Ämbliknaise suudlus - Vanemuine

Nägin kunagi 90-ndate keskel, ehk siis 15 aastat tagasi Georg Malviuse lavastatud "Ämbliknaise suudlus"-t Draamateateri väikses saalis. Sõnalavastuse versioonis olidki vaid kaks näitlejat - Jüri Krjukov ja Ain Lutsepp. Mõnusalt ja ideaalselt intiimne vangladraama. Sellest sai midagi nii erilist, et püsis ja püsib mu lemmiktükina tänaseni.

Sellepärast sai ette võetud ka Vanemuises (samuti välismaalasest lavastaja - Roman Hovenbitzer) valminud muusikaliversioon. Ma arvan, et olen suhteliselt eelarvamusteta (õigemini suudan need endas alla suruda vajadusel), kuigi ma ei ole eriline Koit Toome lauljatalendi austaja, pigem vastupidi (ma vabatahtlikult ikka teda naljalt ei kuula), läksin Nokia Kontserdimajja avatud meelega. Ootusärevuses ja mis seal salata ikka väikse hirmuga, et äkki lörtsitakse mu mälestus sellest üliheast tükist ära. Polnud ma ju nende näitlejavalikutega nõus. Õigemini mitte lihtsalt ei olnud nõus, vaid spetsiaalselt lootsin, et Vanemuine ei topiks neid kahte minu jaoks täiesti nendele sobimatutesse rollidesse (minu jaoks on need karakterid natuke vanemad ning paipoisilik Toome ja oma tegelasega seksuaalset suundumust jagav Liiv, lihtsalt EI ole Valentin ja Molina). Aga ok... kui nii siis nii...näitlemine ongi ju kunst, mille abil on võimalik lõhkuda oma tüpaaži piiridest välja ja tõestada vastupidist.

Natuke põnevust pakkus ka fakt, et see oli mu esimene külastus Solarises asuvasse teatri- ja kontserdisaali. Esimene rida (kuigi piletile oli märgitud kolmas), nagu ikka, et kõige sees veel lähemal olla.

See mis lavalt siis tuli, oligi kõikide mu hirmude täitumine, peaaegu. Õnneks mälestust Malviuse sõnalavastuse versioonist nad lörtsida ei suutnud. Pigem just nimme kinnitasid selle suveräänsust minu lemmikut nimistu tipus.

Uhhh, ei teagi kus kohast alustada seda mis kõik mulle vastukarva käis, sest peaaegu kõik oli vastik või hale või sobimatu ja minu jaoks vastuvõtmatu.

Eelkõige muidugi peaosalised. Kui Liiv-i vead ma vahepeal suutsingi kuhugi aju tagasoppi lükata, siis Toomet vaadata oli suisa ebameeldiv. Tema näitlemine kange ja loomutu. Laulmine ikka see sama Koit Toome (tal oleks nagu õudne vaev laulda... aga Valentin oli jõuline ja tugev ning mehine mees) ja mul oli tõeliselt kahju enda pärast, et ma seda vaatama olin tulnud ning et raha oli justkui ära visatud selle amatöörluse peale. Ma ei uskunud sekundikski tema karakterit ja rääkimata sellest, et oleks tekkinud mingi kaastunne või veelgi vähem- samastumine. Liiv jällegi markeerib üle homoseksuaalsust. Palju targemalt ja kavalamalt saaks teha sellise rolli. Näiteks nagu Krjukov omal ajal Draamateatris. Võibolla see oligi kõige suurem viga... kui ma poleks enne näinud Krjukovi versiooni, siis suure tõenäosusega ma oleksin suutnud Liivi rolli vastu võtta küll. Kes teab, võibolla see oleks mulle isegi meeldinud. Aga sellelt tasandilt kahjuks ei mõjunud see mulle kõige vähimatki. Kohe täiesti külmaks jättis. Lauluhäält tal ju on, aga see ülemarkeerimine rikkus kõik ära. Näitlemist peab ikkagi õppima ja tavaliselt sellele vastavale haridusele lisaks peab veel selleks ka kasvama. Lihtsalt lavale astudes on loomulikkusest näitlejad tõeliselt vähesed... ma ei teagi sellist... võibolla mõni filminäitleja on debüüdiga kunagi üllatanud. Aga üpris paljud talendid saavad koolis ka muidugi valmis.

Tanja laulmine mulle isegi meeldis. Tema pakkus ka ainukese misanstseeni kogu etenduses, mis mulle tõeliselt mingi emotsiooni tekitas - see kuidas ta haigevoodis oleva Molina juurde lendas ja sealt ära. See lend oli nii kiire ja kuidagi naljakalt karikatuurne, et see mõjus. Aga, kas seegi pole paljuütlev, kui "lend" on kõige mõjuvam etenduse stseen?! Kahjuks oli samas tema diktsioon nii kehv, et ma pidin lugema ingliskeelseid subtiitreid, et teksti jälgida ja sellest aru saada. Ei meeldinud mulle ka kõik need kõrvalosad, aga see võibolla juba selletõttu, et peaosadel oli selline mõju mu üle. Ainukesed, kes meeldisid olid ema ja tüdrukusõber (Siiri Koodres ja Karmen Puis). Nende esimene laul oli ka kõige lähemal sellele, mis meelde jääks ja hinge läheks... aga tänaseks on ka see ununenud (see kus neil käed hakkasid teineteisele lähenema). Pidevalt ootasin ja lootsin, et nende naiste hääli saab veel kandvamates lauludes etenduses kuulda, aga nad tulid ikkagi peamiselt koori-lauludes sisse hiljem. Kahju!

Ega koorile ja tantsijatele ei saa ka midagi ette heita. Aga no koreograafia oli küll iidamast aadamast, sada korda siin seal nähtud. Mõnes kohas liiga naiselik meestele ja kokkuvõttes üldse paras pettumus. Seal olid ju proffid tantsijad, kellele oleks võinud midagi nõudvamat ja kahtlemata ka huvitavamat tantsimiseks anda.

Kui tikutulega otsida veel midagi mis meeldis, siis mõned kostüümid, aga kunstikutööd päriselt kõrgelt hinnata siiski ei saa, sest Toome "praeguse hetke" kuum kukepoisi soeng pidas vastu kõikidele peksmistele ning üldse oli kuidagi sobimatu sellele karakterile ja sellesse aega.

See ärakaebamine, mis draamaversioonis oli lahendatud kuidagi hästi diskreetselt ja sügavat kurbust tekitavalt, esimesel korral lausa puändilikult ehmatava reaktsiooni esile kutsudes, muusikalis oli see ilmne ja lihtne ning ilma sügavama dramaatilisuseta. Pigem nagu just muusikalivormile omase pinnapealsusega lahendatud.

Samuti jäeti välja mängimata need piinamised. Isegi see "väiksesse kambrisse hunnik mehi kokku aetud" -stseen oli ju kunstiku poolt päris hästi lahendatud (liikuvate võimsate hallide, justkui kiviseinte abil), aga lavastaja ja koreograafi poolt jäetud kuivaks. Sinna ometi oleks saanud seda dramaatilisust lisada väänlemiste või mingi dramaatilise elemendi sisse toomisega.

Järjest ja järjest ebahuvitavate lahenditega lavastatud tükk. Ja ometi on alusmaterjal nii tugev ja intrigeeriv ning nii palju põnevaid kaarte kätte jagav - kommunist ja homoseksuaal, kes peavad kongi jagama, ühtlasi ühe armumine teise mehesse ning teisegi soojenemine tavaelus ilmselt täiesti vastuvõetamatu inimtüübi suhtes. Ka palju oscareid võitnud film on mõttekam ette võtta kui visata need sajad kroonid millegi sellise peale tuulde. Muidu veel arvaks, et äkki oli näitlejatel kehv päev... vaatasin kõigele lisaks päevast etendust... aga ei, kogu see asi oli nii valesti tehtud minu meelest (juba baas oli vale), et kui nüüd järele mõelda, siis sellest ei saanudki head asja välja kooruda. Aga see on muidugi minu isiklik maitse ja arvamus. Olen lugenud siit sealt (peamiselt naisterahvaste) kiidulaule. Aga tavaliselt on need olnud stiilis "oi kui nummi on Koit Toome" või siis mõnda erutab see meestevaheline suudlus... (minu nähtud versioonis, ma vist pilgutasin silmi sellel hetkel, aga esimesest reast ja keskelt vaadatuna mina küll midagi ei näinud. Mitte et sellel oleks mingit vahet olnudki. Ega kehva tükki ka tabudega ei päästa.)

See järgmine foto mulle meeldib küll väga, ilmselt värvide pärast :) Fotod on muideks pärit Vanemuise kodulehelt:

Hinnang: 1 (tõeliselt nutune algus teatriaastale. Siit on ainult võimalik ülespoole minna. Ei saa aru, mis on juhtunud Vanemuisega. Veel paar aastat tagasi tuli neilt mitu huvitavat ning head lavastust, aga 2009. aasta oli tõeline pettumuste paraad. Muusikalid pole neil õnnestunud minu maitse järgi juba aastaid. Viimati, mis mulle tõeliselt meeldis oli Tartu Raekojas etendatud Evita. Nüüd aga ei julge seda uusversiooni üldse vaatama minnagi. Maarja-Liis "ei ole" ju Evita... ükskõik kui hästi ta ei laulaks... Matvere muidugi sobiks Peron-iks küll... aga kui vaadata selliseid muusikale nagu "Ämbliknaise suudlus", kaob igasugune muusikalidevaatamise isu ära. Ja ma kartsin ette... oleks pidanud oma intuitsiooni usaldama. Mälestus Draamateatri tükist hägustas mu kaine otsustusvõime. Vaatasin seda ja mõtlesin, et miks see kõik. Amatöörlikud rollid, igavad tantsud, kus pole ainsatki originaalset elementi, ilus muusika küll, aga ei ühtki säravat laulu, mis jääks kummitama... ükski laulja minule ei meeldinud, kuigi Tanja laulmisel ju otseselt midagi viga ei olnud. Kunstnikutöö oli ok, aga samas on ka mõned etteheited, aga pigem ma arvan, et see oli kohapealsete tegijate viga, mitte kunstniku oma. Ja seega ma ei julgeks tükki seda soovitada mitte kellelegi kui ehk paadunud muusikalidefännidele ja ilmtingimata peab olema Toome ja Liivi austaja, sest muidu ei saa kuidagi üle sellest tõsiasjast, et need kes laval tegutsevad ei ole näitlejad. Lisaks laulab Toome kõik oma laulud, nagu tal oleks hirmus vaev laulda. Silmad sellised haledad, haledad - vaata näitena esimene foto siitsamast ülevalt... ja mingis mõttes jääb nagu sellisest mehelikkusest puudu, mis peaks Molina tegelase naiselikkusele olema just vastukaaluks - just nii nagu Krjukov ja Lutsepp olid Draamateatris... Kurb, väga kurb, et selline jama oli. Mul on kahju, et ma seda vaatama läksin. Kahju. Ja rahast on ka kahju.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Ämbliknaise suudlus
„Ämbliknaise suudlus“ toodi esmakordselt lavale Torontos 1992, samal aastal Londoni West Endis ning 1993 Broadwayl. Tony auhindade jagamisel tunnustati „Ämbliknaise suudlust“ parima muusikali tiitliga, kokku võitis lavateos toona auhindu seitsmes kategoorias.

Helilooja John Kander
Libretist Terrence McNally
Laulusõnade autor Fred Ebb
Laulutekstide tõlkija Leelo Tungal
Proosateksti tõlkija Hannes Villemson
Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa)
Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm
Kunstnik Walter Perdacher (Austria)
Valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi)
Koreograaf Antton Laine (Soome)

Osatäitjad: Tanja Mihhailova, Lauri Liiv, Koit Toome, Siiri Koodres, Karmen Puis, Märt Jakobson, Taisto Noor, Jaan Willem Sibul, Tõnu Kattai, Joosep Trumm, Rasmus Kull, Egon Laanesoo, Tamar Nugis, Oskar Puis, Paula Pokinen, Viktor Mägi Balletirühm koosseisus: Daniel Szybkowski, Daniil Kolmin, Elias Girod, Alens Piskunovs, Jonathan Ammerlaan, Vjatšeslav Ladoškin, Matthew Jordan, Anthony Maloney, Fenella Cook, Emily Hughes, Rosamund Ford, Milena Tuominen, Maarja Paugus, Rita Dolgihh, Julia Kaškovskaja Lavastuses osalevad Vanemuise sümfooniaorkester ja meeskoor

Kestvus 2:50

Muusikali tegevus toimub ühes Ladina-Ameerika vanglas. Homoseksuaalist Luis Alberto Molina istub kolmandat aastat alaealise ärakasutamise eest. Elab ta fantaasiamaailmas, et põgeneda vanglaelust, piinamistest, hirmust ja alandamisest. Tema kujutlusi toidavad peamiselt nähtud filmid ja staarid, eelkõige vampnaine Aurora. Just üks selle naise roll köidab ja hirmutab teda eriliselt: ämbliknaine, kes tapab suudlusega. Ühel päeval tuuakse kongi uus vang: Valentin Arregui Paz, marksistist revolutsionäär. Pikkamööda saavad need kaks täiesti erinevat meest lähedasteks. Viimaks jagavad nad omavahel saladusi, millest ka vangla juhtkond oleks huvitatud. Õnnelikku lõppu sel lool aga olla ei saa, sest ämbliknaine ootab üksnes hetke surmavaks suudluseks … Muusikal põhineb Manuel Puigi romaanil „El Beso de la Mujer Araña“.

Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele.
Eesti keeles, ingliskeelsete subtiitritega.
Esietendus 31. oktoobril 2009 Vanemuise suures majas.