Mul on käsi tõrkunud kirjutamast oma kahest elamusest, mida pakkus Tartu Uus Teater kevadhooajal. Üks minu lemmikteatreid ja palju lemmiknäitlejaid (sh. "musirullid" viimasest TÜ VKA lavakoolilennust). Ja no ega näitlejatele ei saagi etteheita midagi kummaski lavastuses, aga tervikuna jätsid mõlemad rahulolematuse tunde sisse. Ja no kui ei meeldi, siis... nagu mu hea sõber ütleb - što padelaješ?
Aga vot kirjutan ikkagi, et märk jääks maha... Ja kuigi tervikute kallal võib nuriseda, on mõlemas siiski kiitmisväärset ka. Üks neist kahest pakkus ühe kunstilise komponendi, mis istub mu terve aasta edetabeli tipus, aga neid tibusid loeme täpsemalt alles paar kuu pärast. Kuigi jah, mõlemad lavastused on mängukavadest juba tänaseks kadunud. Pigam jäävadki "performanssidena" kusagile teatrimällu.
Kuna kirjutasin värskelt etenduste toimumise õhtul kondikava arvamusest üles, siis parafraseerin neid värskeid kevadisi mõtteid sellega, mis tunded on jäänud alles, ehk mida olen nendest elamustest kaasa haaranud tänasesse päeva.
100M MORE
Võtame ühe osa NO-teatrit, ühe osa Von Krahli Teatrit, ühe osa avantgardi, ühe osa muusikali, ühe osa poeetilist teatrit ja ühe osa katastroofifilmi, ühe osa Pepeljajevi kineetilist teatrit, mitu osa Läti kirjaniku merehäda, tsipa rõvedustki, ühe osa tantsuteatrit, natuke apelsine (TÜ VKA eelmisest lavastuses), pisut aegluupi, mõned Fosselikud kordused, Renatekeerdlikkustki vilksatas, kaotame neljanda seina ja uurime publikult "mida nemad...", ärme unusta ka live-videot lõiguti projitseerida suurelt seinale ning panna üht paati seilama nii laval kui õhulainetel, päästmatud ajame heeliumiga nunnuda häältega "mõistu"kõnt puhuma ja viskame sinna Elar Vahter'i debüütlavastuse sisse Viljandi lavakooli 12.lannu näitlejatibud ning nõnda saame meeskond "100m more" seiklustest osa nii lavaltegutsejad kui publik.
Mnjahhh... esimese suure lavastuse lõks oli liialt suur, et sellesse mitte astuda - Elar paneb siia kõik õpitu kokku, gaziljon ideed ja rohkem veel. Paraku ajab liiga palju nänni kõhu ka valutama. Minu jaoks käivitus või käivitas miski kogu lavaloo alles lõpu eel - umbes sellest ajast kui paar õhku tõusis. Pärast seda hakkas delfiinihüpetega elamuse väärtus kasvama, kuni laheda ja erilise finaalini välja, mis oli üldse seekordse teatrielamuse terviku vesiroosiõis!
Lavastusele tänu sain teada, et Elar on ise lõpetanud merekooli (olen ka ise merd sõitnud... küll vaid pool aastat, aga meremehe pass on taskus), tõstis see minu silmis Elari kui lavastaja aktsiaid. Meremehed ju oskavad lugusid jutustada! :) Järelikult, kuigi siin ta lõi nii palju ässasid-mõtteid/ideid lauale, aga küll tal leidub neid tagataskus veel ja veel! See esimene nüüd päris kaptenimõõtu veel välja ei andnud, aga madruse või isegi pootsmani oma küll! Ja ega kohe otse merekoolist kaptenipabereid ei saagi - enne tuleb ikka natuke meremiile ka koguda ;) Kuigi laval mängiti merd, siis mere-tunne tekkis vaid korraks - tänu suhukallatud veega tekitatud mulinale, kusagil etenduse keskel.
Viljandi lavakooli"lastele" on see viimaseks "kooli"etenduseks ja kuidagi kurvaks teeb see meele, kuigi ootusärevaks ka. Kogu trupp - Silva, Karolin, Loviise, Hans Kristina, Stefan, Mathias Einari ja Kristjan andsid endast justkui 101%. Ja minu vaatenurgast veel Mari Anton suisa 102! Nii tublid ja head on nad absoluutselt kõik ja ma ei jõua ära oodata, millal neid jälle mängimas näeb!
Hinnang: 3
---------
PUUMEES
Valguskunstnik Rene Liivamägi autoriteater. Juba sisututvustus andis mõista, et tegemist on millegi isikliku, intiimse ja elulisega - kõik eeldused millekski väga hingeminevaks oli olemas! Ja tõesti, kui lugu hakkas pihta - küsimused publikule ja puutöötund.... tunduski, et see jookseb seda rada. Mõnusad mõtlemispausid, mil tegelased tegutsesid, aga ilma tekstita. Huvitavad kunstnikuideed multifuntsionaalsest lavakujundusest, muutsid muidu teatava sarnasuse Kristjan Suitsu "Kalevipoja"le siiski natukenegi erinevaks. Küll oleks võinud pisutki puidu lõhna saalis olla (nagu jällegi Suitsu "Metsa fortes"), sest tegemist ju puu-teemaga ning kogu lava täis puitmaterjali... aga pigem valitses mingi muu lõhn.
Anneli Rahkema ja Helgur Rosenthali naine ja mees oli vastavalt eesti naise ja eesti mehe arhetüübid. Teatav keemi oli täiesti olemas. Kusagil taga toimetamas ka (üle mitme-setme aasta taas laval!!!) Margus Mikomägi, vana mehena.... kas ehk selle sama noore mehe vanem versioon?
Ja siis vilksatab inglitiibadega vana mehe kontuurlik kogu vaid silmapilguks! Võimas! Kogu lavastuse tipphetk! Tõesti, selle loo auteuriks on valguskunstnik - pole kahtlustki! Ja siin paneb ta veel eriliselt võimsa ja märgilise tähendusega pitseri oma loomingu portfooliosse - valguskunst ja -kujundus on suisa maagiliselt hea, kuni lõpukujundini välja!
Paraku siin mu kiidusõnad lõppevadki. Sellest kohast kui Anneli mängist pikemaks kaob ja toimub mingi unenäoline arusaamatu kunstiliseks ja sisu mõttes segasemaks muutuine ja sõnad lähevad väga harvaks ning peamiselt luuleliseks (kuigi mitte eriti heaks)... ja neid mõttepause tuleb õige tihedalt ja pikalt, jooksevadki siinse vaataja mõtted laiali... tõstatuvad küsimärgid ka seninähtu kohta... Kes see sätendava kuue ja juustega mees valgusest ilmus? Miks ta Shakespeare'i tsiteeris? Milleks kogu see "Murumängude" teleshoe, mis üldse tervikusse ei sobitu? Nii eklektiline - tükk siit, tükk sealt... ja mis kõige hullem - veniv...
Puumees vanana oli rohkem peast puu kui puuTÖÖmees. Õieti ei näinudki, mida ta seal lattide taga toimetas. Arusaamatu. Kas lavastaja ise vaatas seda lavastades viimastest ridadest ja nägi, mis mulje see kaugemalt jätab? Üldiselt minule meeldivad vanad mehed laval ja kui seda oma teatrikaaslasele ütlesin (kes on naisterahvas), siis tema arvates sellised kasimata pussakad loovad pigem räpase tunde. Minul seevastu tekkis hoopis selline mõte, et Margus võiks koos Tiit Alte ja Jaan Toomingaga mängida edukalt usutavalt kolme venda. Mõelda vaid kui Tšehhovi 3 õde kirjutada ümber kolmeks vennaks, kes näiteks elavad linnas ja tahavad ära maale? või hoopis istuvad vanglas ja ootavad sealt väljapääsu? Võiks olla päris huvitav :)
Aga see teater minule küll hinge ei pugenud. Poolteist tundi ja pool sellest segane ja veniv.
Hinnang: 2
Tekstid lavastuste kodulehtedelt (Kasutatud on Gabriela Liivamägi tehtud fotosid):
100 M MORE
TÜVKA 12. lennu viimane diplomilavastus
Laval TÜVKA 12. lennu tudengid:
MARI ANTONKAROLIN JÜRISE
LOVIISE KAPPER
SILVA PIJON
HANS KRISTIAN ÕIS
MATHIAS EINARI LEEDO
STEFAN HEIN
KRISTJAN POOM
LOVIISE KAPPER
SILVA PIJON
HANS KRISTIAN ÕIS
MATHIAS EINARI LEEDO
STEFAN HEIN
KRISTJAN POOM
Lavastaja
ELAR VAHTER (TÜVKA)
Kunstnik
TUULI OMLER (TÜVKA)
Dramaturg
SVEN KARJA (Vanemuine)
Liikumisjuht
HANNA JUNTI
Videokunstnik
MARIA ELISAVETA ROOSALU (TÜVKA)
Valguskunstnik
HENRIK MÜTT (TÜVKA)
Kostüümikunstnik
KREET KÄRNER (EKA)
Muusikaline kujundaja
MARIANNA LIIK (EMTA)
Esietendus
9. mai 2019
Kestus
2 hLiikumatult vaatasid nad seda, kartes isegi silmi pilgutada.
Mida nad seal küll näevad? Ma mõtlen, et…
Ta surus hambad kokku - Ja ta ninasõõrmed värisesid -
Olles puudutatud isemoodi oma häbelikeis tundeis.
Grüntal ei suutnud tagasi hoida kerget naeratust.
Jaan nikutas peaga: jumal seda teab.
Ja nad istusid taas liikumatult.
Ta surus hambad kokku - Ja ta ninasõõrmed värisesid -
Olles puudutatud isemoodi oma häbelikeis tundeis.
Grüntal ei suutnud tagasi hoida kerget naeratust.
Jaan nikutas peaga: jumal seda teab.
Ja nad istusid taas liikumatult.
Läti kirjanduse suurkuju ja esimene arvestatav realist Rudolfs Blaumanis (1863-1908) kirjutas sada kakskümmend aastat tagasi novelli "Surma varjus", milles talvise kalapüügi ajal eraldub jäätükk ning grupp inimesi jääb merevangi. See on see hakatus ja lähtepunkt, kust oleme edasi mõelnud, abiks ka mitmete teiste kirjanike looming.
Mõtlesime füüsilise ja vaimse vangistuse ajalisusest ja suhtelisusest. Ja muidugi ka merest, karmist ja kaunist, mis mõnikord annab ja teinekord võtab.
----------------
PUUMEES
Rustikaal-romantika
Laval
Autor-lavastaja, kunstnik ja valguskunstnik
Kostüümikunstnik
KRISTJAN SUITS (Tallinna Linnateater)
Muusikaline kujundaja ja originaalmuusika autor
TANEL KADALIPP
Videokunstnik
CARMEN SELJAMAA
Dramaturgiline abi
KITI PÕLD
Esietendus
2. märts 2019
Lisainfo
Etendus on ühes osas ning kestab 1h 30min
Rustikaal-romantika, mehelikult õrn ja karedalt tundlik lavastus, mis on inspireeritud päris elust ja päris inimestest. Lavastus ühe puutöömehe eluteest, tema sobitumisest maailma, kus peale puude ja puidu on ka naised, teised mehed, edu ja võitlus. Lugu mehe leppimisest maailmaga ja maailma leppimisest mehega.
Stiililt pigem visuaalne haiku kui suurte sündmustega romaan. Naistele rangelt soovitatav, et mõista ka teist, hapramat sugu.
Autor ja lavastaja Rene Liivamägi:
See lugu on inspireeritud ühest tavalisest puutöömehest.
Minu Vanaisast. Tema kirjutistest ja kritseldistest.
Tema käsitööst. Tema elust. Ja mõnest loost.
See lugu on Minu mälestus, oletus, fantaasia.
Koht, kus kohtuvad hall argipäev ja helesinine unistus.
Kus on naeru. Ja kurbust. Ja olemist. Ja otsinguid.
See lugu on tavalisest Mehest, kes kord oli poisike.
Kes kasvas, kes õppis, kes õpetas.
Kes armus. Kes andus.
Kes oli isa, vanaisa, vend, onu, onupoeg.
Kel olid omad väikesed head. Ja mõned suured vead.
Kes oli rõõm ja kurvastus.
Kes oli Meie Elu.
Kes oli Armastus.
Kellest sai.
Puumees.
See lugu on inspireeritud ühest tavalisest puutöömehest.
Minu Vanaisast. Tema kirjutistest ja kritseldistest.
Tema käsitööst. Tema elust. Ja mõnest loost.
See lugu on Minu mälestus, oletus, fantaasia.
Koht, kus kohtuvad hall argipäev ja helesinine unistus.
Kus on naeru. Ja kurbust. Ja olemist. Ja otsinguid.
See lugu on tavalisest Mehest, kes kord oli poisike.
Kes kasvas, kes õppis, kes õpetas.
Kes armus. Kes andus.
Kes oli isa, vanaisa, vend, onu, onupoeg.
Kel olid omad väikesed head. Ja mõned suured vead.
Kes oli rõõm ja kurvastus.
Kes oli Meie Elu.
Kes oli Armastus.
Kellest sai.
Puumees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar