Möödunud pühapäeva kella 12st 20ni toimus teatriaasta üks erilisemaid sündmuseid Eestis - Kuldse Maski teatrifestivali "off-programm" - Teatrilaboratoorium. Kokku said ja publiku ette toodi kaasaegse venekeelse dramaturgia 5 näitekirjaniku materjali põhjal 5 noore Eesti lavastaja eskiisid. Kes neist tegi läbilõike materjalist(näidendist), kes valis ühe teatud liini või essentsiaalsed stseenid, et edasi anda tunnetust tervikust või tekitada tiiser suurema pildi järele.
Kui ma Vene Teatrisse hakkasin saabuma, nägin juba kaugelt teatri treppidel eelmisel aastal kutselise teatrivaatajana töötanud Alissija-Elisabet Jevtjukovat, nägu täis suurt naeratust. Teatrimajja sisenedes, olid seal ka mitmed teised Viljandi Kultuuriakadeemia 14.lennu üliõpilased... tegelen alles nende nimede ja nägude "õppimisega" :) Lisaks nende juhendaja Katariina Unt, mitmed näitlejad ja teatritegijad, sh. ka teatrijuhid, dramaturgid nii NUKUst kui Ugalast (Ugala rahvast rohkemgi) ja muidugi Vene Teatri inimesi. Pisut hiljem nägi ka mõnda EMTA lavakooli "last"... Saal oli puupüsti täis esimesest lühietendusest kuni viimaseni.
Toon siin ära kõik 5 (elamuse suuruse järjekorras) nähtud minilavastused väikeste selgitustega.
1. Mihhail Durnenkov "Utoopia", lavastaja Karl Laumets.
Terve saal näis olevat sama hämmingus kui mina, pärast seda perekonnadraamat, kus sõltuvused tekitasid valu, samas kui laval olev neljas, pereväline tegelane tekitas hoopis küsimusi... kes see "Kirill" on? Kas personifitseeritud "sõltuvus" või hoopis saatan? jumal? Ja mis imelik "baar" see "Utoopia" on kus tegevustik toimub? Ai kuidas tahaks näha seda tervenisti. Kuid isegi see valitud liin oli nii mõjuv ja endassehaarav. Sündis suisa väike teatriime! Ja need näitlejad! Igor Rogatšovi avastasin enda jaoks hiljuti Gareejevi lavastatud Nothombi "Vaenlane"-tükist, Eduard Tee pakkus terve päeva ainsad külmavärinad (ta oli niiivõrd mõjuv!) kui ta narkossist pilve end tõmbas ja vau - kes on Tatjana Manevskaja?! ja kus ta terve mu elu on olnud - praktiliselt minu kodu kõrvalmajas - Tallinna Vene Teatris! Vähemalt minu jaoks, oli ta (lisaks näitekirjanikele) terve pika teatripäeva suurim "avastus". Karl Laumets (ja kõik teised lavastajad) olid saanud lühikese ajaga nii korralikud eskiisid valmis lavale seatud, et see täielikult hämmastas! Mäletan kuidas mõtlesin siis kui Tatjana karakter mainis punaseid kleite oma jutus, aga ta ise oli tavalistes tumedates riietes, et kui nüüd Karl jõuab selle "punase kleidi" ka sisse lavastada, siis on ta isegi tekstiliselt asja jõudnud läbi tunnetada... ja üsna lõpu eel avaneski väikse saali blackboxi kõrvaluks.... ja saali astus Tatjana punases kleidis! Bravo!
Hiljem sai teada, et see terviklugu rääkis hoopis nõuka-ajastu pärandist ja sellest ka viide pealkirjale "Utoopia", kuigi sellest Karli valitud liinist ma seda tasandit lahti ei muukinud, huvitasid hoopis need karakterid - isa justkui endine joodik ja poeg gay ning narkar... või kas ta ikka oli... ja siis see ema seal vahel, kellel ilmselt oma obsessiiv-kompulsiivne häire... kes lisaks veel endisest alkohoolikust mehe ees trimpab alkot ja õrritavalt-mänguliselt pakub ka tollele... Intrigeeriv igas mõttes. Muide Durnenkov võitiski kevadel just selle näidendi eest Venemaa rahvusliku teatripreemia "Kuldne Mask" ja saatuse tahtel just täna õhtul mängib Eestit külastav Läti külalisteater Vaba Laval Durnenkovi üht eelmistest näidenditest - "Sõda ei ole veel alanud".
2. Andrei Ivanov "Tütarlaps kutsekast", lavastaja Helena Kesonen.
Agur Seim tegi siin suurepärase psühholoogiliselt sügava ja läbitunnetatud rolli filosoofiaõpetajana, kes julma ja armastusega mängiva Liisu Krassi loodud "Tatjana" mahhinatsoonide lõksu langeb. Trikk on selles, et õps on ise selles süüdi... No nagu ikka elus - kõik oma hädad tõmbame me iseendale kaela. Huvitavalt konstrueeritud noortekas, mille Helena lavastas omade nõksudega. Jäi ka tugev soov teada saada tervikut, sest sellises kiires ülelennus põhiliinist sai vaid aimu kogu psühhoterrorist ja teisalt jamades siplemisest. Liiatigi kui jäi mulje, et tegelikult toimus võimupositsioonide ümberjaotus poole peal. Seega kas see õpetaja üldse oligi kaastunnet väärt või hoopis parastamist? Agur tunnistas pärast etendust toimunud vestluses, et ta ise ei jäänud päris rahule... kuigi täiesti asjatult.... või KUI vingelt ta selle siis oleks teinud kui ise ka rahule oleks jäänud? :) Sama autori "See kõik oli tema" mängivad Rakvere Teatri Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu, Helen Rekkori lavastatuna hetkel edukalt juba kolmandat hooaega üle Eesti. Ja oktoobri teises pooles on võimalik "Kuldne Mask Eestis" festivali raames seda näha "Tütarlast" Semjon Serzini terviklavastusena, Venemaa Puškini-nimelise Teatri esituses.
3. Dmitri Danilov "Serjoža, täitsa tobu", lavastaja Karl Sakrits.
Päeva kõige naerutavam lõik tundus olevat peamiselt nooremaealise Laboratooriumi-publiku päeva suurim lemmik. Mis siis, kui pakikullerid tulevad ja ära ei lähe? Lisaks hakkavad paljastuma nende kahtlased varasemad teod ja imelikult käituvad nad ka "külas olles" :) Hans Kristian Õis oma naljaka vene keelega oli nii nunnu, teiste - venekeelsete näitlejate vahel :) Karin Lamson lajatas kui hea absurditunnetusega ta oskab mängida (minu terve päeva lemmik naisnäitlejaroll!). Kuigi tuleb öelda, et Karin näib olevat täiesti uskumatult hea mistahes žanris. Üks meie mitte ainult Vene Teatri, vaid üldse eesti noorte näitlejate seast parimaid! Alexandr Domowoy ja Dan Jeršov panid ka mõnuga - Karin, Alexandr, Dan ja lavastaja Karl Sakrits ju kõik omavahel kursakaaslased TÜVKA päevilt ja see "ühise keele" rääkimine mängis siin ilmselt olulist rolli, sest lühikese lavastamisajaga saavutati väga hea ansamblimäng. Kuigi pakirobotite saabumise ajastul oleks selle näidendi sellisena lavastamisel kiire taga või siis vajaks lugu varsti "kaasajastamist" :)
Teisalt on ju ka "selliseid" lugusid juba nähtud - Haneke "Funny games"... või miks ka mitte üks mõneaastatagune terve aasta Eesti teatri tipp Von Krahli Teatris Kertu Moppeli poolt lavastatud/kirjutatud "Bloody Mary" (muide lisamärkusena - pean seda üldse Von Krahlis tehtud-nähtud parimaks teatrielamuseks läbi nende tegevusaja). Eks see ju natuke kummastav-õõvastav ole ühest küljest, teisalt sellises võtmes, nagu "Serjožas" ka päris naljakas. Ja siis kui hirm ja naer käivad käsikäes - see on teada-toimiv mudel.
4. Konstantin Stešik "Tikud", lavastaja Johan Elm.
Päeva tugevaim näitetrupp. Ei saanud küll päriselt aru, mis siin ikkagi tegelikult toimub? Enesetapujutud... keegi kes ei julge, teine kes julgeb... Kas julgus on end ära tappa või julgus on edasi elada? Teistele meenutas Fosset (järgmine Johani lavastus ongi Paide Teatris Fosse "Ma olen tuul" - kokkusattumus? või ikkagi mõjutus? Isiklikult kardan Fosset... ta on üks väga eriskummaline näitekirjanik ja tema näidendeid on minu arvates raske teha selliselt, et need hinge kriibiks või mõjuks... oma korduste ja aeglusega... mind on Fosse suutnud võluda vaid ühel korral, kui Tamur Tohver Fosset Mrožekiga mixis ja pärast seda pole keegi suutnud teha teda üllatava nurga alt või nii, et see ei mõjuks teisiti kui kõik ülejäänud Fosse... isegi üks mu lemmiklavastajaid - Lembit Peterson, kelle Theatrumis lavastatud "Ma olen tuul"t oli suisa piin vaadata - jälle eksisin rajalt, aga Fosse-"nimel" lihtsalt on alati selline efekt, et miks küll keegi tahab teda lavale tuua? Üks sõber, kes Linnateatris Fosse "Sügise unenägu" nägi, pettus kogu eesti teatris nii pahasti, et ei tahtnud tükk aega pärast seda enam teatrisse.) Kuid see "Tikud" oli huvitavam. Minule meenutas hoopistükkis Mrožekit. Ja eelkõige võrdlemisi hiljuti Salme Teatris nähtud Johani kursavenna Jaanus Nuutre lavastatud "Suvepäev"a. Keegi tõi välja (autoriga kohtumisel peale etendust), isegi väikse süüdistusevarjundiga, et see lugu järgivat üht Stanislavski filmi ("Nostalgia" - aitäh Kristiina Alliksaarele, temale jäi pealkiri meelde. Ja tõesti filmi sünopsist lugedes tundub, et ongi samasse suunda lugu). Autor siiski väitis, et ta pole kunagi seda Stanislavski filmi näinudki. No võib-olla näivadki kõik sellised "enesetaputeemalised" lood sarnaste eksistentsiaalsete ja filosoofiliste küsimuste ja konksudega? Mina rikkusin enda jaoks Johani lavastuse elamuse tahtmatult ära, sest läksin Indrek Sammuli ja Taavi Teplenkovi mängu nii sisse, et ei pannud tähelegi, et ma ei kuula, MIDA nad räägivad, vaid hoopis jälgin KUIDAS. Olin nende mõlema lavalisest olekust, kehakeelest ja intonatsioonimängudest nii lummatud, et passisin ilmselt ammulisui iga misanstseeni pisematki detailivarjundit, aga mitte lugu. Ja siis kui Indrek oma lõpumonoloogi lõpetas, sain alles aru, et ma mitte millestki midagi aru ei saa. Johani lavastuses oli tunnetuslikku ja peent elegantsust ning kui selle sisse järsku keegi midagi (nagu näiteks Indrek Sammul oma uppumise) tegi, siis see mõjus palju tugevamalt võrreldes sellega kui kogu tegevusevool oleks olnud ühtlasem. "PEEN" on just see sõna, mis kirjeldab lavastajatööd siin. Tahaks kõvasti rohkem Johani lavastusi ja kiiresti(!) näha. Arvestades, millega ta "Noad kanade sees" hakkama sai, siis on tunne, et ta oskab oma näitlejatelt selle miski "erilise" välja kiskuda.
5. Pavel Prjažko "Naaber", lavastaja Tatjana Kosmõnina.
See oli päeva ainuke viiest osast, mis kuidagi kohale ei klikkunud. Panin tähele, et publiku seast ainult venekeelsed vaatajad naersid (seda oli lihtne eristada kõrvaklappide järgi, sest kõik etendused olid risti keeles sünkroontõlkega). Jaak Allik ütles sissejuhatuses, et esialgne lavastaja oli 10 päeva enne üritust alt ära hüpanud ja seega Tatjana tuli ning päästis hädast välja. Sellepärast ilmselt oli see ka päeva ainuke etendus, kus näitlejad mitte ei mänginud, vaid etlesid ilmekalt (kuigi näiteks Johan Elm mainis, et nemad tegid proove kõigest 10 tundi). Ma katsusin seda siis kuulata, nagu kuuldemängu, aga ei suutnud keskenduda ja kogu see jant mingi tädiga, millest mehed rääkisid ja ilmselt koomiline kapperjaht lihtsalt teksti loetult minuni ikkagi vaimusilmas ei jõudnud. Kahju, sest tegelikult jäi mulje, et selles tekstis näis kõige rohkem olevat just vene dušaad... ja kuna tegemist on just "vene näitekirjanike" materjalide alusel ehitatud laboratooriumiga, siis oleks isegi rohkem tahtnud venepärasust või -tunnetuslikkust nendest tekstidest.
Iga minietenduse järel toimus ka kohtumine tegijatega ning arutelu nähtu üle. Vägagi huvitavateks, harivateks ja mõnusateks kujunesid need nö. "täiendused". Seda eelkõige just tegijate enda taustapilgu teadasaamise võimalusest johtuvalt, aga Jaak Allik, kes neid vestluseid vedas, andis ka päris mõnusa ja VÄGA suure panuse arutelude õnnestumisse. Tahaksin üldse Jaaku kiita ja pean tõdema, et kogu see aasta olen tähele pannud, kuidas olen tihedamalt kui varem Jaaguga samal arvamusel. Ei tea, kas mina olen vanemaks saanud või Jaak nooremaks, aga ju see teeb sama välja. Eriti meeldis, kuidas ta ükskord "Teatrivahi" saates Valle-Sten Maistega vestluses Ugala "Once"-i kaitses. Jah, olid nii Jaak kui ka mina Valle-Sten'iga nõus, et muusikali narratiiv on trafaretne, aga muusikalides ju ongi... Once'is on siiski palju rohkem seda lugu kui tavaliselt - armastus ja võimatu armastus, läbilöömine muusikatöösuses ja suhted perega, sisserännanute teema... aga mis minu jaoks Once'i eelkõige eriliseks tegi oli lavastustervik... kogu see kontseptsioon, kuidas see lavale oli seatud ja see, et näitlejad/muusikud pidevalt laval olid ning stseenidesse, nagu tegelaste ellu, nagu muuseas astusid ja "külla tulid". Alati ei ole mõne etenduse võlu kinni vaid selle loo sisulisest sügavusest. Mõnikord on sügavust mitmetes teistes komponentides, mis seda võib korvata. Ja olulisemaks tõuseb hoopis emotsioon, mille tervik tekitab. Ja see oli ju Once'is vägagi sümpaatne. Ehk siis oli Jaagu poolt :)
Kasutan siin võimalust ja tänan ka korraldajaid. Nii tore, et kogu üritus, ehk huvitav teatripäev hommikust õhtuni korraldati kõigile huvilistele tasuta. See tõi ka saali puupüsti täis ja tekitas (teate ju küll selle) mõnusa festivaliatmosfääri. Kui Johani lavastus nõudis, et külgmised ja esimese (lisarea) pingid eemaldataks, siis kõik võtsid enda ridades koomale ja istuti mitmekesi mõnede toolide peal - kõik nagu üks suur teatripere. Avastamisrõõmu ja mõtteainest andis kogu üritus palju. Ja tõesti tore, et nii mitmed teatrijuhid - Ugala, Endla, Vanemuise, Rakvere, Vene Teatri - oma vabal päeval kohale tulid ning terve päeva elavalt sekkudes kaasa tegid. Hea võimalus leida, mida kavva võtta. Ning kõik need teatritudengid - igas lõigus oli ju näha protsessi ja lahtiseid otsi, isegi nimme poolikuid mõtteid, mis andsid võimaluse oma fantaasiaga neid segada ning mõelda kuidas oli tehtud ning kuidas ise teeks... Kõigi nende inimeste aktsiad tõusid ka minu silmis, sest nad on päriselt huvitatud teatrist nii sisulises kui ka laiemas plaanis.
Isiklikus plaanis on minul teatrijuhtidega üldse kummalised lood viimasel ajal. Suhtlesin esimest korda pikemalt VAT Teatri omaga kirjade teel ja juhtumisi andsin käe pihku Kellerteatri omale. Jätkan sellegipoolest oma teadlikku distantsihoidu, et ei tekiks tuttava-liinidest kallutatust arvamuste-peegelduste esitamisel. Mingil määral nägin seda ka nüüd Vene Teatris ja olen ka varem kriitikute lõksussiplemise tunnistajaks olnud. Ega ju siin ei saanudki konstruktiivset tagasisidet nendes vestlusringides jagada, pigem oli see vaid kiitev ja "müüa püüdev". Sest kui inimesed niiiiii lühikese ajaga suudavad nii hästi lavastada (ja teha oma kärped või ümberdramatiseeringu terviktekstile), siis ei saagi muud kui kiita. Kriitika oleks suisa asjakohatu. Just sedasi oligi ausmeestemäng. Kõik need lahedad väiksed etendused reas jätsid allegoorilise mulje suvistest heinakõrre otsa lükitud metsmaasikatest - üks magusam kui teine. Ja teisalt müügiplatvormina teatrite mängukavadesse ongi selline "Laboratoorium" väga tõhus ja toimiv mudel!
NB! Üritusele on vajalik eelnev registreerimine. Registreerimiseks palume saata kiri aadressile polina@fortius.ee. Kõikide registreerunute ning kohale tulnud külaliste vahel loositakse välja 2 piletit "Kuldse Maski" festivali etendusele "Tütarlaps kutsekast".
Oktoobris toimub teatrifestivali “Kuldne Mask Eestis 2019“ off-programmi raames unikaalne eesti ja vene näitlejaid, lavastajaid ning dramaturge ühendav projekt. Teatrilaboratoorium ”Kaasaegne venekeelne dramaturgia noorte Eesti lavastajate eskiisides” annab viiele noorele Eesti lavastajale võimaluse tuua lavale viis hiljuti vene keeles ilmunud näidendit. Laboratooriumi tööst võtavad osa ka näidendite autorid, kes saabuvad Eestisse proovide lõpusirgel, et lavastuste elluviimises osaleda.
Selle unikaalse koostöö raames sündinud lavastusi saab näha 6. oktoobril Vene Teatri väikses saalis. Kokku mängitakse viis etendust, millest kaks on eesti ja kolm vene keeles. Kõikidel etendustel on sünkroontõlge vastavalt vaataja eelistusele — venekeelsed etendused tõlgitakse eesti keelde ja eestikeelsed vene keelde.
Lavastuseskiiside vaheliste pauside ajal toimuvad publikut kaasavad vestlusringid laboratooriumi kuraatori, tuntud kaasaegse vene teatri eksperdi ning kriitiku Kristina Matvienkoga.
KÕIK ETENDUSED ON TASUTA
Programm:
- 12.00 „Tütarlaps kutsekast“, lavastaja Helena Kesonen (eesti keeles venekeelse sünkroontõlkega)
- 13.30 „Serjoža, täitsa tobu“, lavastaja Karl Sakrits (vene keeles eestikeelse sünkroontõlkega)
- 15.30 „Naaber", lavastaja Tatiana Kosmõnina (vene keeles eestikeelse sünkroontõlkega)
- 17.00 „Tikud“, lavastaja Johan Elm (eesti keeles venekeelse sünkroontõlkega)
- 18.30 „Utoopia“, lavastaja Karl Laumets (vene keeles eestikeelse sünkroontõlkega)
Lavastustes osalevad Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlased, Vene teatri näitlejad ning Eesti teatrite näitlejad, sealhulgas Indrek Sammul ning Taavi Teplenkov. Laboratooriumi näidendite autorid on Dmitri Danilov, Mihhail Durnenkov, Konstantin Stešik, Andrei Ivanov ja Pavel Prjažko.
Projekt toimub koostöös teatrifestivalidega ”Kuldne Mask” (Moskva) ja „Kuldne Mask Eestis” ning Vene teatriga. Projekti toetab Eesti Kultuurkapital.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar