Grönholmi meetod - Eesti Draamateater

"Kas kapitalism on tõesti nii paha?" küsib keegi "Grönholmi meetod" -i näidendi alusel valminud Hispaania mängufilmi "El Método" IMDB-i internetilehel. Ma teadsin juba ammu, et see lavastus on selle filmi aluseks oleva materjali teatriversioon. Film on mõõdukalt maailma filmifestivalidelt auhindu kokku korjanud ning sellega on kriitikudki lahkelt ümber käinud. Olen teadlikult hoidunud seda filmi enne vaatamast, kuni jõuan selle teatris ära näha. Ja ilmselt õieti tegin, sest selles tükis ajab üks püant teist taga ning neid üllatusi ette teades poleks ma saanud sellist "elamust". Tegemist on ju omalaadse Agatha Christie-liku "Kes on süüdi?" looga. Ja ometi polegi tegemist üldsegi krimkaga :) Kuid vormilises mõttes siiski.

Draamateatris Hendrik Toompere käe all valminud lavastuse kohta on mul öelda ainult kiidusõnu. Mulle meeldis absoluutselt kõik. Juba algusest peale, kui näitlejad ehk "tööintervjuul osalejad" vähehaaval saabusid ning selgus, et kõik neli inimest osalevad grupi-intervjuul ning kõik peavad osa võtma sellest "põrgust pärit ettevõtte personaliosakonna psühholoogiliste mängude maastikul", et saada ühele ihaldatud palgaga kommertsdirektori kohale.

Ja kuna esimene vihje, mis töötajatele antakse, ehk "üks neljast ruumis viibivast inimesest on tegelikult ettevõtte personaliosakonna töötaja", sai mäng kohe täie hoo sisse. Minu hallid ajurakud hakkasid isegi ülikiirusel tööle. Otsisin vihjeid isegi kohtadest, kus neid polnud. Näiteks Harriet Toompere tegelase katkised sukkpüksid...mis osutusidki lihtsalt lõhkisteks võrksukkadeks, ei midagi enamat (imelik küll, kas Draamateatril terveid sukki polnud Harrietile anda :)) Aga neid ümbrikke ülesannetega tegelastele hakkas üha tulema ning uued mängud ja põnevad olukorrad jätkusid kuni vaikselt hakkas neid tegelasi ka vähemaks jääma. Võita sai ju lõpuks ainult üks!


Kui lõpuks jäi alles ainult kaks tegelast hakkas tõeline "kassi-hiire" mäng, sest selgunud "personalitöötaja" jättis kaks viimast intervjuus osalejat nende viimast "mängu" mängima omavahele. Mõlemale anti ümbrik ülesandega - saada teiselt inimeselt midagi või panna ta midagi tegema nii, et vastasmängija seda ära ei arva, mis on tema oponendi ülesanne. Ehk siis veel üks psühholoohiline mäng. Kuigi selle kõigega, nagu arvata võis, ei olnud veel kõik läbi. Niiet kui lõpuks tükk tõesti läbi sai, ei julgenud keegi plaksutamagi hakata. Enne kui mina ühel hetkel otsa lahti tegin :) Mäng sai tõesti läbi.

Jah, selles tükis polegi minu meelest nii oluline see mis mõtlemisainet need teemad pakuvad. Ka see küsimus pole minu meelest oluline, millega ma oma teksti alustasin. Oluline on hoopis see mängu võlu ja lust. Mäng mängus. See pakub tõeliselt mõnusa meelelahutuse ning täiesti omapärase teatrielamuse, sest iga vaataja on justkui ise mängus osaline. Ise kaasa mõtlemas, kes on kes, kuidas saada teised mängust välja, kes on ning millise hinnaga ja mida tegema või enda kohta paljastama?

Nagu öeldud meeldis mulle selles lavastuses kõik, sh. ka kõik neli näitlejat. Kuid eraldi tahaks esile tõsta Margus Prangel -i fantastilise mängu ning samuti Harriet Toompere, aga muidugi ka Raimo Pass ja Jan Uuspõld olid sama hästi mängus sees. Eriti kui võrrelda neid etenduse alguses ja etenduse käigus sellega millised nad olid lõpus. Selline vahva kontrast justkui kirsina koorekuhja tipul :) Mõnus ansamblitunnetus tekkis neil neljakesi omavahel. Prangli ropendamised ei mõjunud mu "moraalijüngri kõrvadele" üldse nõmedate ega eemaletõukavatena. Tal on ikka pagana võimas hääl. Kui ta ikka korra käratab, siis saali seinad värisevad :) Toompere ülinaiselik kuid samas karjääriredelit pidi üle laipade roniv naine oli väga hea karakter kaalumaks kolme mehe powerile vastu. Tegelikult kui tahta mõtlemisainet, siis ka seda leiab sealt mingil määral, kuigi tempo on liiga kiire, et nendele aega raisata. Ja pigem on need sellist mitte otseselt elu-sügavad, vaid pigem psühholoogilis-mängulist laadi. Nagu näiteks see, kui Sa tead, et keegi Su vastaskandidaatidest on hoopis "otsustaja", et kas Sa saad selle töökoha ning siis pannakse Sind olukorda, kus Sa pead või võid tema mängust kõrvaldada (aga sellega ju on risk teha paha sellele, kes ise Sinu üle kohut peab:)). Või kui Sind ajab närvi tema olek või tõekspidamised, siis kui julgelt sõna võtad ja kui julgelt on mõistlik üldse sõna võtta? Samas iga oma liigutuse, otsuse, suhtumise või mistahes mõtteavaldusega annad võimaluse enda üle otsuste tegemiseks. Väga vinge 2 ja poole tunnine "tööintervjuu" igatahes! Rootslased on ikka igasuguseid hulle meetodeid ja teooriaid "välja töötanud" kõiksugu asjade jaoks :) Seda argipäeva ma ju seal elangi :)

Hinnang: 4+ (Kuigi teostuse ja mängimise eest täied punktid, jätan tipphinnanguni natuke ruumi. Ehk kui see tükk peaks hakkama minus oma elu edasi elama, siis võtan endale vabaduse seda hinnet ülespoole pügala võrra korrigeerida. Aga mul on tunne, et ma niigi olen praegu lihtsalt liiga selle mängu mahhinatsioonide kütkes :) Isegi põnevust kruviv muusika, õigemini selline "tik-tik-tak heli" aitas veel omakorda kaasa. Kõik see oli ikka lahedalt meelelahutuslik ning mänguline. Kavalehel pöörati ühes intervjuus palju tähelepanu "kübarastseenile"...sellest ma küll aru ei saanud, et mis täpsemalt seal niiiii naljakas pidi olema? Kuid naerda ja muiata sai tüki jooksul küll ja küll. Mõned tundusid naervat iga Jan Uuspõllu liigutuse või ütluse peale. Sellest ma küll alati aru ei saanud....kuigi võibolla kui ma ise vaatan näiteks Ines Aru või Peeter Oja natukenegi koomilisemas rollis, siis võibolla ma naeraksin ka, isegi kui naljakas otseselt ei olegi :) Väga soovitatav tükk ning isegi pärast tööpäeva võib vabalt vaadata, sest eriti mõelda pole vaja, piisab kaasaelamisest. Ning isegi selle nimel pole vaja pingutada, sest mäng ise ja näitlejate hea mäng justkui iseenesest kisuvad kaasaelama. Eriti soovitatav on see ärimaailmaga seotud inimestele. Kui tihti ikka teatrilaval äri ja kunsti niimoodi mixitakse ja nii õnnestunult veel pealekauba! Personalijuhid saavad ka kindlasti häid ideid tööintervjuude tarbeks :) Või lihtsalt pihku itsitada:))

Loodetavasti pole ma liiga palju paljastanud sisulisi pöördeid, sest neid ette teades on pool vahvat elamust kadunud. Ehk kui keegi kes on näinud ning tunneb, et ma "olen liiale läinud", siis palun kommenteerige ja ma kustutan "liiga paljastava vihje" (ning ühtlasi ka Teie kommentaari muidugi :)).

Väike kummaline seos: Eile nähtud lavastuse kunstnik oli samuti Riina Degtjarenko ning ka eilse lavastuse teksti oli tõlkinud Margus Alver. Eesti on nii väike ja Eesti teater selle sees ju omakorda üks "klann"... ja minu arvates nii armas "klann" :)))

---

Tekst lavastuse kodulehelt:

Grönholmi meetod
Jordi Galceran

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 25 minutit.
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Riina Degtjarenko
Osades Margus Prangel, Jan Uuspõld, Raimo Pass, Harriet Toompere
Kaasaegse kataloonia näitekirjaniku Jordi Galcerani „Grönholmi meetod“ on vapustavalt tõepärane lugu kaasaegsest ärieliidist. Seda lugu võiks ka käsitleda kui koolitust tööintervjuu läbiviijatele. Kuidas leida parimate isikuomadustega kommertsdirektorit? Kuidas leida juhti? Kes on juht? Maailmakuulus rootsi teadlane Grönholm on välja töötanud ideaalse testide seeria, mida kasutavad tänapäeval kõik suurkorporatsioonid personaliotsingu lõppetappides.
Kandidaatidele antakse mängulisi ja väga kavalaid ülesandeid. Nende improvisatsioone tööintervjuudel hinnatakse raudse loogikaga mudeli abil. Inimesed muutuvad selles mängus läbipaistvaks, nende tegutsemismotiivid on halastamatu selgusega meie silme ees.
See ongi päris elu. Naljakas, hämmastav, täis üllatusi nagu kriminaalromaan. That’s life.
See, mis Eesti ettevõtetes ja koolitusmaastikul toimub, on selle kõrval ausalt öeldes lapsemäng. Grönholm on absoluutne maatriks.
Esietendus 30. märtsil 2008 väikses saalis.