Ahvid ja solidaarsus - Maarja Kangro

Maarja Kangro proosa on nii äge! Äge sõna otsese mõttes. Tema (tihti) minategelasest naised on intellektuaalsed, pidevalt mõttetööga tegelevad kaitseaparaadid (millegipärast neil on pidevalt vaja kaitsta kas kedagi teist, iseennast, oma arvamust või õigustada oma tegutsemist). Tihti on lugudes tegemist ka seksiga, otseselt või kaudselt - paar-kolm-neli korda ka läbi lapsesaamise lootuse teema. Alltekstina ehk see, et kas seks on lihtsalt vahend ning mitte enam mingi nauding või kahte inimest siduv ülev toiming. Ehk kui suur vahe on tegelikult terminitel "making love" ja "making babies".

Nende novellide (mille pikkused on mõnest leheküljest umbes 30 leheküljeni) lugemine on ülimalt ladus, sest kirjeldused ja taustki tehakse pigem selgeks läbi dialoogide. Teksti põhiosa moodustubki rohkem vestlustest ja sinna juurde kuuluvatest mõtte-tekstidest.

Mõnedes (umbes pooltes) lugudes on tegemist raamatut läbivate inimestega, kuigi võib ka ju lihtsalt olla kokkusattumus, et Dario on erinev mees erinevates lugudes. Ma ei oska enam kindlalt öelda, kas kirjanik mainib kusagil ka minategelase nime, aga millegipärast jäi mulle tunne, et tema nimeks on Tiina (NB! mitte "Maarja", kuigi jäi tugevalt tunne, et see minategelane on kirjaniku alter ego.) Mitmes loos on ka Itaalia hõngu ja mõnes loos käiakse või ollaksegi Itaalias.

Kokku seega 10 novelli:
Stipendiaat - Eesti naine Itaalias satub olukorda, kus ta peab kaitsma Eesti kultuuri.
Külas - naisterahvas on reisil sunnitud viibima külas, kus ta tegelikult olla ei tahaks - piinarikas tutvumine, päev ja kõigele krooniks veel unetu öö. Miks me küll, tundes iseennast ikka ja jälle paneme ennast sellisestsse olukordadesse. Kas mitte täiskasvanud inimene ei või ise valida?
Impotent ja surm - naisest, kes ikka ja jälle (ei või vist küll öelda, et väsimatult) annab Eestis elavale tšehhi noormehest impotendile võimaluse tõestada, et too ei ole impotent - tulemuseta... kas partneri impotentsus võib ka hauda viia? Kas selle eest peaks end kaitsma ja kus on piir viisakusel ja ennastohverdamisel? Noh... lõppude lõpuks paneb saatus ise asja paika...
Kunstimuuseumis - emad jäävad emadeks ka kunstimuuseumis. Ka seal tuleb neil oma maimukesi kõiksuguste õuduste eest kaitsta, sest maailm peab keerlema ainult nende ümber...
Glabro - naisest, kes kaitseb oma kunstitöid varaste eest. Üldisemas plaanis sellest, kuidas me oma tegevusega tekitame terror-horrorit omaenda ellu juurde. Nagu seda muidu vähe oleks...
Pornofilm - Hotellituba+aken, millel kardinad on eest ära=pornofilm aknast sissevaatajatele? Pärast põhisisu, viimaste ridade tunne on nii mõnus - kardinad ette, tuli põlema, voodisse raamatukuhja kallale :)
Ahvid ja solidaarsus - Hmmm, see lugu oli tegelikult üks suur dialoog ning dialoogi selle looga astusin ka mina lugejana. Teetöölised, kes minu naist kiusavad on küll "ahvid". See oleks isegi ahvide solvamine sellisel juhul... Selles loos mees kaitses ilmselt varjatult meessugu või otsesemalt sotsiaalset klassi kui sellist. Aga Dario ongi hoopis teistsugune mees kui mina. Võibolla ühiskonna vaatepunktist palju parem, aga mees peab ikka oma naise poole hoidma, ma mõtlen kui ta teda tegelikult armastab? Samas vaidlused ja oma mõtete kaitsmised arendavad teineteist paarisuhtes. Samas kas pole intelligentsuse üks tunnuseid see, et oskad ka ennast asetada teise kingadesse... isegi kui teine on teist sugupoolt? Ma arvan, et õnneks ma pole selline. nagu Dario... Loo atmosfääris on irriteerivat elektrit. millegipärast ebameeldivat pinna all pulbitsevat pinget - neil kahel on ilmselgelt tegelikult asjad lahti rääkimata. Kas siin oli peidus tsipake feminismi või näis see mulle ainult nii. Mehed on lollid ja enesekesksed... aga naised on ka... oleneb inimesest. Võibolla mehed tõesti on tavalisemalt...
Suhkur - meie ja meie põhimõtted ning nende juurde jäämine. Elu iroonia.
48 tundi - kirjaniku pühedusega "kõigile naistele, kel on samasuguseid probleeme, ja headele meestele, kes neid aitavad". Ühe üksiku naisterahva paaniline üritus rasedaks jääda (mõnus, et üheks taustategelaseks ka Tallinna vanalinn - nii tahaks Eesti kirjandusse rohkem kohatunnetust, et seda oma ettekujutuspiltidega siduda). Laskudes isegi tragikoomilisele tasandile. Novellikogu kõige tugevam lugu (tegelikult on kõik lood tugevad ja head, kuid just see "48 tundi" ning "Impotent ja surm" eristusid tippudena). Tavaliselt ongi ju see rasestumise H-hetk vaid 24 tundi enne seda ja 24 tundi pärast seda, spermatosoidid lihtsalt on nii lühikese elueaga.... ja kui see siis just sellel hetkel ei õnnestu, siis tuleb jälle kuu aega oodata ning pole ju ka kindel, kas siis "õnnestub". Närvesööv, fustreeriv ja oleme ausad - tükitöö mõttes "seksuaalse naudingu surm". Paratamatult viis mõtted ka sellele, et kirjanikul endal pole lapsi... ta ehk selles mõttes teab, millest räägib...
Päikesereis (repriis) - reisimine, seks ja (varjatud) lapsesaamise soovid. Uskumatult osav oskus alataju kirjeldada. Kohe aru saada, et Maarja Kangro näol on tegemist tõelise "kirjanikuga"! (Huvitav, miks vahepeal oli meest tähistav täht B. ja vahepeal M.? Kas korduv trükiviga või mul läks midagi "mööda"? Või oli tegemist siiami kaksikutega? :))

Hinnang: 4+ (peaaegu 5-... ma mõtlen veel seda hinnangut. See kõik on kuidagi värskendavalt otsekohene. Aus ja usutav, isegi need mitteusutavad kohad. Tihti saab piltlikult rusikaga otse vastu vahtimist. Tugeva atmosfääritunnetuse ning karakteriteloomeoskusega kirjutatud. Huvitavalt dialoogipõhine, kuid läbi nende on suudetud anda edasi ka kõik muu. Ladus lugeda ja palju mõttemänge kinkiv - näiteks kas loobuksid laste saamisest, kui saad valida endale ja 4-5 lähimale inimesele 1000 aastase elu? Või see: kui paaniliselt tahad last ja mees polegi primaarne - kas läheksid suvalisega voodisse just "sellel eesmärgil? Isegi kui see inimene Sulle ei meeldi... ka välimuselt mitte... õigem oleks vist küsida, et kui meeleheitel ("desperaatlik" :)) Sa pead selleks hetkeks tegelikult olema, et olla valmis milleks iganes... Mahlakas tekst, kindlasti täiskasvanutele ja kindlasti neile, kes näevad ja oskavad näha ka sõnade taha. Ühtkomateist saab ka "teada" ja nii mõndagi tuletab nostalgiliselt meelde - näiteks logaritmide arvutamine, "Ehast koiduni", Emily Dickinson, Thomas Newmani "American beauty muusika, Tom Hulce Mozarti filmist jne jne :) Hmmm, võibolla kõnetab Kangro tekst ka sellepärast, et ta on minuga sama aasta väljalase... Tungivalt soovitatav raamat. Saan täiesti aru, miks seda kõik kirjanikud ja raamatukriitikud kui ühest suust 2010. aasta üheks parimaks kirjandusteoseks peavad! See see ilmselt ongi!)

Stiilinäiteks lõik minu meelest raamatu parimast lühiloost (nimega "48 tundi" lk 131-132):

Loomulikult toetasin ma igati ka nende naiste otsust, kes ei kavatsenudki last muretseda. Vahel mõtlesin ma, kui hea kerge oleks olla ise üks nendest. Aga ma ei olnud.

Ja ma teadsin paljusid, kes väljapoole paistsid laste-mitte-tahtjatena, kes võibolla isegi teema üle ilkusid, aga olid asjaga tegelikult juba hulk aega vaeva näinud. Ma leidsin, et õnnetutel mitte-emadel ja -isadel oleks tegelikult olnud emotsionaalne õigus iibe üle vigisevatele sotsioloogidele ja majandusteadlastele peksa anda - just juhtudel, kui nood ise kukkusid emotsioonidele rõhuma ja lastetutele etteheiteid tegema.

ja teisest lemmikloost ("Impotent ja surm" lk 50-51):
"Olen küll Prahas käinud, aga ei tea ühtegi asjalikku sõna. Kuidas siis tšehhi keeles "türa" on? Midagi hui-sarnast?"
Olin tähele pannud, et sel teemal andis mehi ikka intrigeerida ja nendega teatavat lähedust saavutada. Pealegi oli mu huvi siiras.
"Jumal küll." Adam itsitas. "Ma olen liiga hästi kasvatatud. Siin on inimesed ümberringi."
"Eestikeelsed inimesed, türa, raisk."
"Čuràk."
"Okei. Aga vitt?"
"Ma pean tunnistama, et üks Eesti linn kannab seda nime."
"Mitu tähte? Mis tähega algab?"
"Viis. K-ga."
"Keila ja Kehra vist ei sobi, ütleb mu tšehhi keele intuitsioon, nii et siis on Kunda, jah?"
"Hehehee..."
"See on ju küll ilus nimi linnale, elu nagu emaüsas."
"Oh jumal, ma küll loodan, et minu ema üsk selline ei olnud." Adam punastas oma lause peale.
"Ma pole Kundas käinud," ütlesin. "Kunagi olid seal puulehed tsemendist. Enam ei ole."