Keegi KGB-st kallal töötasime rahvusvahelise autorite tiimiga – venelased leedulased, eestlased, lätlased. Me kõik oleme sama põlvkonna inimesed: sündisime 20. sajandi lõpus, mis tähendab, et kogu nõukogude ajalugu on meile vaid tükike minevikust. Püüdsime erinevatest riikidest leida KGB kaastöölisi ning nendega võimalikult ausalt rääkida. Tahtsime mõista, mida arvavad nad sellest ammusest ajast nüüd, kui kõik on muutunud – kui 20. sajandi on välja vahetanud 21. sajand ning midagi olnust pole võimalik tagasi tuua. Mis juhtus nende inimestega muutuste keerises? Kuidas nad toona muutusi tajusid? Millised järeldused peame sellest loost tegema ja kas neid järeldusi üldse on vaja teha?

*Lavastus sünnib Vaba Lava teatrikeskuse ja Eesti Rahva Muuseumi koostööprojektina.

Tavaline ime - Rakvere Teater

 

Lavastaja Eili Neuhaus tõi Rakvere Teatris lavale Hando Põldmäe (selliste vene suurnimede, nagu näiteks Lermontovi ja Puškini sõnadele kirjutatud, aga ka ühe Doris Kareva ja Leelo Tungla ühiselt kirjutatud sõnadega) originaallauludega muusikalise romantilise komöödia, mis on lavastaja enda poolt mugandatud Jevgeni Švartsi täiskasvanutele mõeldud muinasjutunäidendist “Tavaline ime”. Švarts on vast kõige tuttavam meile eestlastele varasemast tänu tema näidenditele “Draakon”, "Alasti kuningas" ning Anderseni "Lumekuninganna" lavaversiooni mugandusele, ent tema dramatiseeringul baseerub ka muuhulgas kuulsaim (ja eestlastegi poolt väga armastatud), Ilf/Petrovi romaani põhjal 70ndatel valminud vene kultustelesari “12 tooli”.

“Iroonia” on ju üks komöödia, ehk huumori liike. Ja kogu see lavastus ja tegelikult üldse ettevõtmine on üks irooniate jada. Lavastuse sisu, mis on kirjutatud Stalini-ajastul, on allegooriline ning selles käsitletakse mitmeid olulisi ja sügavaid teemasid just läbi naljaka, iroonilise prisma. Ja hämmastav, aga see toimib ja seda võib samas ka võtta täiesti lihtsa, lastele mõeldud muinasjutuna. Selle tõestuseks naeris ka siinkirjutaja kõrval juhtumisi istunud umbes 8-9a võõras kikilipsuga noormees laginal praktiliselt kogu etenduse aja! Vōib-olla sellepärast läks ka praktiliselt terve esimene vaatus selle nahka, et polnudki nii lihtne hammustada end nendesse sügavamatesse kihtidesse sisse. Dilemma meeldis ju küll - ehk võlur on ühe karu muutnud inimeseks ja sellest needusest pääseb ta vabaks ainult läbi printsessi suudluse. Võlur siis sätibki nii, et printsess karu teele satuks. Irooniline, aga nad päriselt armuvadki teineteisesse… A kuidas Sa siis suudled teist, kui tead, et kohe seejärel tagasi tavaliseks mõmmikuks muutud ning armusuhe saakski sellega ühtlasi ka läbi?! Irooniline... 

“Irooniliseks” kutsutakse tihti ka kokkusattumusi. Siin selle “Tavalise ime”ga seotud mõned: 

Venelastel on varem sellest materjalist tehtud paar kuulsamat filmi. 1965ndal ilmus selline versioon, kus mängis ka eesti näitleja- Maria Avdjuško isa. Ent kuulsamgi veel vast telefilm aastast 1978, kus ministri rollis ka 12 toolist tuttav eestastegi poolt palavalt armastatud Mironov. Täpselt 20 aastat tagasi (2001) lavastas Eili viimati Švartsi…tookord just juba mainitud dramatiseringut Anderseni Lumekuningannast (seda on meil ilmselt üldse Švartsilt kõige rohkem lavastatud). Ka tookord kutsus ta peaossa mängima ühe laulja, nimelt Gerli Padari (väikse Gerda rolli). Gerli ja Gerda nimed ka vahvalt sarnased. Seekord siis karu rollis Ott Lepland. Ja keda ta mängib ja mis ta päris nimi on? Just nii “karu Ott”! Iroonia kuubis!

Irooniline kuidas Eili on lavastanud teatraalse lõpuna sellise filmidest tuttava "romantiliste komöödiate lõpu" - lahku läinud armunute taaskohtumiseks! Irooniline, et Toomas Suumani vuntsid kukkusid eest ära, mida ta pidi tükk aega ette tagasi suruma. Jäi tõesti õhku ka küsimärk, et kas see oli kogemata või tõesti irooniaga sisse pandud? Kusjuures kui ta esimest korda oma mustade juustega lavale ilmus laulma, küsis mu teatrikaaslane-kes see on? Niivõrd erisugune on ta siin on oma kahes erinevas rollis!

Eduard Salmistu tekst kuningana on suisa kui irooniapurskkaev! Ja tema mäng - nagu iroonitsevalt muuseas, seda omade trikkidega teksti õhku paisates. Irooniline on ka Reili Evarti lavakujundus, mis tõi meelde nõukaaja perfokaardid (seevastu tema kostüümid on väga tasemel, nagu Reili puhul alati). Nende perfokaardilike aukude just äärmistes osades paistis läbi Märt Selli valguskujundus. Eks pealkirigi on irooniline oksümoroon- Ime ju ei ole ime kui ta on “tavaline”… sellekohane arutelu on sobivalt ka kohe etenduse alguses pikemalt võluri monoloogis olemas. Irooniaga on ka lavastaja võtnud kogu asja- muinasjuttu täiskasvanutele jutustades ju vist natuke ehk peabki?! Laulud esitatakse musta kindaga ulatatud käsimikrofonidega, proppidena on õukonnana kasutatud poemannekeene. Mis igas muus lavastuses mõjuksid ehk maitsetunagi, aga siin mitte, sest kui irooniaga, siis ikka täiega, eks! Neid irooniliste kokkusattumuste mänge võib mängima jäädagi…võtame või Saara ja Oti nimetähed…neil on mõlemal tähestikus 2 tähte vahel PqrS ja LmnO jne jne jne. Eks igaüks võib minna ise neid "irooniamänge" teatrisse kaasa mängima. 

Kuid see huumor siin on kohati just ka seetõttu hästitoimiv, et seda mängivad väga head näitlejad. Ma ei tea, mis erilise süsti on viimasel ajal saanud Toomas Suuman, et temalt tuleb ainult puhast kulda (oled näinud tema “kaptenit” Strindbergi/Õunpuu "Tants"us?) Kogu see lōik “kindlasse surma” minekust on siin ikka väga-väga naljakas, kus kuningas oma ministri ajab enda eest oma tütre järele luurama, kui tütar on teatanud, et ta igaühe maha laseb, kes talle järgi tuleb! Ja Eduard Salmistu särab selle kuningana, ehk irooniameistrina sama eredalt. Iga ta repliik! Lõpetades veel iroonilises mõttes lõpu lisalaulus ooperilauluga!!! Ja kogu see lisalaul ise ju irooniliselt lõpuga kokkusobituva sõnumiga! Iroonia iroonia otsa. Ja irooniline, aga teises vaatuses, kui natuke sinna kihtide vahele suutis pugeda ja aru saada ka neist täiskasvanute üksinduse ja võimumängude ning mitmetest teistestki seostest, siis see kogu (parimas mõttes) jant hakkas meeldima! 

Mõnikord kui lased end pindmisel kanda ning lihtsalt lõbutsed tegelaste sekeldustega kaasa, siis ei leiagi seda "ust" sügavamale üles, aga no siin läheb see varem või hiljem ise lahti, niiet minusugusegi pimeda jaoks - astu ainult sisse! Näiteks Võluri manipuleerimine on kahtlaselt meie võimukandjatele sarnane, sest tegelikult on kõik nad (ja oleme meie) kõrgema jõu meelevallas. Võlur ise veel nii armsa ja toreda olekuga ning kõike justkui mõistlikult seletades - meie kõigi sõber... Ise tegelikult nii julma mängu "mängides". Manipuleerides elude ja tunnetega. Süüdimatult, sest isegi kui võluri naine teebki kõrval nägusid, siis võlur ise laseb ikka edasi nii nagu tahab. Ka siin võib paralleele tõmmata nii eelmise kui praeguse koalitsiooniga ja mis osas, ehk kes on võlur ja kes ta naisele vastav - seda võib muidugi igaüks ise otsustada... Samas kes ei taha, nagu tegelikult vaadates ka mina, see tegelikult nii konkreetseid paralleele ei peagi tõmbama. Võib ju ka võtta ideelisel tasandil või projitseerida see hoopis Stalini-ajastule. Ajad, poliitikud, poliitikad ja muinasjutudki vahetuvad-muutuvad, aga tegelikult sisuline suhe võimu, võimukandjate ja rahva vahel jääb ikka samaks ja seega on see tegelik "muutumine" vaid näiline.

Oma esimeses suuremas, ka draamanäitleja oskusi nõudvas teatrirollis, oli vast ühtlasi pisut kõrgendatudki huvi näha, mida Ott Lepland oma tegelasega teeb... lisaks ootust kõrgendas ka tema vahvalt koomiline sutsakas filmis "Öölapsed"... Oti valitud mängustiil, justkui tõsine ja altkulmu, nagu üks inimkaru olla ju võikski, õigustas igati lavastaja ideed just tema sellesse rolli kutsuda! Saara Piusil, kes üle pika aja on leidnud tee tagasi oma koduteatri lavale, saab siin olla ebaprintsessilik printsess. Ja Saara on suisa meister oma plikad poisilikuks mängima, kaotamata seejuures teatavat õrnust, mis selle vastuolulisuse veel eriti hästi ka siinses karakteris tööle paneb. Hakkasin meenutama ja Otti sai vist viimati suisa 4 aastat tagasi (rockooperis "Nurjatu saar") ja Saarat (West Side Storys) 2 aastat tagasi hoopis Estonias teatrirollides näha. Nii tore, et nad on (lõpuks ometi) tagasi teatrilaval ka vahelduseks. Ülle Lichtfeldt, kui ta läheb “mängu” peale välja…ja siin ta läheb…siis on see puhas nauding. Sama Margus Grosnõiga. Eriti alguses kui ta esimest korda häält teeb - tagaridadesse oli ka tunda. Minu taga istunud härrad häälekalt reageerisidki sellele “ohhohhoo!”ga

Jah, kes ei viitsi süveneda, see võib tõesti, nagu minagi esimese vaatuse põhjal seda liiga lihtsakeseks pidada, aga on ju ka neid, kellele niiöelda lihtsake meeldibki. Mõni tahabki ju kuulata laule ja ehk ka lihtsalt nautida ägedat Saara ja Oti vahel toimuvat lahedat kätši! Samas, kes tahab sellele puhtale meelelahutusele midagi lisaks, selle jaoks on siin ka neid peidusolevaid avastamise- ja kaasamõtlemise pähkleid. 

Lõppude lõpuks ainus, mis siiski irooniline kogu selles tervikus grammigi polnud - see oli muusika! Kuigi sellevõrra keerulisemad kompositsioonid, et meelde ei jäänud neist lauludest ükski juba järgmisel päeval ümisemiseks. Ent meelde jäi, et eriliselt meeldisid 1 Oti soolo esimesest vaatusest, 1 duett ja 1 Saara soolo teisest. Laulusõnade järgi (mis kavalehel on kõik on ära toodud), sai tuletada ka laulude pealkirjad. Power ballaadidest, ehk Oti “Elan tormides” ja duetist “Lahkumine” vōiks tegelikult täitsa arvestatavad hitidki saada!

Hinnang: 4

Lahe ja lõbus, muusikaline ja mänguline, vahva ja värvikas armastusseiklus. Noor ja romantiline armastajatepaar, kelle ümber tiirlemas rida groteskseid sehkendajaid. Näitlejad lustivad mõnuga ja nõnda see loomulikult kandub lavalt otse saali ka edasi. Kui esiti ongi natuke hämmingus, et kas tõesti on tegemist lasteetendusega ja/või vaid lapsemeelsetele, siis peatselt hoog muudkui võtab tuure sisse juurde ja lisandub veel igasuguseid tasandeid. Lõppude lõpuks jäi tunne, et see on teatrielamus, mille saad enda jaoks teha ise just nii lõbusaks ja heaks kui viitsid, tahad või suudad. Võidki jääda nurka tusatsema, et see on mingi lastekas, aga kui lähed kaasa ning võtad, mis võtta annab, siis saad kõik ja leiad siit igasugust. Pluss kõigele lisaks veel ka ilusad laulud imehästi lauldud nii Oti kui laulvate näitlejate poolt!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kalev Lilleoru tehtud fotod):

TAVALINE IME

Muusikaline armastuslugu inimeseks olemise imelisest kergusest ja imekspandavast raskusest.

LAVASTUSMEESKOND

Autor Jevgeni Švarts

Töötlus Eili Neuhaus

Lavastaja Eili Neuhaus

Osades Saara Pius, Ott Lepland (külalisena), Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Toomas Suuman

Kunstnik Reili Evart

Valguskujundaja Märt Sell

Helilooja ja muusikaline kujundaja Hando Põldmäe

Repetiitor Kristjan Veermäe

Tõlkija Karin Ruus

Elas kord üks võlur. Võlur armus ja abiellus ning temast sai tavaline inimene. See ei kestnud kaua, sest kui sa oled kord võluriks loodud, ei lepi sa kunagi tavalisega. Võlur segas ennast noorte inimeste armuloosse. Kõik läks segi ja sassi. Võlur proovis ja proovis, aga ükski ime ei aidanud. Loomulikult. Ole sa võlur või maag, kui tegemist on inimestega, ei aita võlumised ega trikid.

Inimesed armuvad – see on nii tavaline. Lähevad tülli – selles pole midagi iseäralikku. Mõned peaaegu et surevad armastuse kätte – täiesti tavaline. Aga vahel harva, kuid siiski mõnikord saavutab tunnete jõud sellise täiuse, et tavaline armastus võib korda saata imesid. See on niihästi tavaline kui ka ebatavaline.

Esietendus 27. augustil 2021 Rakvere Teatri suures saalis.

Teises toas - Eesti Noorsooteater

Kas tead, mis sünnib “Teises toas”? Naabrite juures või allkorruse 4-liikmelises peres? Aimata võib, et umbes midagi sarnast, mis oma kodus. Aga tegelikult?

Kui palju on katkiseid inimesi! Aeg ja rahulik-turvaline olevik võib palju haavu parandada, kuid armid jäävad. Kui mitte mujale, siis mälestustesse...

Mõni päev tagasi juhtusin pool kogemata lugema ühe võõra naise (tuttava tuttava) teksti sellest, kuidas ta lapsena pidi oma alkohoolikust isa vägivalla all kannatama. Mitte küll pedofiil, aga vist kõike muud. See viis ta isegi nii kaugele, et kord kui isa magas, tahtis ta tolle ära tappa, ent isa ärkas enne ja röögatas ning midagi "õnneks" siiski ei juhtunud. Tema loo sõnum seisnes küll hoopis selles, et tema karjumistele ei reageerinud kunagi ei naabrid, ega keegigi! Väga valus, kui sellises olukorras veel eriti ennast NII üksi peab tundma. Ja inimesed ka mugavad - parem on ju kellegi karjumise peale selg pöörata - nagunii ei tunne, nagunii ei puuduta mind ennast - pole vaja oma nina igale poole toppida...

Minu lugu on pisut teistsugune (meie elasime rivimajas, kus polnudki lähedal inimesi nuttu, ega kisa kuulmas), ent tundsin ennastki just selle naisterahva isatapu mõteteni viivas lõigus ära. Nimelt olen ka kunagi oma vägivaldse kasuisa mahalöömiseks ükskord köögist kõige suurema noa öösel juba kätte võtnud... tema magamistuppa läinud... Tema küll ei ärganud, aga minul tuli jänes põue ning ei suutnud oma mõtet (toona tundus, et ainsat pääseteed, pärast seda kui olin istunud järve kaldal ja iseenda uputamisega hakkama ei saanud) ellu viia. Kogu selle loo jutustamist tuleks alustada väga ammusest ajast, kuidas ema abiellus soomlasega nõuka ajal ja too meid enda koju elama viis, kui ma olin 14-aastane. Kuid tema sai "meid vennaga" meie emaga abielludes niiöelda "kauba peale" - 2 teismelist poega. Mees, kes oli juba pikalt vanapoisielu elanud, pidi järsku kantseldama kaht raskes eas poisslast. See oli ilmselgelt talle üle jõu käiv. Olgugi, et tegemist oli bodybuilderi ja pidevalt oma lihaseid peegli ees punnitava tüübiga. Et mingitki korda luua, kehtestas ta miljon reeglit, alates sellest kuhu post postkastist võttes panna, televiisorit ei tohtinud jalad mugavalt diivanil hoides lösutades vaadata ja magamamineku kellaaeg oli punkt kell 22! Jah, kas siis kui olin 16-17 aastane! Tegelikult polnud selleks ajaks kunagi eriline rebel olnud. Eestis koolis lõpetasin mõned klassid kiituskirjaga 7.Keskkoolis ja üldiselt ka alati õpsidelt kiita saanud nii hinnete kui käitumise pärast. Igatpidi aktiivne ja enda arust täitsa normaalne tüüp. Ka Soome kolides olin "tubli poiss"... kuid kui Sa "hea lapsena" ikkagi pidevalt mingite pseudosüüdistuste pärast peksa ja mõnitada saad... Ja tema polnud ju isegi alkohoolik - lihtsalt me vennaga pakkusime talle hea ja mugava võimaluse oma võimu kehtestada...siis eks tekkisid ka kõikvõimalikud päris pahandused... tagasivaatena ilmselt alatajus trotsist, kuigi toona olid need "pahandused" lihtsalt ainuke võimalus "elamist" ja "enda otsustusjõudu" kuidagigi tunda.

No sellest on nüüdseks juba 30a kui ta viskas mu noorema venna peaga vastu seina… umbes sama kaua kui ta mind toonase köögitoa põrandal kägistas või mu pea vastu kapinurka lõi (pikk jutt, aga põhimõtteliselt sellepärast, et olin ta posti küll õigesse kohta pannud, aga lõuna ajal töölt koduskäinud ema selle tema enda kappi oli "eest ära" tõstnud ja mina seda üles ei leidnud kui tema koju jõudis)... sellest on ka füüsiline "Harry Potter"i arm otsaees veel siiani suveniirina temast alles. Umbes samal ajal astusin ükskord ema ja kasuisa vahele öeldes: “enne lööd mind, aga mu emale Sa haiget ei tee”. 

Varsti saab 15a kui ema ütles mulle, et ma ei ole enam tema poeg. Nimelt see minu öine noaga trett kasuisa magamistuppa... selle "töö" tegi keegi tundmatu hoopis mürgiga minu eest ära. Kasuisast nimelt sai mõni aeg hiljem miljonär ning ta läks üht oma tehast Poolas kontrollima, kus ta mõrvatuna hotellitoa põrandalt leiti... Mina tema matustele polnud nõus ema palvest hoolimata minema ja sellest ka tema karmid sõnad minule. No kui nii, siis nii... olen nagunii alates 18-aastasest peale ise oma elu ja elatamisega hakkama saanud, sest kohe täisealiseks saades kolisin kodust minema 200km kaugusele kasuisast, linna nimega Porvoo (kus ka ülikooli astusin). 21-aastaselt jäi mu toonane tüdruksõber Eestis (ja siiani mu elukaaslane) rasedaks ning 22-aastaselt, kui esimene laps sündis kolisin ka tagasi Eestisse... Ülejäänud ongi juba elu ilma vanemateta ning olen siiani enda arvates täiesti normaalselt hakkama saanud, ei näe põhjust, miks ei saaks ka edasi... 2 vanimat last on tänaseks päevaks täiskasvanuks kasvatatud ja kolmandal algab kohe põhikooli viimane klass. Vanematega ei suhtle siiani, aga nii palju kui emast olen kuulnud, siis on temast saanud alkohoolik. Ei tea kus ta on, ega tahagi teada. Lapse armastus võib olla iseenesest mõistetav oma vanemate vastu siiski vaid teatud piirini. Mitte ainult lastel ei tule austus oma vanematelt välja teenida, vaid ka vanematel oma lastelt! Ise olen tänu ema ja isa ning ema ja kasuisa suhete lähedalt nägemisele (loodetavasti) targem ja tugevam ning vähemalt tean kuidas mitte kohelda teisi... Ja minu lapsed ei pea sellest kuidagi tänulikud olema, et nad on kasvanud rihma ja vitsata ning löömiste, alanduste ja "vanemate mugavusest" tulenevate reegliteta - leian, et see ongi normaalne! Kuigi mõni ilmselt suhtub sellises olukorras hoopis a la nii, et minuga juhtus, miks teistel kergem peaks olema… Ja OTSUSTAB olla ka ise nõme, vastik ja vägivaldne oma kõige lähedasemate vastu. 

Nii on ka Mari-Liis Lill’e ja Priit Põldma intervjuude põhjal kirjutatud ning Mari-Liisi lavastatud dokumentaaldraamas umbes kümnekonna elusaatustega läinud. Kõik valusad, kõik mentaalselt ja/või füüsiliselt vägivaldsete lähisuhete ohvrid. 

Ühiskonnas tuleb selliseid lugusid rääkida! Kurjategijad tuleks oma õigete nimedega päevavalgele tuua! Ohvrid vajavad tuge ja mõistmist, mitte hukkamõistu, nagu see meie ühiskonnas tihti on. Ere näide Estonia juhiga. Jah, kohus mõistis ta õigeks, aga inimesed, kes seal töötasid, vähemalt madalamal pulgal nägid selle inimese joviaalset vabameelset kabistamist, mis EI OLE OKEI! Ja siis kari tädisid kaagutab ohvri kohta juurde, et “nii nõrguke ei saa olla” või “ise tõmbas endale selle kaela” ning paljud lähevad lihtsalt kõige kergemat rada ning pigistavad silma kinni - mida endaga pole juhtunud, seda pole olnud!

"Teises toas" on lavastusena ühtlasi nii eriline kui ka tavaline. Eriline, sest kui valida "noortele" mõeldud vaatamisvorm (mis juhtus ka siinkirjutajaga saatuse tahtel) "sektoritemänguks", siis esimene vaatus mängitaksegi sõna otses mõttes "teises toas". Väikses toas. "Lastetoas", kus on õhupallid... Kus kõik peaks olema turvaline ja pehme... sest nagu ütles Puhh: "Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall"... 

Ohhh, ja kuidas veel... Üks kurb ja kurvem lugu järgneb teisele. Näitlejad on kõik väga südamlikud ja mängivad end vaatajatele omadeks, omaseks, lähedaseks... isegi sõbraks-tuttavaks. Sest iga lugu on väga isiklik ning hingepugev ning justkui tõesti nende enda oma. Mõni näitleja teebki oma rolli nagu sõbrale-tuttavale-intervjueerijale südant puistates jutustades (Doris Tislar ja Lee Trei), mõni läbi karakteriseeringu (Anti Kobin vahvalt venekeelseliku aktsendiga), mõni jällegi kasutades füüsilist ära (Steffi Pähn), staatilise elektri ja seeläbi takjana juuste külge jääva õhupalliga, millele saab leida ka laiemaid-sügavamaid assotsiatsioone. Kuid üks "paar" (Getter Meresmaa ja Sander Roosimägi) hoopis läbi psühholoogilise realismi - tutvustades end ja oma suhet... See paar on ka ainus, kelle lugu tegelikult saab selles ühes toas alles alguse, kuid mille "judinaidtekitav" lõpp saabub alles teises vaatuses - teises toas.

“Teises toas” on kõik ja ainult head näitlejad. Selles teises vaatuses, ehk teises - "suures" elutoas, jutustavad oma esitatavate tegelaste lugusid ka lisaks veel Tiina Tõnis, Laura Nõlvak ja Risto Vaidla. Ennist mainisin, et lavastus on ka "tavaline"... ehk pidasin sellega silmas, et siin on kasutatud sellist Merle Karusoolikku dokumentaallavastuste vormi (kes on näiteks näinud tema "Kured läinud, kurjad ilmad" lavastust), kus üks näitleja on kehastunud kellekski päris elu inimese kujuks ja hääleks ning jutustab selle inimesena "oma lugu". Ja lavastus neist "eluloojutustustest" koosnebki.

Kui võtta puhtalt "teatrilavastuslikust" seisukohast, siis minu jaoks oli siin ehk isegi natuke liiga palju kurbust koos. Ja kui seda on nii-nii palju, siis hakkab see natuke sööma teineteist. Ilmselgelt oli ka ehk just minu jaoks liiga palju äratundmist, sellist vastikut meenutamist ning paralleelide tõmbamist, mis ise nende teemadega nii ihulähedalt sinapeal olevatel polegi ja seega mõjub vast neile hoopis silmiavavamalt ja jahmatavamalt? 

Kuigi ka minugi jaoks oli näiteks Getter Meresmaa ja Sander Roosimäe duett ühe tuttava paari pealt ühest küljest liigagi tuttav ja sestap tekkis tungiv tahe, et nad seda ise ka näeksid, sest kõrvaltvaatajana võiks olla lootus, et nad millestki aru saavad ning just eelkõige naine saaks õigustust, et selline suhtumine mehe poolt ei ole okei (taust ja lastetuba ei anna õigustust psühhoterrorile). Getteri ja Sanderi tegelaste lugu, kuigi võibolla isegi mitte kõige "rängem" neist siin, poeb aga hoopis teistmoodi nahavahele kui teiste omad... võibolla sellises läbi mingis mõttes ka dialoogi on ikkagi kaalu kuidagi rohkem - kaks häält samal teemal... Ühtlasi "teatraalsem"? Kas see tähendab, et jutustusena rohkemate tegelastega mängitu omab ka suuremat mõjujõudu kuulajale-vaatajale? Tundub, et see vajaks sügavamat analüüsi ja võrdlevat uurimust. Huvitav teema ehk mõne teatriteadlase jaoks. Lisaks on see mees tolles paaris veel kuidagi süüdimatu, ennast õigustades ja seda veel läbi süüdistuste... Mehena tekib hoopis kaitserefleks, tugev vastumeelsus tema vastu ning soov kuidagigi see naine päästa. 

Kuigi ka head näitlejad esitamas, siis eks sellised tugevad tunded tekivad osaliselt ikka ka nende sisulise eheduse pinnalt. Need lood on tõesti päris inimeste omad. Sellest võibolla ka see enda loo rääkimise tahe siin alguses. Meist paljudel on ju omad lood jutustada, aga nendel, kes parajasti sellises "olukorras" pole pahatihti paraku "häält" selleks. Ja sellepärast on veel eriti oluline, et me kõik ülejäänud, ehk lähedased, sugulased, tuttavad, naabrid, töökaaslased oleme olemas. Kui ei suuda millegi muuga, siis võimalusel kaitstes-sekkudes või isegi vaid toetava sõnaga, ööseks magamisaseme pakkumise või nutmiseks õlapakkumine... need ei maksa ju midagi, on vähim, mida teha saame ning alati võimalik! 

Ohvriabi tasuta telefon on 116006. Välismaalt helistades: +372 614 7393 

E-mail: kriisiabi@sotsiaalkindlustusamet.ee palunabi.ee

Hinnang: 

Sellele nagu ei olegi üht õigustavat numbrit hinnanguks anda. 5+ teemapüstituse eest, 4-5 mängu eest, suur töö on ju tehtud kõigi nende intervjuudega ning lugudeks vormimisega. Teatrisündmusena on see pigem kammerlik - isiklikud lood ju alati on. Mõni lugudest mõjub tugevamalt, aga kõik kahtlemata mõjuvad. Lavastuslikku on siin lisaks lugudejutustamisele ka, kuid ehk ongi olulisem, et seda eriti lavastamisega ei koormaks, et need lood mõjule tõesti oma eheduses pääseksid. Valus ja kurb on kahtlemata seda kõike vaadates ja kurvem veel mõeldes kui väike käputäis on see sellest suurest pisarate valulikust merest, mis on siin lavale jõudnud. Oluline lavastus, olulised iga üks neist lugudest. 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahuri tehtud fotod on pärit ka sealt ja teatri FB seinalt):

Teises toas

KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE | OVAAL- JA PROOVISAAL

Tõestisündinud lood sellest, kuidas kõige lähedasemad kõige rohkem haiget teevad

Lavastuse esimest vaatust mängitakse kahes eraldi saalis – proovisaalis 13–18aastastele ja ovaalsaalis vanematele vaatajatele. Soovitame osta vanusele 13–18 piletid sektorisse proovisaal ja vanusele 18+ sektorisse ovaalsaal.

Autorid Mari-Liis Lill ja Priit Põldma

Lavastaja Mari-Liis Lill

Kunstnik Laura Pählapuu (Eesti Draamateater)

Valguskunstnik Emil Kallas

Helikujundaja Andre Pichen

Liikumisjuht Steffi Pähn

Mängivad

Getter Meresmaa, Laura Nõlvak, Steffi Pähn, Doris Tislar, Lee Trei, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Sander Roosimägi, Risto Vaidla

Esietendus: 5. juuni 2021 ovaalsaalis ja proovisaalis.

Noortele (13+) ja täiskasvanutele

Kahes vaatuses

Kestus koos vaheajaga 3 h 10 min.

Dokumentaallavastus „Teises toas” jutustab lugusid sellest, kuidas inimesed, kes on sulle kõige kallimad kogu maailmas, teevad sulle kõige rohkem haiget. Need lood algavad sellest, kuidas ema sulle halva hinde pärast rihma andis, ja lõppevad seal, kus sa lebad lämmatamisest meelemärkuseta omaenese kodu põrandal. Ja isegi seal ei pruugi need lõppeda.

Autorid on intervjueerinud nii lähisuhtevägivalla ohvreid kui vägivallatsejaid ja püüavad aru saada, kuidas lapsepõlves omandatud hoiakud ja hirmud meie suhteid kujundavad. Kas ja kuidas on võimalik murda välja mustritest, mille kordamine teeb haiget nii endale kui teistele? Kas see, mis toimub teises toas, puudutab vaid neid, kes on seal, või meid kõiki?

Tunnustused

Eesti Noorsooteatri kolleegipreemia LIPULAEV ehk hooaja parim uuslavastus 2020/2021!