Eesti Noorsooteater ehk täpsemalt lavastaja Taavi Tõnisson oma trupiga, tõid möödunud nädalavahetusel välja uhiuue laste- ja pereteatri lavastuse “Lahenduste ministeerium”. Siret Campbell dramatiseeris Hollandi lastekirjaniku Sanne Rooseboom’i (ka eesti keeles ilmunud)
raamatu (muide eesti keeles on ilmunud ka juba raamatule järg-
Lahenduste ministeerium ja kadunud van Gogh).
Tegemist on tegelikult lavastusega, mille vaid paar esimest etendust mängitakse teatrimajas sees, edasi läheb see rändama mööda Eestimaa (peamiselt) õuelavasid. Sellest ka arvatavasti kunstnik Kristel Maamägi mõned valikud. Laval on 2 metallkarkassist “maja”, nende vahel laste mängumüür ning igasuguseid graffitiga kaunistatud ning ägedaks tehtud kuubikuid ja planke, mis kõik kokku natuke jätsid ka ühe suure onnide ja kannidega lastetoa mulje. Need “kodud” tõid meelde 5a taguse Viidase lavastatud “
Vapruse värinad”, aga sellest pole midagi, sest kontseptsioon just rändlavastusele just selline ju ideaalne…isegi rohkemgi kui tavaliselt vabaõhulavastustel. Aga mitte targutama hakata polnud mul siin plaanis, vaid hoopis kiita kuivõrd mõnus ja lahe see teatrielamus on!
Tegelasteks 8-aastane, 11-aastased ja täiskasvanud. Sellest lähtuvalt minu arvates ka peamine sihtrühm just eelkõige 7-12a + täiskasvanud. Ise käisin seda lasteta vaatamas ning tundsin ka end igati hästi, sest teemad nagu kiusamine (see on aktuaalne samahästi nii koolides kui töökohadel), aga ka headuse olulisus ning kurjuse tappasaamine mängivad kahtlemata kõigi jaoks vägagi õigetel hingekeeltel. Vahepeal ajas laginal naerma ("tuleb 1 mees, kes toob teile interneti sisse...see tähendab mitte teile, vaid arvutile" jms), siis jälle tikkus pisar silma (kui kiusatakse, on kiusatu ise krambis ja kui tuleb siis keegi, kes oskab täpselt sõnadega pahategija paika panna!). Umbes nagu neid kõige parimaid lasteraamatuid lugedes, näiteks Astrid Lindgreni omi. Ja just Lindgreni Kalle Blomqvisti ning tema sõprade Andersi ja Eva-Lotta seikluseid ka see lavalugu meenutas vast kõige enam. Siin ainult olid vastupidiselt just 2 tüdrukut- Niina ja Alfa ning 1 poiss-Ruuben. Vanuseliselt siiski samad ning seiklusjanu ja hea eest võitlemine oma väikeste vahendite võimaluste piires ka selgelt äratuntav. Ka pahade liidri Sixteni asemel on siin hoopis plika Sophia. Selline peegelpilt resoneerub ka just tänapäevaga kuidagi isegi täpsemalt, sest sellises vanuses on praeguseaja koolides millegipärast just plikad need julmemad, suuremadki kiusajad (mis 30-40 aastat tagasi oli veel peamiselt poiste pärusmaa).
Kuigi see tuligi nüüd välja suvelavastusena, siis ma usun, et võiks või isegi peaks olema just klassidega teatrikülastuseks ideaalne. Mängude ja halva/hea ridade vahelt joonistuvad välja mitmed tähelepanu vajavad asjad ja teemad, nagu üksiku lapse märkamine, koos tugevamad olemine raskuste ületamiseks, sh. kiusajatele vastuhakuks, kiusamine on nõme(!) ning tihti just see, kes niimoodi enda võimu saab maitsta, saab sellest jõudu vaid juurde ning ega lapsedki pole lollid, nad näevad ja tajuvad selle ära ning igaks juhuks hoiavad alalhoiu mõttes tugevama poolele. Aga kui näidatagi kuivõrd kole ja nõme see on ning on hoopis cool nõmedate ja nõmetsemiste vastu olla, võib ehk nii mõnigi olukord kas ära jääda või panna ka ümbritsevad märkama ning vähemalt mitte kaasa minema kiusaja ja/või kiusamisega.
Samas ei viibutata siin ka sõrmega, vaid kõike saab ise välja lugeda ning sellise avastamise tulemusel on lootus, et sellest saabki just ise märgates-tõlgendades veelgi paremini aru. Ja kui see lavastus peaks kasvõi ühe kiusamise ära hoidma, on sellel juba üüratult suurem väärtus kui kunstiliselt ka laheda ja väärt elamuse pakkumine.
Ehk siis see salapärane lahenduste ministeerium… Kunagi 50ndatel olla tegutsenud, aga praeguseks enam ei tea sellest eriti keegi midagi. Postiljoni (Mart Müürisepp) tütar Niina (Alice Siil) saab kogemata endale kirja, mille ümbrikult muud ei selgugi, et keegi Ruuben (Hardi Möller) on selle mingile aadressita "Lahenduste ministeeriumile" saatnud. Niina jagab infot kohe ka oma parima sõbrantsi Alfaga (Maria Ehrenberg) ja koos otsitakse üles ka kirja saatja, mis omakorda viib kolmiku ühe salapärase, vaegnägijast naise (Laura Nõlvak) juurde, kes PÄRISELT kunagi töötaski selles ministeeriumis! Tõuseb lootus ministeerium ennistada, sest lapsed on täiesti omapäi ja puhtast heatahtlikkusest hakanud teiste inimeste probleemidele lahendusi leidma. Koos tehakse nimekiri, et ükshaaval ümberkondsetele nende muredes lahendused leida. Ükshaaval või suisa kakshaaval! Samas on sellel teel üksjagu takistusi. Nii neid, millest saab nutikuse või headusega jagu, aga ka mingid kahtlased hõbemehikesed, kes tõesti töötavadki headusele ja lahenduste ministeeriumile meelega vastu! Elulisi paralleele ja tõlgendusvõimalusi ridamisi neile, kes otsivad või tahavad neid seal näha, aga ka lihtsalt põneva, isegi krimkaliku moega seiklusliku loona rohkem kui piisav suurepäraseks teatripäevaks.
Mõtlesin, vaadates, et mõnele väiksemale vaatajale võib osutuda keeruliseks 1h45min ühes vaatuses keskendumine (ja võibolla sinna sobikski üks vaheaeg ka vahele?), aga ausõna, otse minu ees reas olid paar koolieelikust tirtsu, kes küll ainusilmi kogu etendusele algusest kuni päris lõpuni selgelt suure huviga kaasa elasid. Pidevast seisma tõusmisest võis vaid arvata, et nemad, nagu mina isegi, oleks hoopiski väga tahtnud lavale koos tegelastega kah lahenduste ministeeriumi ametnikuks astuda🙂
Liina Sumera muusika ja EiK’i laulud olid nagu täpp i-peal. Kuna EiK on muidu ka räpiliku lauljana ning tabavate sõnumite-lugude edastajana minu muusikamaitse, siis olen võibolla erapoolik, aga kõik 3 laulu, mis meelde jäid ("Hoolimise laul", "Veel 1 piisk" ja "Katuste ja tekkide all" - pealkirjad on siinkirjutaja fantaasiavili, ehk õhust haaratud lausekatked, mida refräänides korrati), meeldisid kohe väga ning need võiks vabalt elada oma elu ka etenduse väliselt raadiohittidena, aga tore, et haakuvate sõnadega aitasid omaltki poolt seda lavamaailma siseatmosfääri veelgi lahedamaks ja ilusamaks muuta.
Taavi lavastusjoonise vast üheks tugevaimaks trumbiks siin on näitlejate mitmekülgne kasutamine mitmetes rollides, kohati ka nii, et üht tegelast mängivad mitu näitlejat. Ja need teatriime alla liigituvad üleminekud, mil juba järgmisel hetkel on sama näitleja taas oma põhirollis laval, ehk eeldad, et ta on ühes lava otsas, ent ta ilmub hoopis teisest kohast välja, sest sellel hetkel oli hoopis keegi teine selle tegelasena - vahva ja ägedalt dünaamiline! Vaid 1 koht on isikliku maitse mõttes selline, mis veelgi paremaks oleks asja teinud... ainult, et see pole üldse lavastuslik, vaid hoopis loos eneses. Nimelt lõpus viimane teemade lahendamine jäi pisut hägusaks, aga seda vaid minusugusele, liialt selguse ja täpsuse pedandile. Oluline on tegelikult see, et kõik sai lahendatud ning päris lõpus jäi õhku veel vahva lootus, et saame ikka kunagi ka tulevikus selle laheda kamba edasisi seikluseid ja lahenduste-leidmise-heategusid veelgi näha-kuulda!
Kogu näitetrupile on küll vaid ainult ülivõrdelisi kiidusōnu! Absoluutselt igaühele! Peategelasi mänginud (uuest hooajast ka Noorsooteatri põhikoosseisus alustav) Alice Siil on ju juba paljudele eestlastele viimase, suurepärase 31.lavakalennu diplomilavastustele lisaks ka mängufilmist "
Öölapsed" (
parima naispeaosa EFTA!) juba tuttav (ta mängib ka 11.10.2024 esilinastuvas mängufilmis "
Vari"). Siin see teatav teravus ja Niinale antud justkui rebaseplikalik (ülekantud tähenduses, tegemist on inimtegelasega) olemus lõi Alice täiesti isemoodi karakteri. Vahva, hoogne, oma kummikutega ähvardav, lahe ja äge tüdruk, kellel on süda õiges kohas. Ka üldisemas plaanis oli tunda lavastajajoonises, et kõikide näitlejate tegelased olid igaüks justkui selgelt loodud näitlejate varasemaidki rolle arvestades omanäolised, ehk just näitlejatehniliselt karakteriloome tulemus, mis ühele näitlejatöödele keskenduvale teatrisõbrale on nagu veel lisaboonus tervikelamusele. Samuti ka Maria Ehrenbergi (vist vene, aga pole kindel) teadmata aktsendiga Niina parim sõbranna Alfa, on taaskord midagi varasemast nihkes uut Marialt. See aktsent ka aitab palju omanäolisele karakteriloomele kaasa, aga avalisilmi, iga asjaga kaasaminev, ent ka ise nupukas ning kaasatõmbav pliks on selline tüüp, keda arvatavasti iga Alfa-vanune tüdruk, aga miks ka mitte poiss, oma ellu vajab. Ja tegelikult mitte ainult siin, vaid justkui ridamisi huvitavaid tegelasi endast viimastes rollides esilemanav on Maria ühe sellise kinkinud meile ka tema Alfa näol…midagi, mida olen ka Hardi Möllerilt siiani pikisilmi oodanud... ja nüüd sain! Väliselt ju ka - vahvate prillide ning ontliku poisi olekuga Ruuben, aga Hardi on tegelase nende väliste vahendite abil ka sügavamalt omaks ja eriliseks loonud. Mina esiti isegi kahtlesin, kas see üldse on tema ja selline olukord on näitlejatööle vaatet ju üks suurimaid kiituseid!
Eriliseks lavastuse lemmikuks rollilahendusena tõusis Laura Nõlvak’u pikkade hallide juustega naabritädi, kes kunagi ise selles va Lahenduste ministeeriumis töötas. Pikemate seletustega tundis ära vanainimeste heietama hakkamise, aga tämbri ja tonaalsusega hoopis kruvis salapära ja pinget, mis oli ka üheks selle seiklusliku mängu tugisambaks. Vaimustav ka selles mõttes, et põhikiusaja parima sõbrannana oli ta ühtlasi kohe järgmisel hetkel ka plikaliku tirtsuna täitsa usutav🙂 Ja muide, kes saali ääretoolidel istub, sellel… Ähh, ei tahagi rohkemat paljastada, et kui ette ja keskele istuda ei saa, siis oma maasikas võib olla peidus ka küljel istujatel.
Õela ja ülbe vingatsi rolli mõnuga võttev Laura Kukk tõesti mängibki oma tegelase ehtsaks pahalaseks. Me kõik teame kedagi sellist - kui mitte enda elust-lapsepõlvest, siis kirjandusest ja sarjadest-filmidest. Isegi plekise ja nagu läikivalt vaheda teraga lõikava kõlaga tegelase hääletoon tekitas ühest hetkest vastikusevõdinat, et miks mõni kohe ei saa muud moodi ennast upitada kui teisi alla surudes. Ja miks see kurjus kuidagi koondubki pahatihti teatud inimestesse. Lisaks on nad osavad manipulaatorid ning neil oleks nagu psühholoogiline tarkus, kuidas mõjutada teisi. Hämmastav ning kutsub esile pikemaid arutelusid, koosmõtlemist ja märkamist!
Laast, aga kaugeltki mitte liist, 110 näo ja teoga mees - Mart Müürisepp - kellest suisa õhkub seda teatavat lahedust, olgu ta siis habemesse kasvanud vana endine meremees, armastav-hoolitsev postiljonist paps, kitarriga popstaar või kestahes muu, kelleks ta ka veel selleski lavastuses jõuab (ümber)kehastuda - no lihtsalt vaata, imesta ja imetle, kui mängleva kergusega see kõik tal näib tulevat karakter karakteri järel, igaüks ise nägu ja tegu ning kellega ta lapsed ning täiskasvanud ühtviisi ära tinistab ning kaasa loo sisse tõmbab!
Saladuskatte all paljastan, et tegelikult ongi see teatrilavastust hoopis 2 ühes, sest kogu loo keskel on peidus ka 1 minikontsert! Ja üldsegi mitte suva lavastustrikk, vaid kohe täitsa päris! 🙂
Hinnang: 4 (lastelavastuste kategoorias 5-)
Megalahe heatujuvitamiin, mis teatriõhtuna mängib ainult trumpidega ning vajutab kõikidele õigetele nuppudele, et lahendused jõuaksid nii tegelastele kui vaatajatele emotsioone tekitavalt kohale!
Üldse ei välista, et lähen kuskil Eestimaa otsas seda selle suve jooksul veelgi kord vaatama-kogema, et näha kuidas need rattasõidud ja muu vabaõhulaval ellu ärkavad, nagu need ilmselgelt lavastades ka mõeldud ongi ning isegi Noorsooteatri maja suurimal laval ja sisetingimustel juba väga vahvalt elustusid!
Tahaks ise ka Lahenduste ministeeriumi ametnikuks! Kuigi samaga oleks vaja ka nende teenust... Ehk isegi väga vajalik oleks, kui selline ministeerium ka olemas oleks... aga tegelikult ju ongi, kui me ise seda oleme!
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Siim Vahur ja need on pärit teatri FB seinalt):
Lahenduste ministeerium
ÜHES VAATUSES
u 1 H 45 MIN
KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE
FERDINANDI SAAL
Eesti Noorsooteatri suvelavastus „Lahenduste ministeerium” keskendub küsimusele, kuidas maailma paremaks muuta ja mida me ise saame selleks teha, et elu oleks parem, turvalisem, rõõmsam. Vahel ei aita muu, kui ohjad enda kätte haarata, sest hädasolijat tuleb aidata. Maksku, mis maksab. Headus võidab. Alati!
Lavastus põhineb Hollandi nüüdisaegse lastekirjaniku Sanne Rooseboomi jutustusel „Lahenduste ministeerium”, mis võlub oma värvikate tegelaste, universaalsuse ja vahetu optimismiga. Ajal, mil maailmas muutub kõik aina keerulisemaks, leidub keegi, kes julgeb astuda vastu ülekohtule ja kurjusele, keegi, kes pakub lahendusi, seejuures iseendale tähelepanu tõmbamata.
Varateismelise Niina kätte satub pooljuhuslikult kiri poisilt, kes kiusajate vastu abi leidmiseks pöördub lahenduste ministeeriumi poole. Ehkki Niina pole sellisest ministeeriumist kuulnudki, hakkab asi teda huvitama ja ta otsustab poissi aidata. Parima sõbra ja lähima võitluskaaslase seltsis asub Niina poissi kiusajate käest päästma. See lihtne otsus käivitab seikluse, mis haarab isegi rahvusvahelist tasandit. Mis koht on lahenduste ministeerium? Kas selline organisatsioon üldse eksisteerib? See ja paljud teised küsimused leiavad noorte seikluse käigus vastuse ja nii mõnigi mure saab lahendatud.
2024. aasta suvel mängime lavastust mängupaikades üle Eesti:
08.06 – Kose lauluväljak
09.06 – Kadrina laululava
15.06 – Tartu laululava
16.06 – Rapla laululava
28.06 – Lihula laululava
29.06 – Kuressaare lossihoov
30.06 – Kärdla laululava
04.07 – Märjamaa lauluväljak
05.07 – Viljandi lauluväljak
06.07 – Võru Kandle aed
07.07 – Paide vallimägi
11.07 – Rakvere vallimägi
12.07 – Suure-Jaani lauluväljak
13.07 – Rõuge Ööbikuoru laululava
14.07 – Aruküla laululava
25.08 – Haapsalu kultuurikeskus
NB! Etendused toimuvad vabas õhus (v.a. Haapsalu etendus). Palume kaasa võtta istumisalused ning riietuda ilmastikule vastavalt.
