teisipäev, 7. mai 2024

2023 Teatriaasta kokkuvõte - 2.osa - Teatrielamuste TOP50


1.jaanuar kuni 31.detsember 2023.aastal sai vaadatud-nähtud 158 lavastust Eesti teatrites... Lisaks mõned üksikud korduvvaatamised ja välismaa teatrites kogetud suurepärased elamused (mida siiski siinsesse Eesti Teatri 2023.aasta parimate edetabelisse ei kirjutanud). Muidu leiaks siit tippude tipust näiteks Eesti teatritest Vanemuise (suurepärase!) "Hüljatud" muusikali taaskordse tulemise ning ka Estonia "Tramm nimega iha" imelise ning dramaatilise lavastuse, kus Blanche'i rolli tantsis taastatud versioonis vapustav Laura Maya ning kes nii ise öise lambi kui ka kelle enda kui tegevuskohas "sähvatusena" mõjuva ümber ööliblikatena tantsisid mitmed meie head Rahvusballeti meestantsijad. Aga kui ma hakkaks siia ka nähtud Broadway ja West End'i lavastusi lisama (kogu teatriaasta eredaim elamus terve maailma teatrilavadelt ilmselt esireast Londonis "Moulin Rouge"i tegevustikku korduvalt kaasamine, lõi kõiki möödunudaasta teisi teatrielamusi), siis ei saaks niigi paljusid häid Eesti teatrite pakutud elamusi esile ning soovitustena välja tuua kui tahaks, kuna isegi praegu tilgub süda verd sellepärast, et nii mõnigi hea elamus jääb veel ka selle 50 tipu "joone alla".

Palun seega arvestada - selleks, et üldse siia TOP50 sekka pääseda, tuli neil aupaistele pääsenutel ületada 108 joonealuse lavastuse elamuslikkus, erilisus, sisukus ja/või lavastusterviku tase!
Jäägu siis ikkagi ülestähendatuna 2023.aasta kohta alles ainult siin see "aasta kõige-kõige paremate" ritta seatud tipp!
PS. Teatriliidu žürii lemmik ei puudu minu tabelist mitte sellepärast, et poleks seda näinud, vaid sellepärast, et etendus mida juhtusin vaatama oli päris mitmeski mõttes praak ning seega ei saa seda ka päris tõsiselt võetavana hinnata, ehkki muusikalise poole kohta kasutaksin ainult ülivõrdelisi omadussõnu.
PPS. 2023.Teatriaasta kokkuvõtte 1.osa, ehk TOP100 näitlejatööd leiab siit: 


TO50

*50. "Ottõ" Viru-Nigula teatriprojekt (Jaune Kimmel), lavastaja Jaune Kimmel
(Siin ja edaspidi selles nimistus) toon välja ka vastava lavastusega seotud aasta jooksul ülestäheldatud (pea- või kõrvalosade) kogu teatriaasta vastava kategooria tippude sees figureerivad väärt rollimeistrid: 
Stefan Hein, Karin Lamson, Miika Pihlak, Liivika Lukkering, jt.
Kultuurilooliselt oluline lavatus, millega autor-lavastaja on andnud näo meie kuulsale kirjamehele, kellest pole säilinud ainsatki pilti. Lavastus ise seob ideaalselt kohalikud harrastusnäitlejad massistseenidesse ning on ka muidu suveteatrilikult laia joone ja panoraamse lava ja mänguga. Eriti jäi meelde ka elava muusikaga muusikaline kujundus, poja vestlused ema vaimuga, lapsed ning Stefani/Otto hoolitsus nende eest ning Miika äge mässumees ja see, kuidas Karini aktsent mängis välismaalasest guvernandi rollile ideaalselt kaasa ning stseenidest Otto kodu röövimise mäsu, mis tõi meelde Viimse Reliikvia filmi. Pikema peegelduse kirjutasin siia: 

*49. "Külm supp" Kuressaare Teater (Aarne Mägi), lavastaja Aarne Mägi
Piret Rauk, Arvi Mägi, Lii Tedre, jt.
Justkui uusversioon klassikalisest "Siin me oleme" filmist, aga lugu on teine, ehkki mingid otsesemad vahvad laenu-kõrvad paistsid ka kusagilt terviku tagant. Perekonnakokkutulek jaanipäeval, mis kangesti kipub krimkaks kätte ära minema. "Ema on kadunud!" stseen oli meeldejäävaim ja Piret Rauk pani 101ga... aga meelde jäi ka see kui teistmoodi-rolli tegi Tanel Ting ning alati-alati on ülim heameel näha Lii Tedret ja Arvi Mägi laval mängimas! Mõnus ja suviselt suvine "Eesti oma" teatritükk. Hehh... harukordne võimalus ju näha teatrit, kus mängimas näitlejad eesnimedega - Lii ja Lee! :) Pikem kirjalik ülespildistamine on siin: 

48. "Vivaarium" VAT Teater (Helen Rekkor/Mihkel Seeder), lavastaja Helen Rekkor
Maarja Tammemägi jt.
Kontseptsioonilavastus, osalusteater ning mitmes mõttes väga eriline oma eelmängu ja sõõlamisega vastavalt inimeste valikutele. Kahju, et mass polnud sedavõrd ühtlasemalt erinev teineteisest, et tõesti olekski kõik vastavalt oma eelistustele õigetesse kapslitesse saanud... aga see ei vähendanud idee omapärasust ja kõrget hinnangut julgusele selline sotsiaalne eksperiment teatrivormis ette võtta! Meie kapsli liider oli nii äge ja täiesti rollis, et tõesti tõmbas...no vähemalt suurema osa kaaskonnast, täiega kaasa... Ja sedavõrd tõsiselt, et ma siiani ei saa päriselt aru oma kaaskodanikest, ehk kuidas küll ma vähemusse jäin valmisolekuga päästa need naaberkapsli "natsid", kes hätta sattusid - ikkagi inimesed ju! Aga tegelikult seal see etendusjärgne koosolek tegijate ja publikuga oli sedavõrd silmiavav ning isegi "fake news"e paljastav, et keeras veel omad vindid kogu tervikule otsa. Lahe-lahe-lahe! :)

47. "Õppetund" Teater Nuutrum (Eugene Ionesco), lavastaja Priit Strandberg
Karol Kuntsel, Lena Barbara Luhse, jt.
Ionesco näidend, mida siiani polegi veel meie lavadele toodud! Ja oluline ning hea kaasamõtlemismäng. Eriti kaugemalt ja lähemalt õppimise, õpetamise, koolide või ülikoolidega seotud inimestele. Võimumängud ja näitlikustatud paralleelid tegelikkusega, mille avastamine on vaataja jaoks omaette lisamäng. Väga head rollid ka ning iseäranis Karol ilmutas oma jätkuvat meistriklassi oma rollis. Lihtsalt Lena Barbara roll oli sedapidi kirjutatud, et tema energia kuhtus mida etendus edasi, sest eks need õppejõud ju meie koolisüsteemis üldjuhul hoiavadki jämedamat otsa köiest ning võivad ka õpilaste õpihimu kustutada - MOTT! Eriti osavamad manipulaatorid neist. Tekst ise ja tõlge ka nauditav. Pikemalt siit: 

46. "Naiste tuum, meeste kuub" Teatriprojekt Kondase Keskuses (Eesti naisluuletajad), lavastaja Adeele Jaago
Selle lavastuse puhul ei saagi otseselt rääkida näitlejate "rollidest", ehk ses mõttes hoopis pigem etenduskunsti valdkonna ääremaadel liigutakse lavastuses, kus kahe ägeda ja siin ka üsna füüsilise mängumaneeriga meeste (Mihkel Kuusk ja Kristian Põldma - megamõnus oli nende tegijate enda mängujanu ja -naudingut laval tajuda!) suudes kõlavad eesti erinevate aegade tippnaisluuletajate looming. Tõeline avastus oli Marie Underi "Kontvõõras" ja ühtlasi minu jaoks ka lavastuse kõrghetk kuidas see oli laval lahendatud. Aga lisaks kõik laulud ja liikumine ning seda ju tegelikult ühes väikses muuseumitoas, publikul põhimõtteliselt "peo peal"! Lavastus oleks kahtlemata väärinud palju suuremat publikut! Aga vast ehk ülestähenduse läbi väikegi võimalus end sinna saali kohale manada: 

*45. "Leopoldstadt" Vanemuine (Tom Stoppard), lavastaja Tiit Palu
Ragne Pekarev, Riho Kütsar, Andres Mähar, Maarja Johanna Mägi, Oskar Seeman, Külliki Saldre, Piret Laurimaa, Merle Jääger, jt.
Võimas saaga, mis on Stoppardil enda suguvõsa põhjal kirjutatud. Päris rahule just lavastuslikult ei jäänud, sest komponenditi kuidagi ebaühtlane ning minu jaoks üks (kogu loo vast) olulisim teema tuli seal valede rõhuasetustega (vähemalt minu etenduskorral) välja. Kuid oma ilmsetest vigadest hoolimatagi on see ikkagi mahtunud siia tipule ligidale just oma mastaapsuse ning autori isiklikkuse pärast. Mängutrupp ju igati tasemel ning ajaline ulatus ning psühholoogia eriline. Omamoodi "nukumaja", kus näitlejad tegelastena nukkudena nukumängus, sest lavaruum eriti ei muutu ning vaid näiliselt liigub aeg edasi....ent seejuures on vaadates pidevalt kaasas teadmine, et tegemist on päris elusaatustega. 

*44. "Head lapsed" Ugala (Yorgos Lanthimos/Roos Lisette Parmas), lavastaja Ringo Ramul
Klaudia Tiitsmaa, Tanel Ingi, Jass Kalev Mäe, Kadri Lepp, Marika Palm
Ugala väike saal täiesti ümbertõstetuna - sellisena pole seda saali veel kunagi kogenud ja see üllatuslik ning uudsus on kohe lavastuslikult pool võitu! Yorgos Lanthimos oli 2023 ka tema uusima filmi tõttu paljudel meelel ja keelel (ning on ka 2024, mil "Vaesekesed" auhindu muudku niidab), aga see Koerahammas -nimeline film oli tal vast esimeseks korralikuks läbimurdeks (minu arvates parem ja mõjuvam film kui see uusim). Natuke nurisesin sisemiselt, et teatri vormis mõned nurgad olid liialt lihvitud ning originaalloo karmi sisu tunduvalt mahendatud (ära on näiteks jäetud intsesti-teema), ent sellest hoolimata ka sellisena igati mõtte- ja aruteluainest pakkuv. Eriliselt hea trupp on lavastusel ka ning mängulisust jagub igale tegelasele. Siin pikemalt: 

*43. "Mavka. Metsalaul" Vene Teater (Lesja Ukrainka), lavastaja Mihail Khramenko
Tatjana Jegoruškina, Erika Babjak, jt.
Imeilus seikluslik kogu pere teater, mis jutustab ühe Ukraina armastatuima autori erilise ning põneva klassikalise muinasjutusaaga vabas õhus, taustaks võimas loodus ja sisus ka loodus-tegelased. Vahvalt olid integreeritud tsirkusenoored ning originaalmuusika/laulud. Elamuslik juba ainuüksi mängukoha pärast, ent ka lavastuslikult palju põnevaid ideesid (näiteks poolteisemeetriste jalgadega puu-tegelene!). Tatjana Jegoruškina karmi ämmamammana oleks pidanud saama Teatriliidu Salme Reegi auhinna-nominatsiooni! Siin veel palju täpsemalt: 

*42. "Lear" Tallinna Linnateater (William Shakespeare/Andres Noormets), lavastaja Andres Noormets
Rain Simmul, Egon Nuter, Mikk Jürjens, Ursula Ratasepp, Evelin Võigemast, jt.
Noormets kui tõlgendab klassikat, siis ühest küljest on seal selle klassika olulisemad jooned ka sees, aga teisalt kipuvad need minema Noormetsalikult täiest isenäoliseks. Nii ka Lear. Rain Simmulil oli lausa superhea aasta ja seda nii siin Learina kui ka Dostojevski-tükis (mis siin tabelis veelgi kõrgemal). Kuna Teatriliit aasta tegeliku parima meespeaosa, ehk Sander Roosimägi Liblikapüüdjast jättis üldse nomineerimata, siis võis eeldada, et Rain oma kahe tipprolliga viib auhinna koju...aga ju sooviti austust avaldada Peeter Jürgensi pikale karjäärile ning ilus žest ka see, kuigi jah, 2023.aasta oli Raini ja Sandri (natuke Pääru) aasta ka. Siin Learis ju tegelikult kogu Linnateatri tippnäitlejatest koosnev trupp heas sõiduvees. Ehkki lavastuslikult on hulka paremaid Lear'e nähtud, siis see omamoodi julgelt mänguline versioon on kindlasti väärt noppimist ka oma teatrimällu. Põhijoon Shakespeare'i loost on ju siin ka ilusti olemas.

*41. "Neljas õde" Vanemuine (Janusz Glowacki), lavastaja Stanislav Moissejev
Maarja Johanna Mägi, Piret Laurimaa, Riho Kütsar, Kärt Kull, jt
Kreisipöörane komöödia, mis viib absurdse Venemaa absurdsete inimeste, absurdetesse inimsuhete keerisesse. Minu arvates Piret Laurimaalt see ("me pole kunagi teda nii koledana näinud") roll oli veelgi mahlasem kui tema nomineeritud ja auhinnatud rollideprisma Vadi autorilavastusest (mille leiab siit tabelist mõnevõrra tipule ligidamalt). Aga vast veelgi hämmastavam, et Teatriliit Maarja Johanna Mägi lausa tema mitmete ja eriti ka siinse rolli eest üldse nominatsioonita jättis! Ma loodan, et mitte jälle mingi libapõhjusel, et Maarja ju sai juba eelmisel aastal midagi filmi eest vms. põhjusel. No tegelikult see on nagunii tema puhul ainult aja küsimus kui ta ka teatrirollide eest parimatetiitleid korjama hakkab... A muuseas, see neljas õde küll muide on hoopis vend ning Tšehhovi kolmest õest on siin vast ainult see, et tegelaste seas on küll 3 õde... muidu ikka suures osas midagi muud, ehk paralleele ülekantud tähenduses saab veelgi tõmmata, kes tahab, aga tegelikult on lugu hoopis teine ning teistsuguse tunnetusega ka kui Tšehhovil. Farsiga kurameeriv, mõlemad teatrimaskid korraga ees.

-----

TOP40


*40. "Mullingari kandis" Endla (John Patrick Shanley), lavastaja Madis Kalmet
Carmen Mikiver, Karin Tammaru, Jaan Rekkor, Sten Karpov
Iirilikud perelood väikekülade kogukonnas tekkivatest tormidest veeklaasis - need on ju ikka eestlaseid kõnetanud, sest eks meiegi ühiskond ja 1,3 miljoni elanikuga Eesti on tegelikult üks paras suur küla, kus kõik tunnevad kedagi, kes tunneb kedagi jne. Mis siis veel suguvõsast ja naabritest rääkida!
Carmen Mikiver on ka üks neist, kellele auhinnanominatsioonita jätmisel tänavu külma tehti. Minu hinnangul oli see üldse aasta nr.1 naiskõvalosa! Üldse tugev trupp, isegi viimasel ajal väga väsinult ja tülpinult mängivalt Jaan Rekkorilt ka tema aasta (ning isegi üle mitme aasta) parim roll. 

*39. "Klassis" Rakvere Teater (Iseult Golden/David Horan), lavastaja Elina Pähklimägi
Imre Õunapuu, Rainer Elhi, Jaune Kimmel
Väga mitmekihiliselt kõnetav lavalugu. Kõik saab alguse kohtumisest lapse klassijussiga. Ema ja isa on hiljuti lahku kolinud ja saabuvad kooli eraldi. Klassiruum…õpetaja…see tunne, kui on pidanud oma laste vanemate-koosolekule minema…segu paljudest tunnetest, mis nüüdselt tasandilt peas ja hinges kummaliselt nihkes. Lavastaja Elina Pähklimägi on pannud meid sellesse tunnete tulva- teame nipsust, mida tunnevad ka laval lapsevanemad nö. enda friiknostalgiasse sisenedes - võimu ja allumise minimudelisse nimega kool. Ehkki tegelikult on siin hoopis üksinduseteema kõige tuumaks. Ja kus läheb vägivalla alguse piir? See piir, et on õigustatud end kätega kaitsta või isegi vastu rünnata, kui teine pole Sulle kätt külge pannud? Samas on ju ka pelk hirmutamine juba vägivald? Kui oluline on oma ego väärtustamine…ja seda ka läbi teiste…teised peavad andma meile ja meie tegudele, meie olemusele heakskiidu…ilma selleta oleme nähtamatud. Loo lõpp vajab üksjagu sügavamat järelemõtlemist… Siin kirjutasin ka: 

*38. "Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus" Vene Teater (Bertold Brecht), lavastaja Timofei Kuljabin
Tatjana Kosmõnina, Viktor Marvin, jt.
Mitmed mininäidendid on seotud üheks suureks tervikuks. Brechtil oli neid tegelikult veelgi rohkem, aga valitud on just sobivalt sellised, mis on ülekantavad oma tähenduselt tänapäeva Venemaal toimuva konteksti. Selgelt mõjuvaimad 2 lõiku on need, mis on pikemad ning kulgevad läbi lavastuse - üks kus naine plaanin põgenemist, jättes sellest vihjeid, teine, kus ema-isa muutuvad paranoilisteks, et nende poeg võib neid reeta. Eriline lavastus, sisukas ning ajastu närvi pihta, aga peegeldasin seda pikemalt juba EPLis. Siit leiab teksti: 

*37. "Esietendus" Tallinna Linnateater (John Cassavetes), lavastaja Diana Leesalu
Elisabet Reinsalu, Anne Reemann, Alo Kõrve, jt.
Hobuveskis on Diana lavastanud selle nii, nagu publik ise oleks ka kogu näitlejate ja teatritegijate seltskonna seas. Ja iga teatriarmastaja ju armastab ka teatrit, mis on teatritegemisest. Siin muidugi üksjagu ka inimsuhteid. "Laske mind lavale" -telesarja võitja Emma Tross ka laval ühes erilises rollis! 

*36. "Klaasist loomaaed" Eesti Noorsooteater (Tennessee Williams), lavastaja Maria Peterson
Liina Olmaru, Maria Ehrenberg, jt.
Klassika, mis ka õiges ajastus laval. Vaesest perest, kus ema oma kahe lapsega, kellest üks invaliid ja teine peab pere ülalpidamiseks tööl käima. Kõige keskmes siiski ema, ehk Liina Olmaru superroll! Labiilne, enesekeskne, aga oi-kui-hästi elustatud. Mingid puhtad jooned ja lava laval kunstnikutöö oli ka eriline ning kui lihtne oli end perepoja asemikku manada ning mõelda, kuidas ise oleks käitunud selles Mirko Rajase tegelase nahas iseendana? Ja olen juba nüüd korduvalt tajunud, kuivõrd hästi Maria Ehrenberg oskab enda tegelastele laval kaasatundma panna!

*35. "Unistus" Kuressaare Teater (Tiit Palu/Hugo Raudsepp), lavastaja Tiit Palu
Andres Raag, Markus Habakukk, Allan Noormets, Merilin Kirbits, Luisa Lõhmus
Killuke Kuressaare Teatri ajalugu, aga veelgi enam üks killuke Ester Purje elulugu, mil ta liitus sealse trupiga ja seal lavastati Raudseppa. Vahvalt koomiline ning mõnus "teater teatris" žanr, ehk iga tõsise teatrisõbra üks lemmikžanre. Vahvate tegelaste, koomiliste juhtumite ning nö. harrastusnäitlejate "teatritegemise" sekelduste ja eluloolisusest tuleneva tõsiduse ideaalne sümbioos. Andres Raag teeb vaimustavalt hea rolli - ühe aasta parimatest kõrvalosadest!

*34. "Must/Valge" Rahvusooper Estonia („Open Door“ Katarzyna Kozielska/„Suite en blanc“ Serge Lifar), lavastajas Katarzyna Kozielska/Serge Lifar/Charles Jude
Instagrammis on pikemalt, aga sissejuhatus sealt: Kontraste täis balletiõhtu, mis koosneb mitte ühest, vaid tervelt kahest balletist! Mõistagi on need kumbki sellevõrra lühemad, et sobituvadki ideaalselt ühe teatriõhtu kaheks vaatuseks. Ja ideaalselt sobituvad nad ka just nimelt oma kontrastide poolest pealkirja konteksti (lisaks otsesemale, ehk kunstniketöödes värvide valikule). Esimene, ehk Saksamaal resideeruva poola koreograaf/lavastaja Katarzyna Kozielska “Avatud uks”, on nö.moodne ballett, moderntantsu-elementegi kasutav. Balletikaugem tunneb selle lihtsasti sellest ära, et varbad pole kogu aeg välja sirutatud ja kehad mitte nii lineaarsed ning väljapeetud, vaid kohati ka omade krõnksude ja konksudega “kandilised”, kui liigutustega edasiantav mõte/emotsioon seda nõuab. Siin Katarzyna kasutab seda ka justkui nimme rõhutamaks mingites detailides (vt.näiteks kohatised peategelase labajalgade ja põlvede aktsendid). Vahemärkusena ei saa jätta mainimata, et vaatasin esietendust koos balletikaugema teatrikaaslasega ning tema oli just sellest esimesest vaatusest vaimustuses. Siin sai ta “asjadest aru” ning emotsioone edastasid tantsijad ka lisaks tantsule oma mänguga. Minu narratiiveotsiv aju tõlgendas seda 1.osa kui ühe armunud tütarlapse suutmatust õhtul magama jääda, sest ta on oma tunnetest tulvil. Sest kui Uks…ehk "meel" on avatud valmis võtma armumist, võivad sealt ju samaga sisse lipsata ka igasugused kõhklused ja kahtlused…ja und ei saagi tulla, kui kõigele mõtlema hakkad. Nõnda tuleb mõtetesse nii see armastatu ja igasuguseid valgeid-helgeid mõtteid, aga ka mustad-varjatud-kahtlasemad, millest ju tegelikult miski magama jääda ei lase... edasi saab mh. ka lavastuse suurejoonelise 2.osa kohta siit kommentaariumist: 

*33. "Sammud" Eesti Draamateater (Paavo Piik), lavastaja Mari-Liis Lill
Henrik Kalmet, Helena Lotman
Rännaklavastus, mis läks väga korda. Koos linna-avastusretkega, teekonna eripärade ja just sellel päeval ettejuhtuvate "üllatustega", oli see ka ühe suhte (väga ligidalt) kõrvaltjälgimine. Ootustest, lootustest, enesele õhulosside ehitamisest, aga ka enesele kindlaks jäämisest. Ja see lõpp oli veel eriti mõjuv! Instagrammis pikemalt, kuigi järelmaitsena, millest ka seal ei kirjutanud, oli huvitav arutleda ka olukorda, kui hoopis mehel ja naisel oleks suhtumine-ootused-lootused-piiride alguses paika panemine olnud vastupidine...kuidas see suvine linnas uitamine siis oleks lõppenud?: 

32. "Ukraina avastamine" Tallinna Linnateater (trupp), juhendaja Anu Lamp
Oluline sisult, ilus vormilt. On vast alles andekas kursus lavakoolis praegu kevadel ülikooli lõpetamas...ja seda räägivad kõik, kes nende lavastustest osa on saanud...ja veel eriti just sellest (ning Tiit Pagust)! Mitte niivõrd tavapärane lavastus, sest ongi loodud koolieksami põhjal. Eksami, mille jaoks noored näitlejad pidid materjali otsima-koguma... need leitud materjalid siin ette kantaksegi, aga lisaks Ukraina laulud ning ilustatud lausa suurepärase liikumisega! Kindlasti üks aasta olulisemaid lavastusi. Instast leiab ka lühipeegelduse: 

31. "Metuusala" Villike Teatritalu (Jan Kaus+trupp), lavastaja Mihkel Kohava
Rainer Elhi, Karol Kutsel, Margaret Sarv
Eriline lugu erilises mängukohas eriliselt lavastatud ja hästi mängitud. Mäng hüpetega läbi Eesti ajaloo nii küüni sees, lakas kui ka selle ümber. Pikema peegelduse leiab siit: 

-----

TOP30


*30. "Naisteranna needus" Teater Nuutrum (Sven Karja), lavastaja Jaanus Nuutre
Ülle Lichtfeldt, Elina Pähklimägi, Amanda Hermiine Künnapas
Minust sai ka peaaegu päris teatrikriitik, päris ajakirjanik... nomaeitea... nagu teatris kombeks - mängisin ka mina just seda "rolli" suvel :) Igatahes siin on üks viljadest ja just selle lavastuse kohta, mis hargnes lahti ühes Põhja-Eesti paadikuuris, kus aeg liikus läbi 100 viimase aasta... esiti tundus, et üksjagu üleloomulikku on ka loos sees, aga kõigele leidus lõpuks seletus. Kolm naist mängisid (kammerlikul laval) paljusid naisi ning esindasid veelgi enamaid: 

29. "Tramm nimega iha" Ugala (Tennessee Williams), lavastaja Karl Koppelmaa
Maarja Mitt-Pichen, Janek Vadi, Adeele Jaago, Oskar Punga, Marika Palm, jt.
Pole nii hästi Ugala mammutsuurt lava täitvat kunstnikutööd vist näinud juba tubli tükk aega (kunstnik Kristjan Suits). Aga vähemalt sama suure üllatuse pakkus Maarja Mitt-Pichen Blanche'ina. Tõesti hämmastav, et teatriliit selle töö nominatsioonita jättis! Kohe alguses vaadates isegi niivõrd vaimustuses veel muus osas polnudki seekordsest "Tramm nimega iha"st kuivõrd ei lasknud see mind kuidagi lahti ning muudkui kummitas mõtetes edasi. Hämmastavalt palju sai kuulda, et tegelikult väga paljud ei olegi (mitmete Eesti varasemate lavastuste ja 4 Oscarit võitnud filmist hoolimata) selle materjali ehk looga kursis, seega täiesti õigustatud Ugalal see oma kavva lisada. Tahtsin ju tegelikult väga näha just Lauli Koppelmaad Blance'ina... ent ehk kunagi õnnestub see ka. Praegu ei saa tõesti nukrust pikalt tunda, sest tegelikult oli see ju ka tervikuna väga hea ja õnnestunud lavastus. Karl justkui näitas-tõestas, et tal hakkab ka lisaks enda kirjutatud asjadele ka suurele maailmaklassikale hammas hästi peale.

*28. "Kotka tee kalju peal" Saueaugu Teatritalu (Priit Põldma), lavastaja Priit Põldma
Grete Jürgneson, Andres Mähar, Sander Roosimägi, Kaie Mihkelson
Aasta parim dramaturgia, pisut kentsakas lavastuses, milles oli palju head, ent mitmeid küsitavusi ka. Ja seda nii ruumikasutuslikult. Näiteks see osa, mis majast väljas toimus oli ainult keskel istujatele mõeldud, mitmed kohmakused ja eriti kohtlane oli kui Mähar "last" mängis... paneb täitsa kukalt kratsima, et teatriliit just selle rolli aasta parimaks nimetas jättes isegi Sander Roosimägi Liblikapüüdjast üldse nomineerimata! Aga no loodetavasti siis pigem hinnati Mähari trükkali rolli, mida mängides ta kandis kogu lavastust üksi ning oli küll väga Mäharlik, aga minule tema mängumaneer meeldib ja seega ei hädalda tegelikult üldse, sest eks nemad annavadki pigem "pikema lavatöö" eest ja Andres on korduvalt nomineeritud ning ka rohkem väärt tööde eest ilma jäetud... Aga Kotka tee ju omamoodi ka päriselt elanud meie ühe kirjaniku elulugu kanalina kasutades jutustades ja näidates haruldaselt süviti mingeid inimsuhete mustreid, mis on küll loos konkreetsed, aga äratuntavad ka laiemalt, seega oli see ka kõigist oma vigadest hoolimata väärtlavastus. Elamuslik ning tõesti sügav. Ja dramaturgiliselt tõesti oligi kogu teatriaasta nr.1!

27. "Unistaja" TeisedLavastused (William Matrosimone), lavastaja Tõnis Veelmaa
Karmel Naudre, Miika Pihlak
Nii sümpaatselt kammerlik. Üheski teises lavastuses ei olnud sellel aastal näitlejad ilmselt nii ligidal vaatajatele - võib vaid ette kujutada, kui keeruline on niimoodi mängida proovides unustada see, et keegi vaatajatest Sulle lisaks partnerile näkku hingab. Ja sümpaatselt lavastatud-mängitud ka. Mina oleks ka siit jaganud parima naispeaosa nominatsiooni, sest Karmeli tundlikus ning psühholoogiliselt tabavalt mentaalse tervisega kimpus oleva neiu meeleolumuutuseid mõjuvalt, ent samas igal tasandilt äratuntavalt/usutavalt välja joonistades oli kahtlemata loorbereid väärt... Siit pikemalt: 

*26. "Sada grammi taevasina" Vanemuine (Urmas Vadi), lavastaja Urmas Vadi
Piret Laurimaa, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Lena Barbara Luhse
Vadi on ikka võrratult vahva. Mõnus ansamblitunnetus ning koostegemise vaim õhkus kogu lavastusest. Lihtsalt üks lahe elamus ja teatriliidult auhinna pälvinud Piret Laurimaa tõesti eristus trupis seekord eriliselt, kuigi seal oli neid säravaid rollikilde kõigilt! Eks mõni lõik töötas paremini ning koomilisemalt ja mõni jälle vast mõnele teisele vaatajale. Näiteks kunagisest Vadi Furby-loost eristus ka meeldejäävalt "kärbsepeleti" sketšilik lõik... seekord jällegi iseäranis jäi meelde Pireti plika pere-lõunasöögilaua ääres - muahhahaa! :)))

*25. "Reis metsa lõppu" Ekspeditsioon (Juhan Jaik/Lauri Lagle), lavastaja Lauri Lagle
Jörgen Liik, Marika Vaarik, Simeoni Sundja, Katariina Tamm
Assa... ma alati ei lähe selliste...no ütleme rohkem etenduskunstilike lavastustega niivõrd suhuvalt kaasa, ehk nende lainele, aga see oli ülimalt meeldiv erand! Kõnetas ja pani pikemalt järele mõtlema ning kauaks pähe pöörlema. Ja no muidugi Jörgen Liik ning tema "oopus grandiosa" oli veel omakorda eriline nael selles lavastuses! Unustamata Marika, Simeoni ja Katariina vingeid "lõpuniminekuid"! Natukenegi lahtikirjutasin nõnda: 

*24. "12 vihast meest" Eesti Draamateater (Reginald Rose), lavastaja Hendrik Toompere
Andres Puustusmaa, Viire Valdma, Karmo Nigula, Harriet Toompere, Raimo Pass, Jan Uuspõld, Merle Palmiste, jt.
On ju seda lugu nähtud ja peas üht ning teistpidi läbi hekseldatud korduvalt ja korduvalt nii teatrilavadelt kui filmidest vaadatuna. Ja ometi suutis Hendrik Toompere üllatada mingi omalaadse puhtuse ja stiilsusega oma lavastusversioonis. Mitmekordse kunstnikusilmaga (hea-stiilne stsenograafia ka Ervin Õunapuult!) Trupp ka kulda väärt - üks parem kui teine. Suurim üllatus, et Puustusmaale tema siinse rolli eest aasta parimate nominatsiooni ei antud - raudpolt kindlasti aasta TOP5 parima meeskõrvalosa seas! Aga heade seast silmatorkavamalt parimad lisaks just siin ülalmainitud...

23. "Varumehed/Varamiehet" Eesti Draamateater (Andra Teede), lavastaja Aino Kivi
Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Kersti Heinloo, Paula Siimes, jt.
Üksjagu eriline oli Helsingisse selle esietendust vaatama minna, aga õnneks osutus ka sisulises ja kunstilises mõttes selle keskmisest pikema teatrisse-sõidu vääriliseks. Eluloolised ja lõbusad-valusad lood ilmestasid hästi nii elu üles ja alla liikumisi, ent ka mõlemat teatrimaski. Sest üht või teistpidi, ühes või teises vormis on ka teater inimese, inimese suhete ja suhtumiste, ehk laiemas pildis just nimelt elu peegeldaja ning defineerija. Tekkinud mõtteaineid, märgatud detaile ja äratundmisi jagasin ka pikemas kirjutises: 

22. "Suur Boy ja väike Boy" TEMUFI (James Krüss), lavastaja Kaili Viidas
Terje Pennie, Luule Komissariv, jt.
Nii vahvalt suvine, kogu pere seiklus, veekogu kahel kaldal. Lastekirjanduse klassika osavalt teatrivormi valatud, kus esile on tõstetud ka loomingulisus ning kirjasõna ja seda mitmeti mängulises vormis, mis just nimelt kirjandussõpradele maiuspala. Lisaks suvel ju ikka on lapsed vanavanematega rohkem ja nõnda ka selles loos see soe sild üle generatsioonide. Vahvalt väljajoonistatud ka see, et lapsed ja vanainimesed ongi hea paar. Vanad saavad lastele elu õpetada ning vanadel endal ju elu selge, aga saavad läbi lapselaste ikkagu täiesti uut elu enda ellu ning just seda tarkust, mida neil omal ajal polnudki võimalik kusagilt õppida. Päevalehes oli võimalus ka häid sõnu jagada: 

*21. "Kaheteistkümnes öö" Ugala (William Shakespeare), lavastaja Tanel Jonas
Aarne Soro, Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Maarja Mõts, Margaret Sarv, Jaana Kena, jt.
Shakespeare kogu oma värvikirevuses. Karakterid ja sõnad ning näitlejate mäng, mille lavastaja oma joonistega on pannud elama laval nii mahlaselt ja mõnusalt. Terve suure saali publik elas nii õhinal kaasa, et paljud tõusid ka seistes aplodeerima lõpus. igati täidlane ja tore teatrielamus. Aarne Soro koomiline pärl ning Rait Õunapuult korralik üllatuspauk...palju teisi häid ka, tegelikult kogu trupp!
Lugu ju klassikaline ja teatrisõpradele vast nii otseselt sellest loost, aga ka paljudest teistest just siit eeskuju saanud lavalugudest tuttav. Vend ja õde, kes tormise mere tõttu teineteist kaotavad, õel tuleb mehekski maskeeruda... sinna juurde suhteid kuninglikega, aga ka armusuhte segadusi kamaluga. Sasipundar, mille hargnemist publik saab kõige targemana kõrvalt jälgida... ja publik ongi ju teatris see tegelik "kuningas", kas pole?! :)

-----

TOP20


*20. "Kasvav kuu" Eesti Noorsooteater (Sarah Crossan), lavastaja Johan Elm
Joosep Uus, Mart Müürisepp, Laura Kukk
Väga hea materjalileid ning Johan, kuigi Noorsooteatri suurimal laval seda lahti harutamas, on siiski säilitanud kammerliku loojoonise, sest just nii on see kõige paremini ja sügavamalt naha alla pugev. Noortele ja just selle lavastuse kõige esmasele sihtgrupile, ehk keskkooliõpilastele, on nii vähe suunatud teatrit. Samas on see igati sobiv nutikamatele keskmisele koolieale kui ka loomulikult täiskasvanutele, kellele tegelikult need moraalsed dilemmad ning elulised ääremaastikud on igati ka otseselt suunatud. Selline haruldane kõigile-vanustele-lugu tõesti. Keskmes 2 venda, kellest vanim istub surmamõistetuna vangis. Noorimal tekib suhe ühe tüdrukuga, seal kõrval taustsüsteemid ja noorte inimeste eneseteadlikkus ning ongi põhiskeem paljudeks kihistusteks valmis.

*19. "Ja ei jäänud teda ka" Kellerteater (Agatha Christie), lavastaja Vahur Keller
Ago Anderson, Ülle Kaljuste, Liia Kanemägi, Liis Haab, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Toomas Täht, jt.
Guinessi rekorditeraamatu läbi aegade kõige müüduim krimiraamat, mille Dame Agatha Christie ise on dramatiseerinud, jõudis Eesti publiku ette autori enda dramatiseeringuna esmakordselt ning oi-kuidas-ma-siiani-ei-saa-rahu, et ma ei osanud seda ilmselget vihjet sealt välja lugeda süüdlase suunas! Ülesehituslikus mõttes on see lugu ju suisa tõeliselt geniaalne - üksik saar, kus ükshaaval kõik (vägivaldselt) surema hakkavad, ent ei saa ju nii, kui keegi neist peab olema süüdi?! Aga vot saab. Ja no see finaal oli üks teatriaasta võimsamaid lavastuslikult! 
Päevalehes katsusin ka peegeldada:

*18. "Hääl minu sees" Rakvere Teater (Adam Rapp), lavastaja Mait Joorits
Tiina Mälberg, Karl Robert Saaremäe
Mul polegi rohkemat midagi lisada kui siin järgneva lingi all juba kirjas... see on ka tükk, mille kohta ei tasuks liiga palju ette teada, siis saab korralikult jahmuda (lugu on väga kaasaelama kutsuv mitmeti) ning teha oma enda tähelepanekuid ning tõlgitsusi. Õppida märkama ning õppida aru saama, et kõik, mis pinnale inimestest paistab, ei ole kõik. Eriliselt äratundmisi pakkuv kõigile loovatele inimestele, näiteks kirjaniku esimese ja teise raamatu künniste-ületamise pained...aga ka kriitikute ja kriitika mõju ning sissepoole elamise ohud...mis paraku on ju inimese karakterist tingitud ning seega mitte lõpuni iga inimese oma vaba valik. Aga vast sedagi olulisem just sellist märgata. Vaimustavad rollid päris elu emalt ja pojalt, kes siin on kirjandusprofessori ja loovkirjutamise üliõpilase rollides.
Pisut pikemalt ja oluliste asjade paljastamata jätmise äärel balansseerides katsusin midagi peegeldada ka: 

*17. "Nõusolek" Tallinna Linnateater (Nina Raine), lavastaja Taago Tubin
Külli Teetamm, Tõnn Lamp, Kaspar Velberg, Sandra Uusberg, Maiken Pius, Märt Pius, jt.
Taago Tubin oli Tallinna Linnateatris külas ja tulemuseks 1 vägagi kõnekas lavastus. Heas mõttes klassikaline teater…klassikaline Linnateater- vähemalt siin tagasi masti vinnatud meie psühholoogilise teatri lipulaeva lipp. Klassikalisele Linnateatri austajale (mina sealhulgas) igati meelepärane. 3 tundi meestest ja naistest ja egodest ja andeks andmisest ja mitte-andeks-andmisest. Kuidas andeks palumine on meile endale ja sellepärast see on päris. Andeks andmine on kellelegi teisele ja seega mitte läbinisti päris (aus). Kuidas me elame lõppude lõpuks kõik omaenda elu (vast ainult armumise periood on erand) ja sellest enda egost johtuvad ka meie päriselt olulised valikud. Ent seejuures on kummaline lühis inimpsüühikas, ehk kui armumine pole ju tavaliselt inimese enda valik, siis petmine alati on…isegi kui inimene on abielus ei ole ta immuunne armumise vastu abieluväliselt, kuid selle armumise ahvatluse toitmine petmisega ju on…või kas ikka on? Igatahes igasugune petmine tekitab vaimset vägivalda petetule. Ja igasugune vägivald on ju vale. Füüsiline(siin vägistamine) on üldjuhul tahtlik-tegija valik, vaimne võib olla ka millegi kaasnähtus…Aga kas esimene ongi alati teisest hullem? Ometi kohut mõistetakse kohtusaalis üldjuhul ikka füüsilise üle. Teisega saab ehk suheldes “omakohut” teha, aga omakohus on alati ainult ühepoolne ja juba olemuselt vägivaldne. Hammas hamba, silm silma vastu? Kas see on see, mis annab inimesele tegelikult rahulduse? Nagu selles lavaloos (ja ka elus tavaliselt) näha saab, siis inimsuhted on sedavõrd keerulised, et ega ju mitte. (keera teine põsk?)
Ega päris elu tavaliselt polegi nii mustvalge, nagu trükimust paberil. Kõigel on tagajärjed ja elus ning eriti inimsuhetes pole kaugeltki mitte kõik alati isegi loogiline.
Kõik tegelased oma inimlikke uperpalle tegemas psühholoogilisel mängumaastikul nii, et suhestub ise kõigi ja nende valikutega. Hea teater.

16. "Anne Franki päevik" Ajateater (Anne Frank), lavastaja Anne Velt
Katrin Valkna, Külli Reinumägi, Kristjan Sarv, Miika Pihlak, Mart Toome, Maarja Tammemägi, jt.
Nimiosas Maria Liive oma lavakoolijärgses esimeses suuremas rollis. Lapsepõlve üks lemmikraamatuid oli omal ajal pisarateni liigutav ning kaasahaarav ja ilmselgelt tundis üks Anne teise Anne hinge ning suutis selle kurva, ent täis elujaatust loo ka keerulisele Kumu lavale seada emotsioonetekitavalt ning kaasakiskuvalt. Kõik oluline mängiti ette ning mitmed karakterid elustati enamvähem just nii, nagu neid ka omal ajal lugedes sai ette kujutatud. Jah, laial laval ei ole seda kitsust, mida sai kogeda Anne enda kodus Amsterdamis, ent ka see tegelikult päriselt ei puudu lavalt (näiteks peidikukaaslase Peter van Pels - Anne esimese suudlus - väike nurk). Ka laiemalt see inimeste kokkuhoidmine, ka erinevate inimtüüpide kokkuhoid, mis ka meie ühiskonnas tugevalt teemaks... kas see tõesti sünnib vaid ühiste vaenlaste ees? Või kas tänapäeval enam sedasigi? Klassika, mis kahjuks ei ole kaotanud 80 aastaga päevakajalisust ning ilmselt paraku ei kaota ka järgmise 80 aastaga.

*15. "Mõõt mõõdu vastu" Theatrum (William Shakespeare), lavastaja Lembit Peterson
Kristjan Üksküla, Laura Peterson Aardam, Ott Aardam, Tiit Alte, Tarmo Song, Mart Aas, jt.
Pooleldi tänapäevastatud Shakespeare oli lavastuslikult konarlik ning kohati isegi imelike otsustega, aga sisu, tekst ja mäng põhitegelastelt ning ka siin mainitud kõrvaltegelaste näitlejatelt suurepärane! Lavastuse etendused on pikad ning sellepärast oli isegi kummaline, et öhe kanduval ajal mõnel näitlejal väsis isegi hääl ära, aga kahtlemata kogemist-vaatamist-kaasamõtlemist vääriv teatrielamus, mida tõendab ka siin nõnda kõrge positsioon. Minu hinnangul üldse siiani Kristjan Ükskülalt parim roll (oli ka minu arvates kogu 2023.teatriaasta nr.1 meeskõrvalosa).

*14. "Liblikapüüdja" Kellerteater (John Fowles), lavastaja Kersti Heinloo
Sander Roosimägi, Maris Nõlvak
2020 olid Lehmani vennad Guido, Mait ja Priit ning Lull Katkuhauas, 2021 Juhan Ulfsak Mefistos ning Niskamäe naised Külliki ja Ragne ning Petserimaa igatsejad Agur ja Lauli, Peipsiveere Raimond-Priit, eelmisel aastal arst Garmen Tabor ja musträstad Hendrik ja Ester. 2023 on „selle klubi“ kindel liige „Liblikapüüdja“st psühhopaat Sander Roosimägi. Sander, kes 2019 oli nomineeritud Teatriliidu parima meespeaosa näitlejaks oma Anderseniga (minu arvates tolle aasta nr.1), 2021 loomingu eest lausa 4 rolliga, lavastustest „Muusikale“, „Haige Mäger“, „Kadunud kodu“ ja „Teises toas“ ning eelviimasel gaalal 2022 tööde eest nominent parimale meeskõrvalosale 2 rolliga lavastustest „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ ja „Ainult jõed voolavad vabalt“. Tuletan siinkohal meelde, et Sander ei ole veel isegi 30-aastane! Kas meie teatriajaloos on kunagi olnudki niivõrd hinnatud (ja kiidetud) noort näitlejat? No igatahes pole ta veel seda auhinda koju viinud... Kersti Heinloo lavastuses võis saalis lausa füüsiliselt tajuda, et see aeg on käes! Teatriliidu žürii arvas siiski teisiti ning see on minu arvates seekord kõige suurem möödapanek neil. 2023. aastal mitte keegi ei suutnud seda tundlikku, tundeerksat, rabeda närvikavaga ja kohati ka endast väljaminevat, armastavat ning oma kollektsiooni väärtuslikuma liblika, nagu palava pudru ümber käivat karakteriseeringut ületada! See kaliiber Sandri rollil on lihtsalt niiiiiii suur! Vapustav roll, selle sõna kõige otsesemas ja aupaklikumas mõttes! Roll, mille kogemine oleks juba ainuüksi piisavaks põhjuseks selle lavastuse etendusi vaatama minna... kuigi tegelikult oleks tahtnud sellele tüübile, keda mängib, ise füüsiliselt kallale minna! John Fowles ei ole ameerika kirjanik ja seda on nii tema teistest teostest kui ka sellest Liblikapüüdja-loost kerge tajuda. Rääkimata loo lõpust. Tegemist britiga, kelle „Maag“ on minu elu 100 suurima lugemiselamuse seas üsna kõrgetel kohtadel. 1960ndatel, ehk peatselt peale raamatu ilmumist tegi „Liblikapüüdja“st William Wyler (tema käes on parima... 
Edasi saab lugeda siit kommentaaridest...aga lisan, et siiani on see isiklikus plaanis Kellerteatri repertuaarist minu nr.1 soovitus!:

*13. "Ülestähendusi põranda alt" Tallinna Linnateater (Fjodor Dostojevski/Rainer Sarnet), lavastaja Rainer Sarnet
Rain Simmul, Indrek Sammul, Hele Kõrve
Osad, kes väga ei süüvi sellesse lavastusse, need nurisevad, et kuidas Linnateater selle oma mängukavva on võtnud. Aga minu arvates hoopis Dostojevski pööraks hauas külge kui teada saaks millise koerustükiga Sarnet & Co on hakkama saanud, keerates Fedja sõnad tema enda vastu! Muahhahhha - paras! Superrollid ka kõik 3. Väga intelligentne, mänguline ning muusikaliselt ka äge.

*12. "Suur veeuputus" Tallinna Linnateater (Priit Võigemast+Laura Kalle+trupp), lavastaja Priit Võigemast
Maiken Pius, Elisabet Reinsalu, Priit Pius, Indrek Ojari, Jan Ehrenberg, Andres Raag
Pärast mõningast vahepealset mõõna, on Linnateater selgelt tõusuteel. Sellel aastal veel 10 sekka ei jõudnud, aga etteruttavalt hetkel istub 2024.aastal Nachtland 5.kohal ning kui vihjed ei peta, siis on oodata Shakespeare'i Nagu teile meeldib varsti. Selle suur veeuputuse lavastuse etendus oli minu hinnangul just see, mille jooksul sai ilmselt kõigist teistest kõige rohkem naerda. Selline huumor, mis peaks paljudele peale minema. Natuke tuli meelde "Hecuba pärast" ning ilmselt mingil sarnasel ühisloome moel ka loodud. Sketšilike lõikudega, millest muidugi mõned veel kohe eriti ägedad ja teravalt huumorisoont tabavad. Supertrupp ka seda mängimas ja vahva oli vaadata, kuidas nad ise ka end käima tõmbavad ning siis kui hoog sees, siis tuleb ju puhast kulda!

*11. "Hingest ja südamest" Eesti Noorsooteater (A.H.Tammsaare), lavastaja Mirko Rajas
Maria Ehrenberg, Taavi Tõnisson, Doris Tislar, Anti Kobin, Risto Vaidla, Laura Nõlvak
Tammsaare ja eestlased... Kuivõrd ilus on ta tekst ning tema mõtted ja need on juba meie geenides sees otsapidi. Siin oli väga eriliselt lähenetud temale ning tema loomingule ning seotud ka mitmetest teostest kokku stseenid. Esimene vaatus vast konkreetsemalt lugudepõhine, teises lisandus veel mingi kunstiline tasand. Ei tea, kuidas ja kas selle ümbertõstmine õnnestus teatrisaali, aga Tapa Raudteejaamas ning valguse ja kohvritega loodud atmosfääris võis küll lasta end kanda 100 aasta tagusesse aega ning saada tunda, kuidas seal need asjad olid... ning muidugi kõik see armastus, mis igast selle lavastuse lõigust ja loos vastu tulvas... Eriline ja ilus elamus ning ei trupis, materjalivalikus ega ka lavastuskomponentides ei ainsatki nõrka lüli!
Siin pikemalt mu vaimustusest:

-----

TOP10


10. "Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud" Tallinna Lavakool+VAT Teater (Merle Karusoo), lavastaja Merle Karusoo
Katrin Saukas, Emili Rohumaa, Astra Irene Susi, Karl Birnbaum, Laurits Muru, Richard Ester, Hele Palumaa, Kristin Prits, Alice Siil, jt.
Merle Karusoo on elustanud ühe lõigu meie kultuurilugu, mille üheks vedajaks ja hingeks ta on olnud. Andnud lavakoolitudengitele ühe nende ülikooliagsete lavastuste keerulisema materjali mängida, sest osalt neist tuli kehastada kõigile tuttavaid inimesi, sealhulgas Merlet ennast(!), Marko Matveret, Katrin Saukast + Johansoni vendasid ja teisele poolele mentaalse tervisega kimpus inimesi (keeruline, sest kui hakkad hullu hulluna mängima on kohe "ei usu!" tempel küljes...ja nii mõnigi valis selle madalal rippuva vilja ning naerutas ehk masse, ent petsid psühholoogilisemaid lahendeid ootavaid vaatajaid), kellega Merle ja Pirgu Laulu- ja Näitemängu Selts kokku puutus. Lavakanoorte vahel ühe tegelase, ehk nimitegelasena ka Katrin Saukas, kelle iga lavastustes osalemine on vähemalt minu jaoks nagu kingitus (mh.tema eriline hääl ning kohalolu!). Autorilavastuse pitseriga ja mõneti üsna keerulise (ühe teatrilava jaoks liiga keerulise?) lavastusliku struktuuriga, kus tegelased, juhtumid ja jutustused, videolõikudes arhiivimaterjal, laulud ja erinevad tasandid kokku saavad. Võibolla mitte kõige "puhtam" oma joonistest selles mõttes, aga teisalt just nii nõnda vägagi rikkalik. Hea võimalus muidugi noort näitlejatega hoopis uuest küljest tutvuda ning ise näiteks pöörasin esimest korda tõsisemalt tähelepanu Lauritsa ja Richardi mängu-tööriistade laiemale haardele, kui seni olin näinud. Samas kinnistas Emili end nende kõige rohkem päris lavadele oodatavate seas staatust. Ka tekstiliselt huvitav ning kuigi sellel ajal kui Pirgukad tegusid tegid, elasin ise Eestist eemal ning olen rohkem tagantjärgi kuulnud nende tegemiste kohta, siis ikkagi ühendas nii mõndagi ära.

9. "Meeletu" Saueaugu Teatritalu (Jaan Tätte), lavastaja Margus Kasterpalu
Pääru Oja, Katrin Pärn, Tõnu Oja, Meelis Rämmeld, jt.
Just see lugu ja just sellisest vormis - vabas õhus, ühe väikse, looduse rüpes asuva majakese ees, sees ja katusel mängituna - nii õige ja tabav. Ja muidugi Pääru Oja seal tantsimas neid oma šamaanitantse ning külarahva elu peapeale pööramas, rääkimata tegelase elust, mis enne oli linnakiiruses mammonakogumine ning nüüd kõigest sellest loobudes ja tõelisi elu väärtuseid otsides. Ajades ühtlasi oma pereelu upakile ja mis kõik veel! Lavastuslikult ka eriline vorm, et kogu etendus saab alguse hoopis teise kohas ning kuidas sealne järgnevaga seondub jne. Suveteater oma ehedaimas vormis, mis ühtlasi on omanäoline, huvitav ning üdini endasseimav! Ja seda isegi olukorras kui varasemgi lavastus ja film nähtud ning endas läbi elatud ning mõtestatud.
Natuke etendusejärgseid tundmusi täpsemalt siit:

8. "Ääremaal" Müüdud Naer (Urmas Lennuk), lavastaja Urmas Lennuk
Agur Seim, Marika Barabanštšikova, Tarmo Tagamets
Kurb lugu. Isegi väga kurb lugu. Lennuk käib sellega kusagil sügaval sopis ära. SopPiDEs. Ääremaastumine ning sellega kaasuvad nähtused on paljudele tuttavad. Samuti nagu suletakse koole, suletakse ka raamatukogusid ning seeläbi muud elu. Ja siis see sisse toodud absurdinoot, mis annab nii tegelaste ja tegevustiku dünaamikale nõnda palju juurde, aga ka põnevaid teooriatepunumise võimalusi vaatajatele. See oli midagi nii ehedat ning need teemad seal ridamisi avasid neid sügavate hingesoppide uksi. Ehteestilik, hingeline ja nii-nii ilus, ehkki just nimelt sellele hingele valus ka. 

*7. "Üksildane lääs" KaRakTer/Tegelt kah (Martin McDonagh), lavastaja Ain Saviauk
Tiit Alte, Margus Mankin, jt.
See lavalugu oli ka varasemast (erinevate lavastusversioonide kaudu) tuttav ja ometi tabas alles see trupp ja lavastus midagi väga olulist ära. Esiteks see mängukoht, mis muuhulgas andis võimaluse imeliselt tuua kohalik veekogu (väga ilusa kunstilise lahendusena) üheks tegelaseks juurde. Aga ma arvan, et see elamus ei platseeruks sugugi nii tipus kui poleks seda viimase poole tunni vendade pingpongitamist teineteise kõige valutekitavamate nuppudele vajutamisega. See on TULEVÄRK! See on see, mis teeb selles teatrielamusest (lisaks piisonitallikülastamise võimalusele) just teatrina kauaks meeldejääva. Tiit ja Margus on end selle lavastuse rollidega kirjutanud kogenud profinäitlejateks!

*6. "Lohengrin" Rahvusooper Estonia (Richard Wagner), lavastaja Michiel Dijkeme
Helen Lokuta, Rauno Elp, Charlotte-Anne Shipley, jt.
Ootamatu nii mitmestki mõttes. Esiteks see, et Wagneri lugu on võõraviha kritiseeriv... aga Wagner oli ju Hitleri lemmikhelilooja. Hämmastav! See visuaalsus lavastajajoonistes koos tema enda kunstnikutööga - ooper, mis lisaks muusikale ja lauluhäältele on vapustav ka visuaalselt! Ja siis need kurja punuvad Helen Lokuta ja Rauno Elp'i loodud tegelaskujud, mis on lisaks ka draamanäitlejatöö mõõdupuu järgi väga head. Kuidas Rauno oma häält väristas ning hüples seal nagu kaaren ning Helen, sähvakas linalakk nagu ta on, kurjust kehastab. Ja muidugi eriti-eriti see imeline muusika ning need lauljad! Mul on ainult iga asja suhtes ülivõrdelisi kiidusõnu ja vaimustust jagada! Usun, et ka ooperkaugematele hea võimalus just läbi sellise suurlavastuse saada sellele kunstiliigile lähemale läbi muinasjutulise loo, mis on antud juhul ka muinasjutuliselt lavale toodud... ja ma ei saa ka üle ega ümber nendest kostüümidest ning grimmist ja no absoluutselt kõik on kuld, mis selle lavastusega seotud!

-----

TOP5
Tõele au andes, pean lisama, et käin pidevalt edasi-tagasi, kumb kahest esimesest ikkagi see nr 1 ja kumb nr 2 on. Pidevalt vahetan järjekorda. Sama lugu tegelikult ka kohtadega 3.-6. Nende elamuslikkus on selles mõttes kummalisemgi võrrelda, et 2 on suure saali ja 2 on kammerlikud lavastused. Praegu sai see järjekord nüüd selline, ent palun arvestada, et teatud mõttes võib nii 1 kui 2 olla esikohal ning nii 3, 4, 5 kui 6 olla vastupidiseski järjekorras. Siin siiski hetke pildistades, siis just praegu tundub just selline järjekord kõige õiglasem.

*5. "Vend Antigone, ema Oidipus" Eesti Draamateater (Mati Unt), lavastaja Tiit Ojasoo
Taavi Teplenkov, Priit Võigemast, Ursel Tilk, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Teele Pärn, Hilje Murel, Guido Kangur, Helena Lotman, jt.
Võimas 5-tunnine lavastus, mis on jaotatud 3 vaatusesse ning iga vaatus on veel omakorda eelmisest vingem! Antiiktragöödia-teekond, mis ilmselt igal tõsisemal teatrisõbral tuleb siiski vähemalt korra läbida, et saada sellest, ma ütleks "tõsisest teatrisündmusest" osa! Muusikaline, täis pikitud sildu praeguse aja "teemadele" ja no igas mõttes võimas teatrioopus nutumüüri ääres - ees, küljel, taga ja kõrval. Ajastute segamist, sest mingis vormis on ka antiikaeg inimestes ikka veel sees alles. Poliitiline, inimsuhete, müütide ja jumaluste, draama ja etenduskunst. Omamoodi vastulöök tühistamiskultuurile. Instagrammi, hetkel 7nda arvustuste-trio seast leiab pikema välkarvustuse ka: https://www.instagram.com/danzumees/

*4. "Lilli" Must Kast (Kaija M Külm/Jaanika Tammaru), lavastaja Kaija M Külm
Agur Seim, Silva Pijon, Mariann Tammaru
Oi see on lihtsalt NIIIIII äge! Hoogne ja kõigele lisaks veel oluline ka! Unustatud Eesti naisõiguslane on mustkastikad õigusega ja meie kõigi rõõmuks (et mitte öelda ka harimiseks) toonud prože-valgusesse! See tekst ja lavastus ka on üldse väga rikkalik... näiteks räpitakse seal põhimõtteliselt ette lisaks Lilli elule ka muuhulgas Lilli kaasaegse, ühel hetkel isegi sõbranna - Lydia Koidula elulugu ühe hooga ette! See on ka üks lavastus, mille soovitamise eest olen nii palju tänusõnu kuulda, sest ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes poleks sellest lavaloost ja lavastusest saanud VÄGA HEAD teatrielamust!
Pisut pikem peegeldus siin:

*3. "Preili Julie" Karlova Teater (August Strindberg), lavastaja Kaili Viidas
Marika Barabanštšikova, Agur Seim, Maarja Johanna Mägi
Kuna sai pikemalt kirjutatud juba blogis, siis väga palju lisada polegi... küll aga on endiselt ja väga tugevalt meeles need tunded, mida nüüdseks juba rohkem kui aasta tagasi sai tunda selles erilises lavaruumis. Kui ehedalt tabatud rootsi maamõisa atmosfäär ning see eriline nihe, mis oli materjali tekitatud sellega, et preili Julie polegi plikaohtu noor naine, kes on Jean'i lükata-tõmmata, samas kui ise meest oma sõrme ümber katsub keerata. Hoopis teine lugu on see Karlova Teatri ja Kaili Viidase versioonis, kuigi vägagi täpselt järgib Strindbergi teksti ning ajastut!

*2. "Meie klass" Ugala (Tadeusz Slobodzianek), lavastaja Tanel Jonas
Klaudia Tiitsmaa, Jaana Kena, Terje Pennie, Margus Tabor, Jass Kalev Mäe, Tarvo Vridolin, Alden Kirss, jt.
No kumba Sa neist lavastustest eelistad siin 2023.aasta edetabeli tipuna, kas seda või järgmist, ehk nr.1 kohal väljatoodut? Praktiliselt võrreldamatud, ehkki oma sisus mõlemad pika ajadiapasooniga lavalood... aga mõlemad nii lavastuslikus (see kuidas oli valitud suremisjärjekord a la mida noorem näitleja, seda nooremana suri tema tegelane + liikumine ja lavajooniste kasutamise ning dünaamilisuse absoluutne meistriklass!) kui loo sisulises mõttes aukartustäratavad ning võimsad elamused (ikkagi 10 inimsaatust, mis ju küll autori fantaasia, ent ilmselgelt põhineb päris elusaatustel).
Minu teatrikaaslase arvates (kes ei käi ka just vähe teatris), oli just "Meie klass" terve teatriaasta ühtlasi nii number 1 lavastus kui ka number 1 teatrielamus. Mina asetasin selle siiski (hetkel, kuigi võibolla ajas arvamus muutub) vähemalt tervikelamusena 2023.teatrielamuste hõbedale, lavastajatöid veel kaalun teatritegijate kokkuvõtte jaoks (mis ilmub varsti, kuigi ilma eriliste selgitusteta).
Tanel Jonasel on tõeliselt palju ilusaid lavastuslikke lahendusi siin ning nii sisult kui vormilt nõnda tugev. Kõik kaasatud kunstnik-helikujundaja-koreograaf ja väikse saali kohta kobedalt suure trupi iga näitleja - vaimustav ansambel! Eraldi vast neist tooks esile veel eriti just naised- Klaudia, Jaana ja Terje…ning meestest (kurjamit mängiv) Margus Tabor (ning eks muidugi ka Peeter Jürgens, kes pälvis tänavu teatriliidu näitlejapreemia, ent seda vast pigem pikemaajalise töö kui just siinse rolli eest), aga no tõesti-tõesti terve trupp on suurepärane!
1 klass Poolas, 10 elusaatust.
Aastast 1927 kuni praeguse sajandini välja…
Valusaid, kurbi ja dramaatilisi hetki täis…nagu elud ikka. Aga mitte üdini masendav, vaid elulises tasakaalus. Ent eks siin muidugi peatutakse neil saatuse keerdkäikude murdepunktides…nii isiklikes kui omavahelistes.
Tegemist küll väljamõeldisega, ent inspiratsiooni aimub tugevalt tõsielust.
Teatrina lausa igas mõttes tõeliselt vaimustav!

*1. "Plekktrumm" Eesti Noorsooteater (Günter Grass), lavastaja Taavi Tõnisson
Ingrid Isotamm, Mart Müürisepp, Anti Kobin, Andres Roosileht, Steffi Pähn, Tiina Tõnis, Joosep Uus, jt.
Möödunud aasta kuld! Juba see, milliseks oli muudetud vana tuttav väike saal kohe sealt viimasest trepiastmest alates, aga lisaks veel fantaasiarikas ning õigetest kohtadest üldistustega dramatiseering, vägevad näitlejatööd kõigilt eraldi, aga ka suurepärane ansamblimöng, sest nii mõnigi kord tuli neil kõigil olla tervikvaate teenistuses, ehk loomulikult vaimustav ning leidlik lavastajatöö, mis hõlmab endas muusika/laulude, liikumise/tantsu, nukkude ja igasuguste objektide, näitlejate/tegelaste ning kogu kunstnikutöö (sh.ka valgus!) tervikuks sidumist - täiesti uskumatu ja terviklik kunstiteos. Kirjutasin sellest väga pikalt juba eelmisel aastal blogis, seega ei hakkagi siin end kordama, vaid annan kaasa kindla soovituse, see "teekond" ka endal koos peategelasega läbi elada!

Kommentaare ei ole: