Misantroop - VAT Teater

Moliere-i Misantroop oli Vat Teatri külalisetendus Von Krahli teatris ning see sobis sinna ruumi, sellel õhtul fantastiliselt! Kohe alguses sai aru, et tegemist on millegi erilisega, kui lavakujunduseks on ainult suured tahvlid, seda nii taustaks kui jalgealuseks. Ja natuke nagu Von Trieri filmides - asju või piirdeid pole, need on kriidiga joonistatud. Šveitsi lavastaja Markus Zohner läheb aga veel kaugemale. Ta paneb näitlejad ka asju juurde joonistama ning neile kriipus peale tõmbama, kui mõni asi teatud kohast ära võetakse (näiteks joonistatud mütsid, joonistatud varnast:)) Seda süsteemi ei saa lahti seletadagi. Seda peab ise nägema ja kogema. Mõttena tundub see lihtsa ja geniaalsena, kuid tegelikkuses käis mul mingi krõks sees kui ma seda vaatasin ja ma sain sellesse sisse ning samaga tekkis mulle selline visuaalne nauding või "imeline tunne", vaadates just neid joonistamisi ja mahatõmbamisi. See on kahtlemata omapärane ning originaalne lähenemine. Lisaks annab mitmeid koomilisi võimalusi juurde ja annab vanale tükile uue hingamise ja särtsu sisse.

Selles tükis see sisu või lugu polegi nii tähtis. Natuke nagu vanas "Commedia dell'Arte" stiilis tükk, kus üks mees ihkab naist, keda ka teised ihkavad. Lisaks on mängus üks ilge piiga, kes kade ja paha on liiga. Ning üks hea ning tubli naine, kel mõistus kaine. Ta kindlalt armastust on väärt, isegi kui tal polegi nii imetlusväärselt pikka säärt. Hea saab palga, paha malga. Kuid uhkus ja upsakus läheb upakile veel enne kui saabub lõpuvile.

August Sanga Moliere-i värsside tõlge on suurepärane ja VAT teatri näitlejatele kuidagi väga suupärane (mäletan kunagi Noorsooteatri versiooni, kus peaosas oli Lembit Peterson. Üldiselt eriti palju ei mäletagi, sest minule see vist ei meeldinud toona). VAT-is kõik tundus nii loogiline ja see lavastajaefektide ja trikkide laval elavaks etenduseks muutmine tõesti tuli neil hästi välja! Niimoodi riimidega värsse dialoogide või ka monoloogidena lausuda, siis on näitleja justkui sõnadega alasti. Midagi varjata pole. Tekst peab olema täpne ja see tegelikult ka saavutati.

Rääkides näitlejatöödest, siis kahtlemata teeb Katariina Lauk selle aasta ühe tähtrolli. Õigemini neid rolle on ju mitu...kuid kõik on nii erinevad ja õnnestunud karakterid. Ja kui pinges ning ehedalt ta neid mängib. Eriti just see siin fotol olev Arsinoe! Nagu rohutirts oma siredate, peenete jalgadega hüples ta üle lava...samas jälle nagu kilpkonn, sest küür oli seljas. Väga huvitav karakter. Ja lisaks teeb ta ju veel 4 muud karakterit. Üks näiteks veel siin:

Kuid temale lisaks mängivad Tanel Saar, Elina Pähklimägi, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Margo Teder. Hämmastav, aga trupp elas ja hingas kui ühtede kopsudega. Sest selline täpsne koreograafi, pantomiim või kõik muud lavastaja nipid õnnestusid kui sekundi täpsusega! Ja kui tore seda kõike oli vaadata! Tore on minu meelest just õige sõna seda kirjeldama. See lust ning ka füüsiline panus, mille nad kõik etenduse sisse panevad on nii nauditav ja hea. Esimest korda meeldis mulle ka Ago Soots. Tsipakene tema S-i viga häiris ja alles etenduse lõpuks sain aru, et ta mängis kahte rolli. Need olid küll millegipärast äravahetamiseni sarnased, aga kuna ma seda sisu niiväga ei jälginudki, enne kui lõpus, siis see ei omanud erilist rolli. Meelis Põdersool on hea häälematerjal ning ta oskab oma kursavennast paremini oma keha valitseda laval, sest vahest tekkis Sootsi puhul tunne, et ta ei tea, mida oma kätega peale hakata. Põdersoo värsside lausumine oli ka kuidagi stiilne ja puhas. Soots-i naiselik olemine ja kiitsakas kõhna figuur sobis nii hästi ja andis etendusele tõesti palju juurde. Kui ta nüüd ka neist tegelastest natukenegi eraldatavad teeks. Margo Teder oli ehk kõige väiksemas rollis, kuid tema kulmudega mängimine toetas just seda, mida selline tükk koomilises mõttes pakub. Selline lollitamine annab ainult juurde. Mis sest, et see polegi komöödia kõrgvorm minu jaoks... Elina Pähklimägi sobis oma rolli hästi, kuid ka tema S susises laval ja tal on ehk vaja veel natuke hääle kõlavusega tööd teha. Diktsioon on natuke undav, kuid mitte nii palju, et tema tekstist aru ei saaks. Kuid ta on selline pikk ja kena ja mingis mõttes uljas, et kui tal see hääl ka oleks selline kõlav, siis taevas oleks ainult piiriks :) Kõige vähem meeldis mulle Tanel Saar, kes mitu korda puterdas sõnadega, aga värssides ei saa omaloomingut ka visata ja see hästi natuke häiris. Tema hääl oli ehk kõige selgema diktsiooniga (peale Katariina), kuid tema värsside lausumine oli kohati liiga monotoonne ja see võttis tema rollist elu välja. Jah liikumise ning hääle kõlavusega tasandas ta natuke, kuid ikkagi, ma ootan kergeid raevupurskeid ja siis taandumisi ja muud "näitlemist"...ka värssi näideldes.

Hinnang: 4 (eelmise teatrikülastusega võrreldes oli just seda lavastajapoolset tööd ning ideid näha ja see tõstis selle tüki kõvasti kõrgemale, kui mis ma muida sellisest tükist oleksin arvanud. Ja muidugi Katariina! Katariina Lauk on kahtlemata üks Eesti tippnaisnäitlejaid. Nii huvitavad lahendid eri rollide jaoks. See ehk oli kergelt šokeeriv, et temas kõik see sees on ning muidugi, et ta oskab ja suudab selle ka sealt enda seest välja tuua ning vaatajatega jagada! Lugude austajana ei saanud ma ju sellest etendusest mingit erilist lugu. Lisaks saali hilinejad võtsid ka selle tähelepanu algusest ära ja nõnda ma ei saanud ka mõnedest asjadest täpselt aru - eriti just sellest Tanel Saare tegelaskuju maailmavalust...et miks ta inimesi vihkab... Samas selles tükis loost aru saamine vist polegi tähtis. Pigem just selle mängulusti ja erinevate teatrivormide nautimine, mis on kõik selle sisse peidetud. Väga huvitav ja hea tükk. Väga tugev! K.-le meeldis sama palju kui minule. Vahelduseks olime ka jälle sama meelt ja sama hinnanguga. Saal oli ka puupüsti täis. Inimestel on nina heade ning huvitavate asjade peale :) Mina soovitan ka väga soojalt, kuid ette peab arvestama, et pole vaja lugu oodata, pigem just nautida visuaali ning originaalseid lahendeid ja Katariinat ning noorte, värskete näitlejate mängulusti. P.S. Nad võiksid Elina ka oma päris punti võtta. Ta kuidagi sobib sinna...)

Tekst etenduse kodulehelt:

Autor: Molière

Tõlkija: August Sang

Lavastaja: Markus Zohner (Šveits)

Tõlk-lavastaja assistent: Kirke Org

Kunstnik: Kristel Maamägi

Konsultant: Anu Lamp (Tallinna Linnateater)

Osades: Katariina Lauk, Elina Pähklimägi, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots, Meelis Põdersoo

"Ausõna, kaduda võib elamisetahe, nähes pealt, kuidas meil kõikjal laiutab pahe, mõte mõnigi kord läbi käinud on peast-minna kõrbesse siit, ära inimsoo seast."

"Kas ausus inimeste omavahelistes suhetes on võimalik?" küsib Misantroop. Alceste, misantroop, tõmbub maailmast tagasi, sest ei suuda enam taluda seal valitsevat valskust, silmakirjatsemist, tehtud rõõmsameelsust ja kahemõttelist viisakust. Ta tahab olla kaasinimeste vastu lõpuni aus ning nõuab seda ka teistelt. See viib aga kogu ühiskondliku kooselu aluseks oleva struktuuri kokkuvarisemiseni. Alceste kogub endale vaenlasi ning jätaks parema meelega selle maailma igaveseks maha. Kui vaid ei oleks Célimène'i , kes mehe teravat pilku kunstipäraselt looritab ning teda kõiki oma põhimõtteid unustama paneb.Ainulaadse käekirjaga lavastaja ja noor ja jõuline komödiantide näitetrupp, tulvil suurt mängulusti, rinda pistmas selle igavesti aktuaalse teemaga.

VAT Teatril on taaskord hea meel teha koostööd šveitsi lavastaja Markus Zohneriga, kes lavastas siin pea viis aastat tagasi cool-eepose "Kalevipoeg".
Etendus ühes vaatuses kestab 1 tund ja 30 minutit.

Sihtgrupp: noored alates 14. eluaastast ja täiskasvanud.

Esietendus: 12. oktoobril 2008 KUMU auditooriumis