Minu haukuv koer - Karlova Teater

Natuke üle nädal tagasi esietendus Karlova Teatris uus Taago Tubin'i lavastus "Minu haukuv koer". Üks õite mahlane suutäis absurdi ja värske ning toitev sõõm maagilist realismi, ent samas just õigesti jutustatud lugu tänapäeva esimestest ökokatastroofi ilmingutest, mil näiteks metsloomad üha tihedamalt suurlinnadesse ära eksivad. Midagi on selgelt ökosüsteemis paigast ära ja nende kummaliste "märkidega" seisab meie planeet üha tihedamalt silmitsi. Ehk siis mitte otse vasta vahtimist virutatud "hoiatus", nagu need olulised ja tähtsat moraali sisaldavad lood pahatihti kipuvad olema, vaid osavalt ühe ilmingu läbi, üle vindi keeratud tume, kuid ka teatavat huumorit sisaldav tugev ja mis eriti tähtis - HUVITAV - dramaturgia.

Autoriks Šotimaal sündinud, 49 aastane ameeriklane - Eric Coble, keda siin Maarjamaal veel hästi ei tunta, kuigi mees on juba jõudnud üle 50 täispika näidendi kirjutada (lisaks veel kõikvõimalikke stsenaariumeid, kuuldemänge ja lühinäidendeid, kokku üle 200) ning mitmel pool maailma ning eelkõige tema kodumaal - USA kõigis 50nes osariigis on neid ka lavastatud ja mängitud. Võtsin natuke aega ja sobrasin tema näidendeid, on nii täiskasvanutele, peredele, noortele kui ka lastele mõeldud lavalugusid ja tundub, et neid ühendab kõiki pisut ebatavaline lähenemisnurk, ehk kõik need näivad olevat mingi kiiksuga. Näiteks Stephen King'ilik "Need surelikud mõtted" - mis saab kui märkad, et Sa ei ela oma kehas üksi? 2014.aastal jõudis tema näidend esimest korda ka Broadwayl lavale. "Velocity of autumn"i peetaksegi tema parimaks ja kuulsaimaks tööks siiani. Komöödia vananevast naisest, kes paneb Molotovi-kokteile kõikjale ning lubab need plahvatama panna kui keegi tal lahkuda käsib. Kes tahab rohkem Coble'i eluloo ja loominguga rohkem tutvuda, sellel soovitan näiteks alustada sellest artiklist: https://clevelandmagazine.com/entertainment/theater-dance/articles/the-velocity-of-eric-coble Tundub, et tema loomingule võib see "esimene linnukene" Karlova Teatris parimaks reklaamiks olla! Kas varsti tunneme Coble'it järgmise Zellerina, mida erinevad Eesti teatrid repertuaari haaravad? Eks seda näitab aeg. Potentsiaali tundub olevat.

Ka "Minu haukuv koer" on igasuguste huvitavate kiiksudega ja mis eriti mõnus, siis Karlova Teatri versioon on ühtlasi nii "loo jutustamise"-teater, "lavastaja"teater kui ka "näitlejate"teater. Ingrid Isotamm ja Toomas Täht vaikselt kütavad oma rolle, kütavad, kütavad, kuni ühel hetkel põlevad mõlemad silmipimestavalt ereda leegiga. Nii eredaga, et mõlemad sisenesid minu aasta parimate TOP20sse.

Lugu ja lavastus algab vaikselt pihta, jälgides mõlemat tegelast eraldi, läbi nende esitatavate monoloogide. Saame nendega tuttavateks, hakkame neile kaasa elama, tunneme nad "üksikute hingedega" tänapäeva suurlinna inimestena oma tuttavate või isegi iseendana ära. Ja siis juhtub midagi, mis nad kokku viib. See, aga käivitab sündmuste ahela, mis viib tõelise absurdikarusseli peadpööritavatesse keeristesse, justkui paralleelreaalsesse sürreaalsesse reaalsusesse oma allegoorilise ja eelkõige huvitava narratiiviga üha hoogsamalt kaasa. Absoluutselt ei tea kuhu see lugu edasi liigub ja kas ikka liigub sinna, kuhu näib ning ammugi ei suuda keegi isegi ennustada kuhu välja jõutakse! Ei taha isegi natukestki rohkemat paljastada, et mitte rikkuda vähematki vaatmiselamusest. Mõne nõrganärvilisema jaoks võib "selline karussell" olla isegi raskesti seeditav, aga tuleb meeles pidada, et see ongi eesmärk - kogu lugu viia isegi mingis mõttes groteski või ehk teatavas mõttes isegi perverssuse piirimaile (head maitset siin ei kaotata, vaid just läbi allegooriate šokeeritakse ja seda sellepärast, et see ökoloogiline olukord milles me oleme, võibki muutuda katastroofiliseks... ja selline lähenemine mõjub ning tõesti paneb mõtlema. Loo käivitav eriskummaline nähtus ongi ju praegu juba reaalsus. Ja kui see reaalsus edasi areneb, siis võib tegelikult olla maakera saatus veelgi kreisim kui see, mida siin näidendis läbi elatakse.

Lavastajaks Karlovas Ugalast külla tulnud Taago Tubin ja tema kiituseks tahaksin mainida veel kahte asja. Esiteks, et kuigi alguses tundub pisike Karlova-lava lakooniliselt tühi, siis lõpuks võtab lavastus lausa visuaalteatri mõõtme! Vaatasin ja imestasin! Kuhu ma olen sattunud ja mida ma praegu olen kogemas! Ja teiseks - üldsegi vaimustav, milline loominguaasta sellel lavastajal on! Ei hakka kõiki ta värskeid töid siin üles loetlemagi, kuid mainin ära, et kindlasti tasub vähemalt oma elamustepagasisse korjata ka tema lavastatud Ugala "Etturid"! Vaimustav, lihtsalt vaimustav! Muide "Minu haukuv koer" on temaatiliselt nagu "absurdivennas" Taago Endlas lavastatud "Kopsud"ele.

Kui tavaliselt väikestes kammerlikes mängudes ei panda rõhku valguskunstile, siis siin on igati tunda meistri kätetööd. Rene Liivamägi oma valguse, varjude ja värvide mänguga näitab ära, et on küll võimalik lavastusele veel omad suured ja võimsadki vindid ka pisikeses saalis peale keerata.

Ja ikkagi ringiga jõuan taas veelkord näitlejate juurde. Ingridi lavageneetikasse on kodeeritud teatav kurvameelsus, mis siin annab ideaalse varjundi tema loodud üksikule Melindale, kes naudib öövahetuses töötamist ja unistab oma masinaga "üks" olemisest. Lükates ühe paberi trükkimismismasinasse teise järel. Ise undamisega kaasa õõtsudes, mis mõne aja pärast muutub teatavas mõttes "mehhaaniliseks tantsuks". Siinse loo üllatavad pöörded panevad Ingridi laval tõeliselt plahvatama - vaiksest trükimasina üksikust Melindast, kes kannab pakse sukki, villast seelikut, kampsikut ja kaelakaarti, saab midagi elavat ja võimsat alles kui need riided pealt tulevad ja inimene "vabaneb" oma kammitsatest, millesse ta üksindus ja sotsiaalne statuut teda on surunud. Toomas Täht teeb oma ahel-töötust Tobiasest endise kontoriroti, kes vaevleb konstantses rahapuuduses ning ei suuda endale osta isegi normaalset internetiühendust, et tegeleda korraliku tööostimisega. Temagi on oma üksinduse ori ja vaikselt muutumas üha antisotsiaalsemaks... ja siis... see metsik elajas, kes temast vähehaaval hakkab välja kooruma! VAPUSTAV mäng ja karakteri arendus! Ja see nägu!!! (vaata viimane foto siin teksti all). Mõlema näitleja mäng on ühtaegu füüsiline, psühholoogiline ja dramaatiline.

Ja kirsina tipul või veel ühe jamatava punktina see vaatepilt lõpu eel, tossu sees, kus kõik on nii segipaisatud, et kogu loodus on peapeal... Toomas Ingridi süles (milline sümbolism!) - seda peab oma silmaga nägema, et uskuda!

Millegipärast tuli vaadates pähe, et Karlova võib väga edukalt ka Von Krahli Teatri liini ajada, noh kui parajasti tuju tuleb ja selline materjal kätte satub.

Lõpetuseks veel üks suur aplaus Taagole, Ingridile ja Toomasele! Minge vaatama! :)

Hinnang 4 (väga tugev 4.. see on teatrielamus, mis muudkui edasi sees kasvab ja ei välista, et muudan siinse hinnangu ühel hetkel pügala võrra kõrgemaks! Üks aasta kahtlemata erilisemaid teatrielamusi ja -kogemusi. Pärast etendust teatrikaaslasega autosse istudes olime mõlemad jahmunud, kui eriline ja kui eriliselt hea ja paljuandev see võrdlemisi lühike, isegi mitte päris poolteist tundi kestev etendus oli. Kui huvitav ja kui hästi mängitud ja lavastatud! Ütlasi teatriaasta üks suurepärasemaid indie-teatri elamusi!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

MINU HAUKUV KOER

maagilis-realistlik-öko-terroristlik draama ühes vaatuses

LAVASTUSEST

• AUTOR ERIC COBLE
• TÕLKIJA MARIO PULVER
• LAVASTAJA TAAGO TUBIN (UGALA)
• KUNSTNIK LIISA SOOLEPP
• VALGUSKUNSTNIK RENE LIIVAMÄGI
• MÄNGIVAD INGRID ISOTAMM JA TOOMAS TÄHT
ETENDUS ÜHES VAATUSES
KESTUSEGA 1 TUND JA 20 MINUTIT.
SOOVITATAV ALATES 13. ELUAASTAST.
Melinda ja Tobias elavad suure linna korrusmajas oma üksildasi ja tardunud elusid. Kuni ühel ööl ilmub nende maja tagatrepile näljane metsloom ja siitpeale muutub pöördumatult kõik.


„Minu haukuv koer“ on häiriv, naljakas ja poeetiline lugu inimese kaotatud kontaktist loodusega ja sellest, mis juhtub siis, kui tsivilisatsiooni ja metsiku looduse vaheline piirjoon ületada.
Eric Coble (1968) on rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud USA draamakirjanik ja filmistsenarist. Sündinud Šotimaal, Edinburghis, kuid kasvanud üles New Mexico ja Colorado osariikides asuvates Navajo ja Ute indiaani reservaatides. Tema draamakirjaniku pisik sai samuti alguse reservaadis elades, kus tema õpetajast ema eestvedamisel jätkati koolis indiaani jutuvestmistraditsiooni. Ema kirjutas kõik lood, mille väike Eric välja mõtles, üles ja koos joonistati lugude kõrvale ka pildid. Nüüdseks on tema näidendeid mängitud peale Off-Broadway ja Broadway kõigis USA viiekümnes osariigis, Hispaanias, Poolas, Inglismaal, Iisraelis, Mehhikos ja Austraalias. „Minu haukuv koer“ („My Barking Dog“) esietendus 2011. aastal.


„Ma kirjutan palju üksindusest. See on üks kaasaja olulisemaid teemasid.“